Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ARGO IDEON
Põhja-Eesti Panga (PEP) liitmine Ühispangaga ei tähenda osapoolte hinnangul PEPi tasuta üleminekut, ehkki riik katab tehingu skeemis lõviosa PEPi 150 miljoni krooni suurusest laenukahjumist.
Ühispanga juhatuse esimehe Ain Hanschmidti sõnul ei saa PEPi üleandmist kuidagi nimetada riigipoolseks sotsiaalabiks Ühispangale, isegi puhtfinantsiliselt ei tulnud pank kätte tasuta. Oma 10 miljoni krooni suuruse osaluse PEPis ja osa oodatavat kasumit pidi ka Ühispank maha kandma.
«Tuleviku seisukohalt on selge, et Eestis jääb järele viis-kuus panka,» väitis Hanschmidt. «On kaks varianti - kas nad konsolideeruvad ise õigel ajal või hakatakse kedagi turult välja lükkama. Eesti majanduse seisukohast on parem teha otsused õigel ajal.»
Liitumise järel Ühispanka Eestis suuruselt ainsana edestava Hansapanga juhatuse esimees Jüri Mõis arvas eile, et kui riik Põhja-Eesti Panga halvad laenud kinni maksab, on ta käitunud soliidselt.
«See on emotsionaalne probleem, et miks riik niimoodi teeb. Minu meelest seal midagi halvakspandavat pole - kes see teine siis ikka maksab kui omanik. Eks ema ja isa peavad ka iga ulaka poisi katkivisatud akna välja maksma,» lausus Mõis «Postimehele».
Valitsus loobub pangandusest
Rahandusminister Mart Opmanni sõnul on Põhja-Eesti Panga liitmisel Eesti Ühispanga külge tegemist üleminekupanganduse lõpetamisega, mida pidanuks ükskord tegema nii või teisiti.
«1992. aastast peale kuhjati Põhja-Eesti Panka laenuportfelle Union Baltic Bankist, Põhja-Eesti Aktsiapangast, Sotsiaalpangast ja mujalt, oluline osa panga aktsiakapitalist sisuliselt raha ei teeninud. On täiesti selge, et tänasesse, madala tootlikkusega PEPi ei oleks suuri erainvestoreid sisse tulnud,» kinnitas Opmann eile «Postimehele».
Mullu asetas PEPi investoriks kaasatud Ühispank riigipanka uue juhtkonna, mis on Opmanni hinnangul töötanud fantastiliselt. «Ühe variandina oleks ju olnudki võimalik jätta PEP vegeteerima, et juhtkond töötaks järgmised seitse aastat palehigis eelnevate krahhide tasateenimiseks,» arutles minister. Sellest loobumist põhjendas Opmann, et PEP jäänuks Eesti panganduse kiirele arengule jalgu ja sõltunuks suuresti riigi rahast, samal ajal ei soovi aga valitsus ega Eesti Pank kommertspanganduses üldse osaleda.
«Nüüd võiks muidugi öelda takkajärgi, et järsku oleks PEPi ikka pidanud panema pärast puhastamist avalikule enampakkumisele. Aga pangandus on nii tundlik küsimus, et kartlike klientide lahkudes oleksime ehk pidanud seejärel hoopis likvideerimisega tegelema hakkama,» seletas Opmann ka teisest alternatiivist loobumist.
«Mina ei ole seisukohal, et üks või teine pool läbirääkimistel võitis,» kommenteeris Opmann riigi ja Ühispanga kõneluste tulemust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENNO TAMMER
Peaminister Tiit Vähi uus majandusnõunik Ardo Hansson, kes nõustab ka Mongoolia valitsust, ütles eile «Postimehele», et liigne enesekindlus võib majanduses olla ohtlik.
Teid võiks koos välisminister Ilvesega nimetada Vähi päästemeeskonna liikmeiks. Tunnustatud väliseestlastest spetsialistid tulevad päästma peaministrit, kelle mõni lepe ei näi väljast just eriti soodne.
Minu eesmärk ei ole kedagi päästa. Võrdlus Ilvesega on ilmselt õige. Tulime arvatavasti üsna samadel kaalutlustel.
Alguses ma kõhklesin samamoodi. Kuid lihtsalt praegu on selline aeg, eriti kui on toimumas Euroopa Liiduga ühinemine, et tuleb vaadata, kas annab midagi selle ameti kaudu ära teha.
Mis sai teie puhul määravaks, et võtsite ikkagi pakkumise vastu? Vaevalt palk?
Arvan, et mingil määral ikkagi selline väljakutse, et kas annab hoida reforme rööbastes...
Hoida reformid õiges sängis. Kuid võib ju minna teisitigi.
Olen endale teadvustanud, et see on riskidega seotud ega tarvitse niiviisi minna. See ebaselge poliitiline maastik tegi tuleku natuke huvitavamaks. See seis, et kas valitsus on praegu vasak- või parempoolne, kus on valitsuse toetus, kas on enamus- või vähemusvalitsus...
Selline seis tõesti kutsub, huvitab?
Jaa. Selles mõttes, et kui see tegelik koalitsioon, mis tekib, on natuke laiem kui välja paistab, siis võibolla annab ehk midagi rohkem teha.
Võib järeldada, et asute ametisse selge suunaga hoida peaministrit tagasi, kui Vähi tahab ootamatuid vasaksamme majanduses tegema asuda?
Ma ei saa teda tagasi hoida...
Saate anda nõu üht või teist sammu mitte teha.
Minu ülesanne on anda nõu ja seda radikaalse turumajanduse seisukohalt.
Ja see amet saab olema teie põhitöökoht?
See on praegu põhitöökoht. Rootsis, kus oli alaline töökoht, olen võtnud palgata puhkust. Olen hiljuti natuke töötanud Mongoolia valitsusega ning võibolla käin seal üks-kaks korda...
Mongoolia valitsus?!
Jaa. Neil tuli niiöelda Laari valitsus võimule. Noored ja radikaalid. On sama seis, mis Eestis 3-4 aastat tagasi. Eesti kogemusega saab seal päris huvitavalt tööd teha ning nad on ise sellest väga huvitatud.
Kaks nädalat tagasi vestlesin teie eelkäija Hardo Pajulaga. Üheks vestluse teljeks kujunes Pajula tõdemus, et ei maksa eriti hõiselda Eesti majanduseduga. Kuivõrd jagate sellist lähenemist?
Jagan seisukohta, et Eesti välismaine on natuke parem kui tegelikkus on. Eesti tegelikkus ei ole nii halb, aga see, kuidas Eestit kirjeldatakse välismaal, on natuke utopistlik...
Üle paisutatud?
Jaa, üle paisutatud. Umbes, et ei ole siin korruptsiooni, ei ole probleeme, kõik areneb ainult tõusujoones... Liigselt positiivne renomee.
Mis võib tähendada, et kui Eestisse tulev raha põhineb mitte tegelikul pildil, vaid liigsel eufoorial, siis võib karta, et kui ükspäev jõuab kohale natuke hallim tegelikkus, tekib mingi vastureaktsioon. Üks asi on öelda, et Eestil läheb hästi. Teine, et Eestil läheb imehästi. Ei usu analüüsi, et läheb imehästi...
Praegu arvan, et riskid on suuremad. Mitte et saaks ennustada, et midagi hirmsat hakkab juhtuma, vaid lihtsalt Eesti majandus on natuke haavatavam.
Haavatavam. Võrreldes mis ajaga?
Haavatavam, ütleme, kui aasta tagasi. Lihtsalt sellepärast, et kui peaks toimuma kapitali sissevoolu oluline aeglustumine, siis see annaks Eesti majandusele negatiivse löögi.
Kuidas te ise seisu iseloomustate? Leppisime vist kokku, et imeedu pole. Kuid mis see seis siis on?
Arvan, et seis ettevõtte tasandil on küllaltki hea. On väga palju lootustandvaid märke võrreldes näiteks teiste endiste N liidu vabariikidega...
Vabandust, aga mulle meeldis Pajula mõttekäik - miks peame end võrdlema teiste liiduvabariikidega. Ehk: kas saab pidada eesmärgiks olla esimene niiöelda kolmandas liigas.
See on loomulikult küsimärk. Arvan, et seniste saavutuste hindamiseks on see õige mõõdupuu. Väga hädaohtlik oli, kui vaatasime lääne taset, vaatasime enda taset ja ütlesime, et meil läheb väga halvasti. See oli ka vale mõõdupuu.
Kui vaadata tulevikku, kui näeme, et oleme saavutanud mingit edu, siis ei tohiks latt jääda samale tasemele, vaid latti peaks järkjärgult tõstma.
Tulles katkenud jutu juurde tagasi, siis praegu on võimalikud raskused rohkem finantsvaldkonnas..
See tähendab - mida?
See on maksebilansi küsimus ning selle võimalikud mõjud. Näiteks riigieelarve küsimused, mis vähemalt mõnes aspektis on näidanud hargnemist. Esiteks näiteks see kohalike omavalitsuste laenubuum...
Kohalike omavalitsuste laenukoorem on tapvalt suur?
Minu meelest väga kardetav nähtus. Isegi kui keskvalitsusel oli eelarve tasakaalus, siis see viis rivist natuke välja.
Teine näide minu meelest on pankurite tohutu enesekindlus stiilis: nüüd on kõik probleemid lahendatud, meie oleme targad, teised niiöelda võrreldavates riikides ei ole nii targad, nüüd paneme gaasi põhja, lihtsalt areneme ja kõik probleemid on lihtsalt seljataga.
See on kardetav mõttelaad. Igasugustes riikides, kus pangandus on arenenud mitusada aastat, toimuvad üsna suured vapustused. Me ei tohiks olla nii enesekindlad, justkui Eestis ei kehtiks majandusreeglid...
Ohtlik on, kui kaob ohutunne. See võib kaduda näiteks ka riigieelarve puhul. Näha on, et arvatavasti hakkas seis defitsiidi poole liikuma. Seejuures mõelda, et mis selles ikka paha, inflatsioon ikka väheneb... Kardetav on mõttelaad, et ükskõik mida teeme, ikka on hästi ja kroon püsib, et on nagu sisse programmeeritud, et Eestil lihtsalt läheb edukalt.
Kuivõrd teie jutt on niiöelda tunnetuslik, kuivõrd saate seda andmetega katta?
Mina näen, et kommertspankade laenude maht on viimase aastaga kasvanud umbes 66 protsenti kroonides. Majandus kroonides on kasvanud vaid kakskümmend protsenti. Tähendab, laenu pakkumine on tohutult kiiremini kasvanud kui majandus. Küsimus on, kas tõesti neid häid laenuprojekte on äkki nii palju juurde tulnud või on ikkagi krediiti antud natuke liiga kiiresti ja kergelt välja.
Ühesõnaga - ohumärke on õhus?
Selles valdkonnas küll. Mida aga praegu, kui vaadata börsi...
Ei taha keegi tunnistada?
Jaa, keegi ei taha tunnistada.
Jutt imelisest majandusedust tundub tavalise inimese seisukohalt vaevalt usutav.
Jaa. Usutavasti need, kes ütlevad, et Eesti on edukas, vaatavad täpselt neid riike, mis olid samas stardipositsioonis kui meiegi. Vaatavad natuke nagu ülevalt alla. Elanikud vaatavad niiöelda selle supi seest. Vaatavad, võrdlevad, kuidas vanasti oli. Ja seda mitte võibolla teadvustades, et see vanasti ei ole enam reaalne, et pole võimalik seda taastada.
1996. aasta majanduskasvuks saadi kolm protsenti. Seda on vist vähe?
Seda on vähe. Võib vaielda, ja olen vaielnud ka, sest minu arvates on see suurem. See on kõige põhjalikumalt koostatud number. Seda rehkendatakse nii, et kui palju on toodang kasvanud, ning võetakse sellest tulemusest maha inflatsioon.
Küsimus on, mis on inflatsioon tingimustes, kui kaupade kvaliteet muutub tohutult. Kui võrdleme näiteks endist Baltika ülikonda praegusega, siis on praegu kvaliteet palju kõrgem. See tähendab, et tegelikult hinnad ei ole tõusnud nii palju, sest maksame rohkem kvaliteedi eest. See tähendab, majanduse tegelik kasv võib olla suurem. See on siiski vaid oletus.
Lõppenud kui ka ilmselt alanud aasta kuumaks märksõnaks jääb kaitsetoll. Nii palju ma kaitsetollidest jagan, et teie kuulute nende hulka, kes kaitsetollide kehtestamist ei poolda. Samas on valitsev peaminister hoogsa käega andnud nõusoleku kehtestamise paberile.
Ta ütleb, et kaalutakse. Mina olen seisukohal, et seda kaitsetollide asja tuleks teisiti vaadata. Ja alustama peab eesmärgi määratlemisest. Kas eesmärk on sotsiaalpoliitika maapiirkondades, kas eesmärk on kaitsta kõige vaesemaid, kas eesmärk on suurendada põllumajanduse tootmist, kas eesmärk on vähendada importi. Eesmärgist lähtuvalt tuleb hakata abinõusid arutama.
Kui eesmärk on suurendada põllumajanduse tootmist, suunata maksimaalselt toetust maapiirkondadesse, siis kaitsetoll on küll äärmiselt ebaefektiivne viis seda teha.
Maameeste esindajate lobi on aga rajatud kaitsetollide kehtestamisele.
Ka sellele. Mulle tundub, et nad lasevad justkui katjushast ja kõik meetmed korraga - dotatsioonid, tollid, piirangud. Ja nii edasi, et katsume, proovime. Tegelikult peab tegutsema tugevama fookusega. Kui valid mingi sammu, siis pead olema kindel, et see on kõige parem viis eesmärgi saavutamiseks. Kuid enne peab olema ka eesmärk selge.
Ometigi tähendab peaministri allkiri paberil, et valitsus hakkab kulutama vaimuenergiat, võibolla ka raha, et selgeks saada, kuidas kaitsetollid kehtestada.
Küsimus kuidas on liiga vara. Praegu peab keskenduma sellele, kas. See on põhiküsimus. Loodan omalt poolt tõestada, et see ei ole kõige otstarbekam viis. Et tegelikult tarbijad satuvad löögi alla, et abi ei jõua põllumajanduspiirkondadesse ning et suuremat kasu lõikavad sellest riigiametnikud ja võibolla mõni piirivalvur.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS PAET
Kaitseväe juhataja kolonel Johannes Kert kinnitas eile, et Eestis ei ole põhjust rääkida AIDSist või impotentsusest riigikaitsesüsteemis. «Kaitsetahe on olemas,» rõhutas Kert.
Johannes Kert nentis eelmisest aastast kokkuvõtteid tehes, et eelmine aasta oli kaitsejõududes esimene reformiaasta, mille olulisim sündmus oli riigikaitse põhialuste vastuvõtmine Riigikogus.
Olulisimad muutused olid 1996. aastal Kerdi sõnul muudatused ajateenijate teenistusse kutsumises ja väljaõppesüsteemis. Nii kutsutakse senise nelja korra asemel ajateenijaid nüüd teenistusse kolm korda aastas.
Kolonel Kerdi kinnitusel on sügisel väljaantud kaitseministri käskkiri ajateenistuseks kõlblike meeste kohta märk personali kokkuhoiu poliitikast. «Me ei võta kaitseteenistusse vaid pikki ja ilusaid. Lampjalgadega mees ei kõlba ehk paraadile marssima, kuid ta võib olla väga hea autojuht,» nentis Kert. Ka rõhutas Kert kaitsejõudude juhtimisstruktuuri optimiseerimise vajadust ning rõhuasetust kokkuhoiupoliitikale.
Samas jäi ohvitseride väljaõppe kujundamine sellesse aastasse, sest lõppenud aastal ei saadud sellega hakkama. Ka puudusid eelmisel aastal veel ohvitseride sotsiaalsed tagatised. Käesoleval aastal on ehk võimalik alustada näiteks ohvitseridele korterite muretsemist. Praeguseks on laekunud 440 ohvitseride korteriavaldust. «Oluline on likvideerida hulkurohvitseride klass,» rõhutas Johannes Kert.
Rahvusvahelise koostöö juures on Kerdi sõnul vajalik jälgida, et ei võetaks vastu kõike, mida pakutakse, vaid seda, mida tõesti vaja on.
Rääkides Kaitseliidust, ütles Kert, et sel aastal on vajal mobiliseerida kontrollimehhanism, et minimaliseerida negatiivsete vahejuhtumite tõenäosus Kaitseliidus.
Kaitsejõudude peastaabi ülema kt Oskar Margi sõnul pole praegune kaitsevägi veel selline, millisena teda näha soovitakse. «Rahuajal peaks kaitseväes olema 4500-5000 meest, kuid praegu on alla 3000, mida ei saa pidada normaalseks,» ütles Mark.
Kolonel Mark kirjeldas ka novembrist käivitunud uut sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride väljaõppe süsteemi. Nii on 12-kuulisest ajateenimisest kaks esimest kuud noorte väljaõpe, mil selgitatakse välja paremad, kes jätkavad 14 nädalat kestvatel reservallohvitseride kursustel lahingukoolis.
Parimad allohvitseride kursustel osalenud saavad jätkata 14 nädalat reservohvitseride kursustel. Ülejäänud jätkavad vastavalt sõduri- ja allohvitserikursusi ning üheksa kuu pärast saavad koos alustanud taas kokku ja toimuvad ühised õppused.
See süsteem aitab Margi sõnul luua maakondadesse kindlad reservväeosad, sest koos on kavas välja õpetada poisse, kes on pärit ühest linnast või maakonnast. Täiendõpe leiaks aset iga viie aasta tagant.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997