Vaegkuulja suhtlemisjulgus sõltub vestluspartnerist, Vaegkuulja suhtlemismure pole ühepoolne

KRISTEL RÕSS

Eesti vaegkuuljate suurimad probleemid on suhtlemisraskused, arvab Tartu 1. eriinternaatkooli kasvataja Urmas Haus.

Eestis on üle 75 000 kuulmispuudega inimese, kellest 15% on kurdid või hiliskurdistunud ning 85% vaegkuuljad. Vaegkuuljatest on 54% pensionärid, 40% tööealised ja 6% lapsed.

Kurdid lapsed saavad põhihariduse kahes erikoolis Porkunis ja Tallinnas, nürmikud Tartus. Tallinna kaugõppe erikeskkool annab kuulmispuudega õpilastele keskhariduse.

Tallinna kuulmisrehabilitatsioonikeskuse ja TÜ polikliiniku kuulmis-, tasakaalu- ja kõnekeskuse kaudu on võimalik tellida kuulmistehnilisi abivahendeid.

Aastas antakse välja keskmiselt 2000 kuuldeaparaati, neist 10% on importaparaadid. 95% kuuldeaparaadi hinnast maksab riik.

Suur osa kuulmispuudega inimestest on koondunud Eesti Vaegkuuljate Ühingusse, mille eesmärk on aidata vaegkuuljatel oma eluga toime tulla ja hoolitseda selle eest, et neile oleksid kättesaadavad kuulmishoolde teenused, arvab juhatuse esimees Uno Taimla.

Ühing teeb koostööd Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu ja Eesti Kurtide Liiduga ning on Rahvusvahelise Vaegkuuljate Föderatsiooni kontaktliige.

Maarjamõisa polikliiniku kuulmis-, kõne- ja tasakaalukeskuse sotsiaaltöötaja Aime Paliale sõnul on väga oluline õpetada vaegkuuljale kuuldeaparaadi ja abivahendi kasutamist ning käia vajadusel kodudes.

Vaegkuuljate suhtlemisraskused pole ühepoolsed, sest enamasti on ka kuuljal raske suhelda kuulmislangusega inimesega, arvab Tartu 1. eriinternaatkooli kasvataja Urmas Haus. Et vaegkuuljate keeleoskus on napp (vastab kuuljate algharidusele), siis arvavad kuuljad ekslikult, et kuulmislangusega inimeste üldine haridustase ongi madal.

Urmas Hausi sõnul pannakse ka kõik isiksusesisesed vastuolud kõhklematult kuulmispuude arvele, süvenemata tegelikesse põhjustesse.

Vaegkuuljate eraldatust soodustab see, et nad suhtlevad meelsamini inimestega, kes teavad nende eripära, ning väldivad võõraid.

Vaegkuuljal on raske mõista vestluskaaslast, kes räägib kiiresti ning keeruliste lausetega. Enamasti pole normaalse kuulmisega inimene harjunud jälgima oma keelekasutust.

Urmas Haus soovitab vaegkuuljaga vestleval inimesel jälgida enda liigutusi ning hääle tugevust ja selgust. Tema arvates võiks kuulmispuudega inimene selgitada vestluspartnerile (näiteks ametnikule) oma kuulmishäire põhjusi ning anda talle suhtlemise hõlbustamiseks näpunäiteid (et partner räägiks tavalisest valjemini, aeglasemalt, selgemini jms.).

«Kuulmispuudega inimesed on optimistlikud. Mul on tuttavaid, kes on niivõrd harjunud minu eripäraga, et suhtleme samamoodi kui kuuljad omavahel,» kinnitab Urmas Haus.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles