Räpinasse tuleb kaks elektrijaama, Elektrijaama ehitatakse neljandat korda, Uus diakooniakeskus Räpinasse, Sõber jättis surema, Pidasid pidu, Ajupõrutusega mees komberdas koju, Andestust ei paista, Kohus on kestnud üle kahe aasta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
TIIU RITARI

Räpinas taastatakse kunagise Räpina paberivabriku hüdroelektrijaama, jaam peaks elektrit andma juba sellel aastal. Lisaks paberivabriku elektrijaamale plaanitakse Räpinasse ehitada veel teinegi elektrijaam, see peaks tulema järve tühjenduskanalile.

Räpina paberivabriku elektrijaama taastab aktsiaselts Generaator, mille eesotsas on TPI elektriinseneri haridusega Voldemar Enno. Enne Räpina elektrijaama taastamist on Voldemar Enno taastanud Saesaare ja Leevaku hüdroelektrijaama, oma koju Põlvamaal Perile on Voldemar Enno ehitanud endale 5 kW koduse elektrijaama.

Räpina paberivabrik kasutas oma elektrijaamast tulevat elektrit 60ndate aastate alguseni, siis jäi vabriku elektrijaam seisma.

Nüüd paari nädala eest, oktoobrikuu lõpus asetati selle kunagise elektrijaama taastamiseks nurgakivi, praegu käivad taastamistööd, jaam peaks elektrit andma juba selle aasta lõpus. Omaaegne turbiin taastatakse, kuid asünkroongeneraator on pärit endisest N Liidust.

Pärast taastamist peaks jaam välja nägema samasugune nagu omal ajal, kanal jääb sama koha peale ja ka kanali sügavus jääb samaks. Taastatava turbiini võimsuseks on umbes 55 kW, paberivabrikule tahetakse müüa elektrit 10% odavamalt Eesti Energia kehtestatud hinnast. Seda sellepärast, et elektrijaam asub paberivabriku hoones ja paberivabrikul peab asjast kasu ka olema, põhjendab AS Generaatori juht Voldemar Enno. Paberivabrikule taastatava hüdroelektrijaama võimsusest küll ei piisa, kuid ilmaasjata veel voolata lasta ei ole ka mõtet, leiab Enno.

Seekord pandi Räpinas elektrijaamale nurgakivi juba neljandat korda, sest paberivabriku elektrijaamale on nurgakivi asetatud ka 1862., 1900. ja 1935. aastal.

Räpina koduloo- ja aiandusmuuseumi direktori Regina Lilleoru juhatusel leidsid töömehed pudeli eelmiste ürikutega, nüüd asetati nii need vanad ürikud kui ka neile lisandunud tänased ajalehed, linna buklett ja valimismaterjalid kõik koos veekindlasse silindrisse ja koos sellega uude nurgakivisse. Eesti Põlevkivi peadirektorilt Väino Viilupilt saabus Räpinasse tervitus, kus räpinlasi õnnitleti järjekordsele elektrijaamale nurgakivi panekul, ka teatas Eesti Põlevkivi, et nad on konkurentsiks valmis.

Lisaks paberivabriku elektrijaamale projekteeritakse Räpinasse veel üht elektrijaama, mis peaks tulema Räpina järve tühjenduskanalile. Selle elektrijaama projekti on tellinud AS Generaator ja Räpina linnavalitsus kahasse. Räpina linnapea Vello Ootsingu sõnutsi on linn huvitatud silla ja vesiväravate remondist, et Räpina paisjärvest vesi välja ei voolaks.

Linn on huvitatud kanali korrasolekust, elektrijaam jääb Generaatorile. Ka selle jaama elektrit plaanib Generaator müüa Räpina paberivabrikule, kuid energiast on olnud huvitatud ka õmblusvabrik. Uude jaama tahetakse paigaldada algselt paberivabriku elektrijaamale mõeldud Flygti generaator, mille võimsus on 290 kW.

Räpina linnapea Vello Ootsing märkis, et Räpinasse ehitatavast uuest elektrijaamast on teadlik ka keskkonnaminister Villu Reiljan, kes käskinud siis, kui Räpina meestel projekt valmis, raha küsimiseks ka tema kabineti uksele koputada. Ka Vello Ootsing usub, et väiksed elektrijaamad tasuvad end ära. Mõned aastad tagasi, kui Vello Ootsing ei olnud veel Räpina linnapea, taotles ta isegi luba Leevaku hüdroelektrijaama taastamiseks, kuid vald ei andnud siis Ootsingule luba.

Voldemar Enno kinnitusel ei ole riik elektrijaamade taastamist seni finantseerinud, küll on saanud aga laenusid. Lähiajal peaks valmis saama Kunda elektrijaam, kus kahe turbiini võimsuseks on kokku 400 kW. Enno arvates võiks elektrijaama ehitada ka Põlva järve otsa ning üks jaam on plaanis ehitada Põhja-Eestisse Jägala jõele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIU RITARI

Eile pandi Räpinas nurgakivi EELK diakoonia- ja hooldekeskuse hoonele.

Rajatavasse hoonesse on planeeritud vanurite ja puuetega inimeste päevakeskus, ajutine turvakodu, kriisiabikeskus, ruumid avahoolduse ja hingehoiutöö läbiviimiseks, ruumi peaks jätkuma ka seltsielu edendamiseks.

Räpina linn, Räpina vald ja kirik teevad juba mitu aastat tõhusat koostööd, ka rajatav diakoonia- ja hooldekeskus on kolmepoolne projekt, ütles Räpina linnapea Vello Ootsing.

Hooldekeskus läheb maksma 550 000 krooni, tänaseks on koos 176 000 krooni. Raha on saadud annetustena Taani kirikuringkondadest, Eesti Puuetega Inimeste Kojalt ja Bad-Segebergi praostkonnalt Saksamaalt.

Vello Ootsing arvab, et kindlasti palub diakoonia ja hooldekeskus rahalist tuge ka linnalt ja vallalt ning siis tuleb toetada, kuigi Räpina linna eelarve on päris kitsas.

Räpina linnal on hea koostöö nii luteri kui õigeusu kirikuga, linn on toetanud 45 000 krooniga õigeusu kiriku katuse remonti ja kirikule signalisatsiooni paigaldamist, 50 000 krooni anti Räpina luteriusu kirikule oreli remondiks.

Ka on linnavalitsus vahendanud kontakte kiriku ja välismaa vahel, linna abiga on kiriku diakooniatöö tegijad loonud sõprussidemed Kangasala vallaga Soomes ja Bad-Segebergi maakonnaga. Tänu sõprussidemetele on Räpina luteri kiriku juures juba tegutsev vanurite hooldekodu saanud vajalikku majapidamistehnikat, ka on linn andnud raha jooksva remondi tegemiseks hooldekodus.

Räpina kiriku juures töötab kolmandat aastat hooldekodu, kus leiavad peavarju nii Räpina linna kui Räpina valla eakad üksikuks jäänud inimesed. Hooldekodus on kokku 30 kohta, praegu elab hooldekodus 23 inimest. Siin on vanureid Räpina linnast, Räpina vallast, aga ka Põlva linnast ja Põlva vallast, samuti Mikitamäelt Verioralt ja Moostest, sest mitmed vanainimesed on avaldanud soovi elada just kristlikus vanadekodus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MALLE TOOMISTE

Viljandimaal elav 32-aastane Koit Karja peab minema aastaks vanglasse, et kanda ringkonnakohtus määratud karistust paar aastat tagasi tema sõbra Tõnu elu maksnud autoavarii pärast. Koidu naine ahastab, sest mees kannatab juhtunu ja hukkunu omaste ignoreeriva suhtumise pärast niigi.

18 tundi pärast autoõnnetust operatsioonilaual surnud 32-aastase Tõnu lesk ja Tõnu isa on rahul, et maakohtus Koidule määratud tingimisi karistus ringkonnakohtus karmimaks muudeti.

Koit ja Tõnu tundsid teineteist juba kümme aastat ja elasid ühes trepikojas. Koit ütles ka kohtus, et Tõnu oli tema sõber.

Ühel suvisel kolmapäevaõhtul vaatasid Koidu ja Tõnu naine viimase kodus koos lastega televiisorist Rosa-seriaali.

Mehed istusid samal ajal linnas baaris ja läksid pärast baari sulgemist ilmselt veel joodavat otsima.

Pool tundi pärast südaööd kihutas punane Moskvitsh teelt välja. T-kujulisele ristmikule suubuv tee ehmatas juhi (ilmselt) äkki pidurdama, sest pärast mõõdeti kruusasel külavaheteel kaheksa meetrit pidurdusjälge. Turvavööta kõrvalistmel istunud Tõnu paiskus peaga esiaknasse, nii et klaas purunes. Koit sai kergemalt vigastada.

Kohus leidis, et raskesti vigastatud kannatanule abi andmata põgenes Koit sündmuskohalt ega teatanud juhtunust politseile.

Õnnetust paar päeva hiljem autoinspektsioonis seletades väitis Koit, et tema mäletab toimunut alles hetkest, kui ta püüdis tulutult ühe ettevõtte territooriumile pääseda, tõenäoliselt sooviga abi otsida, nagu ta ise oletas. Siis läks ta jalgsi linna, võttis takso ja umbes tunnise otsimise järel leidis üles koha, kus auto enne peateed põllule oli prantsatanud. Teel oli Koit taksojuhile rääkinud, et ta pani pidu ja tegi avarii.

Sündmuspaigale jõudes nägid Koit ja taksojuht purunenud esiklaasiga autot põllul. Autos kedagi ei olnud.

«Kuna avarii tundus kerge olevat, arvasin Tõnu olevat koju läinud,» ütles Koit kohtus. Koit laskis oma auto traktoriga teele tõmmata ja sõitis oma töö juurde garaazhi. Seal olevat ta enda tunnistusel märganud kõrvalistmel vereplekke. Koit jäi ööbima töö juurde. Hommikul laskis ta vahetada auto esiklaasi.

Avariist ei teatanud Koit politseile sellepärast, et «autol erilisi vigastusi ei olnud ja endal samuti», nagu ta kohtus selgitas. Tõnu vigastustest sai Koit teada alles järgmisel hommikul Tõnu vennalt. Koit on liikluspolitseile avariist teatamata jätmist põhjendanud ka oma shokiga.

Pärast südaööd nägid pimeduses avarii teinud Moskvitshi kaks kohalikku napsiaurus meest. Autos üksi istunud Tõnu oli palunud end koju viia. Mehed pidanud mõistlikumaks kiirabi kutsuda, kuid õnnetuseks ei leidnud napi teate peale välja sõitnud kiirabi sündmuskohta üles.

Selleks ajaks, kui Koit naasis, oli Tõnu juba läinud oma neli tundi kestnud teekonnale. Tal oli minna kuus ja pool kilomeetrit.

Tõnu naine avas varahommikul poole nelja paiku ukse ja nägi enda ees üleni verist meest. Tõnu ei osanud öelda, mis temaga juhtunud oli, ja tundis muret, ega ta pimedaks jää. Nagu arstid hiljem tuvastasid, oli tal üks silm koopast välja valgunud ning ajupõrutus.

Enne kiirabi tulekut oli naine veel küsinud luba võtta randmelt mehe verine käekell, et see puhtaks pesta. «Võta ära jaa, ega ma tagasi enam nagunii ei tule,» meenutab lesk oma mehe viimaseid sõnu kodust lahkudes.

Viljandi arstid olid Tõnu silmast klaasikilde välja korjanud ning märkinud saatedokumentidesse, et Tõnu trauma põhjus on teadmata. Viljandi arstid saatsid Tõnu Tallinna silmaoperatsioonile, mis algas keskpäeval. Õhtul pool kuus Tõnu suri. Surma põhjustas ajuturse.

Kohtumeditsiinieksperdi arvamusel oli Tõnu surma põhjuseks peaaju põrutus verevalumiga pikliku aju piirkonnas. Muude vigastustena esinesid parema silma kõvakesta läbivad haavad, lõike- ja põrutushaavad näol.

Eksperdi hinnangul oli traumajärgne füüsiline pingutus haiguse kulgu raskendavaks asjaoluks. Jalgsi kojuminekut poleks olnud, kui Koit poleks Tõnut abitusse seisundisse jätnud.

Õhtul, kui Koidu teadmatuses viibinud naine pahaaimamatult jälle naabrite juurde «Metsikut Roosi» vaatama läks, nägi ta Tõnu naist jõuetult voodile vajununa. «Sinu mees sõitis minu mehe surnuks,» rabas Tõnu naine ammust perekonnatuttavat.

Tõnu omaksed ei suuda Tõnu surma Koidule andestada.

«Miks ta pärast ei tundnud huvi, mis Tõnust sai?» küsis lesk kohtu kaudu ja meenutas, et pärast Tõnu haiglasse saatmist hommikul kella üheksa paiku helistas ta ise Koidule ja küsis, kas mehed olid õhtul koos olnud. Koit olevat eitanud.

Tõnu omaksed piinavad ennast oletusega, et Tõnu elu oleks saanud ehk päästa, kui nad oleksid teadnud arstide tähelepanu juhtida autoavariile. Kuigi tohtrid võinuks ka ise selle peale tulla silmast autoklaasikilde korjates, arvab Tõnu isa.

Kohus selgitas, et Koit ei käitunud järgmisel päeval Tõnu suhtes siiski täiesti ükskõikselt. Ta oli viinud Tõnu venna sündmuskohale ja rääkinud, mis juhtus, samas hoiatades, et too edasi ei räägiks. Koit oli pakkunud ka oma autot, et Tõnut Tallinna haiglasse vaatama minna, kuid et operatsioon alles kestis, jättis Tõnu naine pakutud abi hilisemaks kokku leppida.

Koit istus oma toas, kui Tõnu matuserong nende maja ees seisis. Koidu naine tahtis küll kauase peretuttavana Tõnu matustele minna, kuid Tõnu vennad ajasid ta kabelist ära.

Kohtu kaudu välja nõutud matusekulud toimetas Koidult Tõnu naisele viimase advokaat.

«Ma tahan küsida ainult andestust,» ütles Koit ringkonnakohtus, kui tal lubati pöörduda kannatanu poole.

«Kui ta ennast süüdi ei tunnista, mida ta siis andeks palub,» ütles advokaadist loobunud Tõnu naine kohtu poole pöördudes, viidates Koidu advokaadi esitatud õigeksmõistmistaotlusele.

Koidu naine ei saa aru, miks Tõnu naine ei taha anda mingitki võimalust leppimiseks, kõndides tänaval mööda nagu võõras.

«Ma ju tunnen oma meest läbi ja lõhki, ta on hell ja osavõtlik ega jätaks kedagi hätta,» keeldub Koidu naine uskumast, et tema mees tahtlikult ja, veelgi enam, sõbra nii raskes seisundis üksi jättis. Koidu kaasa sõnul ei ole tagantjärele tähtis, kumb roolis oli, sest see oli puhas õnnetus ja samahästi oleks võinud surma saada teine. Nad olid ju varemgi palju kordi koos sõitnud, kord üks, kord teine roolis, rõhub Koidu naine õnnetule juhusele.

Tõnu naine tunnistab, et ta on erinevalt maakohtu otsusest hiljutise ringkonnakohtu otsusega veidi hingerahu tagasi saanud. «Minu ja laste elu on jäädavalt rikutud,» ei oska naine muuga põhjendada oma leppimatut hoiakut.

Koidu advokaat ütles, et ta kavatseb ringkonnakohtu otsuse peale edasi kaevata.

Maakohus mõistis Koidule poolteist aastat vabadusekaotust tingimisi kaheaastase katseajaga ning võttis talt autojuhtimisõiguse aastaks.

Tõnu naine nõudis edasi kaevates vanglakaristust, kasvõi pool aastat, nagu ta ise kohtus selgitas, sest tema arvates ei olevat Koit kahetsenud oma tegu eeluurimise ajal vassides ja keerutades. Ka ei olevat Koit huvi tundnud Tõnu alaealiste laste ja abikaasa käekäigu vastu, kirjutas Tõnu naine apellatsioonkaebuses.

Koidu kaitsja nõudis teise astme kohtult Koidu õigeksmõistmist, kuna pole kindlaks tehtud, et üliraske kehavigastuse tekitas just autoavarii, ning turvavöö kinnitamise kohustus lasub sõitjal enesel. (Liikluseeskirja p.33 ütleb, et sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud…)

Ringkonnakohus toetus samas LE p. 33 viidatud täpsustusele, mis sätestab juhi üldkohustusena mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud (LE p.53; 5).

Maakohtus tõendati, et Koit rikkus tervet rida liikluseeskirja punkte, mis kõik koos viiski autoga teelt väljasõitmisele ja saabunud tagajärgedele.

Ringkonnakohus pidas õigeks maakohtu järeldust, et Tõnu üliraske kehavigastus, mis põhjustas tema surma, oli põhjuslikus seoses Koidu käitumisega.

Ringkonnakohus leidis, et kuna Koit alkoholijoobes olles lisaks sellele rikkus veel mitut liikluseeskirja punkti, mis raske tagajärjena tõi kaasa kannatanu surma, siis ei ole alust karistada tingimisi ning teda tuleb karistada reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Ringkonnakohus karistas Koitu kriminaalkoodeksi § 204 lõike 1 järgi aastase vabadusekaotusega avavanglas. See seaduseparagrahv lubab sõidukijuhti karistada mootorsõiduki ohutu liiklemise või käitumiseeskirjade rikkumise eest, kui selle rikkumisega põhjustati kannatanu surm või tekitati talle üliraske või raske kehavigastus, vabadusekaotusega kuni viie aastani.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

    Tagasi üles