Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maakond Valijaid Osavõtt kell 20 Protsent Harjumaa 69805 37228 53,1 Hiiumaa 8251 4093 49,6 Ida-Virumaa 87971 58710 66,7 Jõgevamaa 28832 14610 50,7 Järvamaa 29570 14716 49,8 Läänemaa 21109 11458 54,3 Lääne-Virumaa 48285 23316 48,3 Põlvamaa 25463 14295 56,1 Pärnumaa 67112 33632 50 Raplamaa 26865 12429 46,3 Saaremaa 28753 13571 47,2 Tartumaa 33565 18178 54,2 Valgamaa 26000 14358 55,1 Viljandimaa 44345 22466 50,6 Võrumaa 31378 16588 52,9 Tallinn 232110 11955151,5 Tartu 66474 26671 40,1 KOKKU 876540 397160 45,3
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
UUDISTETOIMETUS
Eelhääletusel osales kümne päeva jooksul 126 351 valijat, mis on 14,5 protsenti nende üldarvust.
Agarad olid valijad eelhääletuse perioodil Põlvamaal (20,7%). Üliaktiivsed olid valijad Piirissaare (84,6%) ja Peipsiääre vallas (60,2%), Antsla linnas (51,4%), Alajõe (48,2%) ja Mikitamäe vallas (46,7%).
Kõige väiksem eelhääletusprotsent oli Võrus (2,7%) ja Kuressaares (4,4%), Ülenurme (4,9%) ja Audru vallas (5,1%), Viljandis (5,5%) ja Tartus (5,7%).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AITA OTTAS
Kohalikel valimistel on Eestis aktiivsemad vanemad inimesed. Lähte Ühisgümnaasiumis käis eile hääletamas ka saja-aastane Johannes Nahkur. «Tahtsin ikka ise kohale tulla,» rõhutas papi ühe käega kepile toetudes ja pigistades teise pihku valimisjaoskonnas kingitud nelgikimpu.
Lähte vallas on 3336 valijat, kellest ligemale pooled olid eile kella üheks päeval juba hääletamas käinud. 21-liikmelisse vallavolikogusse kandideeris 69 inimest.
Kaheksakümmend inimest, kes haigevoodis, keda heidutas vihmane ilm või kellel polnud lihtsalt võimalik sõita valimisjaoskonda, palusid tuua endale valimiskast koju. Valla vanim elanik, üksi elav saja-aastane Johannes Nahkur oli aga aegsasti palunud naabrinaist ennast valimistele sõidutama. «Tal on koju kolm ajalehte tellitud. Loeb ja tõmbab tähtsamatele kohtadele jooned ümber,» iseloomustas vanurit sageli aitamas käiv Helgi Sadam eaka mehe huvi poliitika vastu.
«Olen elupõline raudteelane, nelikümmend aastat töötasin,» ütles Johannes Nahkur enda kohta. «Raudteetöötajad aitavad mind praegugi. Toovad koju küttepuudeks vanu liipreid, need põlevad päris hästi. Tuba peab ikka soe olema!»
Enne kojusõitu jäi Nahkur juttu ajama teiste valima tulnud «poistega», 84-aastase Paul Linno, 91-aastase Veljo Käsperi ning 69-aastase Aleksander Mägiga.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KARL TAKLAJA
Paldiski ainukeses valimisjaoskonnas Vene gümnaasiumis on pikk järjekord. Valimiskomisjoni esimees Urmas Kärdi jälgib distsiplineeritult sabas seisvaid linnakodanikke ning kinnitab «Postimehele», et tõenäoliselt on kohaliku omavalitsuse valimistel Paldiskis Eesti kõrgeim osalusprotsent. Kell on alles 12.10.
Enne valimisi teatas Paldiski linnavalitsus, et linnas on aktiviseerunud jõud, mis on huvitunud ebastabiilsusest ja linnakodanikes närvilise tunde tekitamisest.
Nii murti neljapäeva öösel sisse hoonesse, kus pidi laupäeval toimuma heategevusüritus linna eakatele kodanikele. Kohvikkaupluses lõhuti nõud ja varastati toiduaineid. Samuti rikuti värviga linna ainukesele sissesõiduteele püstitatud ametlik linnasilt. Puruks torgati ka kahe kandidaadi sõiduauto kummid. Provokaatorid on tabamata.
Valimispäeval nentisid vaatlejad, et gümnaasiumi saalis, mille nurgas valimispunkt asub, mingit väidetavat vaenu nn. uusasukate (eestlaste) ja põliselanike (vene keelt kõneleva elanikkonna) vahel ei ole.
***
Valimisjaoskonna seinal asuvalt stendilt võib lugeda, et Paldiski linnavolikogu 13 kohale kandideerib 65 inimest ning valida on kuue valimisliidu kandidaatide vahel. Neist neli on Eesti valimisliidud - Reformierakond, Keskerakonna Liit, Kodulinn ja Meie Kodu Paldiski - ning kaks vene valimisliitu - Vene Erakond Eestis ja Vene Ühendatud Rahvapartei.
Eelhääletamisel andis oma hääle 360 kodanikku ning valimispäeval oodati veel umbes 1600 inimese osavõttu. Kokku elab Paldiskis 4100 inimest, hääleõiguslikud on neist pooled. Eesti kodanikke on 870 ning muulasi 1150.
Vaatlejana valimisi jälgiv Paldiski linnaosa vanem Jaan Mölder räägib, et linnas elavad enamikus vanad ja väga vanad inimesed.
«Pensionärid on kergesti mõjutatavad ning väheteadlikud, seepärast on oodata palju rikutud sedeleid,» ennustab linnaosavanem, kui valimisjaoskond on vaid mõned tunnid avatud olnud.
***
Need välismaalased, kes ei esitanud 10. septembriks valimiskomisjonile elamisluba, kustutati valimisnimekirjadest ning vastavad teated saadeti neile ka posti teel. Vaatamata sellele olid mitmed elamisloata inimesed tulnud valima ega saanud aru, miks nad seda teha ei saa. Vaatlejate väitel olevat valimisliidu Vene Erakond Eestis nimekirjas linnavolikogusse kandideeriv Hans Laar asunud kohe miitingut organiseerima, et kõiki elamisloata linlasi kutsuda valimisjaoskonna hoone ette meelt avaldama nende õiguste ahistamise pärast.
Mingit miitingut ei toimu. Valimisjaoskonda valvab politseipatrull, kes hääletajaid distsiplineerib ning käitumisnorme meelde tuletab.
Linnaosa vanem sosistab, et ei suuda siin kella kaheksani, valimisjaoskonna sulgemiseni, istuda ning lahkub, et käia korvpallitrennis.
Mölder lubab õhtul tagasi tulla.
Valijaid jäävad jälgima veel teiste valimisliitude vaatlejad, pole vaid Keskerakonna Liidu esindajate ja Vene Ühendatud Rahvapartei esindajaid. OSCE esindajad olid käinud hommikul vara ja kohe ka edasi sõitnud. Taasiseseisvunud Paldiski esimesi valimisi jäädvustab filmilindile kinokroonik.
Kell saab 12.30, valimisnimekirjade järgi on oma kodanikukohustust täitmas käinud pea pooled valijad.
***
Laupäeval laekus valimiskomisjonile protest. Ühe valimisliidu arvates ei vastanud valimiskast kõikidele nõuetele ja asja käis kontrollimas vabariiklik keskvalimiskomisjon. Usaldamatuse põhjuseks oli koht, kus valimiskasti hoitakse.
Rahu saabus pärast seda, kui võeti vastu otsus, et vahetult enne valimisi näidatakse kõik kastid vaatlejatele ette, seejärel need pitseeritakse ning oma pitseri võivad kastile lisada ka vaatlejad. Tavaliselt kallatakse ühes valimisjaoskonnas asuvate valimiskastide sisu korraga ühte hunnikusse, Paldiski valimiskomisjon otsustas avada eelhääletuskasti, koduskäimiskasti ja valimisjaoskonnas asuva kasti eraldi.
***
Valimisvõitlus Paldiskis tõi lisaks tavapärasele vastaskandidaatide plakatite määrimisele ja mahakiskumisele esile ka värskemaid ideid. Üheks näiteks oli valimisliit, kes ostis kohalikul turul kauplemiseks loa ning seadis sibula- ja lihalettide vahele valimislette.
***
Kell 18.00 ei ole valimiskomisjoni esialgsetel andmetel valimas käinud ainult kolm-neli hääleõiguslikku mittekodanikku.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AITA OTTAS
Kohalike volikogude valimiste käiku oli Tartusse tulnud jälgima kakskümmend sõpruslinnade ja koostööpartnerite esindajat. Valimisi pidasid nad demokraatlikuks, kuid valima kutsuvat agitatsiooni liiga väheseks.
Eile kell kolm kogunesid rahvusvahelised vaatlejad raekotta. Kohtumisel territoriaalse valimiskomisjoni esimehe Ants Paabuti, linnapea Väino Kulli ja volikogu esimehe Ants Veetõusmega jagasid nad oma tähelepanekuid valimistest Tartus.
Linnavalitsuse välissuhete ja ettevõtluse arengu osakonna juhataja Madis Lepajõe ütles «Postimehele», et Tartu esitas kutse saata kaks esindajat kõigile oma partnerlinnadele. Kohale tulid kõigi kolme ametliku sõpruslinna, Uppsala, Lüneburgi ja Tampere esindajad. Vaatlejad saatsid ka Bearum (Norra), Frederiksberg (Taani), Richmond upon Thames (Inglismaa), Turu (Soome), Veszprem (Ungari), Kaunas (Leedu) ja Pihkva (Venemaa). Tulemata jäid ainult Deventer ja Zutphen (Holland), kelle esindajad olid Tartus kuu aega tagasi, ning Limerick (Iirimaa). Ameti poolest oli vaatlejate seas linnapeasid (Bearum, Veszprem), linnavalitsuse liikmeid, volikogu esimehi ja liikmeid.
Ants Paabut tutvustas neile, millised erakonnad ja valimisliidud kandideerivad Tartu linnavolikogusse, kui palju on kandidaate, kuidas võetakse kokku valimiste tulemused jms.
Vaatlejad leidsid, et valimistulemuste kindlakstegemise mehhanism on tavakodanikule küllalt keeruline ja see võib muuta inimesi passiivseks.
«Nägime valimisjaoskondades, et eriti vanemad inimesed seisid nõutult nimekirjade ees ega teadnud, keda valida,» ütles Veszpremi linnapea Laszlo Diossy. «Linnas ringi käies jäi mulje, et agitatsiooni tehakse vähe. Igatahes palju vähem kui meil Ungaris.»
Imestati ka, et mõnel pool käisid inimesed oma häält andmas mitte üksi, vaid perekonniti. Ants Paabut ütles, et selliseid juhtumeid on tõesti, kui abikaasad või vanemad lastega märgivad valimissedelile oma eelistuse koos, ehkki salajase hääletamise põhimõte seda ei luba. Selle üks põhjusi ulatub nõukogudeaegsetesse valimistesse, kui sai hääletada ka oma lähedase eest.
Vaatlejad tahtsid veel teada, kui palju on nimekirjades naisi. Nende seas tekitas elevust, et ükski erakond või valimisliit ei koosne ainult meestest, aga samas on valimisliit EDA ainult naiste ühendus.
«Kokkuvõttes leiame, et valimised on kulgenud ilma oluliste puudusteta, demokraatlikult,» kiitis Bearumi linnapea Odd Reinsfelt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
REIN TOOMLA, RAIVO VETIK
Tallinnas peaks valimised võitma Reformierakond, Tartus aga Isamaaliit. Pealinnas järgnevad võitjale tõenäoliselt valimisliit Tallinn ja Paremerakonnad ja Mõõdukad.
Tartus järgnevad Isamaaliidule Reformierakond ja valimisliit Tartu 2000, näitab eile valimiste ajal Tartu Ülikooli politoloogide ja sotsioloogide korraldatud valijate küsitlus.
Tallinna volikogus peaks prognoosi järgi kohad jagunema järgmiselt: Reformierakond 23, valimisliit Tallinn 14, Paremerakonnad ja Mõõdukad 12, Keskerakonna Liit 10, Vene Erakond Eestis 4 kohta ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei 1 koht. Kokku on Tallinna volikogus 64 kohta.
Protsendi järgi võiksid antud hääled jaguneda nii: Reformierakond 27%, valimisliit Tallinn 18%, Paremerakonnad ja Mõõdukad 18%, Keskerakonna Liit 15,9%, Vene Erakond Eestis 8,4%, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei 4,9%, Rahvuslik Koostöö 3,7%, Kodumuru 2,5%, Demokraatlik Tööpartei 0,6%, Õiglus-Spravedlivost 0,6% ja Vene Ühine Valimisliit 0,2%. Võimalik on, et Eestimaa Ühendatud Rahvapartei saab üle 5 protsendi künnise ja seeläbi muutub pisut kohtade jaotus volikogus.
Küsitluse tulemuste järgi võib prognoosida, et isikumandaadiga võiksid Tallinna linnavolikokku pääseda Haaberstist Rein Voog (Reformierakond) ja Tarmo Leinatamm (Reformierakond), kesklinnast Kaljo Kiisk (Reformierakond), Toivo Jürgenson (Paremerakonnad ja Mõõdukad), Jüri Ott (Tallinn), Kristiinest Priit Vilba (Reformierakond) ja Lauri Vahtre (Paremerakonnad ja Mõõdukad), Lasnamäelt Edgar Savisaar (Keskerakonna Liit), Mihkel Rebane (Reformierakond), Leonid Mihhailov (Eestimaa Ühendatud Rahvapartei), Mustamäelt Valve Kirsipuu (Reformierakond), Nõmmelt Paul-Eerik Rummo (Reformierakond), Mart Laar (Paremerakonnad ja Mõõdukad), Endel Lippmaa (Tallinn), Piritalt Ülo Mäe (Keskerakonna Liit), Uno Mereste (Reformierakond) Robert Lepikson (Tallinn), Põhja-Tallinnast Vladimir Velman (Keskerakonna Liit), Urve Paeorg (Keskerakonna Liit), Kristiina Ojuland (Reformierakond), Peeter Oja (Reformierakond) ja Ivi Eenmaa (Tallinn).
Tallinnas küsitleti 569 inimest, kellest 511 avaldas oma eelistuse.
Tartu volikogu jaguneb viieks
Läbiviidud küsitluse põhjal toetavad tartlased kõige enam Isamaaliitu, järgnevad Eesti Reformierakond, Tartu 2000, Mõõdukad ning Eesti Keskerakond. Prognoos Tartu linna volikogu 49 koha jagunemise osas on järgmine: Isamaaliit 15 kohta, Eesti Reformierakond 13 kohta, Tartu 2000 10 kohta, erakond Mõõdukad 8 kohta ning Eesti Keskerakond 3 kohta.
Prognoositavalt 5-protsendilist valimiskünnist mitteületanud nimekirjadele oli toetus järgmine: Tartu Koostöö 2,8%, Meie Kodu On Eestimaa 2,3%, EDA 2%, Tarbija- ja Omandikaitse 1,8%, Tartu Tee 1,6%, Vene Erakond Eestis 1,5%, Eesti Rahvuslik Eduerakond 1,0%.
Tartus hõlmati küsitlusega kõik linna 21 valimisjaoskonda. Ankeet paluti täita 400 inimesel, tagasi saadi 396 täidetud ankeeti.
Uuringu läbiviimist toetasid «Postimees», Eesti Televisioon, Eesti Raadio ning Raadio Tartu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TOOMAS SILDAM
Rahanappusesse jäetud päästeteenistused võivad novembri keskel seiskuda ning Eestis ei kustutata enam tulekahjusid ega likvideerita suurõnnetusi.
Jõgevamaa päästeteenistuse arvele oli 10. oktoobril jäänud majandamiskuludeks vaid 15 000 krooni, mille eest tuleb osta bensiin ning varuosad, tasuda elektri ja kütte eest.
«Seal on lahinguarvestusest osa üksusi juba maha võetud ning arvestada saab ainult keskkomandode ja mõnede tugikomandodega,» rääkis päästeameti peadirektor Harri Hein. Tegelikkuses tähendab see, et kustutusautod ei jõua enam sündmuskohale 20-25 minutiga, vaid selleks kulub poole rohkem aega.
«Sama kriitiline on olukord ka Ida-Virumaal ja Saaremaal. Teised maakonnad jõuavad sellisesse nullpunkti novembri keskpaiku,» ennustas Hein.
1996. aastaks anti päästeametile majandamiskuludeks 20% vähem raha kui mullu, kuigi kütuse hind oli tõusnud ligi 9%, elektril 26% ja sideteenustel 25%.
«Ülikriitiline seis oli eelarvesse sisse programmeeritud. Nüüd küsisime lisaeelarvest endale 3 miljonit juurde, mida alguses ka lubati anda, lõpuks aga jäeti ikkagi andmata,» oli Hein nördinud. «Seda 3 miljonit on vaja vaid kustutusautodele bensiini ostmiseks, et aasta lõpuni vastu pidada.»
Võimalik, et aastavahetuseks on kõigist päästedepoodest rahapuuduse tõttu suletud ligi 60%.
Eesti vajab katastroofifondi
Päästeameti peadirektor on kindel, et Eestis tuleks luua katastroofifond, kust suurõnnetuste korral saaks kiiresti raha. «Selliseid õnnetusi ei ole võimalik eelarve projekti koostades planeerida, kuigi just nende likvideerimine tõmbab meie rahakoti kõvasti tühjemaks,» ütles Hein.
Päästeamet ootab juba mitu kuud, et Jõgeva päästeteenistus saaks valitsuse reservfondist raha toimunud ammoniaagilekke likvideerimise eest Vägeva raudteejaamas. Oru turbapõlengu kustutustööde heastamisest ei söanda keegi veel mõeldagi, kuigi turbaväljadel põles enam kui kahe nädalaga ära mitu kilomeetrit kustutusvoolikuid.
«Voolikute pärast pole mõtet valitsuse poole pöörduda,» arvab päästeameti peadirektori asetäitja Mati Raidma. «Praegu loodame Norra ja Rootsi tagastamatule abile. Aga see on ka nende viimane toetussüst ja edaspidi tuleb meil ainult oma vahenditega toime tulla.»
Välisriigid on juba lõpetanud Eestisse kustutusautode saatmise. Humanitaarabina anti meie linnadele ja valdadele 98 tuletõrjeautot, millest kolmandik juba seisab, kuna tegemist on suhteliselt vanade masinatega.
Eesti NSV päevil said siinsed päästeteenistused aastas 15 uut autot, viimase seitsme aastaga aga mitte ühtegi.
«See on sõna otseses mõttes katastroof. 10-15 aasta pärast seisavad kõik praegused kustutusautod! Tegelikult tuleb löök veelgi varem, sest umbes viie aasta pärast on meil pooled masinad rivist väljas,» laiutas Harri Hein käsi.
1997. aasta riigieelarvest küsis päästeamet uute kustutusautode ostmiseks 25 miljonit ja sai ainult 6 miljonit krooni, mille eest võib osta poolteist, kõige rohkem kaks autot.
«Me vajaksime igal aastal selleks 25 miljonit, mis peaks olema jääv number. Siis suudaksime kustutus- ja päästetööde autopargi mõõduka tempoga ümber vahetada,» selgitas Mati Raidma. Ta meenutas, et kui Tallinnas põles vabrik «Kalev» või keskkonnaministeeriumi hoone, jäi pealinnas reservi vaid üks tuletõrjeauto. «See on ju absurdselt ohtlik olukord!» väitis Raidma.
Sisemise riigikaitse mõiste pole selge
Rahandusministeerium planeerib järgmisel aastal riigi keskmiseks palgaks 3200 krooni. Päästeteenistuste keskmiseks palgaks ennustatakse 2227 krooni.
«Ja mis mina saan siis teha, kui väljaõppinud mehed lähevad päästeametist turva- või kindlustusfirmadesse?» küsis Harri Hein. «Me ei maksa neile palka, mis arvestaks nende töö ohtlikkust. Me ei suuda neile anda isegi normaalset kaitseriietust, seda jätkub kõigest kolmandikule meestest.»
Oru turbapõlengu ajal - see oli viimaste aastate suurim tulekahju turbaväljal - tuli osa kustutajaid põllult ära, kuna nad said vihma käes läbimärjaks ega suutnud enam tööd teha.
Selle kõrval on harjutud, et päästeametil ei jätku raha kohustuslikuks liikluskindlustuseks ja päästetöötajate isikukindlustuseks, kuigi seda nõuavad liikluskindluse- ning tuletõrje- ja päästeseadus.
«Eestis pole selgeks tehtud, mis on sisemine riigikaitse,» väitis Harri Hein. Tema hinnangul tähendab see riigi kohustust päästa inimesi tsiviilõnnetuste ja -katastroofide ajal ning samas ka inimeste õpetamist, kuidas õnnetuse korral aidata ennast ja teisi.
Kolm aastat tagasi ei olnud Tallinnas Marja kaupluses toimunud varingu ajal päästetöötajatel kasutada ühtegi tõstepatja. Inimestele pealevajunud raudbetoontalade liigutamiseks kasutati siis tavalist kraanat. «Nüüd on meil kolm komplekti tõstepatju, millega nihutatakse raskusi ilma, et see vigastaks veelgi rohkem õnnetusse sattunuid,» tõi Harri Hein lihtsa näite ajakohase päästetehnika vajalikkusest. «Või kes oskaks kokku lugeda, kui palju inimelusid on päästnud liiklusõnnetuste puhul metallilõikurid.»
Mati Raidma kinnitas, et vaatamata rahanappusele aidatakse ja päästetakse inimesi nii kaua, kui see vähegi võimalik on. «See on päästjate eetika,» ütles Raidma.
«Võibolla paarisaja miljoni krooni osas tehakse Riigikogus ümberpaigutusi,» kommenteeris peaminister Tiit Vähi televisioonis paar päeva tagasi võimalikke rõhumuutusi riigieelarve projektis. Ta ei täpsustanud, kas need muudatused puudutavad ka sisemise riigikaitse suuremat finantseerimist.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAIMU HANSON
Laupäeval abiellusid Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ning tema kauane abi ja elukaaslane Vilja Laanaru. Abielu registreeris Tallinna perekonnaseisuamet ja laulatas Halliste kirikuõpetaja Kalev Raave.
Savisaare ja Laanaru abielu registreeriti laupäeval kell 12 Tallinna perekonnaseisuameti Mustamäe osakonnas, ütles «Postimehele» üks kümmekonnast registreerimisel viibinust. Laulatus ja sellele järgnenud suurejooneline pulmapidu oli sama päeva õhtul Sagadi mõisas.
Põhja-Eesti üheks ilusaimaks mõisaansambliks arvatud Sagadi mõisa härrastemaja dekoreeris pulmapeoks ning hoolitses söögi- ja joogipoolise eest firma Frens Catering. Tegevdirektor Tiit Saarmann rääkis ettevalmistusi jälgides, et sellises hoones on meeldejääva peo korraldamiseks palju mänguvõimalusi.
Härrastemaja kuude tuppa olid valmis pandud rootsi lauad. Toidud tõi kaubik kohale poolteist tundi enne laulatust.
Rõdule üles seatud männi- ja pohlavanikut sidus tervikuks sinimustvalge lint. Õuel oli heisatud riigilipp, mida valgustas prozhektor. Õue ja pargi radasid ääristas umbes 150 küünalt.
Sagadi mõisakompleks kuulub riigi metsaametile. Mõisa perenaine Maie Kaja ütles, et tund hoone üürimist maksab 700 krooni.
Paari laulatas härrastemaja suures saalis Halliste kirikuõpetaja Kalev Raave. «Kunagi sai koos Rahvarinnet tehtud,» mainis Raave, kui vastas küsimusele, miks valis Savisaar laulatajaks just tema.
Verivärske ametlikku abiellu astunud paar sõitis ukse ette valge Fordiga sügiseses pimeduses, mõni minut enne kella seitset. Selleks ajaks olid peaaegu kõik sadakond külalist juba kohal, nende hulgas Eesti äriringkondade esindajaid, erakonnakaaslasi, sugulasi. Mõneminutilise hilinemisega - kui saalis kõlas Mendelssohni pulmamarss - jõudsid pärale Siiri ja Mihkel Oviir.
Pidu tipnes südaööl ilutulestikuga. Veidi hiljem mängis ansambel Karavan noorpaarile lõpuvalssi.
Eesti poliitikatippe Edgar Savisaar väitis «Postimehele» paar päeva enne pulmapidu, et abiellumine on tema ja Vilja Laanaru isiklik asi. Informatsiooni ajakirjandusele nad ei jaganud ning pressifotograafe mõisahoonesse ei lubanud. Kui fotograafid üritasid sündmust jäädvustada läbi akende, tõmmati kardinad ette.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TOOMAS SILDAM, JAAN VÄLJAOTS
Ameerika Ühendriikides paljastati kuritegelik grupp, mis smugeldas USAst varastatud autosid, mootorpaate ja tulirelvi Eesti kaudu Venemaale ja Ida-Euroopasse. Üks selle grupi liikmeid on Tartu sissekirjutusega Toomas Reili.
USA ametivõimud teatasid rühmituse paljastamisest reedel. Kurjategijate juht oli soomlane Pauli Juntenen (37), kes vahistati veebruaris, süüdistatuna autovarguses ja sellega seotud õiguserikkumistes. Ta vabastati kautsjoni vastu, misjärel mees Ameerika Ühendriikidest põgenes.
Junteneni grupp tegeles peamiselt varastatud autode smugeldamisega. Uurimine tegi kindlaks, et igal aastal viidi meritisi Lõuna-Floridast Soome, Eestisse ja teistesse Ida-Euroopa riikidesse viissada varastatud autot, teatab BNS viitega agentuurile AP.
Autod kaeti mädanevate loomanahkadega
Kurjategijad liisisid USAs Jaguare, Mercedeseid ja teisi kalleid autosid, kuulutasid need siis varastatuks ja toimetasid seejärel välismaa ostjatele, teatas Palm Beachi tolliagent John Sullivan. Tema sõnul eksportis organisatsioon ka kokaiini ja paadiosi.
Relvade salakaubanduse kohta USA ametivõimud mingeid üksikasju ei avaldanud. «Postimehe» andmeil on seni USAs relvade smugeldamisega vahele jäänud kaks eestlast, kes tabati 1994. aastal. Nad ostsid relvakauplustest kokku erinevat marki käsitulirelvi, mida püüdsid hiljem salakaubana Ameerika Ühendriikidest välja viia. Praeguseks on mõlemad mehed Eestis tagasi.
Junteneni grupp peitis varastatud autod laevakonteineritesse ja kattis need mädanevate loomanahkadega, et peletada eemale tolliinspektoreid.
«Sellised inimesed muutuvad väga loominguliseks,» ütles John Sullivan. «Nad püüavad teha nii, et kui inspektorid otsustavad konteineri avada, osutub see nii tülgastavaks, et nad pigem loobuvad selle kontrollimisest.»
Kõige populaarsemad automargid olid Jeep Grand Cherokee, Dodge Stealth, Ford Mustang ja teised sportautod.
15 arreteeritut
Interpoli ja Soome riikliku uurimisbüroo abiga õnnestus USA ametivõimudel arreteerida 15 kahtlusalust.
Pauli Juntenen värbas tööle ka Veli Virtaneni (30), keda Soome politsei seostab autopommiplahvatustega möödunud aasta augustis Helsingi politseivalitsuse ees. Virtanen on varem süüdi mõistetud oma vanemate ja venna tapmise eest.
Varastatud autoosadega kauplemises on tunnistanud end süüdi ka Reijo Mork (43). AP andmetel on arreteeritud veel Reijo Mattila (51) ja Marco Casagrande (33), edastas BNS.
Agentuuri AP teatel oli Junteneni grupi üks liikmeid Toomas Reili (29) nimeline Eesti mees. Reili deporteeriti pärast ülekuulamist USAst Eestisse, kuid süüdistust pole talle veel esitatud.
USAs vahelejäänud mees on tartlane
«Postimees» ei saa küll kindlalt väita, et tegu on sama isikuga, kuid sissekirjutuse kohaselt peaks Eesti ainuke 29-aastane Toomas Reili nime kandev mees elama Tartus Ülejõe ja Annelinna piiril. 1992 registreeris ta enda nimele suhteliselt uued sõiduautod Lincoln, Pontiac ja Ford Taurus, aasta hiljem pani müüki kaks Mitsubishi autot.
Märtsis 1995 kuulutas politsei ta tagaotsitavaks seoses valerahajuhtumiga. Meest pole seni tabatud, ehkki 1995. aasta lõpul registreeris ta «Postimehele» teadaolevalt täiesti ametlikult enda nimele NMT mobiiltelefoni, mille number pole lindihäälse naise teatel praegu kasutusel.
Toomas Reili ema kinnitas eile «Postimehele», et ta ei tea oma pojast midagi juba kaks viimast aastat. «Ta ütles, et läheb Tartust ära. Kui küsisin, kuhu, siis vastas, et see ei puutu sinusse,» ütles ema.
Aadressil, kuhu Toomas Reili on sisse kirjutatud, ei ela ta ema sõnul tegelikult juba 1987. aastast saadik. «Kohe pärast seda, kui sõjaväest Afganistanist tagasi tuli, kolis oma tüdrukuga ära,» lausus ema. «Aga siis käisime ikka läbi. Viimase kahe aasta jooksul pole ta aga ei kirjutanud ega helistanud.»
Eestlane Californias
Juba mitu aastat on Eestis tagaotsitav ka Toomas Reili tuttavaks nimetatud Alain Soasepp, keda politsei seostab autode varguste ja röövimistega. «Kui me läksime tema talu läbi otsima, kihutas ta oma «null-üheksaga» läbi väravate ja pidi ühe kriminaalpolitseiniku peaaegu alla ajama,» meenutatakse Soasepaga seotud juhtumit. «Siis tal õnnestus metsa kaduda ja me võime vaid oletada, mis oli «null-üheksa» pagasiruumis.» See on vihje ilmselt ebaseadusliku relvaäri võimalikkusele.
Kaks-kolm aastat tagasi kolis Alain Soasepp USAsse. Ta elavat California kandis ning kannab praegu perekonnanime Campell. Eesti politseivõimud on nii otsekontaktide kui ka Interpoli vahendusel pidanud läbirääkimisi tema väljaandmise kohta ning usuvad, et varsti võib Soasepp-Campell kodumaal tagasi olla.
Eesti politsei ei tea midagi
Politseiallikad kinnitasid nädalavahetusel «Postimehele», et kuulsid Junteneni grupist ja Toomas Reili tegevusest alles raadiouudistest.
«Ei USA ega Soome politseivõimud pole meile Eestit läbinud varastatud autode ja mootorpaatide või relvade smugeldamisest varem midagi teatanud,» ütles üks politseinikest. «Igatahes ei ole seda tehtud ametlikke kanaleid pidi. Kas kellelegi on Toomas Reilist ja tema ärist räägitud isiklike suhete pinnal, me ei tea.»
Ometi on juba mõnda ega valmistutud avama USA Tallinna saatkonnas Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) bürood. Hiljuti käis Eestis FBI välissuhete asedirektor Allen Ringgold, kelle sõnul on büroo eesmärgiks tihendada infovahetust Eesti politseistruktuuridega, takistamaks organiseeritud kuritegevuse levimist Eesti kaudu USAsse ja ka vastupidi.
Ringgold kinnitas, et FBI ei hakka Eestis iseseisvalt korraldama operatsioone ja tema agentide põhitegevus on infovahetus. FBI tahab saada Tallinnast informatsiooni, mis teda aitaks, ning on nõus vastu andma Eesti politseivõime huvitavat teavet.
Politseiameti peadirektor Ain Seppik ütles seepeale «Postimehele», et FBI büroo avamisel Tallinnas on «hiiglasuur tähendus professionaalsest seisukohast, kuna saame võimaluse vahetuks suhtlemiseks».
Praegu igatahes on siinsed politseistruktuurid hämmingus, et Eesti elaniku väidetavast kuritegelikkusest USAs ja tema deporteerimisest kuulsid nad alles uudisteagentuuride vahendusel, mitte aga ametkondlikest infoteadetest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TOOMAS SILDAM
Eile hommikul tappis 34-aastane tallinlane Raplamaal kaks inimest ja lasi end siis ise granaadiga õhku.
Eile kella 8 paiku ilmus Raplamaal Kehtna valla ühte tallu tallinlane Aleksandr Kalko (34), kes valvas samas külas oma õe majapidamist.
«Mehel oli kaasas kaks Kalashnikovi automaati ja viis käsigranaati,» ütles Rapla politsei abiprefekt Tiit Tammaru «Postimehele».
Kalko ähvardas pererahvast ning nõudis hoovis seisva Zaporozhetsi võtmeid. Peremees andiski need talle. Talus olid sel ajal veel perenaine ja peretütar koos oma kahe alaealise lapsega.
«Millegipärast nõudis Kalko rihma. Peremees hakkas seda nagist võtma ja seepeale kõlasid esimesed lasud,» püüdis abiprefekt Tammaru kirjeldada eilehommikust tragöödiat.
Esimese valangu tulistas Kalko lakke, teise 61-aastase peremehe pihta, kes vajus kuulidest tabatuna köögipõrandale.
Perenaine pääses majast välja ja jooksis naabertallu, kust helistas politseisse. 66-aastane naabrimees sõitis traktoriga vaatama, et ehk suudab ta tulistajat taltsutada.
Kalko tappis ka tema automaadivalanguga.
«Kurjategija kamandas perenaise tütre koos ühe lapsega sapakasse, kuid auto ei käivitunud. Siis tõmbas Kalko granaadil splindi välja ja lubas kõik koos autoga õhku lasta. Seejärel mõtles ümber, läks umbes 150 meetri kaugusele metsa ning pani oma pea juures granaadi plahvatama,» rääkis abiprefekt Tammaru.
Politseinikud ei osanud eile õhtul arvata, miks selline tragöödia toimus. Ekspertiis peab selgitama, kas kurjategija oli purjus. Tema õe talust leiti samagonniaparaat, jalaväe kildmiin, jahipüss, ühelasuline püstol ja kaks pakki trotüüli.
«Ju mehel keeras miski mõistuse paigast ära, sest millegipärast oli ta enne ka oma koera maha lasknud,» ütles abiprefekt. «Seal, kus Kalko kaks inimest tappis, ta muudkui sonis, et peab kuhugi mere äärde sõitma, sest sõbrad ootavad.»
Politseinikud püüavad selgitada, kust on pärit Kalko käes olnud automaadid, granaadid ja ülejäänud sõjamoon.
Oma õe tallu jättis topletmõrvar maha kaks ukrainakeelset kirja, mida eile õhtuks ei olnud suudetud veel tõlkida.
«Ma olen ise täielikus segaduses, peaaegu shokis ega saa aru, miks see kõik toimus,» sõnas Rapla politsei abiprefekt. «Absoluutselt motiivitu tapmine!»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MADE LAAS
Mees on täna punktis A, mis on Tallinn ja sõidab homme punkti B, mis on Frankfurt. 20. kilomeetril juhtub õnnetus, Frankfurti mees ei jõua. Arstid püüavad teda veel päästa, kuid sein eraldab ta lõplikult elust.
Hommikul kodunt tervena väljunu on pisut hiljem jäädavalt lahkunud. Omastele tundub see kaua uskumatuna.
Mustamäe haiglat juhtiv Teet Lainevee teab inimesi, kes ootavad lahkunut veel aastaid. Telefonihelin või hääl ukse taga äratab neis lootuse, mis ei taha paratamatusega leppida.
«Elu ja surma probleem tuleb arstile peale nagu jääliustik,» tunnistab Lainevee. Kõige raskem on surmast teatamine. «On juhtumeid, kus kellelgi ei tõuse jalg ja ei liigu suu, et seda teha.»
Teinekord peab arst aga lisaks küsima, kuidas suhtub lähedane lahkunult ühe organi äravõtmisesse. Sest lahkunu on ajusurmas.
Jelena Labzina küsib luba
Intensiivraviosakonna arstil Jelena Labzinal on olnud omastega pikki jutuajamisi, selgitamaks: ajusurmast tagasitulekut ei ole. Aju surm tähendab indiviidi lõppu, teatud organid funktsioneerivad vaid tänu aparatuurile.
Nii rääkis Jelena Labzina ka juulis surnud mehe naisele ja elukaaslasele, ei rääkinud kohal mitteolnud tütrele.
Järgnesid tütre süüdistused neeru võtmise varjamises, ema eitas vestlust arstiga. «Mul tõusid juuksed püsti,» meenutab Labzina.
Ta oletab, et juhtunu üheks põhjuseks on vastuolud peres. Ema palus arstil neeru võtmisest teistele pereliikmetele mitte rääkida ja arst pidas oma lubadusest kinni.
Sügavamaks põhjuseks peab aga Labzina seda, et kuus aastat Soomes elanud tütar lähtus sealsest korrast. Vastupidiselt Eestile peab Soome arst lähedaselt organi võtmiseks luba küsima. Eestis võib organi võtta, kui doonor pole sellele eluajal vastu olnud. Kui paljud aga sellisest alternatiivist üldse teavad?
Labzina leiab, et Eesti ühiskonna üldise teadmatuse juures pidi säärane konflikt varem või hiljem tekkima. Skandaali positiivseks tulemuseks on ühiskonna parem informeeritus.
Anestesioloog loodab, et peab nüüd sugulastele vähem selgitama. Isegi kui pooled neist on doonorluse vastu, ei heiduta see arsti. «Hüva, me ei võta organeid,» lepib ta ja küsib samas: «Aga kas sugulane võib seda üldse keelata?»
Proporty of community
Euroopa suundub Labzina sõnul sinnapoole, et tunnistada inimese organid ühiskonna varaks.
Sel ajal, kui Eestis peeti dispuute organidoonorlusest, oli skandaali «patuoinas» mitmes Euroopa riigis kogemusi hankimas.
Osades Euroopa riikides kehtib väljendatud nõusoleku süsteem s.t. organeid võetakse inimestelt, kes on sellega kirjalikult nõustunud. Mõnes riigis peab igaüks teatud eas valiku tegema.
Teistes riikides, nagu Austria, Belgia ja Prantsusmaa kehtib nõusoleku presumptsioon. Inimesed loetakse doonoriks kui nad pole sellest keeldunud.
Prantsusmaal on hakatud looma registrit neist, kes keelduvad doonoriks olemast.
Erinevatele süsteemidele vaatamata on Euroopa põhiprobleem see, et 30-40% potentsiaalsete doonorite sugulastest keelab organi võtmise. Sugulased keelduvad tihti ka siis, kui lahkunu ise on eluajal avaldanud soovi organi loovutamiseks.
Eriti järsult vähenes organite kättesaadavus Euroopas paar aastat tagasi. Ilmselt tulenes see ka meediast, kus tähelepanu all olid järgmised teemad: laste röövimine organite ja kudede saamiseks, kudede müük farmaatsiakompaniidele, organid surmamõistetud vangidelt jms.
Saksamaa, kus usuliidrid ja filosoofid seadsid ajusurma kahtluse alla, pole parlament aasta jooksul suutnud transplantatsiooni- ehk siirdamisseadust vastu võtta.
«See on usalduse värk,» on Jelena Labzina veendunud. Tema kinnitusel ei usaldata Saksamaal arste piisavalt.
«Kui te lähete arsti juurde nohuga, siis eelkõige seetõttu, et usaldate teda. Te ei lähe sõbranna juurde oma probleemist rääkima. Sama on ajusurmaga. Me teeme põhjalikud uuringud, et olla selles absoluutselt kindlad. Kui enam kahtlusi ei ole, ei saa me ka Jumalalt mingit imet oodata,» räägib Mustamäe ja Keila haiglas töötav arst.
Ime sünnib haigele
Maailmas on kümneid ja sadu tuhandeid inimesi, kes ootavad oma haigele organile asendajat. Näiteks sureb Ameerika Ühendriikides üle kahe miljoni inimese aastas, kuid rohkem kui 30 000 ameeriklast ootab endale pidevalt doonororganit.
Kuigi gallupid näitavad, et 70% ameeriklastest on pärast surma nõus doonoriks olema, õnnestub aastas saada organ vaid kümnendikult potentsiaalsetelt doonoritelt.
Samas tähendab uus organ paljudele ainsat võimalust ellujäämiseks. Selle nimel teevad haiglates tööd spetsiaalsed doonorrühmad, kuhu lisaks arstidele kuuluvad sotsiaaltöötajad ja psühholoogid. Nn. doonorhospidalide programmiga ei ole Eesti siiani liitunud. Meil peab arst tegema nii psühholoogi kui ka sotsiaaltöötaja töö ja see on Mustamäe haigla ülemarsti sõnul tihti ülejõu käiv.
«Tohtrite läbielamised on üle mõistuse,» põhjendab Lainevee. Ta kirjeldab hiljutist juhtumit, kui arst kutsuti korterisse, kus terve pere oli narkouimas. Kaks alla 20-aastast poissi olid surnud. Olukorrad, kus reanimatsiooniosakonna arstid nutavad surma puhul kooris, pole harvad. «Arsti närvisüsteem ei ole piirideta. Tema kõrval peaksid olema psühholoogid ja sotsiaaltöötajad.»
Millest tuleks Eestis doonorluse korrastamisel alustada?
Teet Lainevee leiab, et kuigi meil pole veel vastu võetud transplantatsiooniseadust, võiks juba praegu alustada nende inimeste registreerimist, kes on nõus pärast surma organidoonoriks olema. Selleks kutsub Mustamäe haigla ülemarst looma initsiatiivgruppi, kuhu kuuluksid lisaks arstidele ka ajakirjanikud.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996