Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EPP ALATALU
Egiptuse pealinna Kairo eeslinnas hukkus ööl vastu eilset 12-korruselise maja rusude all ligi sada inimest. Egiptlased ei ehita tänapäeval nii nagu kuus tuhat aastat tagasi vaaraode hauakambreid ehitatud.
Heliopolis on Kairo üks soliidsemaid eeslinnu, kus asub ka president Hosni Mubaraki residents. 44 korteriga maja kokkuvarisemise põhjusi ei ole teada.
Egiptuses on majade kokkuvarisemine lisakoormuse tõttu ja ehitusnõuete eiramine põhjustanud viimasel ajal teisigi varinguid. Seekord oli ohvreid kõige rohkem.
Päästetöid oli selle riigiametnike, arstide ja ärimeeste elurajoonis juhtunud õnnetuse kohal jälgimas ka peaminister Kamal el-Ganzouri, samuti Egiptuse kaitse-, sise- ja tervishoiuminister. Ametnike sõnul kogunesid paljud just sel kellaajal kodudesse telerist jalgpalli vaatama.
Egiptuses ehitatakse tänapäevalgi maju põhimõttel, et kui perekonnas on juurdekasvu ja ruume väheks jääb, ehitatakse uus korrus peale. Perekonniti elatakse samas kohas, uuele põlvkonnale on kõrgem korrus. Egiptuses ringi vaadates on näha, et majad ei ole lõpetatud, vaid ootavadki jätkamist.
Ka Heliopolises ning teistes kõrgemate hoonetega rajoonides on majad tihti jäänud viimistlemata. Niiluse ääres kõrgub mitu tühja maja, kus elektrisüsteem on üldse unustatud majja viimata, ja on ka maju, kus ehitusettevõtja korterite müügist kogutud rahaga maja lõpuniehitamise asemel kaob.
Heliopolise õnnetuse põhjust Egiptuse ametnikud teada ei ole andnud. 25-aastast maja peetakse uueks, see peaks vastu pidama vähemalt neli korda kauem. Ehituskonstruktsioon võis saada kahjustada ka 9. oktoobri maavärinast. Samas teatati järjekordse, kaks tuhat aastat tagasi ehitatud vaarao hauakambri leiust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MÄRT KIVINE
See, kuidas meie kaunis maakera tulevikus üks hirmus solgihunnik on, kus ei kõlba istuda ega astuda ning kus puhta õhu ja vee pärast verist sõda peetakse, on olnud üks ulmekirjanduse ja ulmekino suuri teemasid.
Ülehomsed õudusnägemused saavad tasahilju homseteks probleemideks, millega peab tegelema hakkama.
Meil siin Läänemere nurgas on oma kogemused looduskeskkonna kaitsmisel olemas - fosforiidiprotestid ning kõik sellele järgnev. Me teame ka seda, kuidas vesi kaevus põleb ning põllud järsku maapõue varisevad.
Samas on meil siin ikkagi veel päris hea elada. Poolteist miljonit inimest suuremal pindalal kui Belgia, Holland, Taani ja Shveits, kui mainida vaid mõnda tuntumat ja märksa rahvarohkemat maad.
Soomlased on endale juba selgeks teinud, et nende ürgkaljudes peituv puhas ja kirgas vesi on tulevikus paljutõotav loodusvara. Teine on eluruum - Soome pinnal elab suhteliselt veelgi vähem inimesi kui Eestis.
Järgmiseks aastatuhandeks on prohvetid kuulutanud mitmeid suuri mullistusi. Maad saavad rahvast täis ja inimesed peavad kusagile ära mahtuma. See ilmakaar, kuhu suundutakse, on põhi.
Prantsusmaa paremäärmuslaste meelest on see protsess juba alanud, nagu tõestavat miljonid riiki imbunud aafriklased. Euroopa Liit mõistab sama protsessi, kui ta suunab miljardeid ecusid Vahemere lõunakaldale, et inimestel oleks seal parem olla ja nad ei kipuks Euroopasse.
Kas Euroopa võib endale osta turvalist tulevikku, on üks meie maailmajao peamisi küsimusi. Kui seda tehakse, kas seda tehakse siis kellegi teise arvel? Kas Euroopal on vastutus maailma ees, sest modernne maailm elab Euroopast eksporditud standardite ja väärtushinnangute järgi?
Nendele olulistele küsimustele peab hakkama mõtlema ka Eesti, sest Euroopas olles kanname me sama vastutust, mis kõik ülejäänud maadki. See tähendab palju ebaõiglast, sest me peame võtma enda kanda osa euroopalikku postkoloniaalset süümet, aga sellest me lihtsalt ei pääse. Vähemalt Euroopas mitte.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TARMO VIRKI, Helsingi, Postimees
Kuigi Soome liitumisest Euroopa Valuutavahetusmehhanismiga (ERM) on kulunud juba kaks nädalat, jätkuvad sisepoliitilised intriigid liitumise ümber ja lõppu pole näha. Eelmisel neljapäeval korraldati parlamendis nii suur skandaal, et kohalikul ajakirjandusel oli alust kirjutada: «Suurim sõimlemine nii pika aja jooksul, kui inimmälu mäletab!»
«Teie väide on sigadus ja skandaalne!» sõimas peaminister Lipponen (sots) keskerakonda, kui rahanduskomisjoni kuuluv Mauri Pekkarinen (kesk) oli viisakalt küsinud, kas vastab tõele väide, et teine rahandusminister Arja Alho (sots) oli valuutavahetusmehhanismiga liitumist käsitleval nõupidamisel reetnud Euroopa Liidule Soome eesmärgi, mis kursiga mark tuleb valuutavahetusmehhanismiga liita.
Parlamendi spiiker Riitta Uosukainen oli juba varem sunnitud peaministrile meelde tuletama, millist sõnavara parlamendis on sobilik kasutada.
Lippose närvid on püsti juba pikemat aega. Sotside kaotus kohalikel ja europarlamendi valimistel ei ole teda just rahustanud. Lippose ja keskerakonna vahelised sõimlemised parlamendis on muutunud Soomes juba päris argipäevasteks.
Seekord on asi siiski tõsisem kui vaid sõimlemine. Teine rahandusminister Arja Alho võib riikliku saladuse reetmise eest kohtu alla sattuda.
Keskerakonna käik oli põhjalikult läbi mõeldud. Küsimuse esitamise eest ei või kedagi süüdistada. See, kuidas sellele reageeritakse, on juba igaühe oma asi. Keskerakond ei esita uurimispalvet, aga kindel on, et keegi selle esitab.
Keskerakonnal on õigus selles, et pole tähtis, kas Alho öeldud eesmärgini jõuti või mitte. Euroopa Liidu esindajad võisid hommikukohvi juues kasvõi oma kohalikust lehest vaadata, milline on Soome marga kurss, panna pluss-miinus paar protsenti otsa ja riiklik saladus oleks olnud neile teada. Sellest, kas eesmärgini jõuti, on tähtsam see, et riiklikuks saladuseks peetavad arvud ei jõua vastaspoole lauale enne, kui nad peavad jõudma.
Õiguskantsler Jorma S. Aalto sai eile Soomet esindanud Soome Panga ja rahandusministeeriumi ametnike selgituse Alho tegevuse kohta nõupidamistel. Nende selgituste põhjal Aalto otsustab, kuidas (ja kas) asja käsitlemine jätkub kohtuinstantsides.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS PAET
OSLO. Norra statistikaamet avaldas uurimuse tulemused, mis väljendavad norralaste suhtumist immigrantidesse ja põgenikesse. Võrreldes eelmisel aastal samalaadse uurimuse tulemustega on norralaste suhtumine immigrantidesse sallivamaks muutunud.
Avaliku arvamuse uuringu ühe läbiviija Bernt Aardali arvates on sellise tulemuse põhjustanud viimasel paaril aastal immigratsioonipoliitika üle peetud arutelu.
Aardal rõhutas, et uuringu tulemused on vastupidised ajakirjanduses kirjeldatavale olukorrale, millest jääb mulje, et Norras on järsult kasvanud rassistlikud meeleolud.
Nii on 70% küsitletutest seisukohal, et ka edaspidi peaks Norra vastu võtma sama palju põgenikke ja asüülitaotlejaid kui seni. Aasta tagasi oli sellisel seisukohal 56% küsitletutest.
Nende norralaste hulk, kes arvavad, et immigrandid saavad liiga lihtsalt osa heaoluriigi hüvedest, on võrreldes eelmise aastaga vähenenud 11%.
Ka arvab sel aastal vähem norralasi, et immigrandid on kriminaalsemad kui norralased.
Võrreldes eelmise aastaga on rohkem norralasi seisukohal, et immigrantidel peavad olema samasugused töövõimalused kui norralastel.
Uurimuse tulemuste kohaselt on vanemate inimeste seisukohad immigrantide suhtes tunduvalt negatiivsemad kui noorte omad. Nende põhjal on kujunenud kujutelm Norrast kui võõrastevaenulikust maast.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
dpa-«Postimees»
SOFIA. Bulgaaria keskvalimiskomisjon kinnitas eile opositsioonikandidaat Petar Stojanovi (44) võitu presidendivalimiste esimeses voorus. Stojanov kogus 44,4 protsenti häältest.
Võimuloleva sotsialistide valitsuse kultuuriministri Ivan Marazovi (54) valimistulemuseks jäi napilt 27 protsenti toetushäältest. Kolmandaks jäänud ärimeeste partei kandidaadil George Gantshevil õnnestus võita vaid 21,7 protsendi valijate poolehoid.
Et ükski kandidaatidest ei saanud valijate enamiku toetust, korraldatakse Stojanovi ja Marazovi vahel eeloleval pühapäeval teine valimisvoor.
Valimistest osavõtt oli seekord 15 protsendi võrra väiksem kui 1992. aasta presidendivalimistel ja moodustas umbes 60 protsenti.
Kokku pürgis Bulgaaria presidenditoolile 13 kandidaati mitmesugustest parteidest ja poliitilistest liikumistest. Senine president Zhelju Zhelev järgmiseks ametiajaks ei kandideerinud.
«Minu võit teises valimisvoorus tuleb veenev,» oli Stojanov üleeile pärast esimest edu kindel. «Ideoloogiate aeg on möödas,» lisas ta vihjega riigis aset leidnud lõhenemisele antikommunistide ja kommunistide järeltulijate - valitsevate sotsialistide - toetajaskonna hulgas.
«Bulgaaria vajab praktilisi, pragmaatilisi lahendusi,» ütles Stojanov ja avaldas lootust, et Bulgaaria sotsialistidest saavad nende Poola, Ungari ja Tshehhi parteikaaslaste eeskujul sotsiaaldemokraadid.
Bulgaaria põhiseadus näeb riigipeale ette peamiselt esindusfunktsioonid. Tähtsaid majanduslikke ja poliitilisi otsuseid langetavad valitsus ja parlament, kus absoluutne enamus kuulub sotsialistidele.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996