Kolm ministrit otsivad teed odavamasse Eesti riiki, Ettepanekud riigi halduskulude vähendamiseks, Kokkuhoid pole riigi eesmärk omaette, Tallinna väärtkorterite jagamine tähelepanu all, Ilmar Ämarik hakkab küsima alles kohtus, Eestlased said Koreas gaasi

ARGO IDEON

Ministrid Jaak Leimann, Mart Opmann ja Raivo Vare on välja pakkunud ettepanekud riigivalitsemise kulude oluliseks kärpimiseks järgmise 2,5 aasta jooksul ning tahavad oma teesidele valitsuse ja üldsuse hinnangut. Väike Eesti ei saa ülal pidada rikkaid suurriike jäljendavat kallist ja keerukat haldussüsteemi, on kolme ministri sõnum.

Leimann-Opmann-Vare peavad Eesti praegust haldussüsteemi kalliks, keerukaks ja ebapiisavalt rahva teenindamisele orienteerituks.

«Selgub parallelism, bürokraatlikkus, vähene tarbijasõbralikkus. Enamik ametnikke tegeleb igapäevaste bürokraatlike protseduuridega, vaid vähesed otsivad loominguliselt strateegilisi lahendusi,» kirjutavad ministrid oma teeside rakendamise vajadust põhjendades.

Rahandusminister Mart Opmann rääkis eile «Postimehele», et algatus ettepanekute koostamiseks pärines Jaak Leimannilt, kes on «nutika inimesena aastaid valitsusest eemal olles vaadanud asju kõrvalt ja suhelnud riigiasutustega kodanikuna». «Kuid ega ma ei salga, teeside arendamises on ka Mart Opmann ja Raivo Vare üksjagu intensiivselt osalenud,» võttis rahandusminister omaks.

«Kas saab lihtsustada teie ideed nii: vähendada kolmandiku võrra nii riigiametnikke kui riigi tegevusvaldkondi ja struktuure, et saada pool miljardit säästu?» küsis «Postimees» Opmannilt.

«Kuna riigiasutuste tegevuskulud on kokku umbkaudu kolm miljardit, siis kindlasti oleks kokkuhoid suurem kui paarsada miljonit. Kuid kõige kokkutõmbamisel kolmandiku võrra võime jämedalt arvestades isegi terve miljardi säästa,» arutles rahandusminister.

Teesid on esimese positiivse vastukaja saanud valitsuses, mille liikmed arutasid ideid oma tavapärasel teisipäeva-õhtusöögil. Lõviosas said ettepanekud selgelt heakskiitva suhtumise osaliseks.

«Ka peaministri teatud väljaütlemistest sain mina ühemõtteliselt aru, et ideed on talle korda läinud,» kinnitas Opmann.

Majandusministri, rahandusministri ning teede- ja sideministri esitatud haldusreformi läbiviimise teesid on kolmiku hinnangul ellu viidavad vaid avaliku arutelu ja rahva toetuse korral.

1. Jätta järgnevaks kaheks aastaks (1998, 1999) riigi ja omavalitsuste halduskulud 1997. aasta tasemele.

2. Alustada kohe kõigil valitsemise tasanditel töötajate arvu vähendamist, tõsta töölejääjate kvalifikatsiooni ja palka. Sisemajanduse kogutoodangu kasvu arvel tekkinud vahendid suunata investeeringuteks ja kasutada läbimõeldult sisemajanduse kogutoodangu kasvu toetamiseks.

3. Vähendada alates 1999. aasta valimistest Riigikogu koosseisu kolmandiku võrra - 71 liikmeni.

4. Vähendada valitsuse koosseis 11-liikmeliseks, kaotades alates 1999. aastast portfellita ministrite ametikohad ning ühendades teede- ja sideministeeriumi, majandusministeeriumi ja põllumajandusministeeriumi ühtseks ministeeriumiks.

5. Täpsustada ministeeriumide valitsusalasid, andes üle regionaalministri aparaadi siseministeeriumile, euroministri büroo välisministeeriumile, majandusministeeriumi elamuosakonna keskkonnaministeeriumile jne.

6. Vähendada ministeeriumide ülalpidamiskulusid, koondades nende haldusosakonnad (hooldus, remont, puhastus jne) ühte vastavaid teenuseid pakkuvasse ja vahendavasse organisatsiooni; normeerida ministeeriumide organisatsiooni ülesehitus, piirdudes 4-6 osakonnaga; kaotada asekantslerite ametikohad. Normeerida ühele riigiametnikule tehtavate kulutuste määrad (riigiametniku kulustandard) ja jagada nende alusel halduskulusid, muuta eelarveseadust nii, et jooksval aastal kokkuhoitud vahendeid saab kasutada ka järgmisel eelarveaastal.

7. Erastada riigikantselei autobaas. Riigijuhte ja tippametnikke teenindavaid autosid liisida vähempakkumise korras liisingufirmadelt. Kaotada AAA numeratsioon, jättes presidendile, Riigikogu esimehele, peaministrile ja välisministrile erilise tähtsusega personaalsed esindusautod.

8. Vähendada kõigi ministeeriumide haldusala, vähendades ametite ja inspektsioonide arvu, viies üle vastavate funktsioonide täitmine erasektorile, kusjuures riik on neid funktsioone täitvate eraettevõtetega edaspidi lepingulises vahekorras. Kaotada parallelism, näiteks tervisekaitse, tarbijakaitse, toidu- ja veterinaarkontrolli töös ja muudel aladel.

9. Tõsta kohtulõive. Piirata riigipoolseid kohtute ülalpidamiskulusid. Tõsta regulaarselt trahve ja muid rahalisi karistusmäärasid ja kompenseerida sel viisil üha kasvavaid korrakaitsekulutusi.

10. Vähendada 1997. aasta jooksul ja edaspidi maavalitsuste koosseisu, suunates vabanevad ressursid regionaalseteks investeeringuteks. Jõuda olukorrani, kus Eestis on vaid neli maavalitsust (Tallinn, Kohtla-Järve, Pärnu ja Tartu).

11. Ühendada alates 1999. aasta kohalike omavalitsuste valimistest naabervallad, vähendades kohalike maavalitsusüksuste arvu vähemalt 2/3 võrra.

12. Valitsus- ja omavalitsusasutuste töömahu vähendamiseks inkorporeerida olemasolev seadusandlus, sh teha otstarbekuse revisjon ja viia ta süsteemi.

13. Muuta valitsusseadust, lähtudes põhimõttest, et edaspidi arvestatakse paindlikumalt rahvusvahelist normistikku riikliku regulaatori rakendamisel, sh osa regulatiivseid funktsioone antakse seaduse ja/või lepingu alusel üle majandussubjektide assotsiatsioonidele.

14. Lähtuda edaspidi põhimõttest, et kui ametkond ei ole teinud kodaniku poolt soovitavat või õigusaktiga ettenähtud toimingut õigusaktis ettenähtud tähtaja jooksul, loetakse toiming tehtuks kodaniku huvides.

15. Teha kriitiline revisjon kõigi loodud või loomisel olevate andmebaaside osas tuvastamaks ühtede ja samade andmete korduv kogumine ja see lõpetada.

16. Minimeerida riigile kuuluv kinnisvara, selleks läbi töötada vastav nimekiri ja alustada privatiseerimisega, säilitades vajadusel riigi huvidest tulenevad servituudid.

17. Reformida julgeolekuvaru süsteem, jättes hoiule ainult kütused.

18. Täiustada ametnike töömeetodeid, vähendada valitsusaparaadi dokumentide sisekäivet, kasutada horisontaalset koordineerimist ja kooskõlastamist.

19. Vaadata läbi riiklike investeeringute programmi kavandatud kulutused aastateks 1998-1999, seejuures eriti haldusasutuste remondikavad, ja vähendada nende mahtu hädavajalikule tasemele.

20. Lähtudes iga-aastasest valitsusprogrammist koostada ministeeriumide ja ametite ning inspektsioonide konkreetsed töökavad põhiliste osakondade kaupa, fikseerida neis mõõdetavad tulemused, milleni jõutakse (pool)aasta jooksul.

21. Valitsusel analüüsida jooksval aastal regulaarselt suuremate eelarvekulude kasutamise otstarbekust ja tulemuslikkust.

Loe ka siit.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Tartu Ülikooli avaliku halduse erakorraline dotsent ja osakonnajuhataja kohusetäitja, euroteaduskonna õppejõud Ivar Tallo leiab haldusreformi ettepanekuid kommenteerides, et valitsuskulude kokkuhoid on küll vajalik, ent see ei garanteeri automaatselt rahva heaolu tõusu.

Milline on teie kui teoreetiku esimene reaktsioon ministrite säästuettepanekuid lugedes?

Ettepanek ise on väga huvitav ja koondab haldusreformile poliitilise tähelepanu, mis kindlasti on vajalik ja väga kiiduväärt. Aga paljud ettepaneku punktid vajavad poliitilist konsensust. Selle leidmine kahe kuu jooksul on minu arvates ebareaalne, ilma selleta võib aga juhtuda, et reformid muutuvad hüplevaks. Üleminekuühiskonnas, kus me siiamaani siiski oleme, on teinekord töötav lahendus parem kui järjest muutuvad töötingimused.

Tähelepanu riigivalitsemiskuludele ja valitsemise efektiivsus on kindlasti üks keskseid momente. Aga me ei saa ühest piirjoont tõmmata riigi ja eraettevõtte vahele, sest hinnangukriteeriumid on erinevad. Ühel juhul on see kasum, teisel juhul aga kodanike heaolu. Kodanike heaolus mängib valitsemise efektiivsus kindlasti oma rolli, aga kulutuste kokkuhoid ei põhjusta automaatselt elanike rahulolu tõusu.

Kas kõnealune haldusreformi ettepanek tervikuna omab teie silmis üldse sisulist mõtet, kas ta on teostatav?

Mõte on tal olemas arutelu algatamise seisukohast. Reformi teostatavus on juba poliitiline küsimus. Elu on näidanud, et põhjalik haldusreform eeldab kõigepealt korralikku läbimõtlemist ja reformi enda elluviimise aega tuleb lugeda mitte ühe-kahe, vaid viie kuni kümne aastaga.

Kas ettepanekus on punkte, mis on teie arvates täiesti mõttetud?

Üks seisukoht, millele avaliku halduse teooria on jõudnud, kõlab, et suuremad bürokraatlikud organisatsioonid sünnitavad rohkem bürokraatlikke tõkkeid kui väikesed. Kodanikul on suurtes valitsusasutustes raskem orienteeruda. Kui me võtame ettepanekus kajastuva suuna tsentraliseerimisele, mida on kirjeldatud kui Saksamaa eeskuju järgivat, siis Saksamaal on juba ka tunnistatud tsentraliseerimise vigu - inimene peab sõitma ühest linnast teise, et oma asju ajada. Omavalitsusüksuste ühendamisel tekib ka meil sama olukord. Asjad, mida praegu saab korda ajada tunni või paariga, hakkavad nõudma poolt või tervet päeva.

Kas praegune omavalitsussüsteem üldse vajab teie arvates muutmist? Äkki on praegune süsteem optimaalne?

Optimaalne ta vaevalt on. Mõned vallad on kindlasti liiga väikesed ja elujõuetud. Aga ettepanekus kavandatud liitumise sundust ka ei tohiks olla. Kui me räägime demokraatlikust riigist, siis üks demokraatia põhimõtteid on tuua võim rahvale võimalikult lähemale. Nende ettepanekute sisus see ei kajastu.

Kokkuhoiu sildi all.

Kokkuhoiu sildi all. Mitte et kokkuhoid ei oleks vajalik - ta on vajalik, aga asjad tuleb väga hästi läbi mõelda.

Sama kehtib vist ka maakondade ühendamise plaani kohta, eriti sel määral, et tuleks vaid neli maakonda.

Kui kohalikud omavalitsused suudaksid enamikku inimese elu puudutavaid probleeme lahendada, siis maavalitsuse kui vahelüli tähtsus väheneks ning neid võiks ja tuleks koondada. Aga see vajab järjekordselt läbimõtlemist.

Samas ei saa seadused kunagi reguleerida kõike. Kui me kõik ära reglementeerime, muutub süsteem paindumatuks, paindumatus põhjustab aga uuesti ebaefektiivsust.

Mida arvate ideest vähendada Riigikogu liikmete arvu 101-lt 71-le?

See kuulub mitte niivõrd avaliku halduse, kuivõrd poliitika valdkonda. Kodaniku ja poliitikateadlasena arvan, et esmatähtis küsimus on Riigikogu liikmete vastutuse suurendamine valijate eest. Selle mehhanismi väljatöötamine ja Riigikogu liikmete sidumine kohaliku eluga. Praegu nad lähevad ära Toompeale ja kaotavad paljudel juhtudel kohtadega sideme, millest tuleneb praeguse Eesti poliitika Tallinna-kesksus ning regionaalpoliitika nõrkus.

Kas ettepanekute reas on punkte, mida te nö kahel käel heaks kiidate?

Esiteks on kogu selle probleemistiku nii jõuline väljatulemine iseenesest positiivne.

Halduskulude külmutamine on täiesti normaalne ettepanek. Ministeeriumide ühendamine ja portfellita ministrite ametikohtade kaotamine ning ministeeriumide ülalpidamiskulude paikapanemine on normaalne. See tuleb aga põhjalikult läbi mõelda.

Minule kui teoreetikule on südamelähedane punkt, mis näeb ette kasutada enam ametnike horisontaalset ja vähendada hierarhiale tuginevat suhtlemist. See on üks riigijuhtimise efektiivsuse tõstmise teid, kuigi samal ajal tuleb leida ka optimaalne balanss: päris ilma hierarhilise struktuurita ka ei saa.

Kindlasti vaidlustatav ettepanek on põhimõte, et kui ametkond pole kodaniku soovitavat toimingut õigusaktis ettenähtud ajal teinud, loetakse toiming tehtuks kodaniku huvides. Kindlasti kahtlasevõitu on mõte muuta valitsuse seadust nii, et osa regulatiivseid funktsioone antakse üle majandussubjektide assotsiatsioonidele. See on väga huvitav, aga majandussubjektide assotsiatsioonid esindavad ennekõike majandussubjektide assotsiatsioonide endi huve, samal ajal kui riik peaks esindama üldisi huve. Kuidas me saame üldiste huvide jälgmist sel juhul garanteerida?

Mõnede ettepanekute mõttekus põhineb puhtalt arvutustel. Riigikantselei autobaasi erastamine ja tippametike autode liisimine - võibolla on see tõesti odavam. Täiesti selge on see, et praegu on autosid liiga palju ja nad muudavad ametnikud sunnismaiseks, sest isiklik auto annab ametnikule ju teoreetiliselt vähemalt 10 000 krooni palgalisa, kui ta saab seda vabalt oma isiklikuks otstarbeks kasutada. Minnes teisele, ka kõrgemale ametikohale, kus autot pole, ametnik kaotab sissetulekus. Ametnike tasustamine peaks järgima otsese tasustamise printsiipi - et tasustamine ei sõltuks ülemuse volist lisahüvede jagamisel.

Üldse tuleks teadvustada ametniku eetika. Et ametnikule makstakse palka ikkagi rahva teenimise eest, kusjuures rahvas pole mitte midagi umbmäärast, vaid koosneb konkreetsetest elanikest. Siin võiks olla abi ametnikueetika koodeksi väljatöötamisest ja ametnike koolituse tõhustamisest.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Tallinna kesklinna valitsuse kaudu toimunud väärtkorterite jagamise süsteem tööandja eluruumiks kinnitamise abil läheb tõenäoliselt põhjalikumale selgitamisele volikogu revisjonikomisjonis.

«Postimehe» andmeil tõuseb Tallinna kesklinna valitsuses paari aasta vältel praktiseeritud skeem - vabanevad eluruumid muutuvad tööandja eluruumiks, siis arvatakse pind tööandja eluruumide hulgast välja ning sees olnud üürnik saab väärtkorteri erastada - volikogu revisjonikomisjoni põhjalikuma uurimise objektiks.

Heausksed?

«Postimehe» andmeil on pärast mitmeid nõudmisi kesklinna valitsuses valminud nimekiri vastava skeemi alusel jagatud korteritest. Materjalidest nähtub, et nimekirjas, mis lähevad vastava skeemi alla, on 181 näidet Tallinna kesklinna territooriumil paiknevatest eluruumidest.

«Ülevaade tundub veel ebatäielik, sest näiteks pole kirjas, kes siis lõppkokkuvõttes on väärtpinna saanud. Kuid põgusalgi tutvumisel materjalidega nähtub süsteemsus. Kahe-kolme kuu jooksul on pind kantud tööandja eluruumide hulgast välja ning üürnik on kohe sutsti saanud selle tavalisel alusel erastada,» kommenteeris materjale üks volikogu liige.

«Postimehe» küsimusele, kui seaduslikuks saab tehtut pidada, ei tahtnud ta otsest vastust anda. «Iga juhtum vajab muidugi eraldi läbivaatamist. Kuid kordan: tähelepanuväärne on süsteemsus. Teisalt ega kedagi ju enam pindadelt minema ei aja, sest kõik nad ütlevad, et on heausksed. Ja küllap kesklinna valitsuse juhtivjõud suudavad taas midagi põhjendada,» arutles ta.

Kesklinna valitsus on tehtud nimekirjas viidanud elamuseaduse paragrahvile 58. Elamuseaduse paragrahv 58 lõige 1 täpsustab, et tööandja eluruum on määratud sellise isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või tiitlipärase valdajaga töö- või teenistussuhetes.

Elamuseaduse paragrahv 58 lõike 2 järgi sõlmitakse tööandja eluruumi kasutamiseks kirjalik üürileping, milles peab olema märgitud, et lepingu esemeks on tööandja eluruum, millest tulenevalt eluruumi staatuse muutumisega kuulub lõpetamisele ka üürileping tööandja eluruumi kasutamiseks.

181 näidet

«Postimehe» kasutuses olevate materjalide kohaselt on volikogu revisjonikomisjon ühe konkreetse näite varal jõudnud järeldusele, et vastava paragrahvi põhimõtteid on eiratud.

181 näitega nimekirjast võib tuua näiteid. Kentmanni tänav 10 on kaheksa korterit alates 34 ruutmeetrist kuni 115 ruutmeetrini saanud aktsiaselts Velux Kinnisvara. 27. veebruarist 1995 pärineb korraldus nende pindade kinnitamiseks tööandja eluruumiks. 23. maist 1995 pärineb korraldus pindade väljaarvamisest tööandja eluruumide hulgast. Järgnes korterite erastamine, mis kõige kiiremal juhul toimus juba 29. juunil 1995.

Kiriku põik 4 on üheksa korterit alates 83 ruutmeetrist kuni 207 ruutmeetrini kuulunud aktsiaseltsile Levicom. 9. maist 1995 pärineb korraldus pindade kinnitamiseks tööandja eluruumiks. 21. augustist 1995 pärineb korraldus pindade väljaarvamisest tööandja eluruumide hulgast. Ja kõik üheksa korterit on 1995. aasta lõpuks erastatud.

Eriti kiiresti, see on vähem kui kuuga, erastati 150-ruutmeetrine pind Pikk 35-3. Korraldus pinna kinnitamiseks tööandja eluruumiks pärineb 14. veebruarist 1995. 6. märtsist 1995 on pind välja arvatud tööandja eluruumide hulgast. Tööandjaks on olnud AS Inorek Marketing. 7. detsembril 1995 on pind erastatud.

Sama kiirelt on käinud Toomrüütli 4/Kohtu 3a-5 kuuekümneruutmeetrise pinna jagamine. 6. märtsist 1995 pärineb korraldus kinnitada see tööandja eluruumiks. Alates 29. märtsist on pind juba välja arvatud ning 24. augustist erastatud. Tööandja on AS Bergeenia.

Tähelepanuväärne on, et tööandja eluruumi on saanud ka rahvusvahelise detektiiv- ja poliitilise romaani assotsiatsiooni Moskva peakorteri Tallinna keskus aadressil Pärnu maantee 6-30, pinna suurus on 39 ruutmeetrit. 3. veebruaril 1995 on see arvatud tööandja eluruumiks, 29. märtsil 1995 juba välja arvatud ning 27. aprillil 1995 on pind erastatud.

Ühe suurima tööandja eluruumi pinna, 248 ruutmeetrit, on saanud Silves Enterprise Incorporatsion Toompuistee 18-3. 27. juunil 1995 on pind arvatud tööandja eluruumiks, 21. augustil 1995 on välja arvatud ning 16. novembril 1995 erastatud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TOOMAS SILDAM

Tartu kriminaalpolitsei autojälitusgrupi juht Ilmar Ämarik, keda kaitsepolitsei (kapo) süüdistab altkäemaksu võtmises, kummutab oletused, nagu võiks ta hakata vabaduses tunnistajaid ja kannatanuid mõjutama.

«Minul ei ole kavatsust kedagi mõjutada, selleks puudub põhjus,» vaidles Ilmar Ämarik (47) vastu riigiprokuratuuri prokuröri Peeter Pooli väidetele. Esmaspäeval vabastas Tallinna ringkonnakohus ta vahi alt. Kapo arreteeris 1972. aastast korrakaitses töötava Ämariku mullu 21. novembril, kuna ühe Tartust varastatud Ford Scorpio omanik oli teatanud, et politseis nõutud talt auto tagasisaamise eest 800 USA dollarit.

Ilmar Ämarik ise, tema kolleegid ja advokaadid pole altkäemaksusüüdistusega nõustunud. Nende sõnul pole keegi auto omanikult altkäemaksu välja pressinud, 800 dollarit olnud Narva allilmast saabunud info hind. Ford Scorpio omanik ei olevat sellise tehingu vastu protesteerinud ja varastatud auto sai ta tõepoolest tagasi.

«Kui auto omanik astub meie uksest sisse ja tal on auto varastatud, siis teda ei huvita, kas politseil on raha konfidentsiaalse informatsiooni eest maksmiseks või ei ole. Tema tahab auto tagasi saada. Ka kirurgi juures ei huvita inimest, kas kirurgil on skalpell, tema vajab abi. Aga kuna minu vastu algatatud eeluurimine alles käib, ei tahaks ma kogu loost liiga konkreetselt rääkida,» põhjendas Ilmar Ämarik oma umbmäärasust.

«Postimees» küsis, kas Ämarikul pole tõesti kiusatust tolle Ford Scorpio omanikult selgitust küsida. «Mina ei taha temalt midagi küsida. Kõik, mida ta on rääkinud, selgub kohtus ja seal saavad asjad paika. Seni ei ole mul kelleltki midagi küsida. Pealegi ei soovi ma, et minu tegevust võidakse tõlgendada tunnistajate või kannatanute mõjutamisena,» rääkis Ämarik.

Ligi 25 aastat miilitsas-politseis töötanud Ilmar Ämarik tunnistas, et oli enda arreteerimiseks täiesti ette valmistamata, kuna ei tundnud ega tunne ka praegu endal mingit süüd. «Alguses lõi mind vanglasse sattumine rivist välja. Esimesed viis päeva kongis olid nagu unes,» meenutas ta.

Ämarik ei tea, kui kaua eeluurimine veel kestab. «Aga nagu ma aru olen saanud, tuntakse praegu huvi, miks ja kuidas ma küll viimaste aastate jooksul nii palju Tartust varastatud autosid üles leidsin. Iga episoodi kontrollimine võtab üksjagu aega ja kohus ei alga niipea,» arvab autojälitaja.

Kui see kõik lõpeb tema jaoks õigeksmõistva kohtuotsusega, on ta valmis politseis edasi teenima. «Mina jätkaks küll, kuid see ei sõltu ainult minust. Siiani on kõik kolleegid ja ka täiesti kõrvalseisjad minusse väga hästi suhtunud, keegi pole parastanud. Ning tööd oleks ju veel palju teha,» ütles Ilmar Ämarik, kes eeluurimise lõpuni on kapo uurija määrusega oma ametikohalt kõrvaldatud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALO LÕHMUS

Eestlased said Koreas gaasi

Lõuna-Koreas visiidil viibiv Eesti äritegelaste ja riigiametnike delegatsiooni kaks liiget jäid Soulis pisargaasirünnaku kätte, mille Korea politsei korraldas mässavate tööliste rahustamiseks.

Eestlased sattusid kogemata peale tööliste ja politsei tänavalahingule ning said oma ninasõõrmetesse pisikese doosi pisargaasi.

Koreas viibiva majandusminister Jaak Leimanni välissuhete nõunik Andres Pajuste teatas telefonitsi «Postimehele», et eile kohtuti Korea välisabiorganisatsioonide esindajatega ning Korea kaubandus-, tööstus- ja energeetikaministriga.

«Kohtumisel minister Kwang-Koo Ahniga hakkas ta meid õpetama, kuidas majandust liberaliseerida, aga kui kuulis, et meil juba on üliliberaalne majandus, haaras kätega peast ning käskis oma alluvatel asuda aktiivselt Eestiga majandussuhteid arendama,» meenutas Pajuste. Ministrid Leimann ja Ahn arutasid Eesti-Korea investeeringute kaitse ja soodustamise lepingu, topeltmaksustamise lepingu ja kaubandussuhete lepingu ettevalmistamist.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

UUDISTETOIMETUS

Kolmapäevase bussisoodustuste uue korra vastase meeleavalduse üks korraldajaist Arne Otter leiab, et meeleavaldus läks käest provokatsiooni tõttu.

«Minuni on jõudnud andmed, et bussijaamas lisandus hulk purjus noorukeid - anarhiste või grungemehi, nendele ei loe kord midagi. Neile on oluline, et saaks bussi otsa ronida. Bussi otsas käis anarhist või musta lipu armastaja,» väitis Otter.

Pärast meeleavalduse lõppu veetis Otter kaks tundi Tartu kaitsepolitseis. Seal räägitut ta pikemalt kommenteerida ei soovi.

Meeleavalduseks loa taotlenud paremtsentristliku noortefoorumi esimees Eduard Kanoshin, Tartu merehariduskeskuse I kursuse õpilane, peab toimunu eest kolmapäeval Tartu halduskohtus vastust andma. Teda võidakse karistada kuni 60 päevapalga (1320 krooni) suuruse trahviga.

Paremtsentristliku noortefoorumi juhatuse liige Arne Otter arvas, et Kanoshinit üritab politsei või kohus patuoinaks teha. «Meie organisatsiooni kindel seisukoht on, et see pole tema süü, vaid meie kõigi süü, ja kas see on üldse süü, on küsimus. Me peame ühiselt leidma nii trahviraha ja raha juhuks, kui politsei esitab kahjutasu arve. Võibolla on keegi nõus toetama, näiteks meeleavalduses osalejad. Olen kuulnud arvamust, et võiks teha korjanduse. Kanoshin ei teinud midagi seadusevastast, seda tegid 2000 inimest,» selgitas Otter.

Hõivamissüüdistus

Paremtsentristliku noortefoorumi juhatuse liige Mart Laidmets on väitnud, et Otter ei kuulu sellesse organisatsiooni. Otteri sõnul registreerisid paremtsentristliku noortefoorumi kuus Koonderakonnale lähedal seisvat liiget noortefoorumi oma nimele ja vormistasid tagantjärele selle asutamise.

«Paremtsentristlik noortefoorum on loodud 4. detsembril 1995. Meiega on liitunud 102 inimest, nende avaldusi saan ma näidata,» rõhutas Otter. «Siin on tegu sigadusega, intellektuaalse omandi vargusega. Juriidiliste nüanssidega mängides on üritatud luua uut organisatsiooni sama nimega. Mina kui selle organisatsiooni idee autor ja nime väljamõtleja olen ülimalt pettunud, et teatud inimesed leidsid mõnusama olevat juriidiliselt hõivata üks organisatsioon, mille nimi ja imidzh on välja töötatud.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KLAAS

Riigi 200 000-kroonisele teaduspreemiale pikaajalise tulemusliku teadustöö eest (nn elutöö preemia) pretendeerivad arstiteadlane Pavel Bogovski, põlevkiviteadlane Verner Kikas, botaanik Viktor Masing, keemik Viktor Palm ja ajakirjandusprofessor Juhan Peegel. Kaheksale 100 000-kroonisele aastapreemiale jäi kandideerima 24 tööd.

Neljapäeval koos olnud teaduspreemiate 17-liikmeline komisjon Teaduste Akadeemia presidendi Jüri Engelbrechti juhatusel vaatas läbi 37 komisjonile saabunud ettepanekut selle aasta teaduspreemiate andmiseks, neist 24 tunnistati teaduspreemiate põhimääruse tingimustele vastavateks.

Täppisteaduste alal kandideerib 3, keemia ja molekulaarbioloogia alal 2, tehnikateaduste alal 2, arstiteaduse alal 6, geo- ja bioteaduste alal 3, põllumajandusteaduste alal 1, sotsiaalteaduste alal 2 ja humanitaarteaduste alal 5 tööd. Tööde autoreid ei olnud teaduspreemiate komisjoni sekretär Villu Ehatamm eile nõus veel avalikustama.

Ehatamme sõnul peavad kandideerivad teadlased olema Eesti teadlased, teadustöö tulemused peavad käima eelmise aasta kohta, kandidaadi peab olema esitanud kas teadusasutuse ja ülikooli nõukogu või Teaduste Akadeemia akadeemik.

Ehatamme sõnade järgi ei aktsepteerinud komisjon näiteks Eesti Humanitaarinstituudi ettepanekut, sest humanitaarinstituut polevat aktsepteeritud teadusasutus.

Komisjoni sekretäri selgitusel kuulavad teaduspreemiate komisjoni liimed enne otsustamist ära veel eksperdid ning lõplik otsus tehakse 13. veebruaril. Preemiad antakse kätte vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KLAAS

1996. aasta parima mittetulundusühingu laureaadi diplom kuulub Vanemuise Seltsile ja parima sponsori diplomid aktsiaseltsile Põlva Piim ja Arno Tali Sihtkapitalile.

Aasta parima mittetulundusühingu ja sponsori konkursi kuulutasid möödunud aasta lõpus välja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL) ning Avatud Eesti Fond. EMSLi tegevdirektor Heli Aru rääkis «Postimehele», et konkursi laiemaks eesmärgiks oli mittetulundusühingute tegevuse teadvustamine Eesti ühiskonnale. Aru sõnul on nn avatud ehk mittetulundussektor siiani teenimatult varju jäänud ning temasse suhtutakse teatud eelarvamusega.

Aru selgitas, et konkursile laekus 20 põhjendatud ettepanekut, neist enamik parima mittetulundusühingu konkursile. Küsimusele, mida tähendab põhjendatud ettepanek, vastas Aru, et kandidaatide esitajad pidid põhjendama ühe või teise firma teeneid, miks neid võiks laureaadi diplomiga autasustada.

Aru sõnul sai AS Põlva Piima ja Arno Tali Sihtkapitali väljavalimisel otsustavaks asjaolu, et firma ja sihtkapitali vahel on välja kujunenud pikaajaline koostöö kindlas valdkonnas, milleks on hariduse ja kultuuri toetamine maal. «Nende vahel on sõlmitud sponsorleping ja AS Põlva Piima Võideks kannab sihtkapitali logo ja osa Võideksi müügist laekunud tulust läheb sihtkapitalile,» rääkis ta. Aru sõnul viitab see kõik läbikaalutud ja pikemaajalisele sponsorluspoliitikale.

Möödunud aastal andis AS Põlva Piim sihtkapitalile 100 000 krooni, kuid Aru sõnul pole heategevuses primaarne mitte summa suurus, vaid see, et koostöö sponsori ja abivajaja vahel oleks läbi kaalutud. «Keegi võib saada 50 kroonist rohkem abi kui teine 50 000st,» selgitas ta.

Rääkides Vanemuise Seltsi kui aasta parima mittetulundusühingu teenetest, rõhutas Heli Aru selle tegevust seminaride, ettekandekoosolekute ja konkursside korraldamisel, mille tähtsus ulatub tunduvalt kaugemale Tartust ning on vaadeldav kui rahvusliku kultuuri ja vaimsuse edendamine.

EMSLi tegevdirektori Aru sõnade järgi tuli ettepanekuid konkursile oodatust vähem. «See oleks aga olnud kena võimalus oma sponsorit tänada,» rääkis Aru ning lisas, et kahjuks on Eestis kujunenud komme mitte rääkida sellest, kes keda spondeerib ja kui suured on summad, mis heategevuses liiguvad. Aru sõnul loodetakse aasta parima mittetulundusühingu ja sponsori leidmiseks mõeldud konkursist kujundada traditsioon.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS KALDMAA

Pärnu linnakohus mõistis ühe aasta vabadusekaotust tingimisi kaheaastase katseajaga Pärnu sadama endisele tolliinspektorile Alar Ilbile (28), kelle süül jäi riigil saamata 282 754 krooni kütuseaktsiisi- ja käibemaksu. Kohus leidis kohtualuse süü olevat tõestatud täielikult, Alar Ilbi ise tunnistas end süüdi vaid osaliselt.

1995. aasta novembris vormistas Alar Ilbi 13 kütuse valeekspordideklaratsiooni, tõestades oma isikliku pitsati ja allkirjaga, et kütus on Pärnu sadama kaudu Eestist välja läinud. Tegelikult jäi kaup Eestisse ja müüdi siin maha. Kuna ekspordi puhul kütuseaktsiisi- ja käibemaksu ei võeta, said petturid Alar Ilbi «vastutulelikkuse» tulemusel peaaegu 300 000 krooni lisatulu ja riik sama palju kahju.

Tollidokumentide kohaselt oli kaup Eestist välja saadetud varem, kui Alar Ilbi need vormistas. Ka endine tolliametnik ise kinnitas, et ei ole oma silmaga kütust ega selle laadimist näinud. Dokumente vormistades usaldas ta deklarantfirmat ega hakanud täitma kõiki ettenähtud formaalsusi. Alar Ilbi sõnul ta riigile kahju tekitada ei tahtnud ja altkäemaksu «vastutulelikkuse» eest ei saanud.

Kohtuprotsessil oli hagejaks tolliamet, kes oli esitanud hagi kütuse eksportija ja deklareerija AS Estonia Transoili vastu. Alar Ilbi oli juriidiliselt vaid üks kohtuasjasse kaasatud isik. Deklarantfirma huve esindanud kaitsja Viktor Kaasik pidas absurdseks arutada Alar Ilbi kriminaalasja ja tolliameti rahalist nõuet kütust deklareerinud firma vastu koos. Kohus jõudiski järeldusele, et rahaline nõue tuleb sellest kohtuasjast eraldada ja arutada seda eraldi tsiviilasjana.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

UUDISTETOIMETUS

Eesti Vabariigi aastapäeval antakse välja viis riigi kultuuripreemiat, neist igaüks 100 000 krooni. Riigi kultuuripreemia komisjoni otsusel tehakse valik 32 preemiaesituse hulgast, teatati «Postimehele» kultuuriministeeriumist.

Komisjonile laekus 38 preemiaesitust. Peamisteks esitajateks olid teatrid, muuseumid, kultuuriministeerium, mitmed kutseliidud ja ühendused, seltsid jpt. Eesti Vabariigi kultuuripreemia määratakse väljapaistvate loominguliste saavutuste eest kultuuri alal, seisab preemia põhimääruses. Arvesse lähevad 1996. aastal avalikkuse ette jõudnud tööd.

Riigi kultuuripreemiale kandideerivad:

• Endel Annus («Retrospektiivne rahvusbibliograafia (1525-1940)»)

• Ingrid Agur (Vanemuise lavastuse «Inimene, elajas ja voorus» kujundus)

• Nikolai Baturin (romaan «Ringi vangid»)

• Jüri Ehlvest (raamatud «Ikka veel Bagdadis» ja «Krutsiaania»)

• Ants Juske (näituse «Eesti kui märk» idee ja korraldus, kunstikriitika, telesari «Ars et vita»)

• Tõnu Kaljuste (Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiline juhtimine, meie heliloomingu süsteemikindel tutvustamine)

• Eesti Filharmoonia Kammerkoor (kontserditurnee Eesti maakonnakirikuis, esinemised mitmel rahvusvahelisel festivalil)

• Heino Kiik («Päevaraamatud»)

• Sven Kivisildnik (raamat «Nagu härjale punane kärbseseen» ja näidend «Tands ja Pühälik»)

• Jaan Kross (romaan «Messmeri ring»)

• Madis Kõiv (näidend «Tali»)

• Anu Lamp (kaks preemiaesitust: nii tõlkelooming kui ka osatäitmine Linnateatri lavastuses «Ainus ja igavene elu» ning pedagoogitöö lavakunstikoolis).

• Herta Laipaik (ajalooline triloogia «Angara ääres», «Pärlid surevad pikkamisi» ja «Musta opaali rada»)

• Leonhard Lapin (neli isiknäitust, koguteos «Pimeydestä valoon», osavõtt näitusest Varssavis, Peterburis ja New Yorgis, osalemine näituse «Tallinn-Moskva-Tallinn» koostamisel)

• Leonhard Lapin, Raul Meel, Anu Liivak ja Jaan Klõsheiko (projekti «Kunstitelg Tallinn-Moskva-Tallinn» väljatöötamine ja teostamine näituse ja kataloogina)

• Mai Levin (näitused «Märt Laarmani ülevaatenäitus», «60ndad Eesti kunstis» ja «Kunstikoguja Alfred Rõude - 100», Eduard Wiiralti galerii kataloog ja konverents «Kubism Läänemere regioonis»)

• Lennart Meri (raamat «Presidendikõned»)

• Mikk Mikiver (Eesti Draamateatri lavastused «Vaade sillalt», «Hullumeelne professor, tema elukäik» ja «Kolm õde»

• Mai-Ester Murdmaa (Estonia lavastused «Suur võlur armastus» ja «Kolmnurkne kübar»)

• Paul Mägi (ooperite «Figaro pulm» ja «Nabucco» dirigeerimine Estonias

• Kaljo Põllu (elutöö, näitused kunstihoones ja galeriis «Vaal»)

• Eldor Renter (lavakujundus ooperile «Nabucco» Estonias)

• Enn Soosaar (tõlkelooming, E.C.Doctorow «Billi Bathegate»)

• Mark Soosaar (dokumentaalfilm «Lõputa lugu «Estoniast»»)

• Jaan Tooming ja Jaak Vaus (Vanemuise lavastus «John Gabriel Borkman»)

• Jaan Tooming (lavastused «John Gabriel Borkman» ja «Jumalate naer» Vanemuises)

• Jaan Toomik (osavõtt nüüdiskunstinäitustest «Contair 96» Kopenhaagenis ja «Manifesta» Hollandis)

• Erkki-Sven Tüür (esiettekanded 1996. aastal ning heliplaatidel «Architectonics» ja «Crystallisatio» jäädvustatud looming)

• Lea Valter (näitusetegevus 1996. aastal)

• Rein Veidemann (raamat «Ajavahe»)

• Aarne Üksküla (osatäitmised lavastuses «Kolm õde», «Poisid sügisel» ja «Schumanni öö»)

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MARI JÄRVELAID,
arst, Tartu Ülikooli doktorant

Mõne aasta eest oli Riigikogus elav arutlus prostitutsiooniseaduse teemal. Arutelu vaibus, andmata mingit selget tulemust. Seejärel muutus kuumaks teema, kas keelustada Eestis abordid. Võibolla on see juhus, kuid kõik arutlejad, keda kuulma juhtusin, olid kas mehed või siis lasteta naised. Ajakirjanduses on läbi lipsanud väide, et iga viies Eesti abielupaar on lasteta. Kas abortide keelamine-lubamine suurendaks laste arvukust Eestis?

Eesti koolilaste küsitlustest (Krista Papp, Tiiu Kaasik) on selgunud, et alla 14-aastastest on seksuaalelu kogemus 15% poistest ja 6% tüdrukutest. Soomes tehtud uurimused on näidanud, et seksialasest kirjasõnast on poisid huvitatud tunduvalt rohkem kui sama vanad tütarlapsed. Protsentides väljendades 15-aastastest poistest 78% ja tüdrukutest 18% loeb-uurib sellealast kirjandust. Ometi on üldine väide, et tüdrukud küpsevad kiiremini ja eks ole seda tõestatud ka raseduste arvuga alla 18-aastaste tütarlaste hulgas. Tahaksin jälle meelde tuletada, et poisid ja mehed ei rasestu ju üldse.

Kui võtta asjast paremaks arusaamiseks ühe Eesti linna raviasutuse andmed, siis 1994. aastal tehti seal 1368 aborti. Neist 80 tehti tütarlastele, kes olid vanuses 13-17 aastat. Samal aastal oli sünnitajaid 1859, neist 51 olid nooremad kui 18-aastased. Võin vaid oletada, et vaid mõni neist rasedustest võis olla planeeritud. Seega elasid 1994. aastal ühes linnas 131 tütarlast oma elus läbi selle, milleks nad vähemalt sotsiaalselt veel valmis ei olnud. Nii 1992. kui 1993. aastal oli see arv samas raviasutuses 142. Seda on neli klassitäit õpilasi igal aastal.

Pole rasedust seksita

Kuigi on uuritud noorte sotsiaalset tausta ja leitud, et varajast seksuaalelu alustavad noored, kes on nn probleemsed või probleemsetest peredest, on siiski kindel see, et ükski neist rasedustest pole olnud tingitud ei lahkhelidest kodus ega koolis või liigsest heaolust, ikka oli tegemist hoopis seksiga ja seda kahe erinevast soost partneri vahel.

Normaalne on, kui kõik noorikud jäävad raskejalgseks esimese abieluaasta jooksul. Seda loetakse isegi fertiilsuse kriteeriumiks, seega, kui naine selle esimese aasta jooksul ei rasestu, tuleb hakata otsima põhjust.

Esimese kahe kuu jooksul, kui elatakse kaitsevahendita regulaarset suguelu, rasestub iga viies tütarlaps-naine. Loodusseadused ei küsi abielutunnistust ega vanust, fertiilseks eaks aga loetakse 15-44 eluaasta vahelised aastad. Loodus ei keela ka võimalust, et tütarlaps rasestub enne esimest menstruatsiooni.

Kõige lihtsam viis soovimatute raseduste probleemi lahendada on keelata abordid, sest siis muutuvad ju kõik rasedused momentaanselt soovitud rasedusteks.

Maailmas on 50 riigis abordid keelatud. Nende riikide hulka kuuluvad pea pooled Aafrika riigid, samuti paljud Kagu-Aasia ja Ladina-Ameerika riigid. Bangladeshis on abort lubatud vaid naise elu säilitamiseks, kuid igale arsti poole pöördujale tehakse vaakumaspiratsioon menstruatsioonitsükli reguleerimiseks, tegemata enne rasedustesti.

Tegelikult tehakse ju abort, kontrollimata, kas üldse rasedusega tegemist ongi. Aastas reguleeritakse sel viisil 250 000 menstruatsioonitsüklit. Indias tehakse aastas 600 000 legaalset aborti, illegaalseid umbes 4 miljonit.

Maailmas tehti 1990. aastal 40-60 miljonit legaalset aborti ja arvatakse, et 20-30 miljonit illegaalset. 150-200 tuhat naist sureb igal aastal illegaalse abordi järgselt, 500 000 naist sureb lapsekandmise ajal. Iga minut sureb maakeral üks naine, kelle surma otsene põhjus on kas rasedus, sünnitus või abort.

Kui legaalse abordi teeb arst, siis illegaalne abort on otsene oht naise tervisele.

Kuivõrd ilma abortideta ühiskonda ei ole olemas, siis ei saa ka olla küsimust, kas abordile jah või ei, vaid küsimus saab olla, kas seaduslik ehk ohutu abort või ebaseaduslik ehk tervisele ja elule ohtlik abort.

40% maailma naistest elab maades, kus abort on lubatud, 12% maades, kus meditsiinilisel näidustusel on abort lubatud, 23% maades, kus sotsiaalsetel või meditsiinilistel näidustustel on abort lubatud.

Abordid on lubatud näiteks riikides nagu Hiina, USA, Venemaa, Kuuba jne. NSV Liidus legaliseeriti abordid 1955. aastal.

NSVLi lagunemisele eelnevast aastast pärinevad andmed, et aastas tehti 160 aborti iga 1000 fertiilses eas naise kohta, mis teeb ümberarvutatuna 5 aborti iga naise kohta tema elu jooksul ja lisaks sünnitasid need naised veel keskmiselt 2,4 last.

1968. aastal legaliseeriti abordid Inglismaal, seejärel teistes Lääne-Euroopa riikides.

Rootsis legaliseeriti abordid 1975. aastal. Rootsis tehakse aborte 19/1000, mis teeb 0,6 aborti naise kohta ja sünnitusi 2,1 last. Belgia ja Holland on kõigile eeskujuks, seal tehakse vastavalt 5 ja 5,8 aborti 1000 fertiilses eas naise kohta.

Omamoodi eksperimendi tegi 1966. aastal toonane Rumeenia riigipea Ceausescu, kes otsustas riigi rahvaarvu tõstmiseks keelustada abordid ja seadis sisse ka väga range järelevalve kõigi fertiilses eas naiste üle, nõudes ka naiste igakuist günekoloogilist läbivaatust, et kindlaks teha ja võtta õigeaegselt «kontrolli» alla kõik rasedused. Seadus leidis rakendamist 24 tunni jooksul.

Järgnes lühiaegne võidujoovastus - sündide arv kasvas. Kasvas, kuid hakkas siis jälle vähenema, suurenema aga hakkas noorte naiste suremus. Samal ajal käisid naised Hollandist Jugoslaavias (Hollandis legaliseeriti abordid 1981. a.) ja Rootsist Poolas aborti tegemas.

Aborte on tehtud sama kaua, kui on eksisteerinud inimkond. Kõigil rahvastel on oma abortide tegemise traditsioonid ja on teada ka ravimtaimed raseduse katkestamiseks.

Samas ei tohi unustada, et rasedus ei ole mitte haigus, vaid normaalne seisund järeltulijate saamiseks. Loodusel on omad seadused. Teadlased väidavad, et vaid pooltest viljastatud munarakkudest areneb rasedus. Neist teisest poolest viljastatud munarakkudest, mis ei kinnitu ka emaka seinale, vaid hukkuvad, arenemata edasi, ei tea ka naine ise. Veel üks osa loodetest hukkub raseduse varajases staadiumis, üldjuhul põhjustades hingevalu lisaks füüsilisele kannatusele. Mida suurem loode hukkub, seda suurem on kaotusevalu. Nii siis, kui rasedus katkeb ise, kui ka siis, kui see katkestatakse.

Arvestamata naise hingevalu ja kehalist valu, mis suuremal või vähemal hulgal iga abordiga kaasas käib, on asjal ka majanduslik pool. Rootsi riigis arvestatakse ühe abordi maksumuseks 7000 sealset krooni. Eesti riigis maksab naine abordi eest 300 meie krooni. Samas Rootsi riigis saab riigi kodanik soovi korral retseptiga kaasaegse emakasisese vahendi, makstes 150 Rootsi krooni. Sama vahend maksab Eestis 1500 siinset krooni.

Selline majanduslik hinnang peegeldab otseselt riigi poliitikat selles vallas.

Rootsis on leitud, et rääkides abordi kahjulikkusest rõhutatakse esimese raseduse katkestamisega kaasnevat lastetuse ohtu. See põhjustab teismeliste tütarlaste hulgas reaktsiooni, kus pärast abordi läbitegemist otsitakse võimalus uuesti rasestuda, et kontrollida selle väite kehtivust enese peal.

Miks siis tehakse aborte ja on alati tehtud, kui see on kahjulik nii üksikindiviidile kui ka kogu ühiskonnale? Vastata võiks küsimusega: miks korjab hoolikas aednik õunapuult osa vilju ära pärast seda, kui on näha, et puul on valmimas rohkem vilju, kui puu kanda jõuaks?

Erinevatel kultuuridel on erinevad traditsioonid. «Postimehest» võisime lugeda, et inguiidid annavad traditsiooniliselt lapse ära teise peresse, kui ta on sündinud liig ruttu eelmise lapse järel või kui tema üleskasvatamiseks ei jätku oma vanematel jõudu. Keskmine laste arv maakeral ühe naise kohta oli 1960. aastal 6 ja 1980. aastal 4,4 ning 1990. aastal 3,8. 1900. aastal elas maakeral 2,5 miljardit inimest, 1996. aastal juba üle 5 miljardi, 2000. aastal aga üle 6 miljardi...

See, et Eestis sünnib nii vähe lapsi, on ainult meie endi probleem. Pereplaneerimiseks on mitmeid mooduseid, enamikus maailma riikides on see kõige kõrgemal riiklikul tasandil vastu võetud poliitiline otsus. ÜRO Poliitiliste Andmete Panga 1988. aasta informatsioon ütleb, et 68 riigis ei ole valitsuse tasemel fertiilsuse poliitikat, aga 21 riigis sooviti suurendada, 20 säilitada ja 60 vähendada sündide arvu.

Kuidas jääb abordiseadusega?

Kas keelustada abordid, lubada neid vaid teatud klausliga või miks mitte katsetada esimese riigina seadust, mille alusel hoopis poistel ja meestel lubada suguline vahekord vaid siis, kui neil on selleks ette näidata notariaalselt kinnitatud luba. Tütarlapsi ja naisi aga kohustada seda notariaalselt kinnitatud luba nõudma. Ka oleks see riigil veel üks võimalus seaduserikkujatelt trahvidena makse koguda. Loa saamine eeldaks eelnevat arstlikku kontrolli, majanduslike tagatiste olemasolu ning tagaks ka riigilõivu laekumise. Riigi majandusliku heaolu huvides võiks vähema raha eest saada ühekordseid piiratud ajalimiidiga seksimise lube ja suurema raha eest mitmekordseid lube.

Mehed ütlevad vuih!

Selline eelnõu oleks igati kasulik: kaoksid soovimatud rasedused, kaoks suguhaiguste leviku probleem, sest kõik oleks ju riigi poolt korraldatud, kontrollitud, limiteeritud ja reguleeritud. Ma tean, et Eesti mehed Riigikogus ütlevad selle peale vuih. Kuid mõelge prostitutsiooni ja abordi legitiimsust puudutavatele diskussioonidele, narkootikumide ja alkoholi tarvitamise probleemide käsitlusele. Millistest huvidest lähtutakse nendes diskussioonides?

Pärast Teist maailmasõda kulus Euroopal 20 aastat oma sõjahaavade parandamiseks sedavõrd, et hakkasid tekkima nn heaoluühiskonnad, kus igas peres oli auto, televiisor, pesumasin, köögikombain ja aega jäi üle ka muule mõelda. Enne seda olid ka seal seksuaalelu küsimused suureks saladuseks, millest avalikult ei räägitud. Maagilised beebipillid tulid kasutusele aastatel 1962-1964, oli tekkinud alternatiiv abordile ja barjäärimeetoditele, andes lõpuks ka naistele võimaluse otsustada.

1965. aastaks oli aeg küps seksrevolutsiooniks, mis oli kõige ehtsam moraalirevolutsioon. Enne seksrevolutsiooni olid Hollandis pooled nooremalt kui 20-aastaselt sõlmitud abieludest sundabielud. Sundabielu sundseisust, kui juhuvahekorrast oli oodata järeltulijat. Selle üle ei rõõmustanud sageli just meespool.

Puudusid rasestumisvastased vahendid ja abordid olid keelatud. Kontrollija ja keelu meeldetuletaja oli kirik. Tegelikult olid keelatud ka abielueelsed ja ammugi juhuvahekorrad, nii et tegelikult poleks tohtinud mingit probleemi olla.

Mis muutus seksrevolutsiooniga? Iga seksuaalne kogemus muutus aktsepteeritavaks, oluliseks sai vaid see, et ei tohi teha teisele haiget. Võib öelda, et see oli ka naiste protest oma senisele kohale ühiskonnas. Oli ju esimene naisliikumise laine 1910.-1920. aastatel, kui nõuti valimisõigust, ja teine aastatel 1960-1970, kui nõuti abortide legaliseerimist. See oli eeldus võrdsuse tekkimisele naiste ja meeste, tüdrukute ja poiste, aga samuti abikaasade vahel.

Ühiskond pidi vastu võtma otsuse, kas õpetada tütarlastele endiselt vaid «ei» ütlemist või siis rääkida nii tüdrukutele kui poistele kõigist seksuaalelu probleemidest.

«Ei» pooldajad väitsid, et kui rääkida kõigest nagu asi on, muutuvad seksuaalselt aktiivseks üha nooremad ja seega võivad tagajärjed olla ettearvamatud. Tütarlastele «ei» ütlemise õpetamise traditsiooni jätkas näiteks Suurbritannia. Teise tee näitena võib tuua jälle Rootsi ja Hollandi kogemuse, kus otsustati levitada seksuaalelu alaseid teadmisi ja ka rasestumisvastased vahendid võimalikult kättesaadavaks teha.

Kui Inglismaal oli 1964. aastal teismelistest 16% seksuaalelu kogemusega, siis 1990. aastal olid arvud vastavalt enne 16. eluaastat 41% ja 19-aastastest 80%.

13-15-aastaste hulgas oli 8000 rasestumisjuhtu aastas, mis pooltel juhtudel lõpetati abordiga. 1990. aastal rasestus 69/1000 15-19-aastaselt, neist 1/3 tegi abordi, 2/3 sünnitas.

Hollandis olid 1968. aastal seksuaalselt aktiivsed 19% 16-20-aastastest, 1971. aastal oli rasedusi 28/1000. 1989. aastal oli seksuaalselt aktiivseid 51%, rasedusi 10/1000 teismelise kohta. Aastatel 1986-1988 sündinud pere esimestest lastest olid 93% planeeritud, sunnitud abielud moodustasid veel vaid 1,5%.

Kui uuriti rasestumisvastaste vahendite kasutamist viimase vahekorra ajal 16-19-aastaste hulgas, siis 23% kasutas kahekordset kaitset - nii beebipilli kui kondoomi. Samas soovib 97% lapsevanematest, et teadmised annaks kool ja 95% rasestumisvastastest vahenditest kirjutab välja perearst.

Veekordse kinnituse, et ainult keelamisega ei saavuta kunagi head tulemust, saame võrreldes Hollandi ja Inglismaa statistikat: 13-15-aastaste tütarlaste rasestumiste arvult oli erinevus kümnekordne (Hollandis vähem kui 1/1000 ja Inglismaal üle 10/1000).

Soomes on alates 1970. aastast kooliprogrammis seksuaalõpetus alates viiendast klassist, mis igas järgnevas klassis on seotud erineva õppeainega. 1986. aastast alustati Soomes AIDSivastase projektiga, kus igale 16-aastaseks saajale saadetakse koju isiklik pöördumine koos kondoomiga.

Rasestumisvastased vahendid

Vaid adekvaatne õpetus seksist ja kontratseptsioonist tagab noortele motivatsiooni hoiduda rasestumisest ja sugulisel teel edasikantavatest nakkustest.

Kasutada saab vaid neid kontratseptsioonivahendeid, mis on kättesaadavad. Alates 1978. aastast on Rootsi ämmaemandatel õigus iseseisvalt välja kirjutada beebipille ja seda tervelt 13 kuuks korraga. Ka Eesti riik on mõelnud koolilaste peale, beebipillidele on neil arstiretseptiga 90% soodustus, kuid retsepti võib arst kirjutada korraga vaid 2 kuuks.

Ühelt poolt on õige, et käiakse korrapäraselt arsti kontrollil, ka on ju arstil hea, ta saab nende visiitide kohta haigekassale arve esitada. Kuid elu näitab, et kui tabletid keset suvevaheaega lõppevad, siis loodetakse sageli, et seekord läheb õnneks. Kuid mitte alati ei täitu see lootus, isegi kui selle aja jooksul on olnud vaid paar juhuvahekorda. Ka purunevad just selles eas kasutajatel kondoomid kõige sagedamini.

Siinkohal võiks nimetada mõned kontratseptsioonivahendid, mida hakatakse alles kasutama: vaktsineerimine raseduse vastu, tabletid, mida peab võtma kord nädalas, ning steriliseerimine ilma operatsioonita, kasutades keemilisi vahendeid. Muuseas, üha populaarsem on Skandinaaviamaades lasta end steriliseerida, ka meeste hulgas, kui pole lastesaamise soovi.

Abordid, st raseduse katkestamised on olnud ja jäävad naiste probleemiks ka tulevikus, kuid raseduse katkestamiseks piisab näiteks neljast Cytotechi tabletist, mille on ordineerinud asjatundja.

Jääb vaid tõdeda, et ohtlik on olla naine.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997