Ühe Pala poisi seisund on endiselt üliraske, Arvo Pärdi «Litany» juhib «Billboardi» klassikatabelit, Riigieelarve projekt kõigutab valitsust, Siseminister Märt Rask võib tagasi astuda, Kohalik võim toob taas tüli valitsusliitu, Vähi tasandab artiklit, Vil

ALO LÕHMUS

Tartu Maarjamõisa haigla intensiivraviosakonnas viibiva Pala poisi olukord on endiselt üliraske, teised autokatastroofist eluga pääsenud lapsed on paranemas.

Üliraskes seisundis viibiva poisi olukorras polnud eile kella 17.30ks toimunud mingeid muutusi, ütles «Postimehele» Maarjamõisa haigla intensiivraviosakonna valvearst.

Maarjamõisa närvikliiniku reanimatsiooniosakonnas viibinud kolmest poisist viidi üks eile stomatoloogilise kirurgia osakonda, kus opereeriti tema vigastatud sarnaluud. Anestesioloog Katrin Liivamäe sõnul on nii see poiss kui ka kaks reanimatsiooniosakonda jäänud poissi paranemas.

«Üks neist paraneb päris hästi, temaga saab juba adekvaatselt suhelda. Teine paraneb natukene raskemalt ja on veel küllaltki uimane, sisulist kontakti temaga veel ei teki,» rääkis Liivamägi.

Ta kinnitas, et nende kolme poisi olukord ei ole enam kriitiline, kuid paranemiseks kuluv aeg on veel teadmata, ulatudes nädalast-paarist kuu ajani.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EPP ALATALU

Ameerika prestiizhse ja suurima muusikaajakirja klassikalise muusika tabelis on sel nädalal esikohal ECMi (Edition of Contemporary Music) laserplaat Arvo Pärdi «Litany». 1995. aasta septembris Tallinna Niguliste kirikus lindistatud CDl esitavad teose The Hilliard Ensemble, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel.

Rahvusvahelise muusika, video ja meelelahutuse nädalakirja «Billboard» 12. oktoobri numbris on klassikalise muusika tabelis esikohal ECMi plaat Arvo Pärdi «Litany». Filharmoonia kammerkoori direktor Herbert Murd ei osanud eile «Postimehele» öelda, millal «Litany» tabelisse jõudis. «Esimese nädalaga vaevalt et ta esikohale jõudis,» arvas Murd.

«Billboard» avaldab 50 parima läbimüügiga plaadi nimed viies kategoorias. «Litany» on esimene klassikalise muusika tabelis, on ka klassikatöötluste, dzhässi, kaasaegse dzhässi ja new age’i tabelid.

Kui palju laserplaate on müüdud, Murd eile ei teadnud. Samuti ei ole teada, kui palju ECM tänavu augustis valminud ja müügile tulnud laserplaate valmistas. Münchenis asuval firmal on Ameerikas plaadivabrik, kus valmistatakse Ameerika turule tulevad plaadid. Kui palju plaate on müüdud, saadakse alles tükk aega hiljem teada, lisas Murd.

«Litany» tekst on 24 lühikest püha Johannese Chrysostomuse palvet igaks päeva- ja õhtutunniks. «Litany» tellis 25. Oregoni Bachi festival, see on pühendatud festivalile ja selle kunstilisele juhile Helmuth Rillingule. Esiettekanne oli 1994. aastal.

Helilooja on Bachi festivali seminaril rääkinud, et ta on teadnud «Litany» teksti ligi kakskümmend aastat. «Ma olen kogu aeg tahtnud leida sellele tekstile mingi muusikalise lahenduse ja 1993. aasta sügisest olen ma sellega tegelnud,» on kirjas plaadi retsensioonides.

Varem on «Billboardi» tunnustatud edetabelisse jõudnud Pärdi «Te Deum» filharmoonia kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses. Too plaat püsis aastail 1994-1995 edetabelis 52 nädalat ning kandideeris eelmise aasta alguses Grammy auhinnale.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM

Siseminister Märt Rask teatab, et Reformierakond ei pruugi toetada parlamenti jõudnud riigieelarve eelnõu, mille poolt valitsus polegi hääletanud, ning lubab siseministeeriumi eelarve kahandamise korral tagasi astuda.

Tiit Vähi lubas viimaste parlamendivalimiste eel politseile palka ja pätile malka ning peaministrina nimetas riigisisest julgeolekut valitsuse üheks prioriteediks. Miks on valitsus oma hoiakuid muutnud, sest siseministeeriumi eelarve ju väheneb?

Tundub, et valimiskampaania ajal esitatud prioriteedid ei pruugi osutuda hiljem alati jõukohaseks. Sest tõepoolest, kui riigieelarve maht üldiselt peaks suurenema 13,3%, siis siseministeeriumil oleks kasv 8,1%, millega me jääme riigiasutuste arvestuses teise kümnesse. Teisiti kui eelarve kahanemiseks ei saa olukorda nimetada.

Nüüd tahangi öelda ära selle, mis on saanud selgeks pärast korduvaid nõupidamisi Reformierakonna fraktsiooniga. Nimelt: Reformierakond ei loe ennast seotuks valitsuse poolt Riigikogule esitatud riigieelarve eelnõu proportsioonide ja struktuurse ülesehitusega.

Ma pean ainuõigeks pöörduda avalikkuse poole, et selgitada tekkinud olukorda, milles peavad töötama siseministeeriumi haldusalas 15 000 ametnikku. Eelarve kahandamise korral tuleb maksumaksjale ausalt öelda, et täna meil riigisisese julgeoleku tagamiseks raha ei ole, meie ostame relvi ja ehitame kunstitempleid.

Ometi kinnitas peaminister Tiit Vähi 11. oktoobri «Postimehes», et siseministeeriumi finantseerimine on ülesanne, millega valitsus peab kõige rohkem tegelema.

Ajakirjanik on peaministri mõtte väljendusest valesti aru saanud.

Kui tõsiselt arutati riigieelarve eelnõu valitsuses?

Valitsus esitab Riigikogule eelarve projekti. Demokraatlikus riigis koostatakse eelarve parlamendis, kus oma tahet väljendavad erinevad poliitilised jõud.

Valitsuses koostatud eelnõu väljatöötamise ajal esitas siseministeerium tähtaegselt kõik oma vastulaused. Valitsuse istungitel käsitleti eelarvet eelkõige tasakaalustatuse lähtepunktist, kuid riigikaitselise aspekti väljatoomise juures tõsist arutelu - et mida me tegelikult mõistame riigikaitse all - ei tekkinud. Ja sellest on mul kahju.

Pean ka tunnistama, et eelarve eelnõu saatmisel Riigikogusse ei toimunud valitsuse istungil hääletust.

Kuivõrd laialt peaks tõlgendama mõistet «riigikaitse»?

Kellelegi tähendab riigikaitse ehk ainult relvade ostmist. Kui me aga käsitleme sõda kõige rängema kriisina, siis ka selles kriisiolukorras on vaja tuld kustutada, sisekorda kaitsta ja võimalik, et ka piiri valvata. Selle peale nagu ei mõeldagi.

Riigikaitse kõige laiem tähendus on siiski riiklik iseolemine, riiklik julgeolek. Riigikaitse kitsam - vaid militaarne - aspekt mahub selle sisse. Praeguse äärmiselt kitsa käsitluse puhul on rida summasid eraldatud lihtsalt näitamaks, et me oleme tõstnud riigikaitselisi militaarkulutusi. Nii ei finantseeri me mitte kaitsekulutusi kui projekte, kui ideed, vaid finantseerime kaitseministeeriumi.

See pole etteheide minister Andrus Öövelile, vaid näitab, et puudub kontseptuaalne vaidlus, mida me tegelikult mõistame riigi kaitsekulutuste all. Ei valitsuses, Riigikogus ega ka ühiskonnas tervikuna pole toimunud tõsiselt võetavat diskussiooni teemal, millisena me käsitleme riigi kaitsefunktsiooni.

Minu arvates peaksid kuuluma siia ka summad, mis puudutavad riigipiiri kaitset, riigisisest julgeolekut, päästeteenistuste tööd. Kui soovite, siis ka see, kuidas koolides valmistatakse noormehi ette riigi teenimiseks. Ka kooli võimla ja lasketiir võivad seonduda riigikaitsega.

Seega püüab Reformierakond teha olulisi muudatusi parlamenti jõudnud riigieelarve eelnõusse?

Ma loodan seda. Mitmete riigisisest julgeolekut tagavate struktuuride jaoks pole see enam mitte edasiarenemise, vaid ellujäämise küsimus.

Ma pole sugugi veendunud, et riigikaitse valdkonnas seni koostatud projektid oleksid oma läbitöötatuse ja põhjendatuse poolest aktsepteeritavad kogu ühiskonnas. Samas olen sügavalt veendunud, et Eestile näiteks tuletõrje- ja päästeautode ostmine on aktsepteeritav kogu ühiskonna tasandil.

Kahjuks ei mahtunud järgmise aasta riigieelarve eelnõusse 22 miljonit krooni päästeametile tuletõrje- ja päästeautode ostmiseks. Eesti NSV ajal eraldati meie tuletõrjele igal aastal 15 autot, viimase kuue aasta jooksul pole ostetud aga ühtegi sellist autot.

Samuti jäi saamata 13 miljonit krooni riiklikule lennusalgale helikopterite renoveerimiseks ja päästevahendite soetamiseks. Kuigi kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega peab Eesti olema valmis osalema merepäästeoperatsioonides.

Meile ei antud ka 7 miljonit krooni Tartus uue arestimaja ehitamiseks. Praegune arestimaja on varisemisohtlik, praod seintes suurenevad pidevalt, arestantide kinnipidamise tingimused ei vasta elementaarsetelegi sanitaarnõuetele ja lagunevast hoonest on kerge põgeneda.

Politsei amortiseerunud autopargist vajaks kohe väljavahetamist 200 autot, mille läbisõit ületab 250 000 km ja mille käigushoidmise kulud on palju kordi suuremad nende jääkväärtusest. Järgmise aasta investeeringute kavasse aga ei mahtunud 30 miljonit krooni politseiametile politseiautode soetamiseks.

Välismaalaste dokumenteerimiseks nimetatud programmi finantseerisid seni nn. doonorriigid (eelkõige Põhjamaad) ja valitsuse reservfond. Järgmiseks aastaks kavandatud eelarve juures ei ole võimalik seda programmi jätkata. Rääkimata teistest programmidest, mis puudutavad Eesti uusi passe, viisavabadusest tulenevate probleemide lahendust, võimalikku ID-kaardi kasutuselevõtmist. Peame ausalt ütlema, et 1997. aastal seda kõike ei saa.

Loodate, et Riigikogu muudab riigieelarve rõhuasetusi?

Loodan seda siiralt. Vastasel korral ei näe ma võimalust siseministrina jätkata.

See on hoiatus tagasi astuda?

Loomulikult. Probleem on selles: järelikult olen ma nii nõrk minister, kes ei suuda eelarve koostamisel saada kätte seda elementaarset raha, mida on süsteemi arenguks tarvis. Järelikult ei ole ma oma tööga toime tulnud. Kõik!

Minister peab suutma tagada süsteemi normaalse funktsioneerimise ja arengu ning nägema ühiskonnas neid probleeme, mida on tarvis lahendada. Mina neid probleeme näen. Politsei, päästeteenistused ja piirivalve on päris normaalselt arenenud, aga neile on vaja finantsilist katet. Ja kui seda ei anta, siis järelikult tuleb leida teine perekond, kes suudab omavahel kokku leppida, kuhu raha paigutada.

Uus perekond - tähendab see uut valitsust?

Ei taha olla ettekuulutaja, kes ütleb, et siseministeeriumi eelarve pärast peaks valitsus tagasi astuma või valitsuskoalitsioon lagunema. Küll aga näen selgelt, et sel juhul ei ole minul õigust jätkata siseministrina. Niimoodi ei ole võimalik edasi minna.

Rahandusministeerium prognoosib järgmisel aastal Eesti keskmiseks palgaks 3200 krooni, politseinikele aga 3142. Piirivalves, politseis ja siseministeeriumi süsteemis töötab üldse palju aatelisi ja patriootiliselt meelestatud ametnikke, kes tõmbavad püksirihma pingule ega jookse laiali, teevad oma tööd edasi. Kuid nad saavad ju aru, et riigi seisukohalt ei ole see kõik otstarbekas ja mõistlik.

Te usute Riigikogu tarkusesse?

Usun, sest Riigikogu on läbilõige eesti rahvast. Rahvas ei eksi kunagi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Valitsusliidu juhtparteid, Koonderakond ja Reformierakond, on astunud enne kohalikke valimisi jõulisse vastasseisu: Koonderakonna esimees, peaminister Tiit Vähi pahandab avalikult Reformierakonna ministritega, Reformierakond näeb Vähi sõnades hirmu kaotada võim kohtadel.

Vähi üllitas eilses «Eesti Päevalehes» artikli «Reformierakond nagu orav rattas», kus ta muu hulgas heidab ette enda poolt juhitud valitsuse reformierakondlastest ministritele saamatust.

Nimeliselt saab Vähi erilise pahameele osaliseks valitsuskabineti teine mees, välisminister Siim Kallas, kes ei oska tööd teha «Vene suunal» ega ole saavutanud edu ka «läänesuunal», ning majandusminister Andres Lipstok, kes ei suuda kontrolli alla saada Kadaka turgu, «rääkimata vajadusest kogu Eesti turu korrastamise järele».

Nimeliselt ründab peaminister ka Reformierakonna aseesimeest, Riigikogu esimeest Toomas Savi, kes püüab Riigikogu eelarvet üle paisutada.

«Mida siis ikkagi tahab kahe aasta vanune ja aasta valitsuses tegutsenud erakond muutma hakata ja miks ta seda varem pole teinud,» esitab Vähi retoorilise küsimuse. Reformierakonna valimiseelne loosung teatab: «Meie muudame.»

Valitsusjuhi hinnangul pole Reformierakond koos oma ministritega vaatamata pea aastasele valitsusliidus olemisele suutnud midagi korda saata. Vähi juhitavas valitsuses kuuluvad Reformierakonnale välisministri, siseministri, sotsiaalministri, majandusministri, haridusministri ning teede- ja sideministri portfell.

Erinevail hinnanguil saab Koonderakonna esimehe, peaminister Vähi artiklit pidada jõuliseks käiguks enne kohalikke valimisi, et veidigi allapoole tõmmata Refomierakonna oodatavat suurt edu.

«See on vastus. See on ka vastus selle eest, et senini on nii riigis kui Tallinnas ikka ja pidevalt kogu süü meie kaela laotud,» ütles «Postimehele» üks koonderakondlane.

Miks te saamatuid ministreid tagasi ei kutsu või miks te ise tagasi ei astu, sest kabineti eest olete eelkõige ju teie vastutav, küsis «Postimees» eile peaminister Vähilt. Ja ehk täpsustate, mida konkreetset teil igale Reformierakonna ministrile ikkagi ette heita on, lisas «Postimees».

«Te olete artiklist ja selle kirjutamise eesmärgist hoopis valesti aru saanud. Valitsuse koosseis pole lootusetult halb. Aga räägime põhimõttest - muudame veel ja muutusi on vaja,» vastas Vähi.

«Artikli sisu on, et kõik valitsuse liikmed omavad piisavalt palju võimu, et muuta tööd oma valdkondades,» andis ta selgitust oma artikli kohta.

Miks sellises stiilis artikkel, küsis «Postimees». «Kas kõike peab tegema ainult tagatubades. Peame siis avalikku diskussiooni. Ja mitte mina ministritest ei hakanud esimesena kritiseerima valitsust. Vaid majandusminister Lipstok ütles, et valitsusliit on ebanormaalne ja populistlik. Toetan heameelega seda stiili, et räägime siis avalikult,» seletas Vähi.

«Mul ei olnud pessimistlikke ja lootusetuid toone. Pigem kirjutasin normaalses optimistlikus meeleolus, kuidas edasi minna, mis valdkondi muuta,» tõlgendas ta oma artiklit.

Peaminister hindas, et te ei tee tööd; miks te siis ei tee tööd, küsis «Postimees» reformierakondlasest sotsiaalministrilt Toomas Vilosiuselt.

«Eks ma ikka jõudumööda. Kindlasti saab alati rohkem ja paremini. Aga ei saa ju kunagi võtta kelleltki õigust avaldada arvamust ühe või teise isiku töö kohta. See on inimese vääramatu õigus. Ma ei heida peaministrile siin midagi ette. Kui hinnang on niisugune, siis see lihtsalt on niisugune. Eks pea siis tegema järeldusi,» arutles Vilosius.

«See ei ole minu hinnang, et Vilosius ei tee tööd. Selles osas peate vaidlema ajakirjanik Tammeriga,» reageeris Vähi Vilosiuse mõttekäigule. «Ma olen vaid öelnud, et nii Vilosius kui Aaviksoo kui ka teised ministrid võivad oma valdkondades teha palju muudatusi,» lisas peaminister.

Kas te heidate Reformierakonna ministritele ette siis vähest initsiatiivikust, püüdis «Posti-mees» täpsustada.

«Ma ei ole kaugeltki arvamusel, et Reformierakonna ministrid on töötanud halvemini kui teised ministrid. See ei olnud artikli mõte. Küsimus on, et kui korrutatakse: «Vajame muutusi», siis mismoodi neid muutusi tuleb nõuda. Kas tuleb neid nõuda iga päev niiöelda posti kaudu loosungi teel või tuleks neid ellu viia valitsuses,» mõtestas Vähi.

Kas teile siis ei meeldi Reformierakonna valimiseelne loosung «Meie muudame», tahtis «Postimees» selgitust.

«Vastupidi, ka mina toetan muutusi. Ja pakun võimalusi muudatuste tegemiseks töö kaudu valitsuses, kusjuures nende muuudatuste tegemiseks on meil avarad võimalused ja suured vajadused,» väitis Vähi vastuseks.

Ja Reformierakonna ministrid ikkagi ei tee tööd, otsis «Posti-mees» selgust. «Ma tahan öelda, et miski ei takista tegemast seda tööd valitsuse kaudu,» leidis Vähi.

Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich pidas Vähi artiklit, kus ta ründab oma valitsuse ministreid, Eesti lähimineviku poliitikas pretsedendituks nähtuseks.

«Leian, et demokraatlikus riigis võiks olla igal ametikohal oma funktsioon, ning arvan, et peaminister peaks tegelema riigi juhtimise, koordineerimise, mitte aga kõige ise ärategemisega,» hindas ta.

Kranichi sõnul, kui peaminister tahab iga üksikküsimust «ise ära teha», lõpeb see varem või hiljem kas siis toitlustusprobleemi või mõne muu probleemi jõulise lahendamise katsega.

«Imelik, ta näeb, et ratas on seisma jäänud, aga vaatab niiöelda rahulolevalt naeratades seismajäänud ratast, selle asemel, et Reformierakonnale appi tulla,» püüdis Reformierakonna peasekretär lähtuda pealkirjast «... nagu orav rattas».

«Seda tuleb tõlgendada kui peaministri paanikat enne kohalikke valimisi,» andis Kranich selgema hinnangu.

Kuivõrd te nõustute, et see on ikkagi peaministri otsene ja avalik etteheide Reformierakonna ministritele, et nad ei tee tööd, küsis «Postimees». «Ma ei saa sellisest etteheitest aru,» vastas Kranich.

«Koonderakond kardab kaotada võimu Tallinnas ning on toonud selleks, et Reformierakonna mainet allapoole lüüa, mängu lausa raskekahurväe,» tõdes ta.

Kranich tunnistas, et on Reformierakonna valimisedus kindel, kuid samas ei saa ta aru Koonderakonna paanikast Reformierakonna hea tulemuse pärast.

«Meil on edu, kuid kahjuks ei piisa sellest, et üksinda linnavalitsus moodustada. Alati tuleb otsida partnereid ja neid otsitakse selle järgi, missugune on koostöövõimalus. Seepärast saab Vähi avaldust võtta ka kui signaali tulevase võimaliku koostöösoovi suhtes,» andis ta veel ühe tõlgendamisvõimaluse.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN VÄLJAOTS

Esmaspäeva pärastlõunal kella poole kolme paiku tabas politsei Tallinnas Magasini tänavalt mehe, kelle põues rahakotis oli umbes 1500 krooni võltsitud sajakrooniseid. Mehe autost leidsid politseinikud veel kotitäie võltsitud sajaseid ligi ühe miljoni seitsmekümne tuhande krooni väärtuses.

BNSi teatel on 33-aastane varem karistatud mees, kellelt raha leiti, kinni peetud. Politsei ei avalikusta tema isikut.

Tallinna politsei pressiesindaja Küllike Rooväli ütles, et võltsitud rahatähed erinesid silmanähtavalt ehtsatest. «Raha muster ja kujutised pole teravad, raha keskosas on sinine värv lillaka tooniga,» lausus pressiesindaja, keeldudes nimetamast täpsemalt turvaelemente, millele tuleks sajakrooniste puhul igaks juhuks suuremat tähelepanu pöörata. Ta lisas siiski, et ka paber erineb tegelikust rahapaberist.

«Valges kohas pole selle rahaga võimalik petta, võibolla kuskil hämaras,» arvas pressiesindaja.

Tallinna abiprefekti Peeter Schultsi sõnul on valeraha suure tõenäosusega valmistatud Eestis. «See on suur summa, seda peab põhjalikult uurima,» ütles ta BNSile.

Seni teadaolevalt suurim valerahakogus leiti Eestis möödunud aasta juulis, kui Eesti piirivalve avastas Võrumaal ühe auto peidikust veerand miljonit võltsitud USA dollarit.

Möödunud aasta veebruaris konfiskeeris kaitsepolitsei Tartus koopiamasina, millega oli valmistatud 500-krooniseid alates 1994. aasta suvest. Viimati prooviti ühe tollest seeriast pärit rahatähega maksta nädalapäevad tagasi Tartus Reinu toidupoes.

Kokku algatas kaitsepolitsei möödunud aastal valerahajuhtumite kohta 101 kriminaalasja. Võltsitud USA dollareid konfiskeeris kaitsepolitsei poole miljoni eest ja võltsitud 500-krooniseid veerand miljoni eest. Võltsitud 100-krooniseid avastati paarikümne tuhande eest, ütles kaitsepolitsei pressiesindaja BNSile.

Viimase valerahajuhtumiga tegelev Tallinna majanduspolitseinik Vladimir Kuznetsov ütles «Postimehele», et esmaspäeval tabatud partiist pole võltsitud sajakrooniseid Tallinna politsei kätte varem sattunud. «Võibolla kuskil mujal,» ei välistanud Kuznetsov.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Ajakirjanduse sihtkapital Kultuurkapitali juures jääb loomata, sest Riigikogu arvas menetlusest välja Arengupartei fraktsiooni vastava eelnõu Kultuurkapitali seaduse täiendamisest.

Ajakirjanduse sihtkapitali loomise eelnõu väljaarvamise ettepaneku teinud kultuurikomisjoni esimees Tõnis Lukas ütles esmaspäeval Riigikogu ees, et eraldi ajakirjanduse sihtkapitali vastu on olnud nii Kultuurkapitali nõukogu kui ka valitsus.

Lukase sõnul on Kultuurkapitali juures nii audiovisuaalse kunsti sihtkapital kui ka valdkondadevaheline sihtkapital, millest on antud rahalist toetust ka ajakirjandusele, eelkõige riiklikele kultuuriväljaannetele.

«Ajakirjanduse olukord, ja mitte vaid rahaline, vääriks meie hinnangul eraldi sihtkapitali,» ütles Krista Kilvet Arengupartei fraktsioonist.

Eelnõu menetlusest väljaarvamise poolt oli 30, vastu 10 Riigikogu liiget.

Võrreldes algselt vastu võetud Kultuurkapitali seadusega on hiljem lisandunud valdkondadevaheline ja spordi sihtkapital.

Ajakirjanduse sihtkapital Kultuurkapitali juures oli Eestis ka enne Teist maailmasõda.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TAMBET KAUGEMA

Reformierakonna telereklaamis kõlav viisikatke meenutab küll briti ansambli The Beatles muusikapala «Kollane allveelaev», kuid tegemist on siiski spetsiaalselt Reformierakonnale kirjutatud looga, ütles Eero Tohver Reformierakonna valimisstaabist.

Eesti Autorite Ühingust (EAÜ) kinnitati «Postimehele», et muusikapala kasutamine ilma autori või siis autori õigusi kaitsva organisatsiooni loata on keelatud. EAÜ juristi sõnul pole seejuures oluline, kui pikk või lühike on sellest muusikapalast kasutatav lõik.

Reformierakonna valimiste-eelses telereklaamis näidatakse mustvalgeid kaadreid Eesti igapäevaelust ning küsitakse seejärel valijatelt: «Kas teie ei soovi siis seda muuta?» Reklaamklipp lõpeb viisikatkega, mis sarnaneb ansambli The Beatles lauluga «Kollane allveelaev» (autorid Lennon ja McCartney).

Eero Tohveri väitel sarnaneb telereklaamis tarvitatav viisikatke küll biitlite «Kollase allveelaevaga», aga tegelikult kirjutati see siiski Reformierakonnale läinud parlamendivalimiste aegu. Tohver nentis, et juba siis olevat juhitud tähelepanu sellele sarnasusele, kuid mitu spetsialisti jõudis arvamusele, et tegu ei ole biitlite looga. Selle loo autorit ei osanud ta eile nimetada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AITA OTTAS

Ülenurme vallavolikogu tegi mõni nädal enne valimisi otsuse vabastada kauaaegne vallavanem Anti Kalvet töölt tema vastu usalduse kaotamise pärast. Anti Kalvet on hämmingus, otsib õigust maavanema juurest ning on lubanud pöörduda ka halduskohtusse. Vallavolikogu esimees Rosa Jalakas on aga ka tagantjärele 30. septembri otsust kommenteerides kindel, et teist teed ei olnud.

Vallarahvas räägib kahest kõvast kivist, kelle omavaheline hõõrumine ulatub mitte üksnes ametist lahkuva volikogu alguspäevadesse, vaid juba Ülenurme sovhoosi aegadesse.

Kolm aastat tagasi kohalikel valimistel kandideerisid mõlemad siiski ühes nimekirjas, nüüd aga ollakse ka selles mõttes vastasleerides.

Esmaspäevaks, 30. septembriks kutsus Rosa Jalakas vallamajja kokku volikogu erakorralise istungi, mille päevakorras oli ainult üks punkt - umbusalduse avaldamine vallavanemale. Anti Kalvetile viis Rosa Jalakas kutse alles eelmisel õhtul, ehkki seadus näeb sel puhul ette neljapäevalist etteteatamist.

Kutse anti kätte ühegi selgitava materjalita, kuigi süüdistuskokkuvõte oli valmis. Ka kõik vallavolikogu liikmed, kes pidid langetama otsuse, ei olnud seda enne istungit näinud. Seda kinnitab näiteks volinik Peeter Leppik 3. oktoobri kirjalikus õiendis. Rosa Jalakas ei eita oma eksimust, aga ei pea seda ka oluliseks.

Otsus tol päeval tehti. 15-liikmelisest volikogust oli kohal 12 inimest. Neist oli umbusalduse avaldamise poolt üheksa, vastu üks ning erapooletuks jäi kaks.

Üsna üksmeelse otsuse juures on huvitav asjaolu, et enamik umbusalduse avaldajaist kuulus eelmiste kohalike valimiste ajal Anti Kalvetiga ühte valimisliitu. «Mul on eriline anne valida enda ümber inimesi, kes mind hiljem reedavad,» arvab Kalvet tagantjärele.

Rosa Jalakas oli viisteist aastat Ülenurme sovhoosi peazootehnik. Anti Kalvet töötas samas peaökonomistina. «Meil oli juba siis konflikte,» tunnistab Rosa Jalakas.

1990. aasta alguses läks Rosa Jalakas tööle maavalitsusse ega puutunud oma sõnul Kalvetiga järgnevad kolm aastat kokku. 1993. aastal pöördunud just Kalvet tema poole ettepanekuga osaleda valimistel. Lõpuks jäänudki ta nõusse, kandideerima läks veel mitmeid endisi sovhoosi juhtivspetsialiste.

«Kalvet oli enne seda olnud külanõukogu esimees ning seejärel vallavanem ja volikogu esimees ühes isikus, nagu siis kombeks oli. Mulle mainis ta, et ega volikogul polegi midagi erilist teha ja et volikogu esimehe roll pole tähtis. Minus tekkis trots,» selgitas Rosa Jalakas, kes on kolm aastat juhtinud ainult meestest koosnevat volikogu. «Olin juba majandipäevil harjunud meestega koos töötama ja et mind kuulati.»

Anti Kalvet oli kutsunud küll Rosa Jalaka oma valimisliitu, kuid volikogu esimehena soovis ta tookord näha hoopis praegust aseesimeest Kalev Pettaid. Jalakas jäi hääletamisel ühe häälega peale.

Kalvet läks erakorralisele istungile, teadmata, mida talle täpselt süüks pannakse. Ise kirjutab ta sellest järgmist: «Pärast teistkordset nõuet sain kahel lehel trükitud umbusalduse avaldamise põhjused. Ajapuudusest tingituna ei saanud ma süveneda probleemide olemusse ega vastata detailselt mulle esitatud süüdistustele.» Ta toob võrdluseks, et isegi kriminaalkurjategijal on õigus tutvuda kolme ööpäeva jooksul enne kohtuistungit süüdistusmaterjalidega. «Kui sain volikogus sõna, katkestati mind korduvalt ega lastud rääkida. Kõik toimuv ei sarnanenud mitte volikogu istungiga, vaid NKVD erikomisjoni koosolekuga, kus kõik oli ette ära otsustatud, ükskõik mida ma ka ei räägiks.»

Üheksast umbusaldust avaldanud volinikust kandideerivad seitse, sealhulgas Jalakas, uude volikokku valimisliidus Meie Vald. Anti Kalvet on esinumber konkureerivas valimisliidus Vastutus.

Rosa Jalakas toob kahel lehel trükitud põhjustest esile kahte. Esiteks, Kalvet ei olevat järginud võimude lahususe printsiipi, vaid soovinud samasugust võimutäiust nagu eelmise valitsemisaja jooksul. Näitena tuuakse süüdistuskokkuvõttes, et tänavu 24.-28. augustini käis Kalvet tema poolt moodustatud delegatsiooniga sõprusvalla pidustustel Saksamaal, mainimata seda volikogu esimehele.

Anti Kalvet vastab (vastused kõigile umbusaldamisel kerkinud küsimustele on kirjalikud ning neid on vallarahvale tutvumiseks külas mitmel pool üles kleebitud): «Saksamaalt Kronshageni vallalt tuli 11.06.1996.a. vallavanemale nimeline kutse./.../Vastavalt Ülenurme valla põhimäärusele ei ole vallavanemal kohustust välissõitudeks küsida luba volikogu esinaise käest./.../Vallavanemana olen käinud mitmetel kõrgetasemelistel kohtumistel./.../Minul puudub õigus dikteerida Tartu maavalitsusele, keda kutsuda kohtumisele ja keda mitte.»

Rosa Jalakas mainib, et muidugi tuli kauaaegselt sõprusvallalt kutse Kalveti nimele, kes oli varem ka volikogu esimees. Tegelikult olevat Saksamaale oodatud Ülenurmelt volikogu esindajaid, keda ei olnud aga kaasa võetud.

Teine põhisüüdistus on isiklikumat laadi ja puudutab üht hiljutist juhtumit Tõrvandi algkoolis. Kalvet korraldas õpetajaile 27. septembril õppereisi Lõuna-Eestisse. Jalakas väidab, et Kalvet solvas ühte õpetajannat ja hiljem ei vabandanud tema ees.

Selles punktis on Anti Kalvet napisõnaline. «Paika ei pea ka süüdistus, nagu oleksime tekitanud pingeid Tõrvandi algkoolis. Vastupidist tõendab õpetajate kollektiivne kiri volikogule,» kinnitab Kalvet ja lisab paljude allkirjadega lehe, kus tänatakse vallavanemat ega peeta vajalikuks talle umbusalduse avaldamist.

Veel üks süüdistus puudutab päästeametiga sõlmitud lepingut endise EPT, nüüd vallale kuuluva viilhalli kasutamiseks. Volikogu nõudis märtsis, et vallavalitsus sõlmiks tähtajatu lepingu. Kuid vallavanem oli eelmise aasta oktoobris kirjutanud alla 25-aastasele lepingule ega muutnud seda põhjusel, et muidu ei ole riik nõus sellesse investeerima.

«Umbusalduse avaldamisega tagasime, et vallavanem ei saaks viimase kolme nädala jooksul sõlmida ühtegi vallale kahjulikku lepingut,» arvab volikogu juht endale kindlaks jäädes.

Teiste sõnadega näitas volikogu võibolla et esimest korda kolme aasta jooksul oma võimu.

Vallasekretär Reet Sakk, kes teenib korraga nii vallavalitsust kui volikogu, on nõus arvamusega, et tegemist on isikutevahelise konfliktiga. «Aga otsest seaduserikkumist ega materiaalset kahju vallale pole vallavanem põhjustanud,» hindab Sakk, soovides siiski jääda võimalikult erapooletuks.

Nüüd juba endine vallavanem Anti Kalvet - varad on üle antud ja lõpparve käes - pöördus õiguse jaluleseadmiseks Tartu maavanema Jaan Õunapuu poole. «Minul on raske olla kohtunik, eks 20. oktoobri valimiste tulemused näitavad,» oli Õunapuu otsekohene. Maavanem esitas Ülenurme volikogule siiski järelevalveprotesti. «Sellele vastamiseks on meil nagu igale kirjale vastamiseks kuu aega,» ütles Jalakas.

Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees, Tartu vallavanem Aivar Soop iseloomustas Kalvetit kui kogemustega omavalitsustöötajat, kellelt teised vallavanemad on oma algusaastail palju õppinud. «Leian, et oli ebakorrektne teha selline otsus vahetult enne valimisi ja kanda omavaheline ebasümpaatia üle valimiskampaaniasse. Meile oli see täielik üllatus. Ennem oleks midagi sellist oodanud mujalt, aga mitte Ülenurmest.»

Pärast volikogu otsuse teatavaks saamist on mitmed kohalikud kollektiivid palunud Rosa Jalakalt selgitust. Ta ise on praegu haiguslehel, kuid selgitusi andmas on käinud.

Meie jutuajamise lõpetas ta mõistukõnega: «Kui udu hajub, eks siis paista, kas istud hobuse või eesli seljas.»

Ka Anti Kalvetil on asja kokkuvõtmiseks oma mõistulugu: «Metsiku Lääne saloonis mängis mees klaverit. Ta pea kohal rippus silt «Mees teeb, mis mees suudab, ärge tulistage!» Ühel päeval oli tool tühi. Rahvas nõudis selgitust. Vastati, et ükskord sisenes kauboi, kes ei osanud lugeda.»

Ülenurme tuletõrje-päästekomando ülem Mati Sõmermaa - ametiisikuna eelpoolnimetatud viilhalli rentija - oli otsustanud kandideerida kohalikel valimistel valimisliidus Vastutus, s.t. koos Kalvetiga.

3. oktoobril kirjutas ta avalduse, milles palus end välja arvata valimisliidust: «Keeldun kandideerimast vallavolikokku, kuna valimisvõitlus valimisliitude vahel on muutunud poliitiliselt räpaseks ja ma ei soovi osaleda selles võitluses. Mitte kummaski valimisliidus.»

Milline on Ülenurme vallarahva otsus kahe kange suhtes, selgub pärast 20. oktoobrit.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIU RITARI

Rahandusministeerium planeeris selleks aastaks Võru linna eelarvesse laekuva tulumaksu tunduvalt suuremana kui tulumaksu tegelikult laekub.

Võru linnavolikogu möödunud nädala istungil otsustati avaldada protesti vabariigi valitsuse vastu. Nii valitsuse kui Riigikogu tähelepanu tahetakse juhtida sellele, et 1996. aastal laekus Võru linnas tulumaksu 2,3 miljonit krooni vähem, kui oli planeeritud rahandusministeeriumis.

Oktoobrikuu alguseks oli Võru linna eelarvesse laekunud tulumaksu 3,3 miljonit krooni planeeritust vähem.

Võru linnasekretäri Külli Kaldvee sõnul esitas Võru linn mullu tänavust eelarveaastat planeerides rahandusministeeriumile ka linnapoolse arvestuse võimalikust tulumaksu laekumisest, kuid rahandusministeerium võrulaste prognoosidega ei arvestanud. 1. oktoobriks sai selgeks, et tegelik üksikisiku tulumaksu laekumine on ligilähedane Võru linnavalitsuse prognoosiga ja ei lange kokku rahandusministeeriumis arvestatuga. Linnale tähendab enamplaneeritud tulumaks seda, et valitsus eraldas Võrule toetusfondist 2,3 miljonit krooni vähem ning praegu ollakse Võrus suures rahanappuses.

Et linna elu käib eelarve järgi, siis võib aasta lõpus tekkida probleeme isegi palkade maksmisega. Võru linn näeb lahendust selles, et valitsus leiab riigieelarvest vahendid ja hüvitab Võrule üleplaneeritud tulumaksu. Võru linnasekretäri Külli Kaldvee arvates ei arvestatud rahandusministeeriumis tulumaksu planeerides piisavalt Võru oludega: Võrus on palgad väikesed ja palgatõus ei ole siinmail nii suur kui Tallinnas. Suure augu tulumaksu laekumisse lõi maksuvaba palgamiinimumi tõstmine 500 kroonini, sest suhteliselt madalate palkade juures moodustab ärajäänud tulumaksuosa küllalt arvestatava osa kogu eelarvesse laekuvast tulumaksust.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Seoses uue kaubamaja ehitamisega käivad Pärnu südalinnas mitmendat nädalat arheoloogilised kaevamised.

Töid juhendava Tartu linnamuuseumi arheoloogiaosakonna juhataja Rünno Vissaku hinnangul pakuvad teadusele kõige rohkem huvi kaevamistel päevavalgele tulnud 14. sajandi kindluselamu kivimüürid.

Arheoloogiline kaevamine käib Pärnu vanalinna kunagises esinduslikemas kiviehitistega osas, mis Teises maailmasõjas hävis ja mida on võrreldes ülejäänud vanalinnaga vähe uuritud.

Suurem osa väljakaevatud ehitiste jäänustest pärineb Liivi sõja järgsest ja Rootsi-aegsest perioodist. Esemeleidudest on kõige rohkem keraamikat, eriti Reinimaalt pärit kivikeraamikat.

Rünno Vissaku sõnul on Eesti linnade arheoloogiline uurimine teaduse seisukohalt alles alguses, sellega hakati tõsisemalt tegelema 15 aastat tagasi. Sellepärast annab iga kaevamine, mis jõuab linna tekkeni välja, meie teadmistele Eesti ajaloost midagi juurde. Seda enam, et Pärnus on arheoloogilisi kaevamisi võrreldes teiste linnadega, näiteks Tartuga, vähe tehtud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Soomes Vaasa linnateatri juures tegutsev Vaasa ooper tuleb järgmisel aastal külalisesinemisele Pärnusse, kus mängib Endla teatris 13. ja 14. veebruaril kahel korral Puccini ooperit «Boheem».

«Boheemi» lavastaja on Neeme Kuningas, kunstnikutöö on Hardi Volmerilt ja Pärnu linnaorkestrit dirigeerib Zheng Xiaoying Pekingi keskooperist.

Vaasa ooper on projektiteater, mis toob aastas lavale vaid ühe etenduse. Näitlejad palgatakse ainult selle lavastuse jaoks põhiliselt Soomest, kuid nagu seegi kord, on tavaliselt kaastegevad mõned muusikud kaugemalt.

«Boheemi» esietendus on Vaasas järgmise aasta 9. jaanuaril. Soomes mängitakse seda üldse 12 korda, siis minnakse üle Botnia lahe Rootsi, kus toimub kolm-neli etendust, ja viimased kaks etendust antakse Pärnus.

Lauldakse itaalia keeles. Et ka suurem osa publikust tekstist aru saaks, laenatakse Estonia teatrist tekstitabloo, millelt võib lugeda sünkroontõlget.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS MATTSON

Ühel 1992. aasta kaunil juulikuu õhtul läks vanem naine kahe koera saatel Peipsi äärde Kallaste veepuhastusjaama lähedale küülikutele rohtu kitkuma. Äkki nägi ta, et üks koertest kraabib kaldaliivaribal paari põõsa vahel liiva ning sikutab midagi. «Nägin, et ta kiskus hammastega nagu mingit suurt konti, mis oli inimese jala moodi, ja seal paistis mingi riideräbal ümber,» meenutas naine hiljem jubedat elamust kriminaalasja uurija juures.

Koer sikutas liiva alt välja kaks nädalat varem jõhkralt mõrvatud Saksamaa kodaniku Olev Koha jala.

Jõhker mõrvaasi lõppes mõne nädala eest Riigikohtu üldkogu otsusega, mis jättis jõusse kaks jõhkrat mõrva toime pannud Aleksandr Nikolajevile mõistetud surmaotsuse mahalaskmise läbi.

Tegemist oli esimese kriminaalasjaga, mis jõudis Riigikohtu üldkogu ette ja mida arutasid kõik 16 riigikohtunikku. Kokku kestis Nikolajevi üle kohtu pidamine kolm aastat, selle aja jooksul on kohtuasi kaks korda läbinud kõik Eesti kolm kohtuastet.

Aleksandr Nikolajev vabanes 1992. aasta 13. juunil kinnipidamiskohast, kindlat elukohta ta endale ei otsinud, vaid elas juhututtavate juures Tallinnas, ka ema juures Paide maakonnas ja tegi juhutöid.

12. juulil pärast mitmepäevast joomingut Kallastel otsustasid Nikolajev ja tema poolvend Vassili Kashuba joogi- ja söögipoolist juurde hankida. Selleks tungisid nad Kallaste söökla einelauda ja varastasid sealt salaja kümneid pudeleid likööri, viina, õlut, kompvekke, sigarette ja muud kraami kokku 3684 krooni väärtuses.

13. juulil, täpselt kuu aega pärast vanglast vabanemist, läks Aleksandr Nikolajev keskpäeva paiku koos Vassili Kashubaga Kallaste linna peale kõndima. Kallaste söökla juures nägid nad selle ette sõitvat välismaise numbriga sõiduautot. Autost väljus nooremapoolne mees ja küsis neilt vene keeles, kust süüa võiks saada ja kas nad ei oska talle mõnd söögikohta juhatada.

Mees. kes teed küsis, oli eesti soost 34-aastane Saksamaa kodanik Olev Koha, kes oli esimest korda oma isa kodumaad külastamas. Ta töötas Saksa reisibüroos Lernidee-Reisen giidina, olles BAMi osakonna juhtaja. Koha oli varem käinud ligi 30 korda Venemaal, kust ta ka sel korral Eestisse oli saabunud.

Nikolajev pakkus Kohale võimalust sõita Kallastele tema õemehe vanemate elukohta. Koha oli nõus. Söögi-joogi kõrvale puhuti paar tundi juttu, vestluse ajal selgus, et Koha on Eestis üksinda, tal on auto, raha ja hulk igasuguseid esemeid. Nikolajevil küpses plaan Koha tappa ja tema vara endale võtta.

Et Koha tappa, tegi Nikolajev talle ettepaneku sõita Peipsi järve äärde puhkama ja aega veetma. Mõnus puhkekoht seati sisse järve ääres, Kallaste veepuhastusjaamast paarsada meetrit Kodavere poole. Istuti ümber lõkke, joodi «Vana Tallinna».

Korraga läks Nikolajev kivil istuva Olev Koha selja taha umbes kuue meetri kaugusele põõsastikku, kus võttis oma spordipükstelt kapronnööri. Nikolajev hiilis nöör käes Kohale selja tagant ligi, tõmbas selle ümber kaela ja hakkas kägistama.

«Kägistasin teda nööriga kolm-neli minutit. Siis nägin, et ta käed ja kõrvad olid juba sinised ja sain aru, et asi on juba nii kaugel, et lõpetada,» seletas Nikolajev hiljem ülekuulamisel uurijale. Lõpetanud nööriga kägistamise, lasi Nikolajev Koha kehal maapinnale vajuda. Korraga ilmutas aga Koha veel elumärke.

«Pärast kägistamist nägin Olevit liival agoonias tõmblemas, sain aru, et niikuinii on asi kehv ja et kui ta ellu jääb, läheb ta toimunust teatama ja sellepärast lõin teda kiviga üle,» kirjeldas Nikolajev.

Kivi, mille Nikolajev rannaliivalt võttis, oli 5-6 kilo raske, ta lõi Olev Kohale kolm-neli korda pähe. Tagajärjeks oli pea lömastamine ja aju eemaldumine koljust. Oma vennal käskis Nikolajev pea ära keerata, kui ta ei kannata vaadata.

Nikolajev käskis Vassili Kashubal kraapida liivasse haud. Koos peitsid nad laiba. Nikolajev tahtis tappa ka Koha autos olnud kolli tõugu koera, kuid Vassili Kashuba palus koerale halastada.

Järgmise päeva, 14. juuli hommikul jõudsid Nikolajev ja Kashuba Kohalt röövitud autoga ja esemetega Tallinna, kus nad sõitsid teise venna Sergei Kashuba elukohta Pebre tänavas. Hommikupoolikul joodi koos Balti jaamas õlut, osteti kaasa pudel viina, mis Sergei Kashuba korteris kolme peale ära joodi. Kui see otsa sai, osteti veel. Vassili Kashuba lahkus.

Pebre tänava lähedal oli Nikolajev kohtunud oma varasema tuttava, 1975. aastal sündinud Andrei Mishiniga. Mishin liitus Nikolajevi ja Sergei Kashuba seltskonnaga. Nikolajevil tekkis tahtmine vaadata üht videokassetti, mille ta oli ostnud. Sergei Kashuba teadis, et samas majas elab Tallinna vineeri- ja mööblivabriku meister Leonid Nebelas, kellel on videomagnetofon. Nebelas lubas filmi vaatama tulla, kuid tahtis, et toodaks kaasa pudel viina.

Seltskond jõi ja vaatas Nebelase juures videot, käidi väljas, Nikolajev läks korraks linna. Kuna vahepeal sai viin otsa, otsustas Sergei Kashuba minna viina tooma, korterist väljumisel tekkis tal peremehega sõnavahetus.

Nebelas haaras Kashubal rinnust ja tõukas ta vastu toa ust. Kashuba paiskas kohe seejärel Nebelase põrandale. Algas kaklus. Korteris olnud Sergei Kashuba ja Andrei Mishin peksid Nebelast, Mishin hakkas puistama Nebelase korteri sektsioonkappe ja sahtleid.

Vahepeal venna korterisse tagasi tulnud Nikolajev soovitas väärtuslikum kraam kokku korjata ja jalga lasta. Kui Kashuba jälle Nebelase korterisse naasis, peksid nad veel koos korteriperemeest, Mishin pani talle noa kõrile. Seejärel tassiti väärtuslikum kraam koguväärtusega 18 008 krooni varem mõrvatud Olev Koha autosse.

Nikolajev käskis Mishinil autosse jääda, ise aga pöördus tagasi Nebelase korterisse. Ta läks põrandal lamava läbipekstud ja vigastatud Nebelase juurde, haaras tal kaelast ja kägistas teda käte ja jalgadega umbes minuti jooksul. Nebelas suri kohapeal.

Sama päeva õhtul jõudis Sergei Kashuba elukohta Pebre tänavas ka tema vend Vassili. Sergei käskis vennal vaatama minna, kas Nebelas on ikka kindlalt surnud. Vassili roniski läbi akna korterisse, katsus Nebelase keha ning veendus, et see on külm. Vassili varastas seejärel surnu tagant veel kassettmagnetofoni ja lahkus korterist.

16. juulil oli Nikolajev osaline kambas, kes murdis sisse ühte majja Mustvees, kus varastati elektroonikat ja riideid.

Tallinna linnakohus mõistis 24. oktoobril 1994 Aleksandr Nikolajevi süüdi rohketes kuritegudes ja karistas teda nende kogumi eest 15-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti süüdi ka Andrei Mishin, Vassili Kashuba ja Sergei Kashuba.

Tallinna prokuröri asetäitja esitas apellatsioonprotesti ja taotles Nikolajevile surmanuhtluse mõistmist.

Prokurör märkis, et Nikolajev on vähem kui ööpäeva jooksul pannud toime kaks tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel, lisaks veel röövimised ja muud kuriteod. Nikolajev ei ole teinud varasematest karistusest mingeid järeldusi, kinnipidamiskohas on teda rezhiimirikkumise eest karistatud 83 korral, ta oli sageli konfliktide algatajaks, iseloomult on ta prokuröri sõnul jõhker ja agressiivne.

«Mille nimel peavad tapetute omaksed 15 aasta vältel ülal pidama nende lapse, abikaasa või sugulase tapjat, kes on tapnud vaid selleks, et realiseerida oma hetkel tekkinud soovi saada endale tapetu vara ja selle kulul alkoholi tarvitada?» küsib prokurör apellatsioonprotestis.

Nikolajev esitas apellatsioonkaebuse, kus väitis, et esimese astme kohus ei arvestanud kohtualuste ja nende kaitsjate nõudmisega kutsuda istungile kõik tunnistajad ja kannatanud ega rahuldanud prokuröri taandamise taotlust. Nikolajev vaidlustas enda süüdimõistmise Leonid Nebelase tapmises, väites, et tal puudus tahtlus tappa, sest kakluse algatajaks oli Nebelas ise. Varasemad ütlused olevat politseinikud talt füüsilise ja psüühilise sunniga välja pressinud.

Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas 22. detsembril 1994 osaliselt linnakohtu otsuse ja mõistis Nikolajevi surma. Nikolajev ise võttis kohtuistungil omaks, et ta tappis Nebelase.

Ringkonnakohus nentis, et kohtualuste poolt linnakohtu istungil antud ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ka seetõttu, et eeluurimise ajal viibisid kohtualused pikka aega ühes kambris. Lisaks sellele oli leitud Nikolajevi salajane kiri, milles ta soovis, et Mishin, kes oli kuriteo toimepaneku ajal noorem kui 18 aastat, võtaks Nebelase tapmise enda hingele.

Mishini ja Kashubade suhtes ringkonnakohus sisuliselt karistusi ei muutnud ja nende suhtes otsus jõustus. Nikolajev ja tema kaitsja kaebasid edasi Riigikohtule ja taotlesid kergemat karistust. Nad leidsid, et kriminaalasja uurimisel on rikutud menetlusnorme ning et Nikolajev ei ole Nebelast tapnud, vaid ainult tema vara röövinud.

Nikolajevi kaitsja palus surmanuhtluse tühistada ja mõista Nikolajevile 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas Tallinna linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab Nikolajevi süüdimõistmist Nebelase tapmises ja ka lõpliku karistusena määratud surmanuhtlust ning saatis asja uuesti arutamiseks Tallinna linnakohtule, sest otsus ei olnud kooskõlas sellele esitatavate nõuetega. Muuhulgas ei olnud linnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas sõnagi selle kohta, et kohus tunnistab Nikolajevi süüdi Nebelase tapmises, ja selle kohta puudus ka tõendite analüüs.

Kriminaalasja uuel arutamisel mõistis Tallinna linnakohus Nikolajevile taas 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Prokurör nõudis taas surmanuhtlust.

Tallinna ringkonnakohus mõistis 31. mail 1995 Aleksandr Nikolajevi jälle surma. Nikolajevi kaitsja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

Riigikohtu üldkogu leidis käesoleva aasta septembris, et Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil oli seaduslik alus mõista Nikolajevile surmanuhtlus. Riigikohus möönab, et käesolevas asjas pole tal võimalust asendada Nikolajevile mõistetud surmanuhtlust eluaegse vabadusekaotusega. Vastavalt kriminaalmenetluskoodeksile saab surmanuhtluse asendada eluaegse vabadusekaotusega ainult süüdimõistetu karistuse kandmise koha järgne kohus, kui kuriteo eest on mõistetud karistus, mida antud juhul ei saa täita.

Kohus otsustas jätta Tallinna ringkonnakohtu otsuse mõista Nikolajevile surmanuhtlus muutmata. Otsus on jõustunud ega kuulu edasikaebamisele.

Keskvanglas ootab praegu surmaotsuse täideviimist 15 kurjategijat. Ometi ei saa neile mõistetud karistust täide viia, sest Eestis on sellekohane seaduseauk.

Nimelt on täitemenetluse seadustiku järgi surmanuhtluse täideviimise aluseks Riigikohtu sellekohane luba, kuid menetlus, mis selle loa andmisele või sellest keeldumisele peaks eelnema, on seaduslikult reguleerimata.

Tallinna keskvangla direktor Raivo Allika, kelle katuse all surmamõistetud oma saatust ootavad, on tõsiste probleemide ees. «Menetlus, mille puudumise taga otsuste täideviimise loa andmine või sellest keeldumine seisab, on ikka puudu, see ujub kellelgi ehk ajus või arvutis, kuid sellest on vähe kasu,» leiab Raivo Allika.

«Olen pöördunud täitevameti kaudu justiitsministeeriumi poole, et probleemile lõpuks ometi lahendus leitaks. Surmamõistetute hoidmiseks on ette nähtud eritingimused (neid tuleb hoida üksikvangistuses jne.), kuid kui neid kogu aeg juurde tuleb, ja neid tuleb, pole enam võimalust neid seadusekohaselt hoida, selleks on vaja lisaressursse,» kurdab Allika.

Paraku ei ole Allika veel mingit vastust saanud. Lisaks surmamõistetutele on keskvanglas ka kaks meest, kelle surmanuhtluse on president asendanud eluaegse vanglakaristusega.

Kui kõigi surmamõistetute karistus asendatakse eluaegse vanglakaristusega, on keskvangla paljude tundmatutega võrrandi ees.

16 asja arutanud riigikohtunikust esitas eesistuja, Riigikohtu esimees Rait Maruste otsuse juurde oma eriarvamuse, milles leiab, et Riigikohtu otsus karistuse osas pole kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustega ja Eesti Vabariigile võetud rahvusvaheliste kohustustega, on vastuolus põhiseaduse printsiipidega ning kaasaegse demokraatliku kriminaalõigusemõistmise praktika ja eesmärkidega.

«Valides surmanuhtluse toetamise, valis Riigikohtu üldkogu minevikulise repressiivse karistuspoliitika, mis on vastuolus nii meie kaasaegse seadusandluse üldsuunitluse kui üldinimlike väärtustega. Valides hukkamise, valis Riigikohus karistuse mõistmises keskaegsel taliooni printsiibil põhineva kättemaksu ideoloogia, sest eripreventiivset toimet surmanuhtlusel ei ole. Üldpreventiivne toime kuritegevuse üldise languse tendentsi valguses on väga küsitava väärtusega,» leiab Rait Maruste.

Riigikohtu esimees leiab, et valikuid tehes ja otsuseid langetades kujundab kohus, eriti Riigikogus õiguspoliitikat ning aitab kujundada õiguses kajastunud sotsiaalseid väärtusi.

«Tapmisele tapmisega vastates mindaks lihtsama vastupanu teed, arvates ekslikult, et vägivallale võib vastata ja peab vastama vägivallaga. Nii toimides, samu vahendeid kasutades alandatakse end toimimisviisides paratamatult selle tasemele, kelle üle õigust mõistetakse,» on Rait Maruste vankumatu seisukoht.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996