Mart Luik sai «Sõnumilehe» uueks peatoimetajaks, Uus kirjandus tahab kirjanike majja

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
UUDISTETOIMETUS

«Sõnumilehe» uus peatoimetaja on Mart Luik (25), kes enne seekordset ametit töötas «Kaubalehes» ja «Eesti Päevalehes».

Luige sõnul ei ole tal plaanis lehes mingeid järske muudatusi teha.

Mart Luik on viimase paari aasta jooksul töötanud paljudes väljaannetes. Ta oli «Kulutaja» peatoimetaja, läks koos sellega «Eesti Sõnumitesse», oli selles lehes tegevtoimetaja, läks sealt «Eesti Päevalehte», kus töötas nii arvamustoimetuses kui hiljem majandustoimetuses. Majandustoimetaja juhataja kohalt läks ta kuu aega tagasi «Kaubalehe» peatoimetajaks, kust nüüd jõudis «Sõnumilehte». Vastavalt kokkuleppele aitab Mart Luik veel mõnda aega ka «Kaubalehte» teha.

Mart Luik on õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust, kuid ülikool on veel lõpetamata.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIINA KAALEP, MARGUS KASTERPALU

Täna on Tartu kirjanikel uue juhtkonna valimised . Tundub, et neil, kes sooviksid praegust juhtkonda välja vahetada, on etteheiteid praeguse juhtkonna tegevuse mitmetele tahkudele, alates õhkkonna loomisest, millega just nooremad on rahulolematud, ja lõpetades Tartu kirjanike maja majandamisega. «Postimees» palus majaga seonduvat arutama Peeter Oleski, Heino Puhveli, Kajar Pruuli, Tiia Toometi, Ene Mihkelsoni ja Janika Kronbergi.

Millisena ja milleks vajate kirjanike maja?

Heino Puhvel:Kui on organisatsioon, siis peab tal olema ka oma paik ja kodu. Seda peavad olema Kirjanike Liidu jaoks need kirjandusemajad, mida Eestis on teatavasti kaks. Küsimus on selles, kuidas need majad töötavad, mida teevad, kuidas kirjanikkonda nende loomeprotsessis aitavad, kui kirjanik loomingulise isikuna üldse on aidatav.

Peeter Olesk: Heino Puhvel nimetas seda maja õigesti - kirjandusemaja. Sellest tulebki kinni pidada, sest sellest nimetusest tulenebki selle maja funktsioon. See aga, mis praegu on ajakirjandusse jõudnud, puudutab suuresti kirjanike omavahelisi asju ja ma ei pea tegelikult õigeks neid avalikkuse ees arutada. Sest need on selliste tagamaadega, mida võõras ei tarvitse tunda ja millel on võrdlemisi pikk ajalugu.

Samas on selge - see maja on äärmiselt praktiline süsteem. Aga see praktiline külg - kütmine, remont ja raha, et ühe või teise asja eest tasuda - on kogu aeg päevakorral ja seda muidugi mingi üldise diskussiooniga ei lahenda. Nendest inimestest, kes neid praktilisi asju on lahendanud, pole minu teada, keegi väga suurte teravusteni läinud, sest need praktilised asjad juba iseenesest on sedavõrd tööd nõudvad, et paljule muule lihtsalt ei tahagi tähelepanu pöörata.

Ene Mihkelson: Ma olen täiesti nõus, et kirjandusemaja nii Tartus kui Tallinnas on kirjanike kodu - koht, kus kirjanikud kokku saavad, aga peale nende ka üldse kultuuriinimesed. Seepärast ei taandaks ma selle maja ümber toimuvat sugugi mitte kitsalt Kirjanike Liidu siseporbleemiks.

Kirjanike tegevus on avalik, raamatud ilmuvad avalikult, nende üle toimuvad arutelud, kirjanikud annavad intervjuusid, - juba seetõttu ei saa kirjanike maja ümber ja sees toimuv olla kitsalt KLi sisene asi. Mina näen kirjanike maja funktsiooni kaugelt laiemana. Et siin on mingid prioriteedid paigast nihkunud, näitab tekkinud poleemika. Minu meelest avalikkust ja avatust ei ole vaja karta.

Kirjanike majad nii Tartus kui Tallinnas on ainsad Kirjanike Liidule natukenegi tulu toovad varad. Ka see, kuidas neid maju nii kasutada, et seda tulu tõesti ka sisse tuua, ei ole sugugi madal küsimus. Küsimus on ainult selles, kas neid asju arutades jäädakse kultuurse väljenduse juurde, vastaspartnerit austava väljenduse juurde.

Tiia Toomet: Vastuseks küsimusele, kas mulle on kirjanike maja vaja - vahel on ja võibolla ei ole. Aga ma tahaksin, et kui vaja on, et siis oleks olemas see koht, kuhu minna, koht, millest sa tead, et sind võetakse seal hästi vastu, et see on sinu koht siin linnas, kus pingeid ja tõukumist on niigi nii palju.

Heino Puhvel ütles, et kirjandusemaja, mulle meeldib rohkem kirjanike maja. Aga küsimus minu jaoks on, et kas see on igasuguse kirjanduse maja ja kas see on kõigi kirjanike maja, missugused nad ka ei oleks. Kas selles majas valitseb üks suundumus või on see avatud kõigile. Miks see nii on läinud, et osa inimesi tunneb, et see ei ole nende koht, kus neid oodatakse. Ma arvan, et igaühel on sellest oma nägemus, aga ma arvan ka, et me kõik tunnistame, et see praegu nii on ja küsimus on, kuidas sellest välja tulla.

Kajar Pruul: Kui kirjanikel see maja juba ükskord olemas on, siis ta ikka võikski olla kohe päris kirjandusemaja, mitte näiteks eilse kirjanduse maja või midagi sellist. Ja praeguseski vestlusringis tunnen ma end natuke imelikult. Sellepärast, et see toimuks nagu tegelikult 90. aastate elava ilukirjanduse selja taga. Ma ei näe siin Sinijärve, Kauksi Üllet, Jüri Ehlvesti, Mart Kivastikku - neid, kellega suurelt osalt seostatakse seda uut ja väärtuslikku, mida Tartu kirjanikud on 90. aastatel eesti kirjandusse toonud. Aga ma umbes tean, mida nad arvavad. Karl Martin Sinijärve kirjutisest (28. sept.) võib seda ka välja lugeda ja asi vist on hull, kui see, mida tuntakse, on juba peaaegu et vastikus. Kas ei ole äkki märkamatult tekkinud olukord, et kirjanike maja oma arusaamades kirjandusest ja kirjanikust on kergelt võõrandunud sellest, mis 90. aastatel üldse eesti kirjanduses on.

Janika Kronberg: Suurem osa olulist on siin juba ära öeldud, aga ma pole kuulnud sellist sõna nagu vaimsus. Kirjandus on küll üks, aga kirjanikke, selle loojaid, on palju ja igaüks neist on erineva vaimsuse kandja. Ja kui siin oli jutuks, et konflikt, mille tõttu osalt me siin täna koos oleme, on inimestevaheline konflikt, siis ma arvan, et selle konflikti taga on ka erinevate stiilide või mõttevoolude vastuolu. Kirjandusemaja võimalus seda probleemi ületada on anda ruumi erinevatele vaimsustele, erinevatele mõttevooludele. Selle maja tähendust näeksin ma selles, et majas toimub erinevate vaimsuste vaheline diskussioon, kusjuures neid erinevaid vaimsusi ühendab sallivus.

Puuduseks avatus

Puhvel:Kirjandusemaja ei ole sulgenud oma uksi eri stiilidele vaid taotluseks ongi olnud nende toomine kirjandusemajja. Et see pole õnnestunud sellisel määral, nagu oleks tarvis, seda ma tunnistan, see on õige. Ja ma ei ole nõus väitega, et kirjanike maja on avatud ainult ühe mõttelaadiga inimestele ja teistele suletud. Kutseid meie koosolekutele ja konverentsidele on saadetud kõikidele, ja kui inimesed sinna pole tulnud, pole midagi parata. Kirjanike liit pole lasteaed, kuhu tuuakse kirjanikke käest kinni hoides.

Pruul: Võibolla on nii, et ka praeguses kirjanike maja juhtkonnas on kardinaalselt erinevaid arvamusi. Sest mul on siin Kalev Keskküla refereeriv artikkel Kirjanike Liidu kevadisest üldkogust, kus Aivo Lõhmus ka minu mälu järgi ütles sõna-sõnalt: ega kõik ei peagi Tartu kirjanike majas käima. Mõned käivad Illegaardis, mõned välismaal ja mõned kirjanike majas. Ma näen siit, et ka suletuse-avatuse küsimuses on kirjandusemaja sees eriarvamusi.

Olesk: Kronberg kasutas ilusat sõna - vaimsus. Ma olen nõus mistahes vaimsusega tingimusel, et see ei muutu teise inimese alandamiseks, et see ei ole kantud kättemaksuhimust ega oleks ka nihilistlik. Ma kordan veel kord - see maja on äärmiselt praktiline asi ja kes tahab, et see maja oleks avatud, peab endale aru andma, et selles majas on veel väga palju teha. Siit küsimus - kes nende praktiliste asjadega tegeleb? Sest mitte igaühe palvet raha eraldamiseks ei võeta kuulda.

Miks siiski ei käi?

Mihkelson: Maja remondiga on praegune juhtkond tõesti väga tõsiselt tegelenud ja selle eest võib neile au anda. Aga meil oli küsimus, kas ja kuidas muuta maja õhkkonda, kui üks mõttevool domineerib. See on tõsi, et majanduslikud küsimused hõlmavad palgaliste töötajate aja, kuid et majas valitseb üks mõtte- või suhtlemislaad, seda eitada ei saa. Heino Puhvel ütles, et kedagi ei saa kättpidi kohale tuua. Kui aga majas ollakse väga karm, kui sinna minna ja kirjanduslikudki vaidlused päädivad ütlemistega, et astu Kirjanike Liidust välja, siis ei saa seda normaalseks pidada.

Toomet: Olen nõus Kajar Pruuliga selles, et kirjandus on muutunud. Kellele märkamatult, kellele päris loomulikult. Me ei saa midagi parata - uus kirjandus tuleb sisse ja peab tulema sisse ka kirjanike majja. Praegu on tegemist ikkagi mingisuguse isiksustevahelise konfliktiga. Mulle tundub, et vahest kõige parem lahendus oleks see, kui uus juhtkond, keda me valime, koosneks inimestest, kes võibolla seisaksid pisut eemal nendest konfliktidest, kes näeksid neid probleeme veidi kõrvalt, aga kellega mõlemad pooled saaksid siiski läbi.

Toomet: Lehte Hainsalu sekretäriksolemise viimasel perioodil ma hakkasin tundma, et kirjanike majas hakkab peale jääma mingi ühtmoodi mõtlemine ja see, kuidas mõtlen mina, ei ole päris hea. Nii ma hakkasin vähem käima koosolekutel ja sisendasin endale, et ju see on mu enda isiklik asi. Aga siis kuulsin ma oma üllatuseks mõne aja pärast, et ka mõnigi teine inimene ei tahtnud enam sinna majja minna, sest temal oli tekkinud konflikt mingil teisel põhjusel, siis juhtus sama kolmanda inimesega. Kuivõrd me olime kõik keskealised inimesed, kes olid harjunud eemale tõmbuma, siis me seda ka tegime. Kuni kasvas peale noor põlvkond, kelles ei olnud sellist kõrvaletõmbumise soovi, kes hakkasid vastu. See on põhjustanud selle, et konflikt on tulnud nüüd päevavalgele.

Puhvel: Kui nüüd räägivad inimesed, kes kirjandusemajas praktiliselt ei käi, kas nad siis tõesti võtavad endale õiguse rääkida sellest õhkkonnast, mis kirjandusemajas valitseb siis, kui neid ei ole.

Toomet:(toob konkreetseid näiteid).

Mihkelson: Ma ei saa öelda, et mina kirjandusemajas üldse ei käiks, olen käinud kirjanduspäevadel, konverentsidel. Aga miks ma ei tunne seda paika kodusena, selle põhjus on sügavam kui isikud. Tunnen, et mind huvitab noorema põlve kirjanduse mõistmine rohkem kui eilne päev, mida ma kogen seal majas ja millega inimesed seal tõesti tegelevad väga tõsiselt. Tahaksin, lisaks sellele, et ma loen nooremate kirjutajate tekste, nendega ka isiklikke kontakte. Siin on väga oluline Hando Runneli isik.

Esmaspäevases «Postimehes» kirjutab Arvo Valton, et Hando Runnel ei olegi KLi Tartu osakonna ametnik, aga temast räägitakse pidevalt. See on õige, ta ei ole seda, aga ta on Ilmamaa juht ja KLi juhatuse liige. Temale omase autoritaarse laadi tõttu kipub ta olema niiöelda moraali ja kombluse valvur teatud juhtudel. Ja teha näiteks rahvuslikkusest kirjanduse iseväärtus on anakronism, meil on ühiskond vahepeal muutunud. Mis ei tähenda, et Hando Runneli luule midagi meile ei kõneleks.

Pruul: Minu jaoks on see natuke liialt tähtis teema, et rääkida sellest tasemel, et miks sina või mina majas ei käi. Sest kui sa ei käi, siis on pea alati võimalik öelda, et sa ei teagi, mis seal tehakse. Ja kui sind on seal majas aga korra nähtud, siis on jälle võimalik öelda, et ta käib seal siiski. Neid argumente on selle poleemika käigus olnud võimalik juba lehestki lugeda.

Kronberg: Siin võis nüüd eelnevast jutust jääda mulje, et vastuolu on suures osas põlvkondadevaheline. Aga mina, kuigi ma ei ole kirjanik vaid rohkem arvustaja ja kirjanduse uurija ja KLi liige, võiksin ennast pidada nooremaks, justkui siis selle tõrjutud põlvkonna liikmeks. Aga ma olen selles majas käinud ja käin seal. Aga ma tahaks seal näha just vanemaid kirjanikke - Ene Mihkelsoni, Jaan Kaplinskit ja Madis Kõivu.

Pruul: Ka mina ei taha, et sellest jääks mingi põlvkondadevahelise sõjakuulutuse mulje. Pigem on ju küsimus ikkagi selles, et need, keda see maja paistab eemale tõrjuvat, on just need, kes ka 90. aastatel paistavad ennast kirjanikuna hästi tundvat.

Puhvel: Vaimsus on muidugi selline märksõna, mille juurde me peaksime tagasi tulema. Armsad sõbrad, ühe kirjanike maja vaimsuse loovad ikka need kirjanikud, kes seal liiguvad. Iga inimene on ju isiksus, kirjanik eriti. Kui Tartus on kaheksa või kümme kirjanikku, kes vähem või rohkem järjekindlalt deklareerivad, et nad sinna tulla ei taha, siis kaotab see maja väga, sest tema vaimsus jääb selle võrra vaesemaks. Aga põhjused, miks see nii on, paistavad mulle praeguse vestluse juures natuke kummalised ega veena mind.

Minul on väga naljakas kuulata, et oktoobris 1996 räägitakse tõsimeeli, et üks kirjanik saab oma ideoloogiat või vaimsust teisele peale suruda ja nii teisi eemale tõrjuda. Kui on niisugune natuur, et ta püüab oma vaateid peale suruda, siis võib ju temast eemalduda.

Mihkelson: Asi just selles ongi, et see selg ongi juba keeratud.

Toomet: Võibolla on küsimus ka meetodites. Tõesti, ega vist ei saa pidada teisele kirjanikule loengut, kuidas ta peaks kirjutama ja muutuma. Aga kui on kuulda, et üks inimene on KLi juhatuses arutanud, et peaks maha võtma KLi juhatuse esimehe, või käinud Tallinnas rääkimas, et peaks «Akadeemia» toimetaja maha võtma, või kirjutanud politseile kaebekirju, siis see pole ju enam oma esteetiliste vaadete propageerimine. Mulle tundub, et just see on miski, mis on tekitanud väga suurt protesti. Võitlus ei ole mitte kirjanduse pinnal, vaid mingites teistes kanalites.

Pruul: Kusjuures seda tehakse sageli Tartu kirjanike nimel. Näiteks Kivisildniku juhtum, mille puhul läbi kõigi suuremate väljaannete jooksis Tartu kirjanike kirjanduskriitika jätkamine politseiliste vahenditega, nagu seda on nimetatud - sündmus, mis oma tagajärgedega kutsus esile Eesti PEN-klubi avalduse ja asetas seega kõik Tartu kirjanikud kummalisse valgusse. Vahest see oligi viimaseks piisaks.

Kirjanike maja ja rendilepingud

Olesk: Selle maja haldamiseks on vaja reaalseid vahendeid, aga mitte nii, et see maja juba praegu tooks tulu. See maja nõuab endiselt lisavahendeid, ja kui neid on võimalik hankida näiteks kirjastuse Ilmamaa kaudu, siis tuleb see kui praktiliselt töötav süsteem ära kasutada.

Tiina Kaalep: Kas ma sain õigesti aru, et näiteks Ilmamaa rendisummade kaudu?

Olesk: Jah, näiteks.

Kaalep: Ilmamaa rendisumma on 15 krooni ruutmeetrilt. Tartus ulatuvad rendisummad aga kuni 200 kroonini ruutmeetrilt.

Olesk: Arvesse tuleb võtta seda, et Ilmamaa saaks kõigepealt jalad alla. See vastutulek ei ole selleks, et Ilmamaa võiks praegu juba elada laialt («Tartu Postimehes» 23. oktoobril avaldatud andmetel oli Ilmamaa 1995. aasta kasum 475 400 kr.), vaid et Tartusse tekiks uuesti kirjastuse pealinn.

Margus Kasterpalu: Kui KL soodsat lepingut Ilmamaaga võib käsitleda kui omalaadset toetust, siis kahekohalise garaazhiboksi rentimine Riigikohtule 924 krooni eest kuus on selgelt ebamajanduslik.

Toomet: Kui sa ütled, et leping on sõlmitud sellisena selleks, et Ilmamaa saaks jalad alla, siis kõlab see imelikult, sest see leping on sõlmitud igaveseks ajaks.

Asi on üldisem. Sellega on tegeldud ka Tallinnas KLi juhatuses ja selgub, et need lepingud on kõik õigustühised, kuivõrd Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhid ei ole saanud KL juhatuselt vastavaid volitusi ja Tartu osakond ei ole omaette juriidiline isik, kes võiks lepinguid sõlmida.

Kronberg: Minu meelest on täiesti loomulik see, et kirjanike majas on kirjastusele ruumid renditud soodushinnaga. Aga sellisel juhul peab rendileping olema sõlmitud vastavalt Eesti Kirjanike Liidu põhikirjale.

Puhvel: Lepingud on Tallinnas juhatuses teada.

Mihkelson: Kirjanike Liidu üldkoosolekul ei ole keegi küsinud, miks me toetame Ilmamaad kui me ei toeta Kupart, Faatumit, või ka EÜSi Veljesto kirjastust, kellest kaks keskmist üürivad ruume Tallinna kirjanike majas.

Pruul: Püüan kokku võtta need põhjused, miks selle maja ees võõrastust tuntakse.

Esiteks: mõnede selle maja juhtkujude autoritaarne asjaajamisstiil, ja nagu on kuulda olnud, kohatine ebaeetiline käitumine.

Teiseks: totaalne võimetus orienteeruda, milline kultuurisituatsioon meil siin praegu, 90. aastate lõpul, valitseb.

Ja kolmandaks: majandusasjade ajamine viisil, mis on seda umbusaldust suurendanud.

Mihkelson: Arvan, et see praeguse hetke avalikkus kõiges oma ebameeldivuses on miski, mis tuleb asjale kasuks.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles