Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANTS KAASIK
Täna sada aastat tagasi, 17. oktoobril 1896, sõitis Pärnu-Valga liinil Eesti kitsarööpmelise raudtee esimene rong. Sajanditagust sündmust tähistab Eesti Post täna kolme mitmevärvitrükis margi käibelelaskmisega.
Müügile tuleb ka esimese päeva ümbrik ning kasutusel on eritempel. Viimane asub kell 8-10 ja taas alates kella 13st Tallinna Postimajas. Vahepealsel ajal saab sellega marke kustutada Eesti Muinsuskaitse Seltsis Pikk tänav 46, kus kell 10.30 algab rongiseeria esitlus. Margid, ümbriku ja templi on kujundanud Tarmo Tali.
Markide nimiväärtus on 3,2, 3,5 ja 4,5 krooni. Esimest on trükikojalt Vaba Maa tellitud 0,8 ning kahte ülejäänut kumbagi pool miljonit. Need on esimesed raudteele pühendatud Eesti postiminiatuurid. Et filateelias on raudtee teema üsnagi levinud, võiks sellega nende erisus piirdudagi, kui mõlemat markidel kujutatud vedurit, samuti mootorvagunit, poleks sõjaeelses Eestis valmistatud.
Praegu, mil üldsuse meeli erutavad arutlused mitme laiarööpmelise raudteeharu perspektiivi(tuse) üle, tundub see arvatavasti uskumatu. Ehkki ka nüüd ajakohastatakse diiselrongide vedureid Tallinnas, kuigi detailid ostetakse Saksamaalt.
3,2-kroonisel margil on Gk-seeria auruvedur. Neid ehitati vanade USA vedurite baasil. Planeeritud tosinast raudruunast jõuti sõja eel valmis neli. Veduri projekti autor oli veoameti insener Georgi Dementjev, kes täiendas end korduvalt Saksamaal. 1939. aasta suvel valminud esimese veduri katel tehti Riigiraudtee Peatehastes Tallinnas, muud detailid aga Mõisaküla Raudteetehastes, kus vedur ka kokku pandi. Vaatamata sellele, et raudtee juhtkond ei uskunud projekti õnnestumisse, suutis Gk vedada reisivaguneid kiirusega kuni 75 kilomeetrit tunnis.
3,5-kroonisel margil on mootorvagun DeM. Neid valmis Tallinna Sadamatehastes aastail 1935-1937 samuti neli. Kitsarööpmelised mootorvagunid olid tuntud ka mulgi ekspressi nime all, sest nad kurseerisid Tallinna ja Viljandi ning Viljandi ja Pärnu vahel.
Seoses Läti teedeministri visiidiga Eestisse püstitas mootorvagun 1936. aastal kitsarööpmelise raudtee rekordi - Pärnu ja Tallinna vahemaa läbiti keskmise kiirusega 69,7 kilomeetrit tunnis. Üks mootorvagun oli ametivagunina rivis kuni kitsarööpmelise raudtee likvideerimiseni (viimane reis oli Mõisaküla-Ikla liinil 30. septembril 1975).
4,5-kroonisel margil kujutatud auruvedur Sk projekteeriti Saksamaal, neid ehitati aga Fr. Krulli tehastes Tallinnas. Esimene 16st seda tüüpi vedurist valmis 1931. aastal. Mitmed selle seeria vedurid leidsid hiljem uue peremehe Venemaal. Viis Eestisse jäänud võimsat ja heade sõiduomadustega Sk-vedurit olid kasutusel 1962. aastani, mil mootorvedurid nad välja vahetasid. Uuralites tegi üks Sk viimase sõidu 1980. aastal.
Lavassaares asub eraõiguslik kitsarööpmelise raudtee muuseum, mida juhib Eesti Muinsuskaitse Seltsi tehnikamälestiste ekspert Mehis Helme. Muuseumil on praegu 36 suuremat eksponaati, lisaks kitsarööpmelist raudteed tutvustav ekspositsioon. Raudteemarkide ilmumise päevaks jõudis Lavassaare Muuseum trükkida esimese värvipostkaardi oma kavandatud seeriast. Ehkki sellel fotol pole ühtki markidel kujutatud vedurit-vagunit, pakub kaart kollektsionääridele tõenäoliselt suurt huvi. Postkaarti on trükitud 4000 eksemplari.
Muuseum ise tähistab Eesti kitsarööpmelise raudtee postuumset juubelit laupäeval, 19. oktoobril. Sel päeval esitleb Mehis Helme ka enda koostatud raamatut «Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896-1996», mida levitatakse Eesti Muinsuskaitse Seltsi kaudu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALLAN ALAKÜLA
Küsisin Jõhvis või Kuremaal nädal enne valimisi inimeste käest, kelle poolt nad hääletada kavatsevad. «Ah et jälle valimised tulevad või,» kostab ikka veel päris tavaline vastus.
Aga ega nad seepärast veel valimas käimata jäta. Vastavalt isikutüübile analüüsitakse olukorda - «Valin sama, keda eelmine kordki, siis ikka hullemaks ei lähe» (alalhoidlik) või «Sama enam küll tagasi ei taha, rohkem hullemaks ju ei saa minna» (radikaal).
Suuremates linnades on valimiste toimumise fakt rohkem pärale jõudnud ning plakatite, tele- ja raadioreklaamiga on söövitatud publiku teadvusse ka mõned loosungid. 882 725 hääleõiguslike isikute registris olija enamikule toovad need siiski vähe valgust.
Siiralt võib kaasa tunda inimesele, kes pole ise (olnud) mõne erakonnaga seotud, kelle isiklik tuttav või sugulane ei kandideeri, kelle põhiküsimuseks pole ka vene keel, kuid kes ometi arvab, et valimata jättes teeb seda tema eest keegi teine.
Millele toetudes ta oma valiku võiks langetada?
Kohalik kampaania pidanuks olema poliitilise marketingi täppistöö, kuid enamasti see nii polnud.
Olnuks ju loomulik eeldada, et kampaania keskendunuks Riigikogu valimistega võrreldes väiksematele huvirühmadele. Sihikul võinuks olla veelgi kitsamad kategooriad kui lihtsalt pensionärid, paljulapselised pered, üürnikud, majaomanikud, tööandjad, töövõtjad, talunikud või ühistutegelased.
See oleks tähendanud, et konkureerivad nimekirjad oleks selgemalt eristunud oma sihtrühmade järgi. Üha rohkem kihistuvale publikule oleks see andnud parema võimaluse poliitikataevas orienteerumiseks.
Tegelik kampaaniapilt näitas, et sihtrühmadest sisuliselt ei räägitud - programmides, meedias ja isegi linnaosade kõnekoosolekutelgi veel seletati, et loodetakse saada kogu linnarahva toetust.
Pärimise peale selgitati näiteks Tartus, et Reformierakond on valdavalt ettevõtjate, Mõõdukad palgasaajate (krae värvus pole tähtis) ja sotsiaalselt vähemkaitstute ning Isamaaliit väikeomanike ja haritlaste keskne seltskond. Keskerakonna rõhk tagastatud majade üürnikele oli meeldiv erand.
Teise äärmusena lubasid samad nimekirjad nii paljudele vastanduvatele kategooriatele kõike, mida suudeti välja mõelda.
Parim näiteks praeguse linnavõimu nimekiri Tartu 2000, mis meelitas ühekorraga tasuta bussisõidule pensionäre, koolilõunale õpilasi ja pealegi lubas iga Tartus ilmale tuleva lapse eest 10 000 krooni peo peale. Löögi alla sattus ainult kandideeriva linnavalitsuse kolmandik ametnikke - nende töökohad lubati kaotada.
Korraga kõigi häälte püüdmise juures ei saagi imeks panna, et erakondade avatud kõnekoosolekuile, kohviõhtutele ja perepäevadele kogunevad valdavalt ainult lipsus ja lõhnastatud kandidaadid ise ning nende pereliikmed - sellele publikule, kelle veenmiseks tegelikult vaeva ja raha kulutati, jäid paljud iseenesest nutikad üritused võõraks.
Võrreldes 1993. aasta kohalike ja 1995. aasta Riigikogu valimistega on hellitlevalt esseekonkursiks ristitud programmikirjutamise võistlus siiski edasi arenenud.
Linnades kohtab üha harvemini tegelasi, kes enesele vastu rinda lüües kinnitaks, et nad võivad programmi asemel rääkida oma senisest elust ja kogemustest (nagu Jüri Toomepuu eelmistel valimistel). Nüüd annab lubaduse mõõdu välja ikkagi ainult paber, kus vähemalt kümmekondki punkti ritta seatud. Mida ambitsioonikam seltskond, seda pikem on tavaliselt ka programm.
Kuigi kõikidesse omavalitsustesse ei suuda veel kandideerida ükski erakond, on kõik tõsisemad tegijad programmilised alused üle riigi vähemalt paberil kooskõlastanud.
Isamaaliit (I), Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond (ametlik lühend Rahvaerakond, rohkem tuntud Parempoolsete nime all) ja Eesti Talurahva Erakond (ETRE) panid kohalikeks valimisteks abiks kandidaadile kokku 10-punktilise koostööpartnerite küsimustiku.
Autoriteks Tõnis Lukas (kooliharidus), Peeter Kudu ja Tiit Sinissaar (kaks lugu sotsiaalkindlustusest), Lauri Vahtre (maareform), Jüri Adams (korruptsioon), Toivo Jürgenson (tollid), Mart Laar ja Kaido Kama (Tallinna-kesksus), Mart Nutt ja Mart Laar (idakaubandus).
Rahvaerakonna kampaaniajuht Sulev Alajõe ütleb, et küsimustik oli mõeldud kohtadele metoodiliseks juhendmaterjaliks ning ei sobi Võhmas või Mustvees loosungina tarvitamiseks. Isamaaliidu programmitoimkonna juhtiv ideoloog Jaanus Betlem leiab vastupidi, et tegu on justnimelt loosungliku alusmaterjaliga.
Alajõe hinnangul ca 50 «elava» liikmega Rahvaerakonna suure programmi värskendamisega tegelevad Illar Hallaste, Ilmar Pärtelpoeg ja Vootele Hansen (majandus, rahandus, keskkond); Indrek Kannik, Enn Tarto, Rein Helme (välispoliitika, julgeolek) ning Alajõe ise (sotsiaalala, kultuur ja haridus).
Isamaaliidu esimees Toivo Jürgenson ütleb, et erakonna üleriigilise platvormina võib käsitleda ERSPga ühinenud Isamaa programmi «Eesti 2000» ning nende fraktsiooni poolt esitatud seadusalgatusi Riigikogus.
Isamaalaste programmilise poliitika kujundamisest on Jürgensoni sõnul peale parteilaste osa võtnud umbes veerandsada ärimeest, kelle nimesid ta pole volitatud ütlema. Pärimisel ilmneb siiski, et konsulteeritud on näiteks Anti Oidsalu ja Peeter Paluga.
Majanduspoliitika selgitamise alal on kaasa löönud Raul Täkker majandusministeeriumist ning omavalitsusproblemaatikas on aidanud orienteeruda Rait Roosvee ja Toivo Külaviir.
Mõõdukate (M) programmitoimkond (Marju Lauristin, Ardo Ojasalu, Aare Lapõnin, Peep Peterson, Uku Hänni, Valdar Parve, Jaak Herodes, Sirje Kaur, Ulvi Valdja) andis partei volikogule kinnitada erakonna programmilised seisukohad.
M volikogu esimees Tõnu Ints selgitab, et tegemist on metoodilise abimaterjaliga, kus pole lubaduste kogumit, mida teha konkreetsete koolide, haiglate ja üürnikega, vaid tegu on käitumiseeskirjaga.
Kohtadel tehtud programmidest sai volikogu ülevaate tagantjärele ja leidis need kõik olevat «piisavalt sotsiaalsed». Arvestades käitumiseeskirja avarat raami, ei saanudki programmilisi erimeelsusi naljalt tekkida.
Keskerakonna (KE) üleriigilise platvormi pähe pakuti välja artiklikogumik «Keskel on kindel» (koostas Peeter Kreitzberg). Piirkondlike programmide kirjutamist kureerisid peasekretär Küllo Arjaka sõnul partei juhatuse liikmed (kes sageli kuuluvad ka Riigikokku).
Nõuet kohalikud programmid erakonna juhatusega kooskõlastada Keskerakonnas pole ja Arjakas pole kuulnud, et kusagil oleks mindud vastuollu erakonna programmiga.
Et Arjakale ei meenu mingit tõsist poliitilist teemat, mis oleks enne valimisi olnud terves parteis poliitilise diskussiooni objektiks, ei saa kohalike programmide erimeelsuste puudumist ka imeks panna.
Kuigi Arjakas ei välista, et programmide kirjutamisel võis kohtadel nõuandjaina osaleda inimesi, kes ei kuulu KEsse ega kandideeri ka KEga seotud nimekirjades, polnud tema kinnitusel nende hulgas esimese suurusjärgu tähti.
Reformierakonna (RE) volikogu võttis aprilli lõpul vastu partei teesid kohalikeks valimisteks, nende lõpliku redaktsiooni kinnitas kuu aega hiljem RE piirkonnajuhtide ja juhatuse üldkoosolek.
RE peasekretär Heiki Kranich välistab võimaluse, et partei või ka selle kohalike programmide kirjutamist mõjutanuks inimesed, kes pole RE liikmed või ei kandideeri RE nimekirjades.
Tartus avaldas Reformierakond esimese ja ainukesena aegsasti oma programmi algvariandi. Kahju, mis tekkis üksikute loosungite näppamisest konkurentide poolt, oli kindlasti väiksem kui kasu, mis saadi selgelt ebapopulaarsete punktide programmist väljarookimisest (kohalikud maksud).
Koonderakonnal (K) asendasid valimisprogrammi ministrite poolt erakonnas laiali jagatud juhtnöörid, kuidas kohalikel valimistel näiteks riigikaitse, rahanduse ja põllumajanduse küsimustele läheneda. K programmitoimkonda, mis tegeleb tervele parteile uue programmi kirjutamisega, juhib Jaak Allik.
Kohapealsete valimisühenduste programmide kinnitamisest kohalike parteiorganisatsioonide poolt ei oska K peasekretär Märt Kubo kuigi veenvalt kõnelda. «Paljud meie liikmed on pärit ühest teisest parteist ja võtavad nüüd kogu seda asja natuke lõdvemalt,» tunnistab Kubo juba päris ausalt.
Kohalike valimismanifestide ühtse stiili järgi otsustades jääb aga mulje, et K allorganisatsioonide informaalne side K keskusega on olnud tugevamgi kui valimistel avalikult oma nime eksponeerivatel parteidel.
Erakondade programmid, valimismanifestid ja loosungikoostamise kunst pole ega saa kunagi olema reavalijale määravaks abimaterjaliks. Küll võib iga huviline nende abil saada aimu erakondade elujõust, nende demokraatlikkusest ja suhtlemisstiilist.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996