Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RANDO SOOME
,
Pielavesi
On hilja, aga mul ei tule und. Istun köögis, rüüpan draakoni pildiga tassist kanget kohvi ning mõtisklen. Arutlen endamisi, miks küll mõni intervjueeritav muutub ajakirjanikule pärast põgusatki kohtumist kuidagi sümpaatseks, justkui eriliselt südamelähedaseks ja kõik, mis tulevikus temaga juhtub, kõik, mis teda kasvõi natukenegi puudutab, paneb sind kas siis rõõmustama või kaasa tundma. Sa oleksid nagu korra kergitanud kardinat tema hingeakna eest, otsinud võtit tema südamesse ning märganud, endamisi pisut kergendustki tundes, et kuulsa nime taga ja kõva koore all tuksub tegelikult soe ning hell süda. Eks ta ole, hea vestlus on ju tegelikult nagu silla ehitamine kahe kalda vahel; silla, mida mööda mõtted justkui valged sikukesed või hallid hundid ühelt karjamaalt teisele saavad minna.
Jõululaupäeval ilmus meie lehes intervjuu soome suusalegendi Juha Mietoga, mis kandis pealkirja «Ka mehed tohivad nutta». Nüüd tagantjärele seda teksti üle lugedes ning lindilt meie vestlust uuesti kuulates haarab mind aga alati äng, õhust tuleb puudus ja tundub, nagu haaraksid kellegi nähtamatud käed mul kaelast ning pigistaksid. Kõvasti ja armutult.
Ahmin silmadega uuesti ja uuesti seda intervjuud ning Juha Mieto mõtted saavad korraga justkui teise varjundi. Tumedama, süngema, kaugeltki mitte rõõmsama. «Jõululaupäeval oleme kogu perega kodus, sööme-joome ning käime saunas,» ütles olümpiavõitja Mieto tolles umbes nädalapäevad enne jõule tehtud intervjuus ning olen valmis vanduma, et tema hääletoonis oli tunda soojust. Tegelikkuses läks aga kõik hoopis teisiti. Päeval, kui Eestimaal loeti «Postimehest» Mieto mõtteid spordist, perekonnast, jõuludest ja jumalast, haigestus ta abikaasa Minna raskesse grippi ning kaks päeva hiljem... suri.
«Kodu on mu kindlus,» tantsivad mu silme ees surmatantsu Mieto sõnad. Valus, kuidagi masendavalt valus on praegu Mieto ootustele ja lootustele tagasi mõelda ning tõdeda - ikka ja jälle -, et inimene on tõepoolest vaid tühine ettur elu malelaual; ettur, mida juhib Saatuse karm käsi.
Kurikka metsatalus on nüüd pisarate aeg. Jah, Juha Mieto, ka mehed tohivad nutta.
Juha Mietot polnud kerge usutluse jaoks kätte saada. Nagu Figaro, oli ta kord siin, kord seal ning hoolimata mobiiltelefonide ajastust, polnud teda võimalik teelt tabada. Jutuajamise suhtes leppisin kokku just Minna Mietoga, kes tegi omalt poolt kõik, et ka lehelugejad kusagil kaugel Maarjamaal saaksid kasvõi natukenegi teha tutvust tema kuulsa abikaasa tegude ning mõtetega. Ehk ka sellepärast tõusis mulle klomp kurku, kui kuulsin, et see abivalmis ning lahke naine on äkki manalasse varisenud. 45-aastasena, oma elu hilissuvel...
Juha Mieto ja Minna Grönroos tutvusid teineteisega 1975. aasta juunis. Ajal, mil Soome ööd on valged nagu pruudiloor ning pikk ja pime talv tundub olevat veel mägede taga: ööbikud laksutavad, udulgi on mingi salapäraselt magus lõhn juures ning päike käib Kurikka kandis vaid viivu oma voodis tukastamas. Kahe suve pärast lõppes aga Juha Mieto ja Minna Grönroosi kurameerimine abielusadamasse tüürimisega. Uljas habemikust peig ning naeratav ja malbe noorik. Mu jumal, nad on ju nii ilus paar! õhkasid nii mõnedki pulmalised luuleliselt ning härdameelsemad nendest poetasid taskurätikusse paar pisaratki. Elul oli aga värskele noorpaarile plaanis lillesülemite kõrval ka kimpudeviisi nõgeseid kinkida. Nimelt tumestas Mietote õnne pärija puudumine. Sõnaga, nad ei saanud pikka aega lapsi. Juba lootust heitnutena, saatusega leppinutena hakkas Mietote unistustepuu korraga vilju kandma ning 1988. aastal, ajal, kui Juha 39-aastasena oma suusakarjääri viimaseid kilomeetreid sõitis, sündis nende perre laps, kes ristiti Juha-Petteriks. Elu naeratas jälle Kurikka küla kuulsaimale pojale ning ta abikaasale.
Tõsi, mure Minna Mieto tervise pärast oli päevakorras juba toona, sest lapsepõlvest pärit südamerike (16-aastaselt elas ta üle südameoperatsiooni) oli saatnud teda sünge varjuna, kutsumata reisikaaslasena kogu ta elu. Kõige hullem kartus muutus tõeks läinud jõulupühade ajal - raske gripiviirus oli liig Minna Mieto südamele ning «rahu- ja rõõmupeoks» planeeritud jõulud lõppesid äärmiselt traagiliselt.
Alatine ebaõnne sõdur, suusaradade igavene teine kaotas seekord midagi palju väärtuslikumat kui sajandiksekundiga kuldmedali Thomas Wassbergile Lake Placidi olümpiamängude 15 kilomeetri distantsil - ta kaotas oma kullakalli elukaaslase, kellega koos oli ta jaganud nii rõõmu kui muret, küll kaotusi, küll võite. «Ma pole suusatajana õnnesärgis sündinud,» ütles Mieto tolles intervjuus, kuid oli tänulik selle eest, et pärast spordiga hüvastijätmist on tal elus kõik hästi läinud. Saatuse iroonia, ent pärast neid jõule võib kurvalt tõdeda, et õnnesärk on selle suure südamega Kurikka hiiglase jaoks väikseks jäänud ka tema eraelus. Jah, tõepoolest, jällegi saatuse iroonia...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALEV KRIIS
Eesti naaberriikides pälvisid 1996. aasta sportlase nimetuse Atlantas medalile tulnud sportlased. Eestis, nagu teada, piisas Erika Salumäel ja Erki Noolel esikohaks Atlanta kuuendast kohast.
Leedus on täielik korvpallikultus. Esikümnese jõudnutest on pooled korvpallurid Barcelona ja Atlanta pronksmedalimehed, parim mittekorvpallur oli alles viies. 1. Arvydas Sabonis (mängib NBAs), 2. Arturas Karnishovas (Hispaanias), 3. Sharunas Marciulionis (NBAs), 4. Rimas Kurtinaitis (Prantsusmaal). Parima naissportlasena reastus viiendaks maanteesõidus Atlantas viienda koha saanud Rasa Polikeviciute. Kuues oli kettaheitja Virgilius Alekna. Üheksanda punktisumma teenis Venemaal korvpalli mängiv Gintaras Einikis.
Leedus astus äsja tagasi riikliku spordiameti peadirektor. Vabanenud kohale kandideerijate hulgas on ka korvpallur Rimas Kurtinaitis.
Lätis hinnati kõige kõrgemalt olümpiahõbeda välja aerutanud Ivan Klementjevi teeneid. Teine oli Colorado Avalanchei meeskonna koosseisus Stanley karika võitnud Sandis Ozolinsh, kolmas käija Aigars Fadejevs (Atlantas kuues). Naistest sai kõrgeima asetuse olümpiamängude kaheksas kolmikhüppaja Jelena Blazevica.
Meeskondadest oli konkurentsitu eelolevateks maailmameistrivõistlusteks (Soomes) tugevaimasse gruppi kvalifitseerunud Läti jäähokikoondis, populaarseima võistkonna eriauhinna vääriliseks aga tunnistati Broceni korvpallimeeskond, Läti meister.
Sama meeskonda ja ka riigi koondist juhendav Janis Zeltinsh oli parim treener.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997