Aastasse mahub tohutult sõnu, President Lennart Meri, Maarahva Erakonna esimees Arnold Rüütel, Riigikogu esimees Toomas Savi, (Eks)välisminister Siim Kallas, Koonderakonna esimees peaminister Tiit Vähi, Tallinna volikogu (eks)esimees Mart Laar, Koonderako

ENNO TAMMER

Aastasse mahub tohutult sõnu, leidsin, kui püüdsin üle lugeda tehtud intervjuusid samal küljel. Üle lugedes hakkasin ütlemisi välja noppima ning märkamatult sündis intervjuu. Kahtlemata ääretult subjektiivne intervjuu.

Kui Lennart Meri ei ole Eesti Vabariigi president, kes siis võiks olla Eesti Vabariigi president?

Vaadake, ma vist kusagil olen juba vastanud, et Eestis on umbes 25 000 inimest, kes vastavad kahele vajalikule kriteeriumile - vähemalt 40-aastane ja Eesti Vabariigi kodanik. Et ma ei tea kõigi nimesid, ei taha ma kedagi solvata loetelust väljajätmisega.

Nõusolek taaskandideerida tähendab vähemal või suuremal määral riski jääda ka kaotajaks. Kuivõrd te olete valmis kaotama? Või on teil nii kindlad lepped juba tagataskus, et see võit tuleb varem või hiljem?

Loodan, et Eestis on tagataskute ja tagakambrite ja tagatubade aeg möödas. Mul ei ole midagi tagataskus, näete, tühi (näitab tagataskut, mis tõesti tühi - E.T.)

Vähem kui aasta tagasi küsisin teilt, kas Eestil on veel aega. Seekord küsiks: kas Eestil on tulevikku? Võibolla on see veidi narr küsimus, kuid ometigi sooviks teie vastust.

Eestil on alati tulevikku. Aga ma eelistaksin, et see tulevik - mida iga Eesti Vabariigi kodanik näeb mõistagi erinevalt, aga millel on ometigi üks ühisosa, ja see on kõigi Eesti Vabariigi kodanike ühine nägemus jõukamast, sõbralikumast, koosmeelsemast Eestist - et selle tuleviku saabumine oleks garanteeritum ja kiirem.

On kahjuks õige, et kaugeltki mitte kõik eestlased pole mõistnud, et olukord aastal 1996 on väga paljuski erinev sellest, mis oli 1991. Kusjuures me ikka veel lähtume väga kitsastest omahuvidest, egoismist ja ei lähtu mitte kõigepealt Eesti ja eesti rahva ühishuvidest.

Miks te äkki presidendi volituste lõpus olete nii visalt püüdnud endale maad saada? Ja mitte lihtsalt maad, vaid neemetippusid.

Võin öelda üht: olen esitanud täpselt samasuguse avalduse nagu mistahes Eesti Vabariigi kodanik. Ja ma olen Eesti Vabariigi kodanik. Olen igale paberile alla kirjutanud oma ees- ja perekonnanime, mitte kunagi aga kui president.

Olen enesestmõistetavalt lähtunud sellest teadmisest, et kõik seadused kehtivad võrdselt kõigi Eesti Vabariigi kodanike suhtes, kaasa arvatud ka avalik enampakkumine.

Võin teile öelda, et mu ema on sündinud Noarootsis. Ja vene ajal ei suutnud ei tema ega mina mitte kordagi külastada tema sünnikohta.

See võib olla täiesti sentimentaalne põhjus, miks ma olen - ütleme ikkagi lausa Paslepasse armunud. See on ju üks kivikängas, paari männiga ja kõrkjad...

Erinevalt ametisolevast presidendist te end vist suitsuga ei mürgita?

Peaaegu mitte. Kuid õhtuti suitsetan küll ühe sigareti. Seda mitte suitsu, vaid rohkem rituaali pärast. Võtan päevatöö kokku ja siis tõesti teen ühe...

Koos väikese napsiga?

Ei. Minu alkoholitarbimine on peaaegu null.

Teile on avalikult peale laotud Alzheimeri tõbe. Kui selge teil endal on, kes ja miks seda tegi. Või on õige küsida: milline poliitiline jõud?

Ausalt öeldes see mind ei huvita. Küllap see oli presidendivalimiste kampaania esimene laine. Neid laineid on teisigi veel. Meil on demokraatlik ühiskond, igaüks mõtleb ja räägib, mida ta võimalikuks ja vajalikuks peab.

Ja teid isiklikult süüdistus Alzheimeri tõves ei häiri, jätab külmaks?

Võibolla on mõni veel kusagil midagi öelnud. Selle eest ei ole inimene kunagi kaitstud. Jäägu kõik need asjad ütlejate ja tegijate südametunnistuse küsimuseks.

Vahel näib, et teie nime - see tähendab, et teid ennast - on lihtsalt ära kasutatud. Et olete ühele või teisele jõule vaid häälte kogujaks.

Noo, ma ei ole kunagi enda ette seadnud sellist küsimust, seda enam probleemina. Olen lihtsalt jõudumööda kaasa aidanud murede-probleemide lahendamisele, andnud oma osa. Kuivõrd on mind keegi selle käigus ära kasutanud, jäägu see ka nende inimeste südametunnistuse asjaks...

Miks on juhtunud nii, et viimase statistika kohaselt oli Savi juhatanud 120 istungit, endine aseesimees Arvo Junti 20 ja aseesimees Arnold Rüütel viit?

/- - -/ Ka Rüütel ei tundnud tõenäoliselt südamepiinu selles suhtes, et mind kuidagi aidata. Ta võttis ka vastu võimalusi teha kõike muud kui juhatada täiskogu istungite saalis tööd.

Erinevail hinnanguil on Savile antud 80 häält nii tugev poliitiline märk, et Savi peaks taaskord üle kinnitama, et ei kavatse presidendiks kandideerida. Kokkuvõttes on see märk, et ta on inimene, kes on võimeline saama Riigikogu kahekolmandikulise häälteenamuse.

Nüüd ütleks ma nii, et Tammer tuletab meelde ühe rahvahulgas küllalt levinud anekdoodi. (Savi käsi hakkab tegema ümaraid silitamisliigutusi - E.T.)

Ema silitab poja pead, tema käsi libiseb kogu aeg ümaralt üle poja pea ja ema hakkab äkki ütlema: kandiline, kandiline, kandiline, ning käsi hakkab ka tegema kandilise pea silitamist.(Savi käsi teeb kandilist liigutust - E.T.) Kui sellest midagi välja lugeda, siis see oli minu vastus.

Niisiis ikkagi kandideerite?

Ei, vastupidi. Minu pea on ümmargune.

No kui keegi silitab ja silitab...

Need on ajakirjanike spekulatsioonid.

Venemaa välisministeerium levitab teadet, et Saksamaal viibides süüdistas Kallas Venemaad paljasõnaliselt revanshismi psühholoogia kujundamises. Mida Kallas siis Saksamaal ütles?

Et sündmused Venemaal võivad muutuda ohtlikuks ning meeleolud Venemaal kasvavad selliseks, et võidakse naaberriikidele kallale tungida, seda ma rääkisin. Sellise ohu eest ma hoiatasin.

Kuid revanshismist ma päris ei rääkinud. Ilmselt on tõlkes veidi segi aetud sõna revenge tähendus ehk siis «kättemaksu» tähendus.

Küsimus on selles, et paljud poliitilised ringkonnad Venemaal näevad Eestis sellist riiki, millest sai alguse Venemaa lagunemine. Ja teiseks riiki, mis on endistest liiduvabariikidest kõige rohkem läände ära pööranud. Nii tekibki psühholoogiliselt kättemaksu hetk ning tahetakse iga hinna eest Eestit lämmatada.

Endine välisminister, Reformierakonna esimees Siim Kallas, andsite täna ametlikult ministeeriumi üle. Kahju ei ole?

Natuke on.

Kui natuke?

Ega nüüd mehed saa nii väga emotsioonide kütkes olla...

No ma ei arvagi, et peaksite nutma puhkema. Kahju selles mõttes, et kas nüüd ei löönud välja, et jonni ajamine oli ehk vale?

Poliitika on üks tervik. Kui sellest rebida välja vaid suhe minu ja välisministeeriumi vahel, siis võinuks jätkata küll. Oleksin hea meelega jätkanud. Aga erakonna esimehena on see suhe hoopis teine.

Kui võimalikuks üldse peate, et selle Riigikogu pinnalt veel mõni järjekordne valitsusliit kokku klopsitakse. Mina isiklikult ei usu.

Olen teiega nõus, olen selles suhtes ka võrdlemisi skeptiline. Realistlikum hinnang on, et kuni järgmiste valimisteni püsib see valitsus. Kui valitsus nüüd ise ei anna mingeid huvitavaid põhjusi, et kaotab osa oma praegustest toetajatest parlamendis.

Ja teile ei tundu, et 2,5 aastat sellele Riigikogule oleks veidi liiast?

Kas tuleb uus ja parem?

Reformierakonna esimees Kallas hindas poliitilist seisu nii, et mingil hetkel valis Koonderakond selge taktika valitsusliidukaaslase Reformierakonna mahategemiseks. Te muidugi ütlete, et see ei ole tõsi.

See tuletab meelde prantsuse filmi «Abielu», kus ühest abielulahutusest räägitakse nii mehe kui naise suu läbi. Arvatavasti on see siis naise suu läbi räägitud.

/- - - / Kuid Heiki Kranich tõi välja uue relva, mida ta nimetas, et Edgar Savisaar ja Keskerakond on Reformierakonna ja Kranichi sõbrad. Meil ei olnud muud võimalust, kui vastata: Kranich on meie sõber, kõik Kranichi sõbrad on meie sõbrad, järelikult on Savisaar ka meie sõber.

Sündmused on arenud aga pöörase kiirusega. Kui mitu korda olete mõelnud sellele, et ehk peaksite ise tagasi astuma?

See ei ole Eesti riigi põhiline küsimus. /- - -/ On vaid Vähi-vastane sõda Eesti poliitikas, poliitika tegemine on pigem nagu Vähiliit...

Vähiliit?!

See on liit, mis võitleb Vähi vastu. See kõik on kuidagi paranoiline, või näiteks see, kui Kallas tänases «Äripäevas» ütleb...

Kallas teatas, et Vähi jälgis teda.

Teate, nii tühise asjaga nagu Kallase jälgimine ei ole Eesti Vabariigi peaministril aega tegelda.

Aga igasugused hirmutamised poliitikas, et nüüd nemad lähevad istuma mingile idarongile... Teate, sellega võib metsas väikest Nukitsameest hirmutada, mitte eesti rahvast. Eesti rahvas on piisavalt pragmaatiline.

Olete üht-teist juba näinud?

/ - - - / Võim Tallinnas on vahetunud. Ja kui nüüd vähegi terve mõistusega inimene võtab neid vanu pabereid kätte... Teate, siis on kaks võimalust, kas paberite tegija on loll või on ta korruptant.

Aga võibolla tõesti, et on loll?

Nojaa, aga ametist peab ta lahkuma igal juhul. Me kavatseme sellised inimesed ametist vabastada. Ma ei ütle, et me anname nad kõik kohtu alla, ma ei ütle, et paneme vangi, kuid ametist vabastame. Üks kahest võimalusest on piisav põhjus. Ei kavatse hakata arutama, kumb võimalus.

Ühesõnaga - tuhnite paberites, otsite «endiste» patte?

Mul ei ole vaja neis tuhnida, need paberid jooksevad ise kätte. Probleeme on nii palju, need ainult hüppavad üksteise järel lauale...

Minu jaoks on põhiküsimus, miks oli vaja ajada leping Keskerakonnaga laiemaks kui Tallinna valitsemine. Miks oli vaja sellised ärritavad punktid üldse sisse viia?

See on meie erakonna probleem. Erakond ja juhatus otsustavad, kas peame vajalikuks teha ettepanekuid praeguse liidu laiendamiseks või ei. Eelnevaid konsultatsioone ei ole vaja mingil juhul teha. Oleme iseseisev erakond, oma kindla programmiga. Ka tulevikus sõlmime lepinguid ilma, et võtaks enne kelleltki viisa lepingu sõlmimiseks.

Paraku on see ikkagi tehing, mis tõi Tallinnas võimule lisaks Koonderakonnale ja Keskerakonnale ka venelased, alates ja lõpetades kõige intrimeelsematega.

See ei ole tehing. See on koostööleping, mille üks osa tõepoolest näeb ette Tallinna tasemel koostöö. Kuid selles ei ole sõnagi sellest, et moodustatakse koalitsioon, kuhu kuuluvad ka vene erakonnad.

Nüüd olete mõned päevad olnud Tallinnas, andsite lõpliku nõusoleku. See tähendab, et teie kindlus sisepoliitilise stabiilsuse osas on kasvanud?

Ma ei tegele Eesti sisepoliitikaga ega soovi tegeleda sisepoliitikaga. Praegu on lihtsalt hädavajalik, et oleks kindel välispoliitiline liin ja stabiilsus. Selles osas ei tohi tekkida mingeid kahtlusi, et võimalik oleks kõikumine.

Kuid ametisse astudes tahaks te kindlasti olla kauem välisminister kui kuu või kaks?

Ma ei oska öelda, kui kaua miski kestab. Mina käsitlen oma tööd siin praegu kui panust, mille annan Eesti välispoliitikasse. Teen oma parima ja kui poliitiline olukord muutub, siis usun, et ikka olen teinud oma parima.

Keegi ei oska ju öelda, kui kaua valitsused kestavad. Võiks mõelda natuke laiemalt, et mistahes inimene, kes tuleb mistahes valitsuse ministriks...

Peab arvestama, et on ajutine?

See on ajutine tegevus. On alati olnud ja sellega peab arvestama.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996