EVR-Koehne investeerib Eesti raudteede hooldusse tänavu 45 miljonit krooni, Ühisettevõte kui esimene samm, ETFC on toetanud seakasvatajaid 8 miljoni krooniga, ETFC muretseb seakasvatuse tuleviku pärast, Saksamaa mööblitööstus on endiselt kriisis, Tööjõuku

URMAS TOOMING

Septembris asutatud aktsiaselts EVR-Koehne investeerib tänavu Eesti raudteede remonti ja hooldusse 45 miljonit krooni, millega vahetatakse välja 15 pöörangut mitmes raudteejaamas, ütles Tallinnas Ülemiste raudteejaamas EVR-Koehne juhatuse esimees Kaupo Sirk.

Sirk mainis, et eile äriregistrisse kantud aktsiaseltsil EVR-Koehne on tänavu kavas remontida veel 15 pöörangut. Üks niisugune töö maksab umbes 450 000-550 000 krooni.

Esmaspäeval vahetas EVR-Koehne pöörangu Tallinnas Ülemiste jaamas. Tööd algasid öösel kell kaks ning lõppesid kell viis õhtul, kui esimene rong uuendatud lõigu läbis.

Sirk mainis, et EVR-Koehne Saksa pool on esimese investeeringuna Eestisse tarninud nüüdisaegsed raudteekraanad ja muud seadmed, mis võimaldavad oluliselt parandada tööde tõhusust. Ta lisas, et kõik firma paigaldatavad rööpad on samuti tarnitud Saksamaalt ning kinnitatud Eestis uudsel vedrupõhimõttel, mis välistab ühenduspoltide iga-aastase ülekruvimise vajaduse.

Raudteeremont on kallis. Väljaspool jaamasid asuva raudtee rekonstrueerimisel tuleb ühe kilomeetri hinnaks arvestada 2,2 miljonit krooni. Päris uue raudtee rajamisel on aga ühe kilomeetri hind kolm korda kallim.

Eesti Raudtee garanteerib ühisfirmale EVR-Koehne igal aastal vähemalt 80 miljoni krooni ulatuses remondi- ja hooldustöid. See moodustab umbes kaks kolmandikku Eesti raudteel tehtavatest remonditöödest, mille maht ulatub tänavu 140 miljoni kroonini. Järgmiseks aastaks kavandab Eesti Raudtee nende tööde mahu umbes 20%list kasvu.

Teede- ja sideminister Kalev Kukk ütles, et EVR-Koehne loomine on üks esimesi toiminguid riigiettevõtte Eesti Raudtee reorganiseerimisel hästi toimivaks majandusfirmaks.

Eesti Raudtee peadirektor Parbo Juchnewitsch märkis, et peale Saksa firma on raudteeremondi ja -hoolduse vastu huvi tundnud ka Soome ja Eesti kohalikud firmad. See näitab, et raudtee on muutumas äritegevuses populaarseks.

EVR-Koehne 16,4 miljoni krooni suurusest aktsiakapitalist kuulub 51% Saksa firmale Hermann Koehne Bauunternehmung GmbH ning 49% Eesti Raudteele. Ühisfirma asutamise dokumentidele kirjutasid Kalev Kukk ja Saksa firma tegevdirektor Hermann-Dieter Koehne alla tänavu 18. septembril. Loodud firma esimeseks tegevuseks oli kavandatud raudtee remont ja hooldus Tallinna-Narva liinil, kuid edaspidi laieneb see kogu Eestisse.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TARMO TOMAK

Eesti toiduainetööstuse ettevõtteid koondav ETFC Grupp on asunud toetama Eesti üht suurimat seakombinaati Ekseko. ETFC Grupp on laenanud Eksekole käibevahenditeks 8 miljonit krooni.

ETFC Grupi juhatuse esimehe Ants Laose sõnul on ETFC Grupp Eksekot küll toetanud, kuid mitte selle summaga, mida oleks Eksekole vaja. «Oleme andnud Eksekole nii palju, et hoida teda elus ja vältida krahhi,» sõnas Laos.

«Me ei ole päris veendunud, et saame selle raha tagasi,» ütles Laos, lisades, et ETFC Grupp otsustab alles novembri lõpus, kuidas hakata Eksekot saneerima.

«Me kaalume, millised on garantiid, et see raha ei oleks maha visatud,» ütles Laos. «Ekseko toetamise otsuse oleme juba teinud, nüüd tuleb vaadata, kuidas seda otsust ellu viia, et me ei jääks kaotajaks,» lisas ta.

Laos ei välistanud võimalust, et kõne alla võib tulla Ekseko aktsiate omandamine.

Ants Laos lükkas ümber «Postimehe» väite, et ETFC toetab Eksekot murest gruppi kuuluva Rakvere lihakombinaadi toormeallika kadumise pärast. «Rakvere lihakombinaat suudab varuda toorme ka ilma Eksekota,» kinnitas Laos. «Põhiline põhjus, miks me Eksekot aitame, on selles, et näeme seakasvatusel Eestis perspektiivi,» lisas ta.

Rakvere lihakombinaadi peadirektor Peeter Maspanov on siiski varem «Äripäevale» öelnud, et ainus põhjus, miks Eksekot aidatakse, on hirm, et sealiha tootmine võib Eestis lõppeda.

«See on ka ETFC Grupi huvides, sest me anname toorme nende suurimale käibeallikale,» ütles Ekseko juhatuse esimees Andres Veide. «Leidsime, et ETFC Grupil on meiega ühised vaated,» põhjendas ta koostööd ETFC Grupiga.

Ekseko on üks Eesti suurimaid sealiha tootjaid, ettevõtte esimese poolaasta käive oli 27 miljonit krooni. Selle aasta käibeks prognoosib Ekseko 50 miljonit ning kahjumiks 15 miljonit krooni. Ants Laose sõnul toodab Ekseko 11-12% Eesti sealihast.

Eksekos on praegu üle 30 000 sea, ETFC toel kavatsetakse suurendada sigade arvu järgmise aasta lõpuks 50 000le. Varem on ETFC teatanud, et toetab Eksekot nii sel kui järgmisel aastal 10 miljoni krooniga.

Rakvere lihakombinaadi tootmisdirektori asetäitja Indrek Lekko sõnul ostab Rakvere lihakombinaat Eksekost praegu 30% sealihast, Ekseko osa kavatsetakse suurendada 50%le. Rakvere lihakombinaadi üldisest toorainemahust annab Ekseko umbes 10%.

ETFC Gruppi kuuluvad lisaks Rakvere lihakombinaadile veel Tallinna piimatööstus, Kalev, Epeks ja Tartu külmhoone. Kontserni selle aasta käive ületab miljard krooni.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TARMO TOMAK

Kahe Saksamaa ühinemine, mille tulemusel kasvas järsult mööbli tarbimine, on kaotamas oma positiivset mõju: 1990.-1993. aastal kasvas mööbli müük Saksamaal 20%, sel aastal väheneb müük aga 2,4%. Järgmisel aastal peetakse heaks saavutuseks tänavuse taseme säilitamist, kinnitas «Postimehele» Saksamaa mööblitööstusettevõtete liidu esimees Dirk-Uwe Klaas.

Selle aasta esimesel poolaastal vähenes mööbli tootmine Saksamaal eelmise aasta sama ajaga võrreldes 2,2%, tööliste arv vähenes mööblitööstuses koguni 4,1%, langedes 180 000le. Kõige suurem langus on Saksamaal tabanud büroomööbli tootmist, mis vähenes koguni 9%.

Kogu Euroopa mööbliturgu kujundab asjaolu, et tarbekaupade müük on Lääne-Euroopas kriisis: tarbimise iga-aastane kasv ulatub mõne protsendini. Järgmiseks aastaks ennustavad eksperdid Euroopa tarbekaupade turu mõneprotsendilist kasvu.

Tarbimise vähese kasvu põhjuseks on Saksamaa idaosas jätkuv majanduskriis. Kriisi peamised põhjused on riigi lääneosast tulnud investeeringutest hoolimata konkurentsivõimeliste ettevõtete vähesus, samuti pole idaosas veel tekkinud laialdast keskklassi. «Inimesed jõuavad osta vähem mööblit,» kurdab Dirk-Uwe Klaas.

Tööandjate esindajaks olev Klaas peab raske olukorra põhjuseks Saksamaal kehtivat sotsiaalsüsteemi, mis lubab töötajatel puhata rohkem ning töötada vähem kui teistes maades. Saksamaa töölised puuduvad haiguse tõttu töölt 20 päeva aastas, mis on tunduvalt rohkem kui teistes tööstusriikides.

Saksamaa mööblitööstuse probleeme on süvendanud mööblituru internatsionaliseerumine. Suur probleem on Saksamaa mööblitööstuses tööstustööliste kõrged palgad, eriti esile tuleb see tööjõumahukas mööblitööstuses. Saksamaa mööblitööstuses on näiteks kulutused tööjõule kolmandiku võrra suuremad kui maailma suurimal mööblieksportijal Itaalial.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EVA LUTS, Postimees

Eesti macho-ühiskonna tüüpiline esindaja on mees, kes kindlustab perekonda majanduslikult, ja naine, kelle sissetulek on märgatavalt väiksem, kuid kes tegutseb usinalt pottide-pannide, pesumasinate, tolmuimejate ja muude majapidamisriistadega.

Kahjuks aga tekitab asjade niisugune käik perekondades stressi. Naine arvab, et tal on täielik õigus nuriseda mehe sissetuleku üle, mees aga tunneb, et ta vastutuskoorem on liiga suur.

Muutused majanduselus on jõudnud ka eesti perekonda. Kiirelt muutuvas maailmas pole mehel lihtne perekonna käekäigu eest kogu vastutust enda peale võtta ja naisel pole lihtne oodata, kas ja kuidas mees seda teeb. Isegi, kui see mehel hästi õnnestub, ei tohiks naine jääda vaatlema, kas mehe saavutatud edu on püsiv.

Mis siis, kui nälg, sõda või maavärisemine, mis «Pisuhänna» Vestmanni sõnade kohaselt Eesti majanduselu nii hästi iseloomustavad, mõjutavad mehe sissetulekuid ja seega ka kogu pere majanduslikku olukorda? Sellisel juhul tekib peres varem või hiljem probleem, miks mees ei teeni küllaldaselt raha. Seda probleemi saab vältida, kui naine on iseseisev ja oskab ennast teostada või õpib seda, ükskõik mis ameti ta selleks on valinud.

Peale Eesti varitsevad macho-kultuurid kokku teisteski riikides. Miks väheneb Mehhikos armukeste arv? Põhjuseks on majanduskriis ning peeso kursi langus. Kui mees perekonna ainsa toitjana soovis võtta endale armukese, oli pereliikmetel selles suhtes vähe sõnaõigust.

Nn väikeste perekondade ehk armukeste pidamine oli Mehhikos lausa traditsiooniks, vahel isegi jõukuse näitajaks. Armukesed istusid mehe ostetud korteris ja maksid tema rahaga toidu ja korteri eest. Peeso kursi langedes ei suutnud mehed neid enam ülal pidada ja armukesed jäid «töötuks». Nad ujutasid üle tööbörse, kuid neid oli raske aidata, sest nad ei osanud midagi.

Naise suurenev vastutus eesti perekonnas toob järgmisena kaasa ka suureneva vastutuse ühiskonnas. Kiiremini arenevad need ühiskonnad, kus kasutatakse paremini naise vaimsust. Naisele ei antud meestega võrdseid õigusi mitte feministlike loosungite pärast või sellepärast, et mehed seda väga soovisid, vaid sellepärast, et seda oli tõesti vaja.

Kui mõni mees imestab, miks on vastutavatel ametikohtadel nii palju naisi, siis soovib ta rõhutada oma macholikku imidzhit, püüab veenda iseennast ja teisi, et ta oma vastutusega nii ühiskonnas kui perekonnas väga hästi hakkama saab. Kui mõni naine nii imestab, siis loodab ta endamisi, et tuleb keegi, kes teda majanduslikult tublisti aitab ja ta vastutusest vabastab.

Nii üks kui teine soov on mõistetav. Kuid soovid ei vasta alati tegelikkusele. Mehe ja naise kui kaitsja ja kaitstava suhe pole enam niivõrd majanduslik, kuivõrd emotsionaalne. Mehed väidavad ja naised usuvad. Kõik on rahul ja kõigile meeldib.

Kui mõni mees ütleb, et ajakirjandus, majandus, matemaatika, füüsika vms pole naiste ala, siis peaks ta endalt küsima, missugust naist ta endale soovib. Kas niisugust, kes seisab tema kõrval, kui temaga juhtub õnnetus, või niisugust, kes hakkab halisema, nurisema ja lõpuks püssi põõsasse viskab? Kui ta soovib endale iseseisvat naist, peaks ta tunnustama naist kui ühiskonna liiget. Eesti macho-ühiskonna aeg on läbi, kas see meeldib meile või mitte. Kuid miks ei peaks meeldima?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

SILJA KABRAL

Pered, kus ajutiselt hoolitsetakse kasulaste eest, on keskmise jõukusega, näitab statistika. Kasupered tuleks leida kõigile hättasattunud lastele, et vältida nende turva- või lastekodusse saatmist, arvab projekti «Kasupere» sotsiaaltöötaja Kulla Mänd.

1994. aasta mais alustatud ettevõtmise käigus on leitud kasupere ligi sajale lapsele.

«Oleme suutnud paigutada kasuperre ka lastekodulapsi, kuid see pole meie peamine eesmärk. Kasupere on enamasti ajutine varjupaik ega sobi seetõttu lastekodulapsele,» sõnab ta.

Kulla Männi ütlust mööda ongi võõraid lapsi enda peresse võtvad inimesed need, kel on kunagi olnud puudus just sestsamast abist. «Kuid võõraid lapsi on tahtnud aidata need, kel viis last juba olemas ning kes enda lapsed iseseisvaks kasvatanud,» sõnab Mänd. Kõik kasupered saavad projekti rahalist toetust.

Kasupereprojekt algab koolituskursustega, kus kasupere leiab toetust ning saab aimu võimalikest probleemidest. Kehtib kuldreegel - kursustel räägitu jääb omavahele.

Koolitust oleks vaja hiljemgi, sest enamasti tekivad probleemid pärast lapse perre tulekut, kinnitab Kulla Mänd. Mõnes piirkonnas koolitatakse ühes rühmas vanemaid, kes juba kasvatavad kasulast, ning neid, kes alles kavatsevad võtta oma perre kasvandiku. «Üksteisega konsulteerides mõistetakse, et kõik mured polegi nii suured,» väidab sotsiaaltöötaja Kulla Mänd.

Omaette koolitusrühm on loodud neile, kes soovivad last adopteerida. «Selle rühma suutsime luua tänu raha ja jõu ülejäägile,» tõdeb ta. Lapsendada soovijad võtavad sageli mõne lapse ajutiselt oma perre, et veenduda kavatsetava sammu õigsuses.

Kursustel huvituvad lastetud vanemad eelkõige lapse soolistest ja ealistest iseärasustest, lastega vanemad asotsiaalsete perede probleemidest. «Kursuste peamine eesmärk on vähendada vanemate hirmu,» arvab Mänd.

Pahatihti muretsetakse üleliia nii naabrite arvamuse kui ka asotsiaalsest perest pärit lapse kasvatamise pärast. «Püüame selgitada, et ühe või teise lapse puhul on sotsiaalne mahajäämus normaalne - turvalises kodus ta areneb,» räägib Mänd.

Mõni kasupere veedab algul tõelisi mesinädalaid - mõlemad pooled püüavad näidata enda paremat külge, probleemid tekivad hiljem. «Kuigi oleme pidanud mõnd last ühest perest teise paigutama, saadakse enamasti hästi hakkama.»

Pärast lapse ajutist äraolekut perest püütakse aidata kriisi sattunud vanemaid. «Üritame juhatada hädasolijat õigele teeotsale, kuid kui keegi ei soovi ennast ise aidata, ei õnnestu see ka teistel,» sõnab Mänd. Statistika järgi õnnestub Eestis spetsialistide abiga suur hulk peresid koos hoida.

«Kasupere koolituse raames sisendatakse vanematele, et laps on nende juures vaid ajutiselt. Nii saab kaitsta nende psüühikat,» kinnitab Kulla Mänd. Perel on õigus soovi korral katkestada kasupereleping.

Ka paljud lastekodulapsed võiksid leida endale kasupere, kui omavalitsused seda ettevõtmist toetaksid. Kasuperele makstakse praegu umbes 700 krooni kuus, lastekodulapse ülalpidamine maksab keskmiselt 3000-3500 krooni kuus. Lastekodu on vaja eelkõige puuetega lastele, kellele on raske kasuperet leida.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAANUS ÕUNPUU, «Dagens Nyheter»

Põhjamaades on iga neljanda pere lapsed passiivsed suitsetajad. Kõige rohkem on passiivselt suitsetavaid lapsi Taanis ja kõige vähem Soomes. Rootsi lastest elab suitsetajate keskel 15% lastest.

«Arvud on ehmatavad, kuid Põhjamaade lapsed on siiski paremas olukorras kui teistes Euroopa maades,» ütles Asgeir R. Helgason, kes uuris Norra Vähifondi ülesandel lapsevanemate suitsetamisharjumusi.

Küsimuste blanketi said viie riigi 5500 peret, neist vastas 65%. Uuriti neid perekondi, kus on võrdlemisi noored vanemad.

Eriti uuriti passiivse suitsetamise mõju laste tervisele. Passiivselt suitsetavatel lastel suureneb hingamisteede kahjustuste ja kõrvapõletiku oht nii nagu ka astmahoogude oht allergilise lapse puhul.

Kahtlustatakse ka vähiohtu, kuid seda pole veel päris kindlaks tehtud. Samas näitab uurimine, et suitsetavate vanemate lapsed hakkavad suitsetama märksa sagedamini kui mittesuitsetavate vanemate lapsed.

Vanemad küll teavad, et laste lähedal pole sobilik suitsetada, kuid ometi ei muuda see teadmine nende käitumist. Küsitletute peredest oli 30% selliseid, kus leidus vähemalt üks igapäevane suitsetaja.

Perekonna ainsatest suitsetajatest pooled suitsetasid ka kodus. Kodudest, kus olid suitsetajad mõlemad vanemad, olid suitsuvabad vaid 30%.

«Kui ma need arvud rahvusvahelisel konverentsil ette lugesin, teatasid inglased ja prantslased, et poleks skandinaavlastest seda uskunud,» rääkis Helgason. «Nende arvates on suitsetamine lastega peredes mõeldamatu.»

Küsimusele, kas lapsel on õigus suitsuvabale kodule, vastas jaatavalt 72% taani ja 90% rootsi suitsetajaid.

Samas vastasid pooled suitsetavatest taanlastest jaatavalt küsimusele, kas täiskasvanud võivad oma kodus suitsetada. Rootsi suitsetajatest vastas sellele küsimusele jaatavalt 27%.

43% rootsi suitsetajatest pidas lubamatuks suitsetamist laste läheduses. Samal arvamusel oli 24% suitsetavatest taanlastest.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996