Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RANDO SOOME
Jõulud on meenutuste püha. Hetk vaikust, endasse süvenemist, mõtetes mälestusteraamatu sirvimist. Kohati tundub, nagu oleks terve aasta elatud vaid selle nimel, et jõulupühade ajal korraks aeg maha võtta ning kasvõi hetkeks käidud teele järgi vaadata.
Seinäjoe lähistel Kurika vallas süütab üks pikk habetunud mees jõululaupäeval küünla; süütab, et mõtiskleda hubaselt väreleva leegi paistel sellest, mis talle on elus tähtis - aususest, perekonnast, võitudest ja - mis seal salata - nappidest kaotustestki. Mehe nimi on Juha Mieto, toosama legendaarne Mieto, kes oma pika suusatajakarjääri jooksul tegi kaasa neljal olümpial, võites sealt viis medalit. Viis medalit, millest vaid üks on kuldne. Ja küllap just sellepärast tunnevad spordisõbrad Mietot igavese teisena, ebaõnne sõdurina, kes tiitlivõistlustel ülekohtuselt sageli pidi kaotaja kibedat leiba sööma.
Dramaatika musternäidisena on ajalukku läinud 1980. aasta Lake Placidi olümpiamängude 15 kilomeetri distants, kus Mieto kaotas kulla rootslasele Thomas Wassbergile vaid ühe sajandiksekundiga. Mõelda vaid, ühe sajandikuga, kuue sentimeetriga! Õnnejumal, kus olid su silmad, võiks Juha Mieto veel tänagi küsivaid pilke taevalaotuse suunas saata, aga ta ei tee seda.
«Jumal on inimeste endi väljamõeldud müüt, ma ei usu, et ta tegelikult olemas on,» avab Mieto oma hinge «Postimehele» antud eksklusiivintervjuus.
On 1980. aasta 17. veebruar. Lake Placidi olümpiamängude meeste 15 kilomeetri suusatamine hakkab lähenema lõpule ja lahtine on veel vaid kuldmedali saatus. Kindel on ainult see, et esikoht kuulub ühele kahest habemikust - Juha Mietole või rootslasele Thomas Wassbergile. Aga kummale?
Juha Mieto on finishis! paiskavad raadio- ja telereporterid eetrisse tõenäolise võitja nime ning kordavad vuristades suurel staadionitablool põlevat lõppaega - 41.57,64. See on superklass!
Aga finishisse tulemata on veel Thomas Wassberg, too lendav rootslane, kelle vorm paistab olevat hirmuäratav ning tahe võita raudne. Aga kas ta jõuab? «Päris kole oli seal finishis seista ja vaadata Wassbergi lõpuspurti,» meenutab Mieto oma toonaseid tundeid. Wassberg tuligi, ta lausa lendas üle finishijoone ning Mieto, suusastaadioni publik ning kümned miljonid televaatajad ei uskunud oma silmi - Wassbergi aeg 41.57,63 oli sajandiksekundi võrra parem kui Mietol.
«See oli suur pettumus. Õnneks olin ma Lake Placidis juba 30aastane ning maailm oli õpetanud mind kaotusi taluma,» räägib Mieto ning lisab, et kui sama situatsioon oleks juhtunud umbes kümmekond aastat varem, olnuks tema raev mõõtmatu.
Sajandiksekundiline kaotus tõi pisarad silma paljudele spordisõpradele - nii sümpaatse mulje oli ligi kahemeetrine Mieto neile jätnud. Ainult õnnel polnud soome suusahundiga kõige parem läbisaamine - miks ta muidu Mietole nii tihti selja pööras.
Juba 1972. aasta Sapporo olümpial sai Mieto omal nahal tunda kaotusevalu, kui 15 kilomeetri distantsil edestas pronksmedali saanud norralane Ivan Formo teda vaid kuue sajandikuga. Edasi tuli 1974. aasta Faluni MM, kus Mieto oli oma sõnutsi elu parimas vormis, ent jälle segas kaarte ebaõnn. 30 kilomeetrilt tuli hõbe, aga poole lühemal distantsil pidi ta taas leppima neljanda kohaga. Ja miks? «Kõigil teistel olid all plastiksuusad, ainult meie sõitsime veel vanade puusuuskadega,» kirub Mieto.
Ainsa olümpiakulla võitis Mieto 1976. aastal Innsbruckis, kui Soome teatemeeskond tuli Norra ja N. Liidu ees üllatuslikult esimeseks. Mieto tunnistabki nüüd, et olümpiakuld on talle küll tähtis, ent armsaim ning kõige südamelähedasem auhind on ikkagi too Lake Placidi 15 kilomeetris Thomas Wassbergi järel saadud hõbemedal.
Härrasmehena tuntud Wassberg pakkus Mietole kuldmedali jagamist, ent soomlane keeldus. Miks? «Minu arvates oli alandav võtta vastu medal, mis tegelikult mulle ei kuulu ning mis oli jagatud juba suusarajal,» selgitab Mieto oma vastuargumente, kuid suhtub soojalt Wassbergi siirusesse.
Pärast sellist dramaatilise lõpuga duelli istus ümarlaua taha Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) juhtkond ning otsustas, et juuksekarva tulevikus enam lõhki ajama ei hakata - sajandiksekundite kasutamine tuleb suusatamises lõpetada. Kõlab ehk irooniliselt, aga Mieto meelest oli see täiesti vale otsus. «Dramaatika kuulub spordi juurde ning teleri või raadio kaudu võistlusele kaasa elavale spordisõbrale tuleb pakkuda põnevust,» usub Mieto.
Juha Mieto on läbi ja lõhki maapoiss. Sündinud ja kasvanud Kurika lähistel maatalus, kus ümberringi laiusid metsad ja põllud, õppis ta juba lapsest alates füüsiliselt rasket tööd tegema. «Tähtsaim asi, mida isa-ema mulle õpetasid, oli tööarmastus,» meenutab Mieto sooja südamega oma lapsepõlvekodu. Metsas palehigis puid langetades või siis põllult raskeid kive korjates sai ta tugeva põhja alla oma tulevasele suusakarjäärile.
Mitmekülgse sportlasena tegi Mieto noorena ilma nii pikamaajooksudes, vasaraheites, võrkpallis, kui ka suusatamises, ent mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kaalukauss kalduma suusatamise kasuks. «Küllap sellepärast, et suusatamises tulid kõige paremad tulemused,» selgitab Mieto põhjust, miks ta andis sõrme lumelaudadel mäest üles ja alla liuglemisele. Sõrm läks ning koos sellega ka terve käsi. Mietost sai 20-aastaselt, pärast sõjaväest naasmist, professionaalne sportlane. Suusaliit andis stipendiumi ja puha. Ainult et avalikult ei saadud sellest häältki teha: proffe ju olümpiale ei lubatud. Rahagi ei saanud otse pangaarvele kanda, vaid see tuli poetada vaikselt sukasäärde.
Juha Mieto tegi kaasa neljadel olümpiamängudel ning lõikas sealt saagiks viis medalit. Kas seda on vähe või palju? Peaks nagu olema piisavalt, ent Mieto südamesse on jäänud terav okas sellepärast, et individuaalne kuldmedal jäi tal olümpialt võitmata. Mieto tegi kaasa veel 1984. aastal Sarajevos, saades teatenelikus pronksi, ent siis leiti Soome Suusaliidus, et tema täht on kustunud. Vanale hobusele ei leitud enam tööd. Mieto oleks oma sõnutsi tahtnud sõita veel ka 1988. aasta Calgary OMile, aga kui ikka öeldakse selge sõnaga ei, siis... olgu nii. Mietost sai 1984. aastal Soome suusaradade vabahärra, kes oli prii igasugustest kohustustest koondise ees ning kes võis sportida vaid oma lõbuks. «Mul oli Soome Suusaliidu arvel umbes 300 000 marka ning et seda summat ei saanud rahana välja võtta, hakkasin seda kulutama kodumaal suusavõistlustel käies,» räägib Mieto. Suusk libises lauldes ning Mieto nautis Soome kaunist talve ning maitses, kui mitte alati võidu-, siis vähemalt osavõturõõmu. Veel 1989. aastal, 40-aastasena, tuli Mieto Soome meistrivõistlustel 30 kilomeetri distantsil kolmandaks.
Juba 80ndate aastate hakul hakkas Mieto vabakutselisena tegema igasugust reklaamitööd. Käis näiteks kaubamajades kirvevartele autogramme jagamas ning sellise terariista ostsid ka need, kel lähim mets on paarikümne kilomeetri kaugusel. Juba prestiizhi pärast. Sõnaga, Mieto tuntud nime ning ausa mehe imidzhiga hakati tegema raha, palju raha. Täna tunnistabki Mieto ausalt, et vaevalt ta nimel oleks nii kõrge hind ja nõnda müüv kõla ilma kurikuulsa kaotuseta Wassbergile. Sangariga, kes suusaradadel on pea püsti kaotusi talunud, tahab aga igaüks isiklikult vestelda, õlale patsutada, lohutada ning... enesele märkamatultki ostavad inimesed jutuhoos kaubamajast ka igasugust pudi-padi kaasa. Mieto ju soovitas seda! Veel praegugi käib Mieto K-kaupluseketi reklaamimannekeenina poest poodi ning aitab müüjatel oma kaubast kiiremini lahti saada. «See töö sobib minu iseloomule,» on ta hetkeseisuga rahul, kuid samas kurdab, et aastavahetusel tema leping lõpeb ning uut kontrahti pole ikka veel sõlmitud. Ega nüüd ometi teda ärimaailmaski vanaks hobuseks pole tembeldatud?
Mietole meeldib rahvale esineda ning rahvale meeldib Mietot kuulata ja vaadata. Huvi on niisiis vastastikune. «Inimesed teavad, et mina teen oma tööd ausalt. Ma pole esil sellepärast, et mõnda paremat tööpaika sihtida või siis poliitikasse pürgida,» on Mieto oma tõekspidamistele truuks jäänud. Just ausust hindab Mieto inimese iseloomuomadustest tähtsaimaks. «Mind ajavad kõige rohkem vihale sellised inimesed, kes nina ees räägivad ühte, ent selja taga teevad teist.»
Ka jõulueelne inimeste ostuhullus ei mahu Mietole pähe, kuigi ta saab palka selle eest, et mõnele lihtsameelsele hingehinda maksvaid ja kohati lausa tarbetuid asju - ninakarvade pügamiseks mõeldud käärikestest elektrihambaharjadeni - maha müüa, ei saa ta aru, miks inimesed just jõulude eel korraga oma rahanatukese peale vihaseks saavad. «Lausa imelik on vaadata, kuidas rahvas läheb enne jõule nagu arust ära. Minu lapsepõlves olid kõik kingitused tagasihoidlikud, ent tänapäeval tundub, et inimestele ei kõlba enam miski,» räägib Mieto pisut kurva hääletooniga. Kõigest on tunda, et Mieto on tüdinud sellest meeletust kiirusest, mis aasta lõpus aina kasvab. Ta igatseb kodu järele.
«Kodu on mu kindlus,» iseloomustab Mieto ehtinglaslikult oma perekonna pesapaika; perekonna, kuhu peale tema kuuluvad veel abikaasa Minna ja kaheksa-aastane poeg Petteri. «Jõululaupäeval oleme kõik kodus, sööme-joome ja käime saunas,» muutub Mieto lähenevatest jõulupühadest rääkides kuidagi mõtlikuks. Kuusk on toodud tuppa, äragi ehitud, nüüd tuleb veel ainult küünlad põlema panna.
Mietode pere jõuluvana pole tänavu mitte pereisa ise, see ei tule ka päris Rovaniemilt, vaid hoopis Kurika jõuluvanade laenutuskontorist. Ent see polegi oluline. Tähtis on hoopiski vaikus, harras tunne ja... mälestused, need kallid mälestused. «Jõuluõhtul ei unista ma õigupoolest millestki, meenutan möödunut ja loodan ainult, et jõuluvana mulle mõne hea raamatu tooks.»
Habemik suusahunt tunnistab, et romantikut pole temas mitte üks raas. «Armastusromaane ma küll ei loe, ka seebiooperit, seda «Vaprad ja ilusad» või mis ta on, ma ei vaata,» naerab Mieto ning tunnistab, et tema lemmiklektüüriks on vanade Talvesõja veteranide mälestused. Nii isamaaline mees, nõnda sinivalge soomlane on Juha Mieto.
Jõulukuuse kõrval seasinki süües ja värisevat küünlaleeki silmitsedes on Mietol aega filosofeerida sellegi üle, miks õnn teda sportlasekarjääri jooksul nii tihti maha jättis. «Ma pole lihtsalt suusatajana õnnesärgis sündinud,» usub Mieto, kuid on tänulik selle eest, et pärast spordiga hüvastijätmist on tal elus kõik hästi läinud. Spordiga hüvastijätmist? See oli küll pisut kohmakalt sõnastatud, sest veel praegugi algab Mieto hommik suusaringiga. «Aina, kui olen kodus, panen peale ärkamist lumelauad alla,» muheleb Mieto ning tunnistab, et suusaringi all mõtleb ta 30-40-kilomeetrilist sõitu metsas. «Alles pärast sellist suusaringi on mul mõnus olla,» räägib ta kolmetunnilisest tuulega võidu tuiskamisest, kui maailma kõige loomulikumast ja meeldivamast tegevusest. Umbes nagu eakas kalamees, kes enne hommikukohvi alati paar-kolm tundi lähedalolevas jõekäärus õngekorgi taga vanast harjumusest omaette tukkumas käib.
Mieto ei varja, et vana kooli mehena eelistab ta uisutehnikale klassikalist stiili. «Vaid klassikaline tehnika on see õige suusatamine. Uisusammuga sõitmine on kui kiiktoolis istudes värske õhu hingamine,» pole Mieto tänapäeva moesuunast põrmugi vaimustatud, kuid tunnistab, et vahel, kui pole olnud aega korralikult suuski määrida, on temagi teinud pattu ja sõitnud uisustiiliga.
Paljud tippsportlased on pärast oma karjääri lõppu vajunud sügavasse masendusse, hakanud jooma või muutunud fanaatilisteks usklikeks. Küllap tundub spordijärgne maailm, kus keegi neile enam ei aplodeeri, kus neid pahatihti enam ei mäletatagi, liiga külma ja tühjana. «Viin toob ainult hetkeks mõnusa soojatunde, pärast seda vajub inimene jällegi kassiahastusse,» teab Mieto ja tunnistab, et tema suhe alkoholiga on mõõdukas. «Pean ennast tugevaks inimeseks, kes tallab väliskeskkonna mõjudest hoolimata oma rada. Mu hinges valitseb tasakaal ja ma ei vaja oma enesetunde tõstmiseks alkoholi abi.»
Ka usuga on Mieto ammuilma kõik asjad selgeks teinud. Eelkõige usub ta iseendasse. «Jumal on inimeste endi väljamõeldud müüt ja ma ei usu tema olemasolusse,» kergitab Mieto kardinat oma hingeakna eest, kuid lisab, et tal pole midagi nende vastu, kel jumalast on oma nägemus. Tõsi, kord on Mieto vaielnud ühe inimesega teemal «kas jumal on olemas» ning tema arvamus oli siis ja on nüüdki, et kõigepealt sündisid siia maailma inimesed, kes on kirjutanud Piibli ja loonud jumala oma fantaasia abil, mitte vastupidi.
«Sportlased on tegelikult ju kunstnikuhingega. Neis on peidus kaks poolt - kivikõva koore all tuksub tihti õrn ja hell süda,» selgitab Mieto oma nägemust ja jätkab. «Just kunstnikuhinged on liiga altid alistuma kõigile välismaailma mõjudele, ka alkoholile ja usule.» Mieto tunnistab, et temaski on tegelikult olemas nii kõva kui ka hell pool, ainult et tema on elumere tormidele ise suutnud vastu seista ning oma hingeseisundi tasakaalus hoida. Kui on raske, siis tuleb seda ka välja näidata, mitte kõike enda sees kanda. Kasvõi pisaraid valada, kui vaja. «Ka mehed tohivad nutta, see pole märk nõrkusest,» on Mieto veendunud.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996