T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Avalikule meediale pakutakse reklaamist loobumiseks üleminekuaega, Jõulumargid aitavad uut eestikeelset piiblit trükkida, Uus piibel kolmes formaadis, Politseinike kindlustamiseks pole raha, Mootorratta alla jäänud kordnik ei saa murtud jalaluu eest midag

NN
Avalikule meediale pakutakse reklaamist loobumiseks üleminekuaega, Jõulumargid aitavad uut eestikeelset piiblit trükkida, Uus piibel kolmes formaadis, Politseinike kindlustamiseks pole raha, Mootorratta alla jäänud kordnik ei saa murtud jalaluu eest midag
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
ALO LÕHMUS

Ringhäälingunõukogu pakub avalik-õiguslikule ringhäälingule reklaamitegevusest loobumiseks kolmeaastast üleminekuperioodi.

Ringhäälingunõukogu peab avalik-õigusliku ringhäälingu optimaalseks rahastamisvariandiks ETVle ja Eesti Raadiole riigieelarvest seadusega fikseeritud protsendi eraldamist.

«Siis ei oleks eraldatavat raha võimalik iga-aastasel eelarvemenetlemisel uuesti üle vaadata. Kui suur see protsent peaks olema - meie esialgne ettepanek on olnud 1% riigieelarvest. Aga seda tuleb veel arvutada,» ütles ringhäälingunõukogu esimees Paul-Eerik Rummo «Postimehele».

Ringhäälingunõukogu tegi kultuuriministeeriumi juures tegutsevale ringhäälingualasele töörühmale ka ettepaneku vähendada avalik-õiguslikus meedias aasta-aastalt reklaami edastamist kuni miinimumini jõudmiseni.

«Sellise 3-4 aasta pikkuse üleminekuaja lõppedes oleks võimalik vaadata, kas ETV ja Eesti Raadio finantseerimine kindla eelarveprotsendiga on ennast õigustanud ning kas protsent jätta endiseks või mitte. Siis saab ka otsustada, kas lõpetada reklaami edastamine täielikult või jätkata seda minimaalsel tasemel ja suurte piirangutega, kui selleks peaks vajadus olema,» rääkis Rummo.

Täna taas kultuuriministeeriumis kogunevale ringhäälingualasele töörühmale on oma ettepanekud edastanud ka teised asjassepuutuvad instantsid. Eesti Raadio toetab rahastamist riigieelarve kindla protsendina, millele lisanduksid ka summad riiklike investeeringute programmist ja reklaamimüügist. Ringhäälingute Liit seevastu pooldab avalik-õiguslikus ringhäälingus reklaami müügi täielikku ja kohest lõpetamist ning finantseerimist eelarveprotsendist, mis poleks väiksem kui 0,62% ega suurem kui 1%.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIU RITARI

Eesti Piibliseltsi (EPS) vahendusel levitatakse Eestis Taani Piibliseltsi kujundatud ja trükitud jõulumarke, margid on mõeldud jõulukingituseks. Koos markidega levitatakse spetsiaalses jõuluümbrikus ka EPSi jõulutervitust ning kutsutakse kingituse saajat annetama uue eestikeelse piibli trükikulude katmiseks.

Kokku 15 jõulumarki on koondatud plokki, üheksal jõulumargil kujutatakse jõulusündmusi, kuuele margile on trükitud eestikeelsed jõuluevangeeliumi katkendid. Markidel on kasutatud rohelist, sinist, punast ja kuldset värvi.

Eesti Piibliselts kuulub Ühinenud Piibliseltside perre, mis ühendab enam kui sada rahvuslikku piibliseltsi. Jõulumargid on Baltimaade ja Põhjamaade ühisprojekt, samasugused jõulumargid on tänavu kasutusel ka Taanis, Norras, Lätis ja Leedus, vaid evangeeliumitekst on igal margil omakeelne.

Jõulumargid ei ole postimaksevahendid, vaid ilumargid, mis sobivad kaunistuseks jõulukaardile või ümbrikule tavalise kirjamargi kõrvale. EPSi peasekretäri Jaan Bärensoni andmetel trükiti Eestimaa tarvis 20 000 margikomplekti, Taanis levitatakse 50 000 ja Norras 60 000 komplekti.

Jõulumargid ei ole müüdavad, neid ei saa osta poest, kioskist või sidekontorist. Jõulumarkide omanikuks saab piibliseltsi liikmete vahendusel, jõulutervituse koos jõulumarkidega saavad ka kõik ajalehe «Eesti Kirik» tellijad. Kes «Eesti Kirikut» kioskist ostab, sai jõulumargid kätte möödunudnädalase ajalehe vahel. Marke levitatakse koguduste, kultuuriseltside, raamatukaupmeeste ja filatelistide ühingute kaudu.

Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson ütleb, et jõulumargid on kingitus ja nad ei peagi olema igal tänavanurgal kõigile kättesaadavad. Samamoodi kingitusena, mitte raha eest, levitatakse marke ka Põhjamaades.

EPS asutati 1813. aastal eesmärgiga välja anda ja levitada eestikeelset pühakirja. 1940. aastal keelustati piibliseltsi töö, selts taastati 1991. aasta jõuludeks. Pärast sõda on eestikeelset piiblit välja antud ainult tänu Ühinenud Piibliseltside toetusele ja välismaa kristlaste initsiatiivil. Tänagi rajaneb Eesti Piibliseltsi töö annetustel, vaid väike osa neist annetustest tuleb Eestimaalt.

Praegu valmistatakse Eesti Piibliseltsis ette uue eestikeelse piibli väljaandmist. Uuel aastal peaks ilmuma esimene sõjajärgne Eestis välja antud piibel, kus Vana Testamendi aluseks on võetud 1968. aasta välismaal ilmunud tõlge ühtlustatud kujul, Uus Testament ilmub aga Toomas Pauli 1988. aasta tõlkes.

Uues tõlkes piibel tahetakse välja anda kolmes suuruses: taskuformaadis, suure altari- või perepiiblina ja keskmises formaadis nn lilla piiblina (lilla tuleneb praegu enamlevinud Soomes trükitud piibli kaanevärvist).

Trükkimist alustatakse taskuformaadist, esialgne tiraazh peaks olema kuni 20 000. Piiblit müüakse alla omahinna, sest soovitakse, et piibel oleks kõigile kättesaadav.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VILLU PÄÄRT

Välipolitsei kordnik, kes maanteel patrullides jäi külgkorviga mootorratta alla, ei saa kindlustusraha. Eesti politseinikel pole elu- ega õnnetusjuhtumikindlustust.

Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehema sõnul näeb politseiseadus küll kindlustust ette, kuid praegu on politseinikud massiliselt kindlustamata. «Meil pole ükski mees, kes analoogilistel asjaoludel on vigastada saanud, mingit kindlustusraha saanud. Kui tal endal pole tehtud kindlustuslepingut, siis ei saa ta midagi,» sõnas Rehema.

Kindlustusfirmad pole nõus kindlustama, kuna keegi ei maksa neile tagatist. Praegu pole siseministeeriumil ega politseil raha, et politseinikke kindlustada.

Peeter Rehema sõnul on erandjuhtudel (Mäos mahalastud kaks politseinikku, komissar Mart Laane tapmine) nende omastele leitud kümne aasta palk.

«Kindlustamine eeldab raha,» ütles politseiameti peadirektori esimene asetäitja Priit Männik. «Eelarves pole raha, pole vastu võetud seadust, kuidas toimub politseinike kindlustamine. Riiklikult poleks mõttekas neid kõiki kindlustada. Praegu, kui politseinik invaliidistub, oleme saanud valitsuselt ühekordset raha.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

STEPAN KARJA

Eile oli Toris eriline sündmus: erastamise teise vooru oksjonil pakuti erakätesse suurem osa majandi varast - loomad koos hoonetega ning põllumajandusmasinad ja inventar. See osa riigimajandist, mis hõlmab peamiselt veise- ja seakasvatust (+ osa noorhobustest) pakutakse osta tingimusel, et ostja võtab pikemaks ajaks rendile põllumajandusministeeriumi bilanssi (väärtus üks miljon krooni) jäetud hobusekasvanduse koos maa, hoonete ja inventariga ning kohustub hobuste pidamist jätkama.

Koos võlgadega üle seitsme miljoni ulatuv tehing võib määrata, kas mitme inimpõlve jooksul saavutatud erakordne looming - tori hobusetõug - jääb tuleval sajandil ajalukku kui meie tõuaretajate kunagine suursaavutus või osutub võimalikuks tulevikuski jälgida selle tõu saavutusi kodumail ja välismaistel konkurssidel. Peagi võivad hobusekasvatuse ulatus ja tõuaretuse suunad jääda sõltuma rentniku soovist saada võimalikult suuremat tulu ja näha vähem vaeva tõutüübi säilitamise ja täiustamisega.

Põllumajandusministeeriumi mõned ametnikud toetavad rohkem Niitra hobusekasvandust (tegutseb aktsiaseltsina), kus kahjuks ei soovita pidada tori hobust. Üsna edukalt tegutseb Heimtali hobusekasvandus (kuulus varem Viljandi näidissovhoosile, kus direktoriks oli Ilmar Mändmets), kus mullu valmis üle miljoni maksma läinud maneezh. Nii ühes kui teises kasvatatakse ja kasutatakse kergemat tüüpi tõuhobuseid (trakeeni, hannoveri). Tori riigimajandis aga püütakse jätkata tori hobusega. Kahjuks asi ei edene, majand maadleb suurtes võlgades.

Viimasel ajal levib arvamus, et praegu ja ehk enam kunagi ei vajata raskeid veohobuseid, vaid nii maal kui linnades leiavad rakendust ainult ratsa- ja kalessihobused. Nii on isegi Tori majandis mõne viimase aasta jooksul tublisti vähenenud puhtatõuliste tori hobuste arv, sest nende järglasi olevat raske maha müüa. Järelikult tasub ainult ratsahobuseid kasvatada ja treenida, nende eest saab head raha.

Selle üle, kas pole suur risk anda meie kõige kuulsama loomatõu tulevik isikute meelevalda, kellel võivad olla või lähiajal tekkida hoopis teised huvid kui säilitada tori hobune oma iseloomulike tõuomadustega, palusin arutlema Eesti Hobusekasvatajate Seltsi presidendi, põllumajandusülikooli loomakasvatusinstituudi aretusosakonna õppejõu Heldur Petersoni. Tema arvates oleks tori tõu rakketüübi säilitamiseks kaks võimalust - kas annab riik tõu säilitamise ja täiustamise kohustuse ühele katse- või aretusjaamale või sõlmib sellekohase lepingu kolme-nelja talunikuga. Kui asi oleks tema otsustada, asutaks ta katsejaama kindlasti Torisse. Igal juhul peaks riik andma aretuskatseteks rahatoetust.

Rääkides Tori riigimajandi erastamisest sõnas Peterson: «Igal juhul ei tohiks sel kombel majandada, et riik maksab kinni aastast aastasse suureneva kahjumi.» Endine näidismajand on tegutsenud soodustingimustel, kus tööviljakusest ja tasuvusest palju ei hoolitud. Alles viimasel ajal tuntakse huvi, misssugust tüüpi hobune on nõutavam ja missuguse väljaõppe läbiteinud noorhobuseid kusagil tahetakse. Ümberkorraldused on edenenud aeglaselt ning tulu hobuste pidamisest võiks saada ehk alles kolme-nelja aasta pärast.

Petersoni arvates on välja pakutud lahendus - erastada majand ainult osaliselt- sündinud kiirustades ja ilmselt ei ole aluseks võetud põhjalikke kalkulatsioone. Samuti leiab ta, et renditingimused pole üheselt mõistetavalt välja töötatud, ja nii ei tea ostja, mida põllumajandusministeerium temalt edaspidi hakkab nõudma. Veidrana tundub väljapakutud variant, et rendile antakse ainult hobuste põhikari, kuid hooned ja maa oleksid edasi riigi omanduses.

Peterson kahtleb, kas praegu võiks leiduda maal firmat, mis paneb välja üle seitsme miljoni krooni ning seejuures jääks hobusekasvandus ainult ajutiselt majandi omaniku kasutusse. Teisest vaatevinklist võttes: kes garanteerib, et rentnik hakkab hobusekasvanduses käituma kui tõeline peremees? Hobusekasvatajate seltsis olevat jõutud arvamusele, et poolik lahendus vaevalt ennast õigustab.

Seltsi juhatuse liikmed kardavad koguni mitut ohtu: majand koos hobusekasvandusega võib minna variisikule ja keegi ei tea arvata, missugused plaanid võivad kord rahastajatel tekkida. Mõne arvates pole välistatud isegi sulide väljailmumine, nii et lisaks farmidele erastatakse ka maa ning varsti müüakse kõik maha, tervikuna või osade kaupa. Seltsi juhatus on kaalunud võimalust panna raha kokku ja osaleda müügikonkursil, kuid rikkaid liikmeid pole ja hea plaan jääb ilmselt ainult unistuseks. Kui riik nõustuks järelmaksuga ja ootaks vanade võlgade sissenõudmisega, võinuks plaanist asja saada.

Universaalne tööhobune pole enam nõutav. Asjatundjad kinnitavad, et ka tori hobust on juba aretatud suunitlusega, et see kõlbaks paremini turismitaludele, kus külastajad sooviksid vabas looduses ratsutada või nn. plaanvankril sõita. Kõige tulusam peaks olema esmaklassiliste ratsahobuste kasvatus. Petersoni sõnul hakati Toris juba seitsmekümnendate aastate alguses kasutama hannoveri tõugu täkke: järglased on saledamad ja kergemad, sobivad sõiduhobuseks ja asjaarmastajale ratsuks. Hindki tuleks korralik, kui rohkem vaeva näha. Noorhobuse müügihinda kõigutab suuresti tema väljaõpe. Seda olnud ilmekalt näha mullu Essenis üleilmsel hobufestivalil. Nö tavalise koolitusega tori hobuseid müüdi enamasti 14-16 000 krooni eest, hobusekasvatajate seltsi eestvõtmisel erilihvi saanud ratsu eest aga maksti 64 000 krooni.

Hobusekasvatajate selts on Petersoni sõnutsi seisukohal, et tori tõugu tööhobuse saatus võib suuresti oleneda riigi arengust. Kui kütusehinnad aina tõusevad ja meie äärealade rahva jaoks ei leia riik mingit imepärast rakendust, võib pärast Venemaaga piirilepingu sõlmimist jääda väiketalunike põhitegevuseks veel pikaks ajaks kurgi-, kapsa- ja sibulakasvatus ning hobuse pidamine oleks omal kohal.

Peterson toonitas, et tori hobusetõug on kujunenud ja säilinud tänu entusiastidele ja ta on veendunud, et neid leidub edaspidigi. Küllap toetab ka riik neid talunikke, kes võtavad eesmärgiks hoida tori hobune tulevastele põlvedele sellisel kujul, nagu ta on tänaseks välja kujunenud. See on ka hobusekasvatajate seltsi üheks tähtsamaks töösuunaks.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles