Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ENNO TAMMER
Ajakirjanduse sihtkapital Kultuurkapitali juures jääb loomata, sest Riigikogu arvas menetlusest välja Arengupartei fraktsiooni vastava eelnõu Kultuurkapitali seaduse täiendamisest.
Ajakirjanduse sihtkapitali loomise eelnõu väljaarvamise ettepaneku teinud kultuurikomisjoni esimees Tõnis Lukas ütles esmaspäeval Riigikogu ees, et eraldi ajakirjanduse sihtkapitali vastu on olnud nii Kultuurkapitali nõukogu kui ka valitsus.
Lukase sõnul on Kultuurkapitali juures nii audiovisuaalse kunsti sihtkapital kui ka valdkondadevaheline sihtkapital, millest on antud rahalist toetust ka ajakirjandusele, eelkõige riiklikele kultuuriväljaannetele.
«Ajakirjanduse olukord, ja mitte vaid rahaline, vääriks meie hinnangul eraldi sihtkapitali,» ütles Krista Kilvet Arengupartei fraktsioonist.
Eelnõu menetlusest väljaarvamise poolt oli 30, vastu 10 Riigikogu liiget.
Võrreldes algselt vastu võetud Kultuurkapitali seadusega on hiljem lisandunud valdkondadevaheline ja spordi sihtkapital.
Ajakirjanduse sihtkapital Kultuurkapitali juures oli Eestis ka enne Teist maailmasõda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TAMBET KAUGEMA
Reformierakonna telereklaamis kõlav viisikatke meenutab küll briti ansambli The Beatles muusikapala «Kollane allveelaev», kuid tegemist on siiski spetsiaalselt Reformierakonnale kirjutatud looga, ütles Eero Tohver Reformierakonna valimisstaabist.
Eesti Autorite Ühingust (EAÜ) kinnitati «Postimehele», et muusikapala kasutamine ilma autori või siis autori õigusi kaitsva organisatsiooni loata on keelatud. EAÜ juristi sõnul pole seejuures oluline, kui pikk või lühike on sellest muusikapalast kasutatav lõik.
Reformierakonna valimiste-eelses telereklaamis näidatakse mustvalgeid kaadreid Eesti igapäevaelust ning küsitakse seejärel valijatelt: «Kas teie ei soovi siis seda muuta?» Reklaamklipp lõpeb viisikatkega, mis sarnaneb ansambli The Beatles lauluga «Kollane allveelaev» (autorid Lennon ja McCartney).
Eero Tohveri väitel sarnaneb telereklaamis tarvitatav viisikatke küll biitlite «Kollase allveelaevaga», aga tegelikult kirjutati see siiski Reformierakonnale läinud parlamendivalimiste aegu. Tohver nentis, et juba siis olevat juhitud tähelepanu sellele sarnasusele, kuid mitu spetsialisti jõudis arvamusele, et tegu ei ole biitlite looga. Selle loo autorit ei osanud ta eile nimetada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AITA OTTAS
Ülenurme vallavolikogu tegi mõni nädal enne valimisi otsuse vabastada kauaaegne vallavanem Anti Kalvet töölt tema vastu usalduse kaotamise pärast. Anti Kalvet on hämmingus, otsib õigust maavanema juurest ning on lubanud pöörduda ka halduskohtusse. Vallavolikogu esimees Rosa Jalakas on aga ka tagantjärele 30. septembri otsust kommenteerides kindel, et teist teed ei olnud.
Vallarahvas räägib kahest kõvast kivist, kelle omavaheline hõõrumine ulatub mitte üksnes ametist lahkuva volikogu alguspäevadesse, vaid juba Ülenurme sovhoosi aegadesse.
Kolm aastat tagasi kohalikel valimistel kandideerisid mõlemad siiski ühes nimekirjas, nüüd aga ollakse ka selles mõttes vastasleerides.
Esmaspäevaks, 30. septembriks kutsus Rosa Jalakas vallamajja kokku volikogu erakorralise istungi, mille päevakorras oli ainult üks punkt - umbusalduse avaldamine vallavanemale. Anti Kalvetile viis Rosa Jalakas kutse alles eelmisel õhtul, ehkki seadus näeb sel puhul ette neljapäevalist etteteatamist.
Kutse anti kätte ühegi selgitava materjalita, kuigi süüdistuskokkuvõte oli valmis. Ka kõik vallavolikogu liikmed, kes pidid langetama otsuse, ei olnud seda enne istungit näinud. Seda kinnitab näiteks volinik Peeter Leppik 3. oktoobri kirjalikus õiendis. Rosa Jalakas ei eita oma eksimust, aga ei pea seda ka oluliseks.
Otsus tol päeval tehti. 15-liikmelisest volikogust oli kohal 12 inimest. Neist oli umbusalduse avaldamise poolt üheksa, vastu üks ning erapooletuks jäi kaks.
Üsna üksmeelse otsuse juures on huvitav asjaolu, et enamik umbusalduse avaldajaist kuulus eelmiste kohalike valimiste ajal Anti Kalvetiga ühte valimisliitu. «Mul on eriline anne valida enda ümber inimesi, kes mind hiljem reedavad,» arvab Kalvet tagantjärele.
Rosa Jalakas oli viisteist aastat Ülenurme sovhoosi peazootehnik. Anti Kalvet töötas samas peaökonomistina. «Meil oli juba siis konflikte,» tunnistab Rosa Jalakas.
1990. aasta alguses läks Rosa Jalakas tööle maavalitsusse ega puutunud oma sõnul Kalvetiga järgnevad kolm aastat kokku. 1993. aastal pöördunud just Kalvet tema poole ettepanekuga osaleda valimistel. Lõpuks jäänudki ta nõusse, kandideerima läks veel mitmeid endisi sovhoosi juhtivspetsialiste.
«Kalvet oli enne seda olnud külanõukogu esimees ning seejärel vallavanem ja volikogu esimees ühes isikus, nagu siis kombeks oli. Mulle mainis ta, et ega volikogul polegi midagi erilist teha ja et volikogu esimehe roll pole tähtis. Minus tekkis trots,» selgitas Rosa Jalakas, kes on kolm aastat juhtinud ainult meestest koosnevat volikogu. «Olin juba majandipäevil harjunud meestega koos töötama ja et mind kuulati.»
Anti Kalvet oli kutsunud küll Rosa Jalaka oma valimisliitu, kuid volikogu esimehena soovis ta tookord näha hoopis praegust aseesimeest Kalev Pettaid. Jalakas jäi hääletamisel ühe häälega peale.
Kalvet läks erakorralisele istungile, teadmata, mida talle täpselt süüks pannakse. Ise kirjutab ta sellest järgmist: «Pärast teistkordset nõuet sain kahel lehel trükitud umbusalduse avaldamise põhjused. Ajapuudusest tingituna ei saanud ma süveneda probleemide olemusse ega vastata detailselt mulle esitatud süüdistustele.» Ta toob võrdluseks, et isegi kriminaalkurjategijal on õigus tutvuda kolme ööpäeva jooksul enne kohtuistungit süüdistusmaterjalidega. «Kui sain volikogus sõna, katkestati mind korduvalt ega lastud rääkida. Kõik toimuv ei sarnanenud mitte volikogu istungiga, vaid NKVD erikomisjoni koosolekuga, kus kõik oli ette ära otsustatud, ükskõik mida ma ka ei räägiks.»
Üheksast umbusaldust avaldanud volinikust kandideerivad seitse, sealhulgas Jalakas, uude volikokku valimisliidus Meie Vald. Anti Kalvet on esinumber konkureerivas valimisliidus Vastutus.
Rosa Jalakas toob kahel lehel trükitud põhjustest esile kahte. Esiteks, Kalvet ei olevat järginud võimude lahususe printsiipi, vaid soovinud samasugust võimutäiust nagu eelmise valitsemisaja jooksul. Näitena tuuakse süüdistuskokkuvõttes, et tänavu 24.-28. augustini käis Kalvet tema poolt moodustatud delegatsiooniga sõprusvalla pidustustel Saksamaal, mainimata seda volikogu esimehele.
Anti Kalvet vastab (vastused kõigile umbusaldamisel kerkinud küsimustele on kirjalikud ning neid on vallarahvale tutvumiseks külas mitmel pool üles kleebitud): «Saksamaalt Kronshageni vallalt tuli 11.06.1996.a. vallavanemale nimeline kutse./.../Vastavalt Ülenurme valla põhimäärusele ei ole vallavanemal kohustust välissõitudeks küsida luba volikogu esinaise käest./.../Vallavanemana olen käinud mitmetel kõrgetasemelistel kohtumistel./.../Minul puudub õigus dikteerida Tartu maavalitsusele, keda kutsuda kohtumisele ja keda mitte.»
Rosa Jalakas mainib, et muidugi tuli kauaaegselt sõprusvallalt kutse Kalveti nimele, kes oli varem ka volikogu esimees. Tegelikult olevat Saksamaale oodatud Ülenurmelt volikogu esindajaid, keda ei olnud aga kaasa võetud.
Teine põhisüüdistus on isiklikumat laadi ja puudutab üht hiljutist juhtumit Tõrvandi algkoolis. Kalvet korraldas õpetajaile 27. septembril õppereisi Lõuna-Eestisse. Jalakas väidab, et Kalvet solvas ühte õpetajannat ja hiljem ei vabandanud tema ees.
Selles punktis on Anti Kalvet napisõnaline. «Paika ei pea ka süüdistus, nagu oleksime tekitanud pingeid Tõrvandi algkoolis. Vastupidist tõendab õpetajate kollektiivne kiri volikogule,» kinnitab Kalvet ja lisab paljude allkirjadega lehe, kus tänatakse vallavanemat ega peeta vajalikuks talle umbusalduse avaldamist.
Veel üks süüdistus puudutab päästeametiga sõlmitud lepingut endise EPT, nüüd vallale kuuluva viilhalli kasutamiseks. Volikogu nõudis märtsis, et vallavalitsus sõlmiks tähtajatu lepingu. Kuid vallavanem oli eelmise aasta oktoobris kirjutanud alla 25-aastasele lepingule ega muutnud seda põhjusel, et muidu ei ole riik nõus sellesse investeerima.
«Umbusalduse avaldamisega tagasime, et vallavanem ei saaks viimase kolme nädala jooksul sõlmida ühtegi vallale kahjulikku lepingut,» arvab volikogu juht endale kindlaks jäädes.
Teiste sõnadega näitas volikogu võibolla et esimest korda kolme aasta jooksul oma võimu.
Vallasekretär Reet Sakk, kes teenib korraga nii vallavalitsust kui volikogu, on nõus arvamusega, et tegemist on isikutevahelise konfliktiga. «Aga otsest seaduserikkumist ega materiaalset kahju vallale pole vallavanem põhjustanud,» hindab Sakk, soovides siiski jääda võimalikult erapooletuks.
Nüüd juba endine vallavanem Anti Kalvet - varad on üle antud ja lõpparve käes - pöördus õiguse jaluleseadmiseks Tartu maavanema Jaan Õunapuu poole. «Minul on raske olla kohtunik, eks 20. oktoobri valimiste tulemused näitavad,» oli Õunapuu otsekohene. Maavanem esitas Ülenurme volikogule siiski järelevalveprotesti. «Sellele vastamiseks on meil nagu igale kirjale vastamiseks kuu aega,» ütles Jalakas.
Tartumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees, Tartu vallavanem Aivar Soop iseloomustas Kalvetit kui kogemustega omavalitsustöötajat, kellelt teised vallavanemad on oma algusaastail palju õppinud. «Leian, et oli ebakorrektne teha selline otsus vahetult enne valimisi ja kanda omavaheline ebasümpaatia üle valimiskampaaniasse. Meile oli see täielik üllatus. Ennem oleks midagi sellist oodanud mujalt, aga mitte Ülenurmest.»
Pärast volikogu otsuse teatavaks saamist on mitmed kohalikud kollektiivid palunud Rosa Jalakalt selgitust. Ta ise on praegu haiguslehel, kuid selgitusi andmas on käinud.
Meie jutuajamise lõpetas ta mõistukõnega: «Kui udu hajub, eks siis paista, kas istud hobuse või eesli seljas.»
Ka Anti Kalvetil on asja kokkuvõtmiseks oma mõistulugu: «Metsiku Lääne saloonis mängis mees klaverit. Ta pea kohal rippus silt «Mees teeb, mis mees suudab, ärge tulistage!» Ühel päeval oli tool tühi. Rahvas nõudis selgitust. Vastati, et ükskord sisenes kauboi, kes ei osanud lugeda.»
Ülenurme tuletõrje-päästekomando ülem Mati Sõmermaa - ametiisikuna eelpoolnimetatud viilhalli rentija - oli otsustanud kandideerida kohalikel valimistel valimisliidus Vastutus, s.t. koos Kalvetiga.
3. oktoobril kirjutas ta avalduse, milles palus end välja arvata valimisliidust: «Keeldun kandideerimast vallavolikokku, kuna valimisvõitlus valimisliitude vahel on muutunud poliitiliselt räpaseks ja ma ei soovi osaleda selles võitluses. Mitte kummaski valimisliidus.»
Milline on Ülenurme vallarahva otsus kahe kange suhtes, selgub pärast 20. oktoobrit.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIU RITARI
Rahandusministeerium planeeris selleks aastaks Võru linna eelarvesse laekuva tulumaksu tunduvalt suuremana kui tulumaksu tegelikult laekub.
Võru linnavolikogu möödunud nädala istungil otsustati avaldada protesti vabariigi valitsuse vastu. Nii valitsuse kui Riigikogu tähelepanu tahetakse juhtida sellele, et 1996. aastal laekus Võru linnas tulumaksu 2,3 miljonit krooni vähem, kui oli planeeritud rahandusministeeriumis.
Oktoobrikuu alguseks oli Võru linna eelarvesse laekunud tulumaksu 3,3 miljonit krooni planeeritust vähem.
Võru linnasekretäri Külli Kaldvee sõnul esitas Võru linn mullu tänavust eelarveaastat planeerides rahandusministeeriumile ka linnapoolse arvestuse võimalikust tulumaksu laekumisest, kuid rahandusministeerium võrulaste prognoosidega ei arvestanud. 1. oktoobriks sai selgeks, et tegelik üksikisiku tulumaksu laekumine on ligilähedane Võru linnavalitsuse prognoosiga ja ei lange kokku rahandusministeeriumis arvestatuga. Linnale tähendab enamplaneeritud tulumaks seda, et valitsus eraldas Võrule toetusfondist 2,3 miljonit krooni vähem ning praegu ollakse Võrus suures rahanappuses.
Et linna elu käib eelarve järgi, siis võib aasta lõpus tekkida probleeme isegi palkade maksmisega. Võru linn näeb lahendust selles, et valitsus leiab riigieelarvest vahendid ja hüvitab Võrule üleplaneeritud tulumaksu. Võru linnasekretäri Külli Kaldvee arvates ei arvestatud rahandusministeeriumis tulumaksu planeerides piisavalt Võru oludega: Võrus on palgad väikesed ja palgatõus ei ole siinmail nii suur kui Tallinnas. Suure augu tulumaksu laekumisse lõi maksuvaba palgamiinimumi tõstmine 500 kroonini, sest suhteliselt madalate palkade juures moodustab ärajäänud tulumaksuosa küllalt arvestatava osa kogu eelarvesse laekuvast tulumaksust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KALDMAA
Seoses uue kaubamaja ehitamisega käivad Pärnu südalinnas mitmendat nädalat arheoloogilised kaevamised.
Töid juhendava Tartu linnamuuseumi arheoloogiaosakonna juhataja Rünno Vissaku hinnangul pakuvad teadusele kõige rohkem huvi kaevamistel päevavalgele tulnud 14. sajandi kindluselamu kivimüürid.
Arheoloogiline kaevamine käib Pärnu vanalinna kunagises esinduslikemas kiviehitistega osas, mis Teises maailmasõjas hävis ja mida on võrreldes ülejäänud vanalinnaga vähe uuritud.
Suurem osa väljakaevatud ehitiste jäänustest pärineb Liivi sõja järgsest ja Rootsi-aegsest perioodist. Esemeleidudest on kõige rohkem keraamikat, eriti Reinimaalt pärit kivikeraamikat.
Rünno Vissaku sõnul on Eesti linnade arheoloogiline uurimine teaduse seisukohalt alles alguses, sellega hakati tõsisemalt tegelema 15 aastat tagasi. Sellepärast annab iga kaevamine, mis jõuab linna tekkeni välja, meie teadmistele Eesti ajaloost midagi juurde. Seda enam, et Pärnus on arheoloogilisi kaevamisi võrreldes teiste linnadega, näiteks Tartuga, vähe tehtud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KALDMAA
Soomes Vaasa linnateatri juures tegutsev Vaasa ooper tuleb järgmisel aastal külalisesinemisele Pärnusse, kus mängib Endla teatris 13. ja 14. veebruaril kahel korral Puccini ooperit «Boheem».
«Boheemi» lavastaja on Neeme Kuningas, kunstnikutöö on Hardi Volmerilt ja Pärnu linnaorkestrit dirigeerib Zheng Xiaoying Pekingi keskooperist.
Vaasa ooper on projektiteater, mis toob aastas lavale vaid ühe etenduse. Näitlejad palgatakse ainult selle lavastuse jaoks põhiliselt Soomest, kuid nagu seegi kord, on tavaliselt kaastegevad mõned muusikud kaugemalt.
«Boheemi» esietendus on Vaasas järgmise aasta 9. jaanuaril. Soomes mängitakse seda üldse 12 korda, siis minnakse üle Botnia lahe Rootsi, kus toimub kolm-neli etendust, ja viimased kaks etendust antakse Pärnus.
Lauldakse itaalia keeles. Et ka suurem osa publikust tekstist aru saaks, laenatakse Estonia teatrist tekstitabloo, millelt võib lugeda sünkroontõlget.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TOOMAS MATTSON
Ühel 1992. aasta kaunil juulikuu õhtul läks vanem naine kahe koera saatel Peipsi äärde Kallaste veepuhastusjaama lähedale küülikutele rohtu kitkuma. Äkki nägi ta, et üks koertest kraabib kaldaliivaribal paari põõsa vahel liiva ning sikutab midagi. «Nägin, et ta kiskus hammastega nagu mingit suurt konti, mis oli inimese jala moodi, ja seal paistis mingi riideräbal ümber,» meenutas naine hiljem jubedat elamust kriminaalasja uurija juures.
Koer sikutas liiva alt välja kaks nädalat varem jõhkralt mõrvatud Saksamaa kodaniku Olev Koha jala.
Jõhker mõrvaasi lõppes mõne nädala eest Riigikohtu üldkogu otsusega, mis jättis jõusse kaks jõhkrat mõrva toime pannud Aleksandr Nikolajevile mõistetud surmaotsuse mahalaskmise läbi.
Tegemist oli esimese kriminaalasjaga, mis jõudis Riigikohtu üldkogu ette ja mida arutasid kõik 16 riigikohtunikku. Kokku kestis Nikolajevi üle kohtu pidamine kolm aastat, selle aja jooksul on kohtuasi kaks korda läbinud kõik Eesti kolm kohtuastet.
Aleksandr Nikolajev vabanes 1992. aasta 13. juunil kinnipidamiskohast, kindlat elukohta ta endale ei otsinud, vaid elas juhututtavate juures Tallinnas, ka ema juures Paide maakonnas ja tegi juhutöid.
12. juulil pärast mitmepäevast joomingut Kallastel otsustasid Nikolajev ja tema poolvend Vassili Kashuba joogi- ja söögipoolist juurde hankida. Selleks tungisid nad Kallaste söökla einelauda ja varastasid sealt salaja kümneid pudeleid likööri, viina, õlut, kompvekke, sigarette ja muud kraami kokku 3684 krooni väärtuses.
13. juulil, täpselt kuu aega pärast vanglast vabanemist, läks Aleksandr Nikolajev keskpäeva paiku koos Vassili Kashubaga Kallaste linna peale kõndima. Kallaste söökla juures nägid nad selle ette sõitvat välismaise numbriga sõiduautot. Autost väljus nooremapoolne mees ja küsis neilt vene keeles, kust süüa võiks saada ja kas nad ei oska talle mõnd söögikohta juhatada.
Mees. kes teed küsis, oli eesti soost 34-aastane Saksamaa kodanik Olev Koha, kes oli esimest korda oma isa kodumaad külastamas. Ta töötas Saksa reisibüroos Lernidee-Reisen giidina, olles BAMi osakonna juhtaja. Koha oli varem käinud ligi 30 korda Venemaal, kust ta ka sel korral Eestisse oli saabunud.
Nikolajev pakkus Kohale võimalust sõita Kallastele tema õemehe vanemate elukohta. Koha oli nõus. Söögi-joogi kõrvale puhuti paar tundi juttu, vestluse ajal selgus, et Koha on Eestis üksinda, tal on auto, raha ja hulk igasuguseid esemeid. Nikolajevil küpses plaan Koha tappa ja tema vara endale võtta.
Et Koha tappa, tegi Nikolajev talle ettepaneku sõita Peipsi järve äärde puhkama ja aega veetma. Mõnus puhkekoht seati sisse järve ääres, Kallaste veepuhastusjaamast paarsada meetrit Kodavere poole. Istuti ümber lõkke, joodi «Vana Tallinna».
Korraga läks Nikolajev kivil istuva Olev Koha selja taha umbes kuue meetri kaugusele põõsastikku, kus võttis oma spordipükstelt kapronnööri. Nikolajev hiilis nöör käes Kohale selja tagant ligi, tõmbas selle ümber kaela ja hakkas kägistama.
«Kägistasin teda nööriga kolm-neli minutit. Siis nägin, et ta käed ja kõrvad olid juba sinised ja sain aru, et asi on juba nii kaugel, et lõpetada,» seletas Nikolajev hiljem ülekuulamisel uurijale. Lõpetanud nööriga kägistamise, lasi Nikolajev Koha kehal maapinnale vajuda. Korraga ilmutas aga Koha veel elumärke.
«Pärast kägistamist nägin Olevit liival agoonias tõmblemas, sain aru, et niikuinii on asi kehv ja et kui ta ellu jääb, läheb ta toimunust teatama ja sellepärast lõin teda kiviga üle,» kirjeldas Nikolajev.
Kivi, mille Nikolajev rannaliivalt võttis, oli 5-6 kilo raske, ta lõi Olev Kohale kolm-neli korda pähe. Tagajärjeks oli pea lömastamine ja aju eemaldumine koljust. Oma vennal käskis Nikolajev pea ära keerata, kui ta ei kannata vaadata.
Nikolajev käskis Vassili Kashubal kraapida liivasse haud. Koos peitsid nad laiba. Nikolajev tahtis tappa ka Koha autos olnud kolli tõugu koera, kuid Vassili Kashuba palus koerale halastada.
Järgmise päeva, 14. juuli hommikul jõudsid Nikolajev ja Kashuba Kohalt röövitud autoga ja esemetega Tallinna, kus nad sõitsid teise venna Sergei Kashuba elukohta Pebre tänavas. Hommikupoolikul joodi koos Balti jaamas õlut, osteti kaasa pudel viina, mis Sergei Kashuba korteris kolme peale ära joodi. Kui see otsa sai, osteti veel. Vassili Kashuba lahkus.
Pebre tänava lähedal oli Nikolajev kohtunud oma varasema tuttava, 1975. aastal sündinud Andrei Mishiniga. Mishin liitus Nikolajevi ja Sergei Kashuba seltskonnaga. Nikolajevil tekkis tahtmine vaadata üht videokassetti, mille ta oli ostnud. Sergei Kashuba teadis, et samas majas elab Tallinna vineeri- ja mööblivabriku meister Leonid Nebelas, kellel on videomagnetofon. Nebelas lubas filmi vaatama tulla, kuid tahtis, et toodaks kaasa pudel viina.
Seltskond jõi ja vaatas Nebelase juures videot, käidi väljas, Nikolajev läks korraks linna. Kuna vahepeal sai viin otsa, otsustas Sergei Kashuba minna viina tooma, korterist väljumisel tekkis tal peremehega sõnavahetus.
Nebelas haaras Kashubal rinnust ja tõukas ta vastu toa ust. Kashuba paiskas kohe seejärel Nebelase põrandale. Algas kaklus. Korteris olnud Sergei Kashuba ja Andrei Mishin peksid Nebelast, Mishin hakkas puistama Nebelase korteri sektsioonkappe ja sahtleid.
Vahepeal venna korterisse tagasi tulnud Nikolajev soovitas väärtuslikum kraam kokku korjata ja jalga lasta. Kui Kashuba jälle Nebelase korterisse naasis, peksid nad veel koos korteriperemeest, Mishin pani talle noa kõrile. Seejärel tassiti väärtuslikum kraam koguväärtusega 18 008 krooni varem mõrvatud Olev Koha autosse.
Nikolajev käskis Mishinil autosse jääda, ise aga pöördus tagasi Nebelase korterisse. Ta läks põrandal lamava läbipekstud ja vigastatud Nebelase juurde, haaras tal kaelast ja kägistas teda käte ja jalgadega umbes minuti jooksul. Nebelas suri kohapeal.
Sama päeva õhtul jõudis Sergei Kashuba elukohta Pebre tänavas ka tema vend Vassili. Sergei käskis vennal vaatama minna, kas Nebelas on ikka kindlalt surnud. Vassili roniski läbi akna korterisse, katsus Nebelase keha ning veendus, et see on külm. Vassili varastas seejärel surnu tagant veel kassettmagnetofoni ja lahkus korterist.
16. juulil oli Nikolajev osaline kambas, kes murdis sisse ühte majja Mustvees, kus varastati elektroonikat ja riideid.
Tallinna linnakohus mõistis 24. oktoobril 1994 Aleksandr Nikolajevi süüdi rohketes kuritegudes ja karistas teda nende kogumi eest 15-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti süüdi ka Andrei Mishin, Vassili Kashuba ja Sergei Kashuba.
Tallinna prokuröri asetäitja esitas apellatsioonprotesti ja taotles Nikolajevile surmanuhtluse mõistmist.
Prokurör märkis, et Nikolajev on vähem kui ööpäeva jooksul pannud toime kaks tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel, lisaks veel röövimised ja muud kuriteod. Nikolajev ei ole teinud varasematest karistusest mingeid järeldusi, kinnipidamiskohas on teda rezhiimirikkumise eest karistatud 83 korral, ta oli sageli konfliktide algatajaks, iseloomult on ta prokuröri sõnul jõhker ja agressiivne.
«Mille nimel peavad tapetute omaksed 15 aasta vältel ülal pidama nende lapse, abikaasa või sugulase tapjat, kes on tapnud vaid selleks, et realiseerida oma hetkel tekkinud soovi saada endale tapetu vara ja selle kulul alkoholi tarvitada?» küsib prokurör apellatsioonprotestis.
Nikolajev esitas apellatsioonkaebuse, kus väitis, et esimese astme kohus ei arvestanud kohtualuste ja nende kaitsjate nõudmisega kutsuda istungile kõik tunnistajad ja kannatanud ega rahuldanud prokuröri taandamise taotlust. Nikolajev vaidlustas enda süüdimõistmise Leonid Nebelase tapmises, väites, et tal puudus tahtlus tappa, sest kakluse algatajaks oli Nebelas ise. Varasemad ütlused olevat politseinikud talt füüsilise ja psüühilise sunniga välja pressinud.
Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas 22. detsembril 1994 osaliselt linnakohtu otsuse ja mõistis Nikolajevi surma. Nikolajev ise võttis kohtuistungil omaks, et ta tappis Nebelase.
Ringkonnakohus nentis, et kohtualuste poolt linnakohtu istungil antud ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ka seetõttu, et eeluurimise ajal viibisid kohtualused pikka aega ühes kambris. Lisaks sellele oli leitud Nikolajevi salajane kiri, milles ta soovis, et Mishin, kes oli kuriteo toimepaneku ajal noorem kui 18 aastat, võtaks Nebelase tapmise enda hingele.
Mishini ja Kashubade suhtes ringkonnakohus sisuliselt karistusi ei muutnud ja nende suhtes otsus jõustus. Nikolajev ja tema kaitsja kaebasid edasi Riigikohtule ja taotlesid kergemat karistust. Nad leidsid, et kriminaalasja uurimisel on rikutud menetlusnorme ning et Nikolajev ei ole Nebelast tapnud, vaid ainult tema vara röövinud.
Nikolajevi kaitsja palus surmanuhtluse tühistada ja mõista Nikolajevile 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.
Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas Tallinna linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab Nikolajevi süüdimõistmist Nebelase tapmises ja ka lõpliku karistusena määratud surmanuhtlust ning saatis asja uuesti arutamiseks Tallinna linnakohtule, sest otsus ei olnud kooskõlas sellele esitatavate nõuetega. Muuhulgas ei olnud linnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas sõnagi selle kohta, et kohus tunnistab Nikolajevi süüdi Nebelase tapmises, ja selle kohta puudus ka tõendite analüüs.
Kriminaalasja uuel arutamisel mõistis Tallinna linnakohus Nikolajevile taas 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Prokurör nõudis taas surmanuhtlust.
Tallinna ringkonnakohus mõistis 31. mail 1995 Aleksandr Nikolajevi jälle surma. Nikolajevi kaitsja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.
Riigikohtu üldkogu leidis käesoleva aasta septembris, et Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil oli seaduslik alus mõista Nikolajevile surmanuhtlus. Riigikohus möönab, et käesolevas asjas pole tal võimalust asendada Nikolajevile mõistetud surmanuhtlust eluaegse vabadusekaotusega. Vastavalt kriminaalmenetluskoodeksile saab surmanuhtluse asendada eluaegse vabadusekaotusega ainult süüdimõistetu karistuse kandmise koha järgne kohus, kui kuriteo eest on mõistetud karistus, mida antud juhul ei saa täita.
Kohus otsustas jätta Tallinna ringkonnakohtu otsuse mõista Nikolajevile surmanuhtlus muutmata. Otsus on jõustunud ega kuulu edasikaebamisele.
Keskvanglas ootab praegu surmaotsuse täideviimist 15 kurjategijat. Ometi ei saa neile mõistetud karistust täide viia, sest Eestis on sellekohane seaduseauk.
Nimelt on täitemenetluse seadustiku järgi surmanuhtluse täideviimise aluseks Riigikohtu sellekohane luba, kuid menetlus, mis selle loa andmisele või sellest keeldumisele peaks eelnema, on seaduslikult reguleerimata.
Tallinna keskvangla direktor Raivo Allika, kelle katuse all surmamõistetud oma saatust ootavad, on tõsiste probleemide ees. «Menetlus, mille puudumise taga otsuste täideviimise loa andmine või sellest keeldumine seisab, on ikka puudu, see ujub kellelgi ehk ajus või arvutis, kuid sellest on vähe kasu,» leiab Raivo Allika.
«Olen pöördunud täitevameti kaudu justiitsministeeriumi poole, et probleemile lõpuks ometi lahendus leitaks. Surmamõistetute hoidmiseks on ette nähtud eritingimused (neid tuleb hoida üksikvangistuses jne.), kuid kui neid kogu aeg juurde tuleb, ja neid tuleb, pole enam võimalust neid seadusekohaselt hoida, selleks on vaja lisaressursse,» kurdab Allika.
Paraku ei ole Allika veel mingit vastust saanud. Lisaks surmamõistetutele on keskvanglas ka kaks meest, kelle surmanuhtluse on president asendanud eluaegse vanglakaristusega.
Kui kõigi surmamõistetute karistus asendatakse eluaegse vanglakaristusega, on keskvangla paljude tundmatutega võrrandi ees.
16 asja arutanud riigikohtunikust esitas eesistuja, Riigikohtu esimees Rait Maruste otsuse juurde oma eriarvamuse, milles leiab, et Riigikohtu otsus karistuse osas pole kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustega ja Eesti Vabariigile võetud rahvusvaheliste kohustustega, on vastuolus põhiseaduse printsiipidega ning kaasaegse demokraatliku kriminaalõigusemõistmise praktika ja eesmärkidega.
«Valides surmanuhtluse toetamise, valis Riigikohtu üldkogu minevikulise repressiivse karistuspoliitika, mis on vastuolus nii meie kaasaegse seadusandluse üldsuunitluse kui üldinimlike väärtustega. Valides hukkamise, valis Riigikohus karistuse mõistmises keskaegsel taliooni printsiibil põhineva kättemaksu ideoloogia, sest eripreventiivset toimet surmanuhtlusel ei ole. Üldpreventiivne toime kuritegevuse üldise languse tendentsi valguses on väga küsitava väärtusega,» leiab Rait Maruste.
Riigikohtu esimees leiab, et valikuid tehes ja otsuseid langetades kujundab kohus, eriti Riigikogus õiguspoliitikat ning aitab kujundada õiguses kajastunud sotsiaalseid väärtusi.
«Tapmisele tapmisega vastates mindaks lihtsama vastupanu teed, arvates ekslikult, et vägivallale võib vastata ja peab vastama vägivallaga. Nii toimides, samu vahendeid kasutades alandatakse end toimimisviisides paratamatult selle tasemele, kelle üle õigust mõistetakse,» on Rait Maruste vankumatu seisukoht.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996