Eesti kelgutajad valmistuvad Nagano olümpiaks, Veemotos oli rahuldav hooaeg

RAIMO PEIKER

Eestis on sportlikku kelgutamist harrastatud juba 21 aastat. Ala tõi Eestisse Tõrva kelgutamisklubi Jäämees treener Peeter Kirt. Kuna meil endal kelgurada puudub, treenitakse ja ka võisteldakse Lätimaal.

Kelgutamise harrastajaid on Eestis 30

Pärast Eesti lahtiste meistrivõistluste korraldamist Sigulda tehisrajal käisid «Postimehe» toimetuses kelgutajad Freddy Tomingas ja Tõnu Lääts ning kelguliidu president Kallar Peedu. Selgus, et Eestis on ainult üheksa kelgusportlast - viis meest, kolm juuniori ja ainukese naissportlasena Helen Novikov -, keda treenerid rajale lubavad. Tõrva klubides Jäämees ja Viraazh harjutab kelgutamishuvilisi siiski kokku kolmkümmend.

Kuigi Tõrvast Siguldasse on 180 km, peavad meie kelgutajad seda oma kodurajaks. Eestis on võimalik harjutada ainult starditõmmet, kuid jää on vaid Tallinna Jäähallis. Stardiimitatsiooni saab talvel teha ka järvejääl, kuid kõige etem on treenida siiski Siguldas. Sealsel rajal peetakse nii MK-etappe kui teisi suuri rahvusvahelisi võistlusi. Tehisjääd on võimalik valmistada juba kümne soojakraadiga, seega oktoobri lõpul või novembri keskel.

Kuu aega enne hooaja algust minnakse Lätimaale vormi koguma. Tõrvalastel on Siguldas ka soodne elamiskoht. Eesti kelgutajatesse suhtutakse otsekui tütarklubi liikmeisse. Üks laskumine kelgurajal maksab kogu maailmas 25 Saksa marga ringis. Tänu kauaaegsetele sidemetele ja koostöölepingule on eestlaste laskumishind vähem kui 20 marka (alla 160 krooni). Et summad on suured, toetab Rahvusvaheline Kelguliit igal aastal Eesti kelgusportlasi. Aga kui maailmaklassi kelgutajad teevad hooajaks valmistumisel 400 treeningusõitu, siis meie kelgutajatel on see arv veidi üle 40. Enne MK-etappe on võimalik Euroopa radadel harjutada, kuid kõik maksab.

Eesti on Rahvusvahelise Kelguliidu aktiivne liige

Kõige suurem toetus Eesti kelgutajatele on seni olnud 9007 shveitsi franki. Rahvusvahelisse Kelguliitu kuulub üldse 41 riiki, neist 19 on aktiivsed liikmed, kelle sekka on arvatud ka Eesti. Tiitlivõistlustel osaleb 27-29 riiki. Raha jagamine vaesematele riikidele tuleneb sellest, et Rahvusvaheline Kelguliit tahab oma liikmetena näha võimalikult suurt arvu maid, sest sellest oleneb ala püsimine olümpiakonkurentsis.

Maailma kelgutamise tipus on endiselt Itaalia, Saksamaa ja Austria. Oma koha on säilitanud ka Venemaa. Lätlased on aga oma positsioone põlvkondade vahetusest tingituna käest andnud ja praegu sõidetakse enam-vähem võrdselt Eesti parematega.

Endistest idabloki maadest on praegu parim kelgutamisseis Poolas ja Slovakkias, kus on naturaalrajad (samasugune kui tehisradagi, kuid naturaalrajal oleneb kõik ilmastikust).

Sigulda ehitati 80ndate aastate lõpul. Varem olid Lätis tehisrajad Cesises ja Riia lähedal Murjane Spordiinternaatkoolis. Nurjanes oli N. Liidu ajal ka Eesti kelgutajate klass, mis sai eksisteerida kaks aastat. Klassi tarvis eraldati raha Moskvast.

Tippkelke valmistatakse nüüd Itaalia asemel Jaapanis

Eesti kelgutajad on maailmas keskmike seas. Palju oleneb sellest, milline on varustus ja kelk, millega sõidad. Esimese ja kahekümnenda koha vahe on umbes kolm sekundit. Meie sportlaste riietus on enam-vähem keskmine. Kiiver ja sõidusussid on kõigil ühesugused, kelgud aga on meie sportlastel üheksa aastat vanad ja alla keskmise. Sõiduriistad on valmistatud Lätis ja nendega sõidavad nii eestlased kui ka lõunanaabrid ise, kuid parimat libisemist neil enam ei ole.

Maailma tippkelke valmistatakse Itaalias Gasseri firmas, õigemini seal tehakse kelgujalaseid. Uusima disaini taga on üks mees - Pleikner. Enamik maailma parimatest sõidab tema kelkudega. Jaapanlased ostsid selle firma endale ja Pleikner töötab nüüd olümpialinnas Naganos. Juba suvel kuulus ta Jaapani delegatsiooni hulka. Pleikneri firmas tehakse arvutiprogrammi abil mõõtude järgi igale tippmehele oma kelk, kusjuures arvestatakse paljusi pisiasju. Pleikneri firma kelgud maksavad 25 000 krooni ringis.

Venelased on edu saavutanud oma kelkudega, mis on valmistatud sõjatööstuses. See kelk on odavam ja libiseb samuti päris hästi.

Suurema arvu kelkude tellimine korraga oleks odavam. Läti kelgu saaks kätte 1000 dollariga, kuid kelgutajate sõnul on see kelk aeglase liikumisega. Vene kelk maksab 1500 dollarit. Eesti Kelguliidu president kinnitas, et rahaprobleemid on lahenemas ja olümpiakoondisele peaks saama kelgud osta.

Freddy Tomingas ütles lõpetuseks, et kelgutamine on huvitav, põnev, kiire ja ohtlik ala. Vaja on jõudu ja kiiret mõtlemist, väga tähtis on hea sõidutehnika. Ehkki eestlased saavad teistest märksa vähem harjutada, on sõitu võimalik ka imiteerida. Rada, kurvid ja sõiduaeg on juba mällu jäänud. Kodus istud kelgu peale ja sõidad raja mõttes läbi. Tominga sõnul töötab ta ka sellel juhul nagu raja peal ja püüab püsida ajagraafikus. «Alustades paned kella käima ja kui rada on mõttes läbi sõidetud, lööd kella kinni,» selgitab sportlane.

Eesti meistriks ühekelgul tuli Andrus Paul (1.33,011). Järgnesid Marek Säde (1.33,108) ja Tõnu Lääts (1.34,785). Kahekelgul sõidab meil vaid üks ekipaazh - Freddy Tomingas ja Marek Seer.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JÜRI METS

Nii arvab ala vanemtreener Karl Kivastik. Võistluste poolelt jäid meie meeste laeks Balti karikavõistlused, kus esikoht saadi kaheksast paadiklassist viies. Tavapäraselt viidi läbi Eesti karikavõistlused ja teist hooaega järjest olid meistrivõistlused kaheetapilised. Balti riikide veemootorispordi taset on rahvusvahelises ulatuses tunnustatud ja esimest korda olid tänavused karikavõistlused Rahvusvahelise Veemoto Liidu (UIM) kalenderplaanis.

Kahjuks ebaõnnestus lõppenud hooajal täielikult osalemine rahvusvahelistel tiitlivõistlustel (EM ja MM). Tarmo Suuk, Riho Uuring, Marek Juhkov ja Üllar Põvvat tegid küll kaasa, kuid ükski neist ei saanud tulemust kirja.

Uueks hooajaks on tegevuskava koostatud ja lisaks kodustele võistlustele on taas plaanis osaleda ka EM- ja MM-võistlustel. Sõitjad on juba ametis oma sõiduriista korrastamise ja täiustamisega.

Hooaeg tõi esile mitu uut kihutajat. Endine jalgrattur Sven Jõgila on end leidnud ka veemootorispordis ja nüüd on ka tartlastel klassis OSY400 igati arvestatav sõitja. Võistluskogemuste lisandumisel loodab treener temalt juba lähiajal häid tulemusi. Mehiselt võitles kogu hooaja vältel taas invasportlane Feliks Feklistov. Tänuväärset tööd tegi hooajaks valmistumisel ja kogu hooaja vältel Üllar Põvvat, seda eelkõige mitme sõitja (Art Raudva, Marek Juhkov, Sven Jõgila, Henry Põvvat) tehnikaga varustamise ja võistluskorda viimise osas. Silmapiiril on mitmed lootustandvad noored ja seda tänu eelkõige poiste isadele. Juba kihutavad Henry Põvvat, Rainer Põvvat ja Henrik Andresen. Hoolsa suhtumise korral on neist poistest juba lähitulevikus oodata sisukat täiendust meistritele.

Veemootorisport on kallis spordiala ja seda saab meie tingimustes edukalt viljeleda vaid heatahtlike abistajate toetusel. Kihutajate endi entusiasmist üksi jääb väheseks. Õnneks toetajaist veel puudust ei ole. Sportlaste tänusõnad kuuluvad Tartu linna spordiametile, Eesti ja Tartu spordiseltsile Kalev, kauplustele Kivilinna, Veeriku, Ülenurme, Sporttex, Toidutornile, SK Torpeedole, vendadele Ülo ja Toomas Hagele ning Lauri Schmidtile.

Edetabelid koostatud

Hooaja edetabelite koostamisel paadiklasside kaupa arvestati Eesti meistri- ja karikavõistluste ning Balti karikavõistluste tulemusi.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996