Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ALAR HELLER
Uue aasta teisel päeval tuli Hispaaniast Pamplonast teade, mida kõik jalgrattaspordisõbrad vargsi kartsid - Miguel Indurain loobub tippspordist.
Viis aastat järjest rattamaailma kuulsaima võidusõidu Tour de Francei võitnud 32-aastane hispaanlane kõhkles enne lõpliku otsuse tegemist kaua. Veel enne jõulupühi olid Hispaania ajakirjanikud lootusrikkad, et Indurain pikendab oma suurepärast karjääri veel ühe aasta võrra. Kolmeteistkümne aasta jooksul kõik oma suurvõidud Banesto meeskonna koosseisus (alates 1989. aastast) saanud Indurainile pakkusid uut lepingut nii teine Hispaania rikas meeskond ONCE, Kelme kui ka itaallaste Polti, kuid tõsiseid läbirääkimisi pidas hispaanlane vaid ONCEiga. Meeskonna senised liidrid prantslane Laurent Jalabert ja shveitslane Alex Zülle jõudsid juba kinnitada, et on meeleldi valmis Indurainiga koostööd tegema. 31. detsembril leping Banestoga lõppes, paraku ONCEiga Indurain kokkuleppele ei jõudnud. Kaalukeeleks sai pakutav rahasumma. Induraini arvates olnuks Tour de Franceil ja Vuelta a Españal osalemise eest piisav umbes kaheksa miljonit dollarit, kuid ONCE oli nõus maksma vaid 5,8 miljonit.
Loobumisotsus ei tulnud kergelt
Pamplona hotellis antud pressikonverentsil ütles rattakuulsus, et loobumisotsust oli väga raske langetada, sest ta tunneb end kehaliselt endiselt heas vormis olevat. Samas pole elu 32-aastaselt veel läbi ja tulevikus olevat tal ees veel mitmeid muid väljakutseid. Indurain arvas, et Atlanta olümpiamängudel eraldistardist sõidus võidetud kuldmedal oli auväärne lõppakord tema karjäärile, mille säravaimateks tippudeks jäid viis võitu Le Touril.
Nüüd loodab Indurain rohkem olla koos oma pere ja poja Miguel juunioriga ning rattasadulasse istuda vaid ajaviiteks. Mullusel Tour de Franceil üritas hispaanlane kuuendat võitu järjest, kuid nõrkushetked tuuri keskpaigas läksid kalliks maksma ning lõpujärjestuses oli kuuskümmend korda kollast liidrisärki kandnud Monsieur Tour alles üheteistkümnes.
Pärast olümpiat kavatses Indurain puhata, kuid Banesto juhid sundisid teda osalema Hispaania velotuuril. Aastaid seda velotuuri vältinud hispaanlane katkestas 13. etapi järel ning sisuliselt tähendas see ka koostöö lõppu Banestoga. Indurain jäi eemale ka Luganos peetud maanteesõidu MMist, kus tal oli kaitsta esikoht eraldistardist sõidus ja teine koht grupisõidus. MMi asemel osales ta kahel heategevusvõistlusel Hispaanias ja seejärel puhkas.
Kas Indurain on kõigi aegade parim?
Viis võitu rattasõidu vaieldamatul tippüritusel Tour de Franceil on lisaks Indurainile saanud veel kolm kuulsust - prantslased Jacques Anquetil ja Bernard Hinault ning belglane Eddy Merckx. Kui lisada veel iirlane Stephen Roche, kes ühel aastal (1987) sai hakkama sellise vägiteoga, et võitis kõik kolm suurtuuri (Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania) ja tuli ka maailmameistriks, siis nende viie hulgas peakski leiduma kõigi aegade parim jalgrattur. Kuid ikkagi kes?
Ehkki Anquetil, Hinault ja Merckx ei saanud Prantsusmaa velotuuril viit võitu järjest, kogusid nad just eraldistardist sõidus tugevast Indurainist hulga rohkem etapivõite. Ka olid Hinault ja Merckx kuuendale tuurivõidule lähemal kui Indurain. 1975. aastal kaotas teise koha saanud Merckx võitjale (prantslane Bernard Thevenet) 2.47ga, 1986 jäi Hinault ameeriklasele Greg Lemondile alla veidi enam kui kolme minutiga.
Erinevalt Indurainist, kes keskendus enamikul aastatel vaid aasta peamiseks velotuuriks, võistles (ja võitis) Merckx kalendriaasta jooksul hulga rohkem. Kannibaliks kutsutud belglane võitis 1973. aastal kõik kolm suurtuuri, aasta hiljem sai temast esimene rattur, kes võitnud ühel aastal nii Itaalias kui ka Prantsusmaal ning tulnud lisaks maailmameistriks.
Indurainil on sellele vastu panna ühe aasta esikohad Giro dItalial ja Tour de Franceil (1992, 93). Vanemaks saades ei püüdnud ta sinilindu enam mitmel suurvõistlusel, vaid eelistas osaleda väiksematel jõuproovidel (Midi Libre, Dauphine jne).
Eesmärgiks vaid võit Tour de Franceil
Rahvusvahelise Jalgrattaliidu (UCI) staazhikas liige Claude Jacquat arvas, et Induraini loobumisest on muidugi kahju, kuid tema arvates ei saa hispaanlast ja Merckxi ühele pulgale asetada. «Eddy tahtis võita igal võistlusel, kus ta osales, Migueli eesmärgiks oli igal aastal vaid Tour de France,» ütles Jacquat.
Baskimaa talupidaja poeg ei salgagi, et tema peaeesmärk on olnud edukalt võistelda Le Touril. «Võita Tour de France on iga profiratturi karjääri tipp, seevastu olümpiavõidul on vaid sümboolne tähendus,» arvab ta vaatamata sellele, et oma ainukese võidu lõppenud aastal sai ta just olümpiamängudel.
Paljudele pole meeldinud stiil, millega Indurain oma võidud Tour de Franceil sai - panna kõik välja eraldistardist sõidus, teistel etappidel aga sõita peagrupis ja lubada otsekui lohutuseks võita teistel.
Hispaanlane ise ei näe sellises taktikas midagi halba: «Sõitsin Prantsuse velotuuril võidu peale stiilis, mis minu arvates oli parim. Ma pole unistaja. See on võidusõit, kus iga päev on tarvis vastu pidada ja jõu kokkuhoius võivad mind süüdistada vaid need, kes ise pole kunagi pelotonis sõitnud.»
Indurain ei pruugi olla kõigi aegade parim rattur, kuid veel rohkem kui viiekordse Tour de Francei parimana jääb ta rattaspordi ajalukku oma tõeliselt spordimeheliku ja heatahtliku suhtumise poolest kaasvõistlejatesse.
«Ta oli täiuslik dzhentelmen. Alati vastutulelik, alati valmis andma autogramme. Ta oli spordi suur saadik,» arvas Tour de Francei direktor Jean-Marie Leblanc. Rattasõit on temata vaesem.
MIGUEL INDURAIN (HISPAANIA)
n Sündinud 16. juulil 1964 Villavas (Navarro, Hispaania) n Pikkus 188 cm, kaal 80 kg n Abielus (Marisa), poeg (Miguel) n Elukoht Olaz (Pamplona lähedal) n Profikarjääri alustas 1984 n Meeskonnad Reynolds (1984-89) ja Banesto (1989-96).
n Tunnisõidu maailmarekordi (53 040 m) valdaja 2. septembrist 22. oktoobrini 1994 n Maailma aasta edetabelijuht 1992, 1993 n Sissetulekuid hinnatakse mitmele miljonile, karjääri tippaastail teenis ligi 1 miljon dollarit aastas.
n Osalemine Tour de Franceil (12 korda): 1985 - katkestas (4. etapil); 1986 - katkestas (12. etapil); 1987 - 97. koht; 1988 - 47. koht; 1989 - 17. koht, üks etapivõit (Cauterets); 1990 - 10. koht, üks etapivõit (Luz-Ardiden); 1991 - 1. koht, kolm etapivõitu, neist kaks eraldistardist (Alencon, Lugny); 1992 - 1. koht, kolm etapivõitu, kõik eraldistardist (Saint Sebastian, Luxemburg, Blois); 1993 - 1. koht, kaks etapivõitu, mõlemad eraldistardist (Puy du Fou, Lac de Madine); 1994 - 1. koht, üks etapivõit, eraldistart (Bergerac), 1995 - 1. koht, kaks etapivõitu, mõlemad eraldistardist (Seraing, Lac de Vassiviere); 1996 - 11. koht.
VIIEKORDSED TOUR DE FRANCEI VÕITJAD
Jacques Anquetil (*1934) 8 2 5 16 51 0 0
Eddy Merckx (*1945) 7 0 5 34 96 2 3
Bernard Hinault (*1954) 8 1 5 28 78 1 1
Miguel Indurain (*1964) 12 2 5 12 60 0 0
Järjekorras osaluskorrad, katkestamised, üldvõidud, etapivõidud, liidrisärgis sõidetud päevad, mägedekuninga tiitlid, aktiivseima ratturi tiitlid.
VIIEKORDSED TOUR DE FRANCEI VÕITJAD KOLMEL TIPPTUURIL
Eddy Merckx BEL 11 5 5 1
Bernard Hinault FRA 10 5 3 2
Jacques Anquetil FRA 8 5 2 1
Miguel Indurain ESP 7 5 2 0
Järjekorras võite kokku, võite Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania velotuuril.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RIHO PAAS
Ööl vastu 5. jaanuari varastati Laulupeo pst 19 Tartu maratoni korraldajate tellimusel valmistatud järelhaagis, millega sai ka mootorsaane vedada.
Tartu maratoni korralduskomitee on valmis 20 000 krooni maksma läinud haagise jälgedele juhatajale või väärtusliku info andjat rahaliselt hüvitama. Infot oodatakse telefonidel (27) 433 496 (Tähtvere SK) või (27) 421 644 (klubi Tartu Maraton) või politsei numbril.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997