Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALEV KRIIS
Lugeja ees on talong, mis annab võimaluse kaasa rääkida aasta sportlase, treeneri ja võistkonna selgitamisel Eestis.
Kes asja vastu huvi tunneb, täidab talongi, lõikab selle lehest välja, kleebib postkaardile ja saadab Eesti Spordi Keskliitu (aadress talongil) hiljemalt 20. detsembriks. Lahtritesse tuleb kirjutada lugeja meelest viie silmapaistvama nais- ja meessportlase, kolme võistkonna ja treeneri nimi. Talong ilmub vabariiklikes päevalehtedes veel ka tuleval nädalal.
Suurima punktisaagi kogunute nimed tehakse teatavaks 22. detsembri õhtul Tallinna diskoklubis Dekoltee, spordiaasta pidulikul lõpetamisel.
Paralleelselt lehelugejatega kujundavad 20. detsembriks oma arvamuse ka spordiajakirjanikud, spordialaliitude ning teiste vabariiklike ja piirkondlike spordiorganisatsioonide esindajad, samuti sponsorid. Nelja erineva küsitluse tulemused liidetakse, punktide võrdsuse korral saab otsustavaks spordiajakirjanike koostatud pingerida.
RAS Eesti Loto loosib lehes ilmunud talongi täitjate vahel välja 50 Bingo Loto piletit, 24 vastanut kutsutakse 2. jaanuaril 1997 Bingo Loto telesaatesse õnnemängu jätkama.
Mälu värskendamiseks avaldame loetelu sel aastal enim silma paistnud sportlastest ja nende saavutustest.
Olümpiamängudel Atlantas saavutasid kõrgeima individuaalkoha - kuuenda - trekirattur Erika Salumäe ja kümnevõistleja Erki Nool. Võistkondlikult tulid viiendaks Eesti nais- ja meesvehklejad epees. Seitsmendaks platseerusid üksikarvestuses epeemees Kaido Kaaberma, viievõistleja Imre Tiidemann, vabamaadleja Küllo Kõiv ja jahilaskur Andrei Ineshin, kaheksandaks kreeka-rooma maadleja Valeri Nikitin, kümnendaks (võistkonnaarvestuses) purjetajad Tõnu ja Toomas Tõniste.
Koha teises kümnes said aerutaja Hain Helde (12.-13.), vabamaadleja Arvi Aavik (12.), kergejõustiklane Virge Naeris (14.), kreeka-rooma maadleja Helger Hallik (15.), epeevehklejad Oksana Jermakova (15.) ja Andrus Kajak (15.), rannavõrkpallipaar Avo Keel - Kaido Kreen (17.-24.), sõudja Jüri Jaanson (18.).
Eesti Kergejõustikuliit tunnistas aasta parimaks Virge Naerise ja Erki Noole, judoliit olümpial ebaõnnestunud Indrek Pertelsoni, jalgrattaliit Erika Salumäe ja Jaan Kirsipuu, suusaliit Kristina Shmiguni (MK-võistluste üldarvestuses 10.) ja Ago Markvardti, invaspordiliit Annely Ojastu ja Helmut Männi.
Maailmameistrivõistlustel ulatus kuldmedalini üksnes atleetvõimleja Inna Uit (-57 kg). Hõbemedalile tulid allveespordi võistkonnaarvestuses Rein Kompus, Lauri Ilison, Rodion Meier ja Aleksei Sõssojev, pronksmedali sai 200 m lestaujumises Kristiina Nurk.
Euroopa meistrivõistlustel võitis absoluutkategoorias kuldmedali Indrek Pertelson, seitsmevõistluses (hallis) tõi sama karva medali Erki Nool, jääpurjetamises (monotüüp XV) olid parimad Jevgeni Petshonkin ja Ergo Kosk. Pronksmedali epeevehklemise üksikkonkurentsis saavutas Viktor Zuikov, DNil oli kolmas jääpurjetaja Vaiko Vooremaa.
Juunioride MM-võistlustel oli kaks korda teine Kristina Shmigun, juunioride EM-võistlustel tuldi esimeseks kolm korda: Aleksei Budõlin judos, Anton Fedorin sambos ja rannavollepaar Kadri Kruus - Evely Vumba.
Maailma karikavõistlustel pälvis kõigi etappide kokkuvõttes esikoha Eesti epeemeeskond (Kaido Kaaberma, Andrus Kajak, Meelis Loit), teiseks jäi epeenaiskond (Heidi Rohi, Maarika Võsu, Oksana Jermakova, Merle Esken). MK-võistluste etapivõidu said tänavu kirja Oksana Jermakova, Kaido Kaaberma, epeenaiskond ja -meeskond, orienteeruja Sixten Sild ning mudellendur Jüri Roots.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALDO MAKSIMOV
Eesti jäähokimeistrivõistlustest sõnumeid lugedes naljalt eesti nimesid ei kohta. Tallinna Jääspordikooli noortevõistkonnas tuleb mõni lohutav nimi küll ette, viimati aga kaotas see võistkond nädalavahetusel 3:16. See nagu kõnelebki enda eest. On ju teada, et ka Eesti koondise nimekiri koosneb vähemalt 90 protsendi ulatuses vene nimedest. Ses mõttes on huvitav mees järgneva loo peategelane, 21-aastane Toivo Suursoo, kes Soome eliitklubi Turun Pallosera ridades sellest hooajast läbi lüüa üritab.
Huvitav mees selles mõttes, et nimest hoolimata ei räägi Toivo kuigivõrd eesti keelt, Eesti kodanik aga on. Ette rutates peabki hoiatama, et eriti tõsiseltvõetavast Eesti asja ajamisest selle noore hokimängija puhul rääkida ei saa. Vähemalt siiamaani. Sestap võibki hakata arutama, kumb on Eesti spordi teadvustamisel etem, kas näiteks Eesti lipu all võistlev Andrei Nazarov, kes on märksa rohkem eestlane või Suursoo-sugune nö. eestlane. Sarnaseid näiteid on teisigi.
Toivo Suursoo sündis Tallinnas 1975. aastal, peres, kus isa eestlane, ema venelane. Kodune suhtlemiskeel oli vene keel ning vene keskkonnas poiss üles kasvaski. 10-11-aastaselt sattus ta hokitrenni ning sai esimesed tõsisemad mängijaristsed tollases Tallinna Jääspordikooli võistkonnas. Algaja mängija ambitsioonikusest kõneleb fakt, et juba 15-aastaselt otsustas ta jätkata oma karjääri Venemaal.
«16-aastaselt ostis Moskva Krõlja Sovetov noormehe 1000 dollari eest,» meenutab jäähokiföderatsiooni peasekretär Jaan Ahi.
Krõlja Sovetovi perioodi algusega lõppes ühtlasi Suursoo side Eesti ja siinse hokiga. Ahi sõnul kutsuti teda küll juunioride MM-turniiriks Eesti koondisse, ent vastus oli eitav. «Ta tõotas toona, et ei tule kunagi Eesti eest mängima, aga nende ütlemistega on nagu on,» filosofeerib Ahi. Tõepoolest, ka Tiit Sokk ütles mõned aastad tagasi midagi ligilähedast.
Üsna pea pärast Moskvasse siirdumist loobus Suursoo Eesti kodakondsusest ja tema pass muutus punaseks. «Ta ütles, et niikuinii läheb Eestist ära. Arvas, et Venemaal ja venelasena on tal karjääri jätkamiseks kõige soodsamad võimalused,» tuletab Ahi meelde aastatetaguseid vestlusi. Jõuda koondisesse ja sealt edasi NHLi oli ja on ometigi skeem, mis enamusele noormängijaile peamiseks sihiks. Venemaa koondis oli läbilöögi võti.
«Ometi ei läinud kõik nii, nagu noormees tookord plaanis. Läbilöök ei õnnestunud ja sel kevadel tuli Suursoo tagasi, vahetas Vene kodakondsuse taas Eesti oma vastu ja nüüd on siis Soomes,» võtab hokiametnik loo kokku. «Usun, et ta on vanemaks saanud ja mõtleb nüüd paljudest asjadest teisiti.»
«Turu on niiväike linn.»
Moskva kõrval ei saa Soome idasadam tõesti metropoli mõõtmetega uhkustada. See asjaolu oli Toivo Suursoole Soomes algul kõige harjumatum. «Ent ka siin on omamoodi huvitav,» leiab juba mängumeheks saanud Suursoo pärast järjekordset treeningut riietusruumi jõudnuna.
Toivo Suursoo räägib telefonitorusse väsinult, ent suhtlemisvalmilt oma Soome siirdumisest. «Tulin Turku kevadel oma venna kaudu - tema otsis mulle selle võimaluse. Kevadel kirjutasime TPSiga alla ka kolme-aastasele lepingule, summa suhtes on leping sõlmitud üheks aastaks. See vaadatakse pärast tänavust hooaega läbi.»
Kuidas olete kohanenud uues keskkonnas?
Kohanemine oli raske, kuid päev-päevalt hakkan paremini harjuma. Elutingimused on head, mul on kahetoaline kõigi mugavustega korter koos saunaga, samuti auto - Shkoda Felicia. See on klubi sponsorite poolt. Elan üksi.
Kuidas hooaja esimene pool on läinud?
Sisseelamise mõttes küllalt normaalselt. Mõni kohtumine läheb paremini, teine kehvemini. Tänaseks on peetud 24 sarjamängu, olen kogunud 11 punkti - neli väravat pluss seitse söötu. Ka hiljutises mängus Euroopa Liigas Berliinis tegin kohaliku Capitalsi vastu olulise avavärava, võitsime 2:0. (Lisaks on Suursoo teeninud TPSis 38 trahviminutit, mis on klubi neljas näitaja - A.M.)
Miks te siiski Krõlja Sovetovis ei tahtnud jätkata?
Noo (naerab iseenesestmõistetavalt), TPSis on tase ikka märksa kõrgem. Vladimir Jurzinovi (TPSi peatreener - A.M.) juhendamisel arenen kindlasti rohkem. Teisalt loodan ma jõuda NHLi, ses mõttes on Soome soodsaks hüppelavaks. Mul on ka oma agent, kuid esialgu kavatsen jätkata TPSis.
Kui Toivo Suursoo tõesti millalgi NHLi pääseks, oleks ta Toomas Eduri järel teine Eesti päritolu mängija maailma tugevaimas liigas. Kuid siis juba esimene ründemängija. Lätlastel on Arturs Irbest (Dallas) ja eriti Sandis Ozolinshist (Colorado) NHLis juba staarid saanud. Ka Leedu on ookeani taga esindatud - kaitsja Darius Kasparaitis tugevdab Pittsburghi meeskonda.
TPSi pealik Jyrki Santala iseloomustab Toivo Suursood üsna soodsalt: «Pärast klubi suvelaagrit leidsime, et ta sobib meie meeskonda. Ta on väga andekas ja ma usun, et temast saab suur mängija. Suursoo on väga väravajanune mängija, ahne on võibolla sobiv väljend.» Santala kinnitab, et Jurzinov on väga nõudlik treener ning vastastikune mõistmine ja arusaamine tekivad ajapikku töö käigus.
Suursoo kõrval on Soome meistermeeskonna palgal veel neli välismaalast. Need on venelane Andrei Skopintsev, lätlane Karlis Krastinsh (mõlemad kaitsjad) ning rootslased Niklas Sundblad ja Markus Thoreson. TPSi eesmärk on Santala sõnul võita kaks meistritiitlit - kodune ja Euroopa liiga oma. Hetkel on TPSil euroliigas viis võitu ja üks viik kodus Rootsi klubi Luleå vastu. SM-liigas on klubi teisel kohal, jäädes Helsinki Jokeritest maha kahe punktiga.
TPS kasutab igas mängus nelja viisikut. Santala sõnul on kõik viisikud enam-vähem võrdväärsed. Suursoo mängis viimati pikalt koos Krastinshiga, ent viisikute koosseis muutub pidevalt. «Mänguaega saan piisavalt. Eriti rohkesti muidugi siis, kui mäng läheb,» räägib Suursoo. Välismaalastest mahub resultatiivseimate reas Suursoo ette vaid Thoreson, kelle arvel on viis tabamust ja 10 väravaga lõppenud söötu.
TPS peab keskmiselt kolm mängu nädalas, ülejäänud päevadel on kaks treeningut päevas. «Ega eriti midagi muud teha ei jõuagi,» tunnistab professionaalne mängija. «Hooaeg on väga pingeline. Nüüd, detsembris, tuleb meil väike joulutauko,» põimib ta jutusse juba soomekeelseid fraase, «siis aga läheb hiliskevadeni jälle täie rauaga.»
Küsimusele, kas teda märtsikuus Tallinnas toimuval maailmameistrivõistluste C-grupi turniiril näha saab, vastab Toivo Suursoo kindlalt ei. Tundub, et noormees on aastate eest antud lubadusele kindlaks jäänud. «Puhata on ka vaja,» lisab ta selgituseks.
Kuuldes nädala algul, et Suursoo ei kavatse MM-võistluste mängudes osaleda, avalikustas Jaan Ahi paar fakti, mis Suursoo käekäiku korrektiive võivad teha. «Tegelikult tuli Suursoo Moskvast ära pooleldi pettusega,» selgitas ta. «Ta rikkus lepingut ja ametlikult poleks ta sealt Soome mängima minekuks mingi hinna eest litsentsi saanud. Ta pöörduski vastava taotlusega meie poole. Andsin allkirja ja see kehtib käesoleva hooaja lõpuni. Kui Suursoo tahab TPSis jätkata, on minu valida, kas annan ka tuleval aastal allkirja või mitte. Üldiselt ma nii paha inimene olla ei taha, samuti tunnen ma hästi Jurzinovit ja loodan, et äkki tema paneb poisile aru pähe. Teine võimalus on ilmselt see, kui TPS mingi kopsaka summaga selle asja Moskva kasuks ära õiendab,» lõpetab Ahi jutu.
Kuidas olete rahul Toivo Suursooga? Iseloomustage teda.
Üllataval kombel sobib Toivo oma mängustiililt SM-liigasse väga hästi. Ta on julge, füüsiliselt tugev, kiire, aus. Sellised mängijaomadused meeldivad ka pealtvaatajaile, nende poolehoiu võitis Toivo kiiresti.
Ta kohanes seega kiiresti?
Toivo võeti tõesti hästi vastu ja ta sulas meeskonda. See ei sõltugi viivõrd keeleoskusest, kui inimesest enesest, mängijaisiksusest.
Suursoo on veel küllaltki noor. Millised on praegu tema nõrgemad küljed?
Eeskätt vajab lihvimist tehnika. Eks tal jäi omal ajal üht-teist omandamata, see tuleb nüüd järgi teha. Teine puudus on kindlasti suutmatus realiseerida paljusid reaalseid väravavõimalusi. See aga on otseselt seotud vähese kogemusega, mis nagu olekski kolmas puudus.
Kas on tunda, et Suursoo mängis aastaid Moskvas?
Mõningal määral, aga seal oli tal sootuks teine roll kui TPSis. Need on väga erinevad klubid. TPS on ikkagi Euroopa kõrgtase, see avardab mängija võimalusi tohutult. Meil on klubis hetkel kuus koondislast, ka mõlemad rootslased on esimest korda kutsutud oma maa koondisesse. See on tunnustus minu tööle.
Kuidas Suursoo põhikooseisu pääses?
Kõik see kulges normaalset rada. Kõigepealt võttis ta ühendust, näitas ennast, sai lepingu ja pääses meeskonda. Algul mängis neljandas viisikus, seejärel teises. Viimasel ajal on viisikute koosseisud vaheldunud.
TPS on hüppelauaks paljudele. Igal aastal lähevad paljud siit laia maailma, paremad muidugi NHLi. Siis tuleb peale jälle noor põlvkond, kellest tuleb vormida mängumehed. Olen TPSiga töötanud viis aastat, selle aja jooksul on siit tuule tiibadesse saanud Saku Koivu, Jere Lehtinen, German Titov, Tuomas Grönman, Kai Nurminen jpt. Kaheksa meest mängivad Rootsis.
Kas Suursoo jätkab ka tuleval hooajal TPSis?
Saan väljendada ainult enda seisukohta. Pean tema edasise käekäigu seisukohalt hädavajalikuks, et ta meil jätkaks. Teen ses mõttes kõik endast oleneva. Olen korraliku ettevalmistuse pooldaja - nimetan seda nn Koivu variandiks. Koivu tuli Soome meistriks, jõudis koondisesse, osales MMil, olümpial ja alles siis siirdus NHLi. Paljud kaovad ookeani taha juba enne 20. eluaastat, ilma suurema mängijapagasita. NHLi ei minda mängijaks saama või ette valmistuma, sinna minnakse mängima. Ka praegu on TPSis väga andekaid noori - näiteks väravavaht Markku Hurme (peakandidaat Soome koondise puurivahiks MMil) või ründaja Antti Aalto - tahan, et nad saaksid korraliku mängijakooli siin. Kindlasti kuulete tulevikus ka 19-aastasest Kari Kalliost.
Kui kaua kestab teie leping TPSiga? Mis saab pärast seda?
Leping kestab järgmise hooaja lõpuni. Edasi on raske öelda, juttu on olnud jätkamisest, ent mulle on tehtud huvitavaid pakkumisi ka mujalt. Kuid töö TPSiga on saanud mulle südamelähedaseks, see pakub suisa loomingulist rahuldust. Ja professionaalses mõttes on see väga huvitav.
Heitlete liigas Jokeritega tavapäraselt esikoha pärast. Nii see vist jääbki?
See kestab tõesti juba ligi viis aastat. TPS ja Jokerit on väga erinevad meeskonnad. Vahe on selles, et Jokerite tuumik on läbi aastate samaks jäänud (Sulander, Janecky, Strömberg, Saarikoski, Törmänen), meie kaotame aga iga hooaja järel hulga paremaid. Ent ikkagi suudame konkureerida. See on huvitav fenomen. TPSi ja Jokerite kohtumised on publikule nagu pidupäevad, Turu jäähallis on siis kõik 13 000 kohta raudselt välja müüdud.
Vladimir Jurzinov ei olnud kursis, millised on Toivo Suursoo plaanid kevadise C-grupi turniiri suhtes. See on peamiselt tema enda asi, leiab venelasest treener. Senikaua saab (Põhja-) Eesti hokisõber Suursood näha mõnikord Soome MTV 3st, kust sageli kantakse üle liigamänge. Lõpetuseks soovis Jurzinov Toivo Suursoole kõige paremat tulevikku. «Tal on selleks kõik eeldused olemas. Ja see oleks Eesti hokile suur tunnustus.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JÜRI METS
Eesti poiste C-vanuseklassi vanema astme (sünd. 1983) karikavõistlustel korvpallis olid finaalis vastamisi Tartu Korvpallikool ja Jõhvi.
Esimese finaalmängu Tartus võitsid võõrustajad napilt 52:50 (28:22). Korduskohtumisel Jõhvis polnud tartlastel esimese mängu kohmetusest jälgegi. Poolaeg võideti 38:16 ja kogu mäng 61:38.
Eesti karikavõitjaks tulid Marek Doronin, Rain Peerandi, Heiko Ranula, Simmo Kruustük, Ott Laius, Rene Väärt, Andrei Andrejev, Vilmar Leego, Olle Kütt ja Sven Pärn. Poiste treener on Jüri Neissaar. Mullu tuli sama meeskond ka oma vanuseklassi Eesti meistriks ning tänavugi on võidult võidule sammutud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAAK VALDRE, Prästmon (Rootsi)
Rootsi aasta edukaimad sportlased valib tosinaliikmeline valimiskomisjon, mille tegevust koordineerib riigi üks suuremaid ajalehti «Svenska Dagbladet». Tänavu oli parimale sportlasele mõeldud nn Kangelasmedali omanikke koguni kaks - kahesüstal olümpiavõitjaks tulnud aerutajad Agneta Andersson ja Susanne Gunnarsson.
Valimiskomisjoni on läbi aegade kuulunud 47 inimest (42 meest ja 5 naist), praegu on valijaid kaksteist: jalgpallitreener Orvar Bergmark, Euroopa jalgpallijuht Lennart Johansson, 1972. aasta olümpiavõitja vettehüpetes Ulrika Knape, kolmekordne maailmameister orienteerumises Annichen Kringstad, Rootsi Olümpiakomitee peasekretär Gunilla Lindberg, ROKi liige Arne Ljungqvist, Rootsi Lauatenniseföderatsiooni juht Ulf Lönnqvist, Rootsi Spordiliidu juht Bengt Sevelius, 1968. aasta olüpiavõitja suusatamises Toini Gustafsson, ujumistreener Sven von Holst, jääpallitreener Håkan Sundin ja spordiajakirjanik Tommy Engstrand.
Enne lõplikku valikut esitleti paari nädala jooksul ametlike kandidaate ajakirjanduses. Toodi välja nende parimad saavutused ja põhjendus, miks just need sportlased ja võistkonnad on saanud sellise au osaliseks. Kes sellesse nimekirja kuulusid?
Kõigepealt muidugi Atlanta kuldmedaliomanikud Ludmila Engquist, kes lisaks võitis sel aastal ka IAAFi GP-sarja nii 100 m tõkkejooksus kui ka kokkuvõttes, ning aerutajad Agneta Andersson ja Susanne Gunnarsson. Atlantas said hõbemedali käsipallimeeskond, 4 x 200 m vabaujumise meeskond, purjetajad Hans Wallen ja Bobby Lohse ning vibulaskur Magnus Pettersson. Paraolümpial sai laskmises kolm kuldmedalit Thomas Johansson. Lisaks olümpiasangaritele võisid end auväärses seltskonnas üsna kindlana tunda ka mäesuusatamise MMil kaks kuldmedalit võitnud Pernilla Wiberg, maailma parim naisgolfimängija Annika Sörenstam ning Stanley karikavõitja ja esimese rootslasena NHLi jooksvat punktitabelit juhtinud Peter Forsberg. Mõningase üllatusena kuulus kandidaatide hulka ka Ljungskile SK jalgpallimeeskond. Kuigi selle võistkonna saavutus on mainimist väärt (seitsme aastaga jõuti 5. divisjonist meistriliigasse), jääb olümpiakuld ikkagi tähtsamaks. Nii arvas pärast otsuse väljakuulutamist ka Ljungskile meeskonna juht Bror Wålemark. Ta oli üsna veendunud, et nad saavad parima tiitli mõnel järgmisel aastal.
Inimesed võisid kandidaatide kohta oma arvamust avaldada. Ajalehti lugedes hakkas silma, et kõige rohkem toodi esile Engquisti, Forsbergi ning Anderssoni ja Gunnarssoni saavutusi.
Zhürii arutelul jäi mõningase arutelu järel sõelale kaks kandidaati, mõlemad olümpiavõitjad. Valikut teha oli raske, kuid otsustavaks sai Engquisti (siis Narozhilenko) kunagine dopingutarvitamise lugu ja kodakondsus (sai Rootsi kodanikuks alles juunis). Kaalukaussi kõigutas kõvasti ka asjaolu, et Agneta ja Susanne võitsid oma esimese medali MMilt juba 1981. aasta MMist alates.
Kes nad siis on, 1996. aasta Rootsi Kangelasmedali omanikud?
Agneta Andersson
on sündinud 25. aprillil 1961 Karlskogas. MM-võistlustel debüteeris ta 1979. aastal Duisburgis, kus saavutas kaks seitsmendat kohta. Moskva olümpiamängudel oli Andersson kahesüstal viies ja ühesüstal kuues. 1981. aastal tulid esimesed MM-medalid - hõbe kahesüstal koos Susannega (siis Wiberg) ja pronks neljasüstal. 1984. aasta oli edukas - olümpiakuld üheüstal ja koos Anna Olssoniga kahesüstal. 1988 oli pettumuste aasta, sest Souli mängude asemel tuli minna lõikuslauale, kus opereeriti küünarnukki. Barcelona OMil võitis Andersson jällegi kaks medalit - hõbeda kahesüstal koos Susannega ja pronksi neljasüstal. 1993. aasta MMil sai ta kahesüstal kulla koos Olssoniga ja hõbeda neljasüstal. Seejärel kolis Andersson Austraaliasse, otsustas suurest spordist loobuda ning pühenduda treeneritööle. Tema elukaaslane Martin Hunter (1989. aasta maailmameister) juba pidas Melbourneis seda ametit. Koos jätkasid nad Victoria spordiinstituudi tudengite treenimist. Viis kuud enne Atlanta olümpiamänge alustas Andersson uuesti harjutamist ning pingutusi kroonis edu - kuld kahesüstal ja pronks neljasüstal. Tulla 35-aastasena pärast kaheaastast võistluspausi tagasi, teha viis (!) kuud ränkrasket treeningut ja võita olümpiakuld - see on juba midagi! Nüüd planeerib Agneta koos Martin Hunteriga kolida Karlskogasse ning hakata treenima Rootsi aerutajaid.
on sündinud 8. septembril 1963 Längbros. 1981. aasta MMil sai ta hõbeda (K2) ja pronksi (K4), Los Angelese olümpial hõbeda (K4). Souli olümpial läks Gunnarssonil tagasihoidlikult ja ta otsustas loobuda. 1989. aastal rootslanna abiellus ning 1990. aastal sündis poeg Robin. 1992. aasta OMil oli ta aga jälle rivis ning võitis hõbeda kahesüstal. Seejärel tuli Gunnarsson neli aastat ühesüstal maailmameistriks nn maratondistantsil: olümpia-aastal 1992, 1993, viis nädalat pärast tütre Mimmi sündimist 1994 ja kolm nädalat pärast Atlanta olümpiamänge. Lake Lanierl saavutas ta lisaks kuldmedalile kahesüstal veel viienda koha ühesel.
Nüüd harjutab Gunnarsson koos Rootsi murdmaasuusatajate praeguse esisõitja venelanna Antonina Ordinaga ja on juba arvatud maa pikamaasuusatajate naiskonda. Esimest korda hakkas Susanne tõsisemalt suusatamisega tegelema 1994. aastal ja juba järgmisel aastal tuli Vasaloppetil naiste arvestuses 11. kohale. Nüüd töötab Gunnarsson selle nimel, et pääseda Rootsi naiskonda Nagano taliolümpiamängudel.
Kuid unustanud pole ta ka aerutamist. Tuleva aasta aerutamise MMil Kanadas on esimest korda kavas naiste 1000 meetri distants. Susanne on lubanud osaleda, sest see distants olevat talle eriti meeltmööda.
Tänavune on Rootsi parimate sportlaste valimise ajaloos (esimene oli 1900. aastal kergejõustiklane Helge Söderblom) üheksas kord, kui meestele on eelistatud nais(i)t. Eelmised kaheksa on olnud iluuisutaja Magda Juhlin-Mauroy (1920), ujuja Jane Cederqvist (1960), suusataja Toini Gustafsson (1968), vettehüppaja Ulrika Knape (1972), orienteeruja Annichen Kringstad, suusataja Marie-Helene Westin (1987), mäesuusataja Pernilla Wiberg (1991) ja golfimängija Annika Sörenstam (1995).
Pärast valimisi avaldasid mitmed endised ja praegused spordikuulsused zhürii valiku kohta oma arvamust. Kunagine hokikuulsus Håkan Loob (tema isa on sündinud Eestis) arvas, et valik oli täielikult õige ja põhjendatud. Sama seisukohta jagasid ka suusataja Torgny Mogren, maadleja Mikael Ljungberg, hokilegend Sven Tumba ja paljud teised. Seevastu Rootsi spordiajakirjanikud, kes päev hiljem valisid oma klubis esimeseks Engquisti, mõtlesid hoopis teisiti. Nad pidasid venelanna (muide, räägib küllaltki ladusalt rootsi keelt) saavutusi kindlalt aasta hinnatuimateks ja premeerisid teda 10 000 krooni suuruse summaga (sponsoriks firma Pripps).
Seekord läksid kahe autoriteetse komisjoni arvamused lahku mida ajaloos on juhtunud küllaltki harva. Pressi esindajad lähtusid puhtsportlikust printsiibist - võidab kaalukama tulemuse saavutaja, seevastu Rootsi aasta sportlase valimiskomisjon pidas tähtsaks ka rahvustundeid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT KUNINGAS, TOIVO KIVIMETS
1896 9/6 Robert Garrett (USA) 29.15
1900 20/8 Rudolf Bauer (HUN) 36.04
1904 6/2 Martin Sheridan (USA) 39.28
1908 41/11 Martin Sheridan (USA) 40.89
1912 40/15 Armas Taipale (FIN) 45.21
1920 16/8 Elmer Niklander (FIN) 44.68,5
1924 32/18 Clarence Houser (USA) 46.15,5
1928 34/19 Clarence Houser (USA) 47.32
1932 18/11 John Anderson (USA) 49.49
1936 31/17 Kenneth Carpenter (USA) 50.48
1948 28/18 Adolfo Consolini (ITA) 52.78
1952 32/20 Sim Iness (USA) 55.03
1956 20/15 Alfred Oerter (USA) 56.36
1960 35/22 Alfred Oerter (USA) 59.18
1964 28/21 Alfred Oerter (USA) 61.00
1968 27/19 Alfred Oerter (USA) 64.78
1972 29/19 Ludvik DanZhk (TCH) 64.40
1976 30/20 Mac Wilkins (USA) 67.50
1980 18/12 Viktor Rashtshupkin (URS) 66.64
1984 20/14 Rolf Danneberg (FRG) 66.60
1988 29/20 Jürgen Schult (GDR) 68.82
1992 32/24 Romas Ubartas (LIT) 65.12
1996 40/30 Lars Riedel (GER) 69.40
NOORIM VÕITJA: Alfred Oerter (*19.09.1936), 20 aastat ja 69 päeva - 1956 Melbourne.
VANIM VÕITJA: Ludvik DanZhk (*6.01.1937), 35 ja 240 - 1972 München.
NOORIM MEDALIVÕITJA: Ralph Rose (USA), 19 ja 170 - 1904 St. Louis.
VANIM MEDALIVÕITJA: John Powell (USA), 37 ja 46 - 1984 Los Angeles.
NOORIM OSALEJA: Folke Fleetwood (SWE), 17 ja 244 - 1908 London.
VANIM OSALEJA: Frantishek Janda-Suk (TCH), 46 ja 111 - 1924 Pariis.
ÜLEKAALUKAIM VÕIT: Armas Taipale 45.21, Richard Byrd (USA) 42.32 - 1912 Stockholm.
NAPIM VÕIT: Martin Sheridan 39.28, Ralph Rose (USA) 39.28 (võitja selgitati lisaheitega) - 1904 St. Louis.
NELI MEDALIT (1): Alfred Oerter, kuld 1956, 1960, 1964 ja 1968.
KOLM MEDALIT (1): Ludvik DanZhk, kuld 1972, hõbe 1964 ja pronks 1968.
KAKS MEDALIT (9): Martin Sheridan, kuld 1904 ja 1908; Armas Taipale, kuld 1912 ja hõbe 1920; Clarence Houser, kuld 1924 ja 1928, Adolfo Consolini, kuld 1948 ja hõbe 1952; Mac Wilkins (USA), kuld 1976 ja hõbe 1984; John Powell (USA), pronks 1976 ja 1984; Rolf Danneberg, kuld 1984 ja pronks 1988; Romas Ubartas, kuld 1992 ja hõbe 1988; Jürgen Schult (GDR/GER), kuld 1988 ja hõbe 1992.
KOLMIKVÕIT (3): USA - 1908, 1956 ja 1960.
EESTLASED (3): Gustav Kalkun, 15. koht (38.46) - 1924 Pariis ja 10. koht (43.09) - 1928 Amsterdam. Ain Roost (Kanada) - eelv. - 1972 München ja eelv. 1976 Montreal. Aleksander Tammert Jr.; eelv.; 25. koht (59.04) - 1996 Atlanta.
USA 13 9 13 6 7 4 224,0
FIN 2 3 - 2 - 3 38,0
GDR 1 2 - 3 1 1 29,0
HUN 1 - - 1 6 2 24,0
ITA 1 2 1 - - 1 22,0
TCH 1 2 1 - - 1 22,0
URS 1 1 - 1 2 3 22,0
GRE - 1 2 1 1 1 19,0
GER 1 1 - - 1 1 15,0
NOR - - - 4 1 - 14,0
FRG 1 - 1 - - 1 12,0
FRA - - 1 2 - - 10,0
CUB 9,0; LIT 9,0; BLS 9,0; SWE 8,0; Böömimaa 5,0; GBR 4,0; POL 3,0; ROM 3,0; AUT 2,0; TPE 1,0. Kullariike 10, medaliriike 16, punktiriike 22.
1996 ATLANTA
FINAAL. 31.07. 1. Lars Riedel (GER) 69.40; 2. Vladimir Dubrovshtshik (BLS) 66.60; 3. Vassili Kaptjuhh (BLS) 65.80; 4. Anthony Washington (USA) 65.42; 5. Virgilijus Alekna (LIT) 65.30; 6. Jürgen Schult (GER) 64.62; 7. Vitali Sidorov (UKR) 63.78; 8. Vaclovas Kidykas (LIT) 62.78; 9. Alexis Elizalde (CUB) 62.70; 10. Attila Horvath (HUN) 62.28; 11. Sergei Ljahhov (RUS) 60.62; 12. Adam Setliff (USA) 56.30.
VALIKVÕISTLUS (finaali kaksteist paremat). 29.07. I - 1. Riedel 64.66; 2. Dubrovshtshik 63.22; 3. Horvath 62.90; 4. Kidykas 62.74; 5. Schult 62.58; 6. Setliff 62.36; 7. Nick Sweeney (IRL) 62.04; 8. Bob Weir (GBR) 61.64; 9. Adewale Olukoju (NGR) 60.98; 10. Diego Fortuna (ITA) 60.08; 11. Svein Inge Valvik (NOR) 59.60; 12. Roberto Moya (CUB) 59.22; 13. Dashdendev Makhashiri (MNG) 59.16; 14. Igor Primc (SLO) 59.12; 15. Costel Grasu (ROM) 58.56; 16. Andri Kohhanovski (UKR) 57.90; 17. Marcelo Pugliese (ARG) 56.72; 18. Aleksandr Boritshevski (RUS) 56.46; 19. Roman Poltoratski (UZB) 51.96; 20. Jaroslav Zitnansky (SLK) 51.50.
II - 1. Alekna 64.50; 2. Washington 63.66; 3. Sidorov 63.42; 4. Ljahhov 62.42; 5. Elizalde 62.22; 6. Kaptjuhh 62.22; 7. John Godina (USA) 61.82; 8. Ramon Jimenez-Gaona (PAR) 61.36; 9. Li Shaojie (CHN) 60.20; 10. Marek Bilek (CZE) 59.86; 11. Aleksander Tammert Jr. (EST) 59.04; 12. Dragan Mustapic (CRO) 57.94; 13. Shakti Singh (IND) 56.58; 14. Vesteinn Hafsteinsson (ISL) 56.30; 15. Jason Tunks (CAN) 55.58; 16. Mickael Conjungo (CAF) 55.34; 17. Michael Möllenbeck (GER) 55.18; 18. Glen Smith (GBR) 54.88; 19. Chris Mene (SAM) 51.28. David Martinez (ESP) 0.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996