Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ARGO IDEON
Umbes 5700 Eesti elanikul on väga vähe lootust saada hüvitust Nõukogude Liidu riikliku protsendita sihtlaenu obligatsioonide eest, mida võis viis aastat tagasi hoiukassadest osta. NSVL kaubandusministeerium lubas obligatsioonide vastu külmkappe, telereid ja autosid, tänases Eestis aga nende kohustuste kandjat ei ole.
1990. ja 1991. aastal müüdi hoiukassade vahendusel Eestis 7500 erinevat obligatsiooni, kokku umbes 26 miljoni rubla eest. Kehtivustähtajana oli neil märgitud 1. jaanuar 1997. Kuna praegu pole ei NSV Liitu ega selle kaubandusministeeriumi, on aktiivsemad obligatsiooniomanikud initsiatiivrühma abil asunud «Postimehe» andmeil nõudma oma rublade eest hüvitust tänaselt Eesti Hoiupangalt ja Eesti riigivõimult.
Eesti Hoiupanga jaepangandusdivisjoni direktor Üllar Jaaksoo rääkis, et temaga kohtunud initsiatiivgrupi esindajad tahavad anda asja rahvusvahelisse kohtusse, esitades hagi kas Hoiupanga või «vähemalt Eesti Vabariigi valitsuse» vastu.
Initsiatiivgrupil pole Jaaksoo mulje kohaselt siiski selget ettekujutust, mida ikkagi tahetakse. Kui «oma raha tagasi», saab rääkida nominaalväärtusest, mis rahareformikursiga ümber arvutades tähendaks kokku 2,6 miljonit krooni. «Sellise sponsorlusega tegelemiseks puudub Hoiupanga juhtidel õigus,» sõnas ta.
«Kuid olen 100% kindel, et sellega nad ei rahuldu,» ütles Jaaksoo. «Näiteks auto-obligatsiooni eest tuli välja anda 7-8 tuhat rubla, maksti ära auto täishind, et see paari aasta pärast kätte saada. Täna 800 krooni eest Eestis uut autot küll ei saa, isegi Ladat mitte.»
Hoiupanga seisukoht on Jaaksoo sõnutsi, et pank vaid vahendas obligatsioone ning ei saa end seega lugeda vastutavaks neil märgitud kohustuste eest. Samas on pank mures oma klientide huvide pärast ja valmis aitama teadvustada probleemi olemasolu Eesti valitsuse tasandil.
Riigiametnikud aga kinnitavad, et tegemist on riikidevahelise küsimusega, ühe osaga võimalikest Eesti-Vene majandusteemalistest läbirääkimistest. Neid peeti viimati siis, kui Venemaa peaministriks oli küllalt Eesti-sõbralik Jegor Gaidar.
Praegune Krediidipanga direktor Ruslan Dontsov oli obligatsioonimüügi aegadel Eesti hoiukassasüsteemi peadirektoriks. «Müük oli meile tülikaks kohustuseks, mingit tulu Hoiupank minu mäletamist mööda neist ei saanud,» meenutas ta «Postimehele». «Igaühel oli endal võimalus otsustada, kas ta neid võtab või mitte. Kui ajakirjanikud minu käest tollal küsisid, siis vastasin, et mina ise ei võta mitte ühtki. Ei võtnud ka.»
«Erilist reklaami me ei teinud, hästi läksid ainult autosid lubanud obligatsioonid, nende peale inimesed ikka lootsid. Minu hinnangul oli Hoiupank ainult vahendajaks,» rääkis Dontsov.
Eesti Panga infoosakonna juhi Kaupo Pollisinski ütlusel ei loe ka Eesti keskpank end probleemiga seotuks. «Eestis obligatsioone ostnutele võiks täna öelda, et nende kahju põhjustas Nõukogude Liidu lagunemine, mis oli force majeure - vääramatu jõud,» arvas Pollisinski.
Venemaa hoiupank ja rahandusministeerium ei loe Eestis müüdud obligatsioonide väljamaksmist enese kohustuseks. Nende arvamus on, et Eesti peaks oma elanikele nood paberid ise kompenseerima. Põhjenduseks tuuakse, et sihtlaenust saadud summasid kasutati üle kogu Nõukogude Liidu rahvamajanduse arendamiseks, praegu on aga juba võimatu täpsustada, kuhu ja kui palju seda raha suunati.
Venemaa ise on oma elanikele obligatsioonid kinni maksnud. Paberitele polnud küll märgitud võimalust, et neid rahas välja makstaks, kuid vastavalt Vene võimude otsusele seda siiski tehti, isegi korrutades nominaalväärtust inflatsioonitegurist lähtuva koefitsiendiga.
Ka ülejäänud SRÜ riigid leppisid kokku, et igaüks täidab oma territooriumil hoiukassa-klientidele müüdud obligatsioonides ettenähtud kohustused sobival viisil. Balti riigid end seevastu Nõukogude Liidu sisevõla eest kellegi ees vastutavaks ei tunnista ja võimaliku lahendusena nähakse läbirääkimisi Venemaaga. Pollisinski võrdluse kohaselt on Eesti valitsusel partneri puudumisel aga peegliga läbirääkimisest väga vähe kasu.
Et põhimõtteliselt on kõik siiski võimalik, peaks kinnitama asjaolu, et Prantsusmaal loodetakse isegi veel Tsaari-Venemaa võlakirjade eest raha saada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ARGO IDEON
Eesti Pank ei tea, kuhu jõudis aastatel 1990-1992 enne rahareformi välja 80-100 miljoni krooni eest siinset Nõukogude Liidu riigipanga arveldusvalitsust läbinud rublaülekandeid. Kokku liikus tollal kaks miljonit arveldust umbes 400 miljoni krooni väärtuses, pankurid kahtlevad sellest ligi neljandiku puhul seaduslikus sihis.
Eesti Pank edastas oma kahtlused koos mahukate dokumendikaustadega hiljuti majanduspolitseile. Keskkriminaalpolitsei abidirektori Veljo Aleksandrovi ametkond on alustanud katkendlikesse materjalidesse tükkide vahele sobitamist. «Küsimus on meil töös,» seletab Aleksandrov. «Kas sellest ka kriminaalasju tuleb: ei saa välistada ega kinnitada.»
Keskpanga infoosakonna juhataja Kaupo Pollisinski räägib, et keskpanga hoones Tallinnas Estonia puiesteel on lõpule jõudmas rahareformile eelnenud aastatel teostatud arvelduste töömahukas järelkontroll.
Moskva valitsusaegade lõpul läbis pea iga Eestist väljuv või siiatulev rahaülekanne tollase Nõukogude Liidu riigipanga Eesti vabariiklikku arveldusvalitsust. Eesti Pank võttis pika nimega asutuse Venemaalt üle 14. aprillil 1992, ent juba 1990. aastal oli Nõukogude riigipangas igale Balti vabariikidest sisse seatud oma korrespondentkonto, läbi mille pidid arveldama kõik majanduses tegevad jõud.
Nõukogude asutuste tava kohaselt ei tulnud Riigipank oma tööga toime. «Dokumendid visati kastidesse ja kottidesse, kus seisid kuude viisi. Eestisse jõudmisel oli nende seisukord pehmelt öeldes räbal - paberid olid poolikud, osa üldse kadunud,» kõneleb Pollisinski.
Ettevõtete, erafirmade ja riigiasutuste arveldusi, mida Eesti Pank nüüd kontrollinud on, tehti 1990. aastal kokku 610 tuhat. 1991. aastal oli neid 1,140 miljonit, 1992. aasta algupoolel kahanes arv 122 tuhandeni.
Kaht miljonit arveldust kajastavad paberid tuli Eesti Pangal Nõukogude Liidu keskpanga kohalikult kontorilt üle võtta suuresti hea usu peale, vaid põgusa inventuuriga. Üle nelja aasta kestnud tööga on keskpankurite eribrigaad end nüüdseks läbi kaevanud enamikest krooni kehtestamisele eelnenud rubla-arveldustest, millest seitse protsenti jääb siiski veel uurida.
Aastatetaguseid rahakandeid läbi vaadates on Eesti Pank asetanud kõrvale selle osa dokumentidest, milles ühe või teise summa liikumine hämaraks jääb. Paberiahelad on paiguti katkendlikud, rahad kaovad nagu nõiaväel ja ilmuvad siis taas.
Kaheksakümne, võibolla saja miljoni krooni saatus on aga Eesti Pangale senini saladuseks. Summa on keskpanga hinnangul liiga suur, et seda lihtsalt õhku rippuma jätta. «Kui meie spetsialistid neid pabereid vaatasid, tekkis kahtlus, et seal võivad olla mingisugused hämarad nähtused. Kui dokumendid on poolikult komplekteeritud, ei tea ju kunagi, kas nad on ära kadunud juhuslikult või on nad sihilikult kaotatud,» kommenteerib Pollisinski.
«Osa neist rahadest on kantud nö riiulitele,» kinnitab ka majanduspolitsei juht Aleksandrov.
Kui aga «Postimees» küsib, missuguste isikute ja firmade riiulitest on jutt, ei soovi ei Aleksandrov ega keskpanga infosheff Pollisinski täpsustusi teha. Pollisinski arvab siiski, et «huvitavad üksikjuhtumid ilmuvad välja kohtus.»
Veljo Aleksandrov ei eita, et väiksem osa uurimisest, umbes 20 miljonit, hõlmab nn Kurmeti afääri. Ajakiri «Luup» kirjeldas hiljuti, kuidas Rapla ärimees Toivo Kurmet kasutas osavalt tema arvele kogemata Leedust ülekantud rublamiljoneid. Väidetavalt Kurmet lihtsalt omastas raha, suunates selle oma enamasti luhtunud äriprojektide finantsskeemi ülesehitamiseks. Lähedase temaatikaga on majanduspolitseinike hinnangul ka Tartu kütusefirmat Tartoil puudutav kriminaalasi.
Pollisinski näeb alust oletusel, et saja miljoni näol, kus dokumendid otsi kokku ei vii, võib tegu olla ilmselt samast klassist juhtumitega. «Erinevus on selles, et juba välja ujunud Kurmeti üksikjuhtumi puhul on suutnud uurimisorganid asja kohtus arutuskõlblikuks muuta. Teistega pole niikaugele jõutud.»
Ülejäänud umbes 300 miljonit 400st miljonist arvelduskroonist näivad Kaupo Pollisinski sõnul selgelt puhtad. Leiduvad paberid, mis tõendavad: kes raha üle kandis, kuidas see liikus ja millal jõudis adressaadini.
Eesti Panga bilansis seda neljasadat miljonit ei kajastu. «See oli osa rahareformi hinnast, sest 1992. aasta lõpus proviseerisime kogu summa,» lausub Pollisinski. Pank otsustas selle raha lugeda kadunuks ja viia bilansist välja, säilitades ta bilansiväliste nõuete ja kohustustena. Ükski kohusetundlik audiitor poleks sealt ühe euroopaliku keskpanga varade hulka lubanud midagi arvata. Eesti Panka auditeerib oma konservatiivsuse poolest tuntud Coopers & Lybrand.
Kõnelustes Venemaa, teiste SRÜ riikide, Läti ja Leedu keskpankadega on Pollisinski sõnul mitme aasta jooksul selgeks räägitud Eesti rahareformi eel teostatud ülekannete paikapidavus ja jõutud tulemusele, milline on Eesti Panga vahekord nendega. Ehkki vastastikuste nõuete suurus on üldjoontes kindlaks tehtud, ei järgne sellele automaatselt mingeid kinnimaksmisi. Küsimus on poliitikas - seda, kas ja kui palju nõukogude aja lõpus tekkinud võlgu tunnistatakse, otsustavad valitsuste vahelised kokkulepped. Kui neid sõlmitud pole, ei liigu ükski raha.
«Eesti Panga jaoks on saldo kokkuvõttes enam-vähem tasakaalus,» teab keskpanga infoosakonna juht.
Kas segaste arveldusdokumentidega kaetud 80-100 miljonit on Eesti jaoks päästmatult kadunud? «Täielikult ehk mitte,» arvab Kaupo Pollisinski. «Mingis osas võib see raha ka tagasi tulla, kajastudes keskpanga bilansis näiteks ettenägematute tuludena.»
Lootuse selleks asetab Eesti keskpank nüüd majanduspolitseinikele, kelle rahvusvahelised töösidemed peaksid lubama asju lähemalt selgitada - ka neis sfäärides, kuhu sõbralike keskpankade käsi ei ulatu. Majanduspolitsei juht Veljo Aleksandrov arvab mõtlikult: «Nojah, tegelikult pärinevad kannete alusdokumendid ju Venemaalt. Kipub olema nii, et kui mingi sealse võltsingu alusel raha üle kanti, on kuritegu puhtjuriidiliselt toime pandud Venes. Siis pole meil uurimiseks alust, aga abi võime sealsetele kolleegidele osutada. Ning kui sealtpoolt fikseeritakse toimunu kuritegelikkus, on Eesti Pangal loomulikult õigus tsiviilkorras oma tagasi nõuda.»
Suurem osa Eestis kahtlaste kilda loetud arveldusi teostati 1991. aasta lõpus ja 1992. aasta algul, seega vahetult Eesti taasiseseisvumisele järgnenud perioodil. Lisaks Venemaale figureerivad «Postimehe» andmetel dokumentides siinsete firmade Ukraina ja Valgevene äripartnerid ning kompanjonid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TARMO PUURAND, Tarmo Puurand on töötanud Hoiupanga laenujuhina.
Erastamisagentuuril on võimalus AS Rakvere Lihakombinaadi müügist saamata jäänud EVP-kroonid kompenseerida AS Liviko 5% aktsiate müügiga.
AS Rakvere Lihakombinaadi (edaspidi RLK) 12 154 770 aktsiat müüs erastamisagentuur tänavu augustis 10,9 EVP-krooni tükk, mis õiges rahas oli 1,52 krooni aktsia kohta. Õige lühikese ajaga tõusis 10-kroonise nominaaliga aktsia hind 6 Eesti kroonini, st investorile tõi risk kiiresti ligemale 300% tulu. Aktsia selline hindamine oleks erastamisagentuurile andnud põhjuse 132 miljoni EVP-krooni asemel ära kustutada 528 miljonit EVP-krooni. Oleks võinud ka RLK aktsiaid müüa 29% asemel vaid 7,25%. Või müüa aktsiaid hoopis fikseeritud hinnaga. Miks nii ei juhtunud?
Ilmselt ei osatud prognoosida AS Kalevi aktsiate tollal massimeedias ennustatud kõrge tasakaaluhinna kommentaaride tagajärgi. Samuti oli RLK esimene firma, mille aktsia hind tõusis kohe. Näiteks AS Tallinna Farmaatsiatehasest ei kuulnud tema väikeaktsionärid enne poolt aastat mitte midagi, infot väikeaktsionäridele ei väljastatud (teadlikult?). See-eest kannatlikule investorile, kes alles juunis eelmise aasta aruande kätte sai, oli hinnatõus suurem kui RLK puhul.
Olgugi et senised kuus EEA korraldatud vähemusaktsiate müügi (enampakkumise korras) vooru on olnud rohkem loterii, võib nimetatud voorude põhjal teha mitmeid üldistusi:
Aktsiaid märgitakse üha rohkem. Rahva seas tuntumad firmad saavad tunduvalt rohkem pakkumisi. Iga kord tuleb tuntud firmale 500-700 pakkumist enam kui õnnestus koguda eelmise vooru tuntud firmal. Erandiks on Tallinna Külmhoone ASi voor, mis lihtsalt oli ebaõnnestunud kombinatsioon, ning RLK voor.
Põhiliselt tehakse I tüüpi pakkumisi. Ainult esimeses voorus oli II tüüpi pakkumiste osakaal kõigi pakkumiste seas 30% ümber. Viimastel voorudel on see näitaja jäänud 4% lähedale. Siit oluline järeldus - aktsia hinda ei määra mitte pakkujate teadlikkus, vaid märkimisel kogunenud EVP-kroonide hulk. Tasakaaluhind kujuneb valdavalt kogunenud EVP-kroonide hulga ja müügis olevate aktsiate arvu suhteks.
Märkimise käigus kogunenud EVP-kroonide hulgad olid firmati erinevad. Iga investor näiteks märkis Keila TERKO ASi puhul aktsiaid keskmiselt 10 461 EVP-krooni eest, RLK puhul aga 227 000 EVP-krooni eest. Nime poolest tuntumad ettevõtted on kogunud rohkem EVPsid. Firmade seas oli keskmiseks näitajaks 61 000 EVP-krooni.
Aktsiate ost on üldjuhul osutunud investorile soodsaks. Tulususe vahemik on müügis olnud firmade seas väga varieeruv. Aktsia hinna tõus on olnud täielikust hävingust (Tallinna Lihatööstuse AS) kuni üle 1000% kasvuni. (kahjuks ei ole ma kuskil leidnud EEA vähemusaktsiate indeksit), kuid üle poolte firmade probleemiks on aktsiate likviidsus.
Suur osa märkijatest ei riski rohkem kui 2000-4500 EVP-krooniga. Seda näitab aktsiaid omandanud taotluste ja I tüüpi pakkumiste vahe.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JÜRI KÕRE, Jüri Kõre on Tartu abilinnapea.
Pooled koolilastest ei söö koolilõunat, selgus 1995.-96. aastal tehtud uuringutest. Neist kolmandik (40 000-60 000 õpilast) nimetab põhjuseks rahanappust perekonnas.
Ülikooli perelabori andmetel saab ligi kümnendik lastest päeva jooksul esimest korda süüa alles õhtul. Järelikult ei jõua sotsiaalabi (sh tasuta koolitoit) abivajajateni.
Eesti tulevikumudeliks võib välja pakkuda eri variante - liberaalne ühiskonnakorraldus, sotsiaalne turumajandus, säästev areng jne. Paraku ei saa lapsevanemad oodata tulevikku, vaid peavad toime tulema tänases päevas, mida iseloomustab napp palk, raskused riiete, jalatsite, koolitarvete, koolitoidu jms eest maksmisel.
Tänavu suvel kinnitas valitsus sotsiaalministeeriumi esitatud laste ja noorukite riikliku terviseprogrammi aastani 2005, mille kuue alaprogrammi hulgas on ka koolitoiduprojekt. Projekt sisaldab toitumisharjumuste järjekordset uuringut, koolitoidu energiaväärtuse arvutust, tervisliku toitumise propagandat jms ning jätab raskemad probleemid tuleviku lahendada.
Põhiküsimused, millele peaks vastama koolitoidust rääkides, on lihtsad. Kas väsinud ja söömata koolijüts suudab õppida täie pingega ehk kas haridusele kulutatud raha läheb täie ette, kui õpilane ei suuda süveneda ja õpitavat vastu võtta? Kas lastega seotud sotsiaalsete probleemide lahendamine on perekonna mure või võiks avalik võim kasutada võimalusi, mida iga lapsevanema käsutuses pole?
Maakoolides on tänu odavamatele toiduainetele, valdade toetusele ning pikema koolipäeva ja -tee tõttu lõunatajaid rohkem. Tartus sööb koolis veerand kuni kolmandik lapsi. Et 15% õpilaste koolitoidu eest tasub linn, maksab söögiraha vaid 15,9% peredest.
Pere, kus on koolilapsi, on enamasti paremas materiaalses seisus võrreldes väikelastega (noore) perega. Meil püütakse visalt juurutada arvamust noorest ja edukast põlvkonnast, kes teeb ilma poliitikas, riigiametis ja firmades ega ei mõista vanemate inimeste muresid. EMORi eelmise aasta kolmanda kvartali andmetel saab noor pere kulutada toidu ostmiseks ühe perekonnaliikme kohta kaks korda vähem raha kui pensionär (noored pered 290 krooni ja pensionärid 515 krooni kuus).
Kaks kolmandikku lapsevanematest leiab, et laps peaks koolis sööma. Vaevalt aitab otsene propaganda suurendada sööjate protsenti. Koolis võiks müüa odavat mahla, salatit, jogurtit vms. Hinna alandamiseks on peale toetuse maksmise teisigi võimalusi, mida võiksid välja pakkuda maapoliitikud. Koolisöökla ei ole jäikade standardite, tollide jm piirangutega reguleeritud Euroopa Ühisturg, vaid siseturg, mille mahtu annaks pisut paisutada.
Kooli- ja lasteaiatoitu subsideerivad kohalikud omavalitsused. Ei ole selget seost omavalitsuse jõukuse ja subsiidiumide suuruse vahel. Vaene vald maksab suurema osa koolitoidu eest, rikkam linn lubab seda lõbu vähestele. Tartu maakonnas maksid vallad kinni keskmiselt 40% koolitoidust ning maakonnakeskus 15% laste toidust!
Linnal on võimalik kulutada raha investeeringuteks, mis toovad tulevikus tulu, väikeste eelarvetega vallad keskenduvad paratamatult tänastele sotsiaalprobleemidele. Kuid toetus peredele jääb napiks nii linnas kui maal. Juba mitu aastat on suur osa lastega peredest vaesed, näitab statistika.
Lastele määratud sotsiaalabi ei lähe enamasti kaotsi, olgu see tasuta toit, õppevahendid vms. Kuuekümnele tuhandele puudustkannatavale lapsele viie krooni suuruse toiduraha maksmiseks päevas oleks vaja leida 50 miljonit krooni.
Paljude elanike sissetulekud pärinevad riigieelarvest, näiteks töötutel. Kuid töötu abiraha, eluaseme- ja toimetulekutoetuse jms maksmine ei anna garantiid, et töötu peres kasvav laps saaks koolis süüa. Laps on ju vanemate meelevalla all!
Mitteriiklikud organisatsioonid (liikumine Eluterve Eesti, arstide liit, UNICEF, lastekaitseliit jt) tegid tänavu kevadel Riigikogu sotsiaalkomisjonile ettepaneku suurendada riigi toetust lastega peredele, sest omavalitsused ei saa kõikide probleemidega hakkama.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni jõud kulus ilmselt pensionide tõstmiseks vajaliku raha leidmiseks. Hea, et see vaev ei kulunud asjata. Paraku jääb vastuseta ühiskondlike organisatsioonide esitatud küsimus: milline on rahvuse tulevik?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTEL RÕSS
Kehtiv lastekaitseseadus on printsiipide kogumik, mille rakenduslik osa on väike, ning seetõttu tuleb seda täiendada, ütles sotsiaalministeeriumi sotsiaalse turvalisuse osakonna juhataja asetäitja Merle Malvet «Postimehele».
Laste õiguste kaitsega on juriidiliselt justkui kõik korras, sest laste õigusi kirjeldavad lastekaitse-, sotsiaalhoolekande-, haridus- ja perekonnaseadus.
Kuid tegelikkuses need seadused ei toimi, sest puuduvad rakenduslikud meetmed, ütles UNICEFi Eesti rahvuskomitee koordinaator Raul Auksmann ETAle.
Eesti Lastefondi direktriss Sirje Grossmann on kinnitanud ETAle, et nii väikesele riigile nagu Eesti on häbiväärne, et osa õpilasi kannatab koolis tühja kõhtu, sest vanematel pole raha.
Grossmanni sõnul piirduvad mõned õpetajad ainult tunniandmisega ega tunne huvi õpilase koduse olukorra vastu.
Laste järelevalvetus on suurendanud alaealiste kuritegevust.
Merle Malveti sõnul on perekonna-, sotsiaalhoolekande- ja lastekaitseseadus mõneti vastuolus.
Näiteks tuleb muuta lastekaitseseaduse sätet, mille järgi võib olla lapse eestkostjaks tugiisik või asutus.
Kehtivas lastekaitseseaduses puudub klausel, et lapse huvide kaitse eest vastutavad mõlemad vanemad. Ühiskond sekkub alles siis, kui lapse õigusi kuritarvitatakse ning tema elu ja tervis on ohus.
Praeguse perekonnaseaduse järgi võib võtta lapse vanema juurest ära ning jätta talle vanemlikud õigused isegi siis, kui lapse elu on ohus. Vanemlikud õigused võib ära võtta vaid alkohoolikult.
Juurutamist ootab laste usaldusisikute ehk ombudsmanide süsteem. Usaldusisik jälgib, et vastuvõetavad seadused ei kahjustaks lapse huvisid.
Seadustama peaks hoolika kontrolli last lapsendada sooviva pere sobivuse üle. Täpsustama peab riigi ja omavalitsuse kohustused perekonna ees.
Eesti ühines lapse õiguste konventsiooniga viie aasta eest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
SILJA KABRAL
Äsja viieaastaseks saanud Mäe kodu töö põhimõte on, et õdesid ja vendi ei tohi lahutada. Praegu elab seal kakskümmend neli 6-18-aastast last ja noort.
Mäe kodu sotsiaalpedagoog Epp Eentalu sõnab, et tänavu on Mäe kodus kolm nn peret. «Eraldi elavad tüdrukud, väikesed ja suured poisid,» ütleb Eentalu. Lastega tegeleb paarkümmend pedagoogilist töötajat.
Peaaegu kõigil Mäe kodu lastel on olemas tugipered ja tänu Põhja-Soome ning Eesti seltsi koostööle ristivanemad Soomes. Eentalu sõnab, et kõik uued tugipereks soovijad on lastekodus oodatud. «Sügisel tulid meile lapsed, kellel on samuti tugivanemaid vaja, ning mõned suuremadki lapsed vajavad keskkonnavahetust,» sõnab ta.
Kõige rohkem peavalu valmistab lastekodutöötajatele tõsiasi, et 18-aastaselt lastekodust lahkudes ei ole noor valmis alustama iseseisvat elu. «Seaduse järgi peab omavalitsus andma lastekodulapsele pärast tema 18-aastaseks saamist korteri ning tänavu antigi kolmele iseseisvasse ellu astunule korter,» räägib Eentalu.
Tema arvates peaks lastekodu palgal olema töötaja, kes lastekodust lahkunud lapsi iseseisvas elus aitab. «Praegu teevad seda tööd nende endised kasvatajad oma töö- või kodusest ajast ja täiesti tasuta,» sõnab sotsiaalpedagoog.
«Me proovime ajaga kaasas käia ning luua lastele ja töötajatele paremaid tingimusi,» kinnitab sotsiaalpedagoog Eentalu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENE-MARGIT TIIT, Ene-Margit Tiit on TÜ professor.
Kuigi statistikaameti pere-eelarve uuringud on tehtud korrektselt ning andmetele on lisatud täpsushinnangud, ei ole nende põhjal tehtud järeldused alati korrektsed.
Statistikaameti pere-eelarve uuringute tulemusena luuakse uuritavatest peredest nn tuludetsiilgrupid ning jagatakse pered kuusissetuleku järgi kümnesse rühma. Suurima kuusissetulekuga peresid käsitlevad uurijad tavaliselt kõige vaesematena ning väikseima sissetulekuga perede rühma kõige rikkamatena.
Pole päris õige teha järeldusi nende rühmade võrdlusest (rikaste ja vaeste sissetulekute suhtarv, vaeste nö üle jõu elamine jmt). Jooksva kuu sissetulek ei tarvitse anda õiget pilti ühe pere kohta.
Vaeste hulka satuvad need, kes ei saanud uuritaval kuul sissetulekut. Näiteks puhkusel viibivad suurepalgalised, töökohta vahetavad isikud ning ettevõtjad, kelle sissetulekud laekuvad reeglipäratult. Rikaste hulka arvatakse need, kes on müünud arvestataval kuul näiteks auto või korteri, või näiteks tudengid, kes on saanud kätte sihtstipendiumi jne.
Perede tuludetsiilideks jagamine oleks stabiilsem, kui arvesse võetaks aastasissetulek (maksuameti või korduva küsitluse andmetel). Nii tehakse uuringuid paljudes teistes maades. Meil kahjuks pole usaldusväärseid andmeid ning sissetulekute andmed saadakse küsitlustest.
Eesti pereuuringute puhul on küll ülejäänud tuludetsiilide perede koosseis suhteliselt stabiilne ja iseloomustab kindlaid elanike rühmi, kuid äärmised tuludetsiilid on üsna vahelduva koosseisuga.
Eesti uuringute praeguse metoodika puhul ei muuda äärmiste gruppide põhjal saadud hinnanguid stabiilseks ka nende summeerimine kvartali või aasta lõikes. Äärmistesse rühmadesse satuvad aasta jooksul erinevad pered, kes on saanud eriti suurt või eriti väikest sissetulekut.
Mõnevõrra problemaatiline on ka varimajanduse hindamine tulude ja kulutuste vahe alusel. Eeldatakse, et pere-eelarve küsitluses näidatud tulud on ametlikud ja maksuametis deklareeritud. See ei tarvitse üldse nii olla.
Kindlasti märgib osa ankeeditäitjatest üles ka nö ümbrikupalga. Seega määrab tõenäoliselt kulutuste ja tulude vahe ainult osa mitteametlikust sissetulekust. Teisalt ei tohi jätta arvestamata üldist tendentsi, et osa sissetulekutest unustatakse.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996