Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pimedad lapsed ja nende vanemad leiavad abi, Üldkool ja puuetega lapsed, Töökohti saab muuta pimedale sobivaks, Vald peab hooldama vaeseid , Hooldevoodi on kallis, Haiglad hooldekodudeks?, Millest valimiste ajal ei räägitud, Jahmatav viletsus

EVA LUTS

Nägemispuuetega lapse sünd tekitab vanemates süütunde, viha, depressiooni. Need emotsioonid on paljudes perekondades sarnased, nende pidev jagamine ja teadmiste vahetamine on hädavajalik, kinnitab rehabilitoloog Anne Kõiv.

Traditsiooniline emotsioonide vaheldumise mudel ei ole kahjuks kuigi püsiv (vt skeemi). Esimene emotsioon, mis selle järgi vanemaid tabab, on shokk, seejärel ehmatus, süütunne, viha, depressioon, objektiivsus ja otsuse tegemine. Kuid tegelikkuses on kõik palju keerulisem. Igaüks kulutab aega ja energiat erinevale emotsioonile ja jõuab vahel eelnevate, juba läbielatud tunnete juurde tagasi. Teadmiste vahetamine aitab seda vältida, niipalju kui see konkreetsel juhul võimalik on.

«Eesti Pimedate Liidul ja Tartu Emajõe koolil on sidemeid Soome Pimedate Liidu ja nägemispuuetega laste koolidega,» ütleb rehabilitoloog Anne Kõiv Tartu Emajõe koolist. «Meie kool peaks kujunema koolieelikute rehabiliteerimise keskuseks, mis aitaks nii vanemaid kui lapsi.» Kui sünnib pime laps, ei oska arstid sageli emale õiget nõu anda. «Juba 4-5 kuu vanust pimedat last tuleb hakata teistmoodi õpetama kui terveid lapsi,» ütleb Anne Kõiv.

Tartu Emajõe kool kuulub Phare Lieni projekti juhtrühma Eestis. Projekt viiakse läbi 1. oktoobrist 1996 kuni 30. septembrini 1998. Projekti rahastavad Euroopa Liit, Soome Nägemisinvaliidide Liit ja Soome Rootsikeelsete Nägemisinvaliidide Liit. Projekti kohaselt koolitatakse Eestis neli rehabilitoloogi tööks peamiselt koolieelikutega.

Paljud nägemispuuetega lapsed õpivad üldkoolis koos tervete lastega. «Eelkoolis jäävad need lapsed sageli omapead,» ütleb Anne Kõiv. «Õpetajad ei oska neid tööle panna. Lapsed jäävad suures klassis vajaliku tähelepanuta.» Novembris algab Emajõe koolis kursus lastele, lapsevanematele ja õpetajatele, mis koosneb loengutest ja praktilistest õppustest.

Anne Kõivu käest küsitakse sageli nõu ka pimedate tööhõive kohta. «Siin on palju kasutamata võimalusi. Pimedad võiksid valmistada näiteks korvmööblit, sest nad on head punujad,» ütleb Anne Kõiv. «Võiksime anda nõu ka töökohtade muutmisel puuetega inimesele sobivaks. Vahel saab seda teha väga lihtsate vahenditega, tõsta lauda või asetada asjad kindlatesse kohtadesse.»

Anne Kõivu sõnul on praegu kõige selle teostamiseks väga vähe raha ja nad töötavad suures osas puhtalt entusiasmist. Loodetavasti leiavad väärtuslikud ideed toetamist ja nägemispuuetega inimeste abistamise keskus saab jätkata oma tegevust. «Oleme puuetega laste vanemaid ja lapsi, kes tunnevad, et nad meid vajavad, juba kaua aidanud, kuid varem oli see süsteemitu,» ütleb Anne Kõiv. «Me ootame neid.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

SILJA KABRAL

Mitmed väikesed haiglad on muutunud vallavaeste hooldusasutusteks, leiab Tartu nakkushaiguste kliiniku peaarst Urmas Krass. Ehk teisisõnu - käes on aeg, mil iga vald peab hoolitsema oma santide eest.

Sindist pärit vanem naisterahvas sattus haiglasse 17. juunil. Tal on olnud Pärnu ja Sindi haigla sisehaiguste-, kirurgia- ja hooldusosakonnas. Praegu ei ole vanainimene võimeline enda eest hoolitsema, sest tal amputeeriti jalg ning ta põeb suhkruhaigust.

Tema tütar Eve ei suuda ema eest hoolitseda, sest ta elab abikaasa ja seitsme lapsega vaid toetustest. Vanadekodusse ema ei võeta, sest tal on olemas seadusjärgne hooldaja.

Sindi haiglas küsitakse vanainimeselt 60 krooni ööpäevas. Pensionist ei piisa hooldevoodi eest maksmiseks. Eve on käinud abi otsimas kohalikust sotsiaalosakonnast, kus ta tajus enam kui halvustavat suhtumist. Eelmisel aastal kehtima hakanud hoolekandeseaduse järgi vastutab niisugusel juhul kohalik omavalitsus, ütleb Tartu maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja asetäitja Aime Koger.

Omavalitsusel on võimalik valida, kas panna hooldust vajav isik hooldeasutusse või kindlustada talle koduhooldus. «Hoolekandeseaduse järgi ei oma tähtsust maakonna piirid. Kui omavalitsus leiab sobiva hooldeteenuse mujalt, on tal vaba voli seda kasutada,» ütleb Koger. Ta lisab, et Liiva tänava hooldekodusse Tartus ei ole võimalik elama asuda neil, kel pered olemas.

Pärnu maakonnaarst Guido Ratnik kinnitab, et selle probleemi peavad lahendama üheskoos linnavalitsus, sotsiaaltöötaja ja valla tohter.

«Ei ole õige anda vanainimene hooldada ainsale seaduslikule ülalpidajale, kes ei suuda teda rahaliselt toetada,» leiab Pärnu maavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Epp Klooster.

Eelmise aasta oktoobris kehtima hakanud sotsiaalministri määruse kohaselt maksab inimene alates 31. haiglapäevast 80% miinimumpalgast, ütleb Tartu nakkushaiguste kliiniku peaarst Urmas Krass. Kui inimene rändab ühest haiglast teise, ravipäevad ei katke.

Haiglates olevaid hooldus- ehk pikaravivoodeid finantseerib haigekassa hooldustariifi alusel. «Hooldevoodite olemasolu ühes või teises haiglas on aga iga omavalitsuse asi, sest hooldus on sotsiaalne probleem,» leiab Krass.

Tema sõnul on Tartu nakkushaiglas praegu 50 hooldusvoodit, mida finantseerivad haigekassa, Tartu linnavalitsus ning ka hooldust vajavad isikud. «Seetõttu saame hooldusele võtta vaid Tartu linna kodanikke,» kinnitas Krass.

Krassi sõnul on praegugi Eesti haiglates rohkem voodikohti, kui haigekassa suudab maksta. «Võib julgelt ennustada, et suurem osa neist lihtsalt kaob.»

«Kui haiglad suletakse, jäävad inimesed tööta. Kohalik omavalitsus võib luua haigla baasil hooldusasutuse kohalikele vallavaestele. Vajadus nende järele on väga suur, sest seal on ravi tunduvalt odavam,» arvab Urmas Krass.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KRISTEL RÕSS

Suurtes paneelmajades elab inimesi, kes pole pääsenud aastaid oma kodust välja ning elavad väga kehvades tingimustes, kinnitasid valimiskomisjoni liikmed, Tartu Kommertsgümnaasiumi pedagoogid Mart Kand ja Gunnar Kalajas.

Paljud valijad tellisid valimiskasti koju, et täita kodaniku kohust riigi ees, mis neist eriti ei hooli. Mõnele inimesele olid valimiskomisjoni liikmed esimesed külalised mitme aasta jooksul.

Vaid neli-viis inimest olid tellinud valimiskasti koju mugavusest. Paar inimest olid ilmselt vaimse alaarenguga ega saanud üldse toimuvast aru. «Üht niisugust valijat tabas meie külaskäigu ajal hüsteeriahoog. Jäi selgusetuks, milleks nendele inimestele üldse valimiskast koju telliti,» arvasid pedagoogid.

«Suur osa nendest, keda külastasime, kannatasid suhtlemisvaeguse all. Valimised olid ebaolulised, üksildased inimesed püüdsid kinni haarata haruldasest võimalusest kellegagi juttu ajada. Üks valija lukustas ukse ning püüdis takistada meid lahkumast,» rääkis Mart Kand.

Samas olid mõned valimisteks valmistunud, neil oli pass voodi kõrvale valmis seatud ning valitava kandidaadi number teada.

«Mõne kodu vaesus ja räpasus pani jahmatama, kuigi ühegi alkohooliku juurde me ei sattunud,» ütles Gunnar Kalajas. Viiekorruselises majas elav ratastooliinvaliid ei olnud nähtavasti pikka aega kodust välja pääsenud.

«Vene rahvusest inimesed olid valimisteks eriti hästi ette valmistunud, neile tundus see olevat lausa pidupäev,» ütles Mart Kand.

Kui palju võib suurte elamurajoonide kõrgetes paneelmajades elada vaesuses ja üksinduses virelevaid kodanikke? See küsimus jäi painama ühe valimisjaoskonna komisjoni liikmeid. Loodetavasti ka neid valituid, kelle eest andsid hääle kõige viletsamad.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles
Back