Sel reedel avaneb publikul harukordne võimalus kuulata vene nüüdismuusika grand old man’i, Šostakovitši lemmikõpilase Boriss Tištšenko suurteose, Dante «Jumalikust komöödiast» inspireeritud koreograafilis-sümfoonilise tsükli viimase sümfoonia «Paradiis» Eesti esiettekannet. Tohutu loomepagasiga helilooja on isiklike sidemete kaudu seotud ka Eestiga.
Eesti publik ootab suure põnevusega teie Dante-sümfoonia viimase osa «Paradiis» esiettekannet. Rääkige palun selle teose sünniloost.
Hakkasin seda viiest sümfooniast koosnevat teost kirjutama 1996. aastal ja viimane neist, pealkirjaga «Paradiis», valmis 2005. aastal. Järgisin kirjutamisel Dante ammendamatu ainesega poeemi ülesehitust, selle sündmuste käiku ja tegelaste arengut ning seetõttu kannavad ka sümfooniad poeemiga samu pealkirju: «Põrgu», «Purgatoorium» ja «Paradiis».
Kuid lisasin veel kaks: «Esimese sümfoonia», mis tugineb Dante varasemale teosele «Uus elu» ja räägib tema elust maa peal, ja «Teise sümfoonia», mis jutustab nagu «Kolmaski» põrgust. Võtsin endale ülesandeks luua muusikaline illustratsioon sündmustele, millest Dante nii sugestiivselt ja kujundlikult oma poeemis kirjutab.
Kuna Dante geniaalset teost eesti keeles tervikuna välja antud ei ole, rääkige natuke selle sisust, et sümfooniat paremini mõista.
Dante alustas poeemi kirjutamist ajal, mil ta oli jõudnud elu teise poolde ja kaotanud nii oma armastatu, sõbrad kui peavarju. Talle avaneb unes nägemus hauatagusest elust ja ta jutustabki oma ajastu tõekspidamisi ja teadmisi, kuid eelkõige omaenda nägemust ja fantaasiat kasutades lugusid inimese kannatustest, patukahetsusest ja lõpuks väljajõudmisest Jumala asupaika Empüreumi.
Üks keerulisemaid tahke «Jumaliku komöödia» mõistmisel on vastuolu selle traagilise sisu, kogetud kannatuste ja pealkirja vahel, sest õnnelikku lõppu, mida komöödiažanr ja meie tavapärane arusaam eeldavad, justkui pole. Kuid see on Dantel siiski olemas, sest loo kangelased jõuavad pärast kannatusi välja paradiisi, kogevad õndsust ja saavad lunastuse osaliseks. Tragöödia olnuks see, kui nende hinged jäänuks põrgusse.
Olete kolme Dante-sümfoonia esiettekanded usaldanud dirigent Nikolai Aleksejevile, miks just talle?
Ma teeksin täpsustuse: mitte mina ei valinud Nikolai Aleksejevit, vaid tema valis minu, tehes mulle ise ettepaneku, kui 2000. aastal valmis Dante-sümfoonia nr 2. Nõustusin ettepanekuga meeleldi, sest mulle meeldib väga, kuidas Aleksejev juhatab, pealegi on ta suurepärane inimene. Kuid minu jaoks pole üldse küsimus selles, keda ma usaldan või keda mitte – ma eeldan, et mu teos kantakse alati hästi ette. Vajadusel ma loomulikult sekkun ja teen täpsustusi.
Mulle pole teada pisimatki seika teie sidemete kohta Eestiga, seega rahuldan ilmselt paljude uudishimu, küsides: kas neid on?
Ma armastan piiritult Tallinna ja oleksin meelsasti ettekannet kuulama sõitnud, kuid paraku tervis ei luba. Kuid te ei arva iialgi ära, miks ma seda linna nii väga armastan. Sest olen Tallinnas elanud! Otse südalinnas, Pärnu maanteel. Minu onu suunati 1946. aastal Tallinna tööle ja ta võttis minu, seitsmeaastase poisi kaasa, et saaksin kokkupuute teise kultuuri, kommete ja keskkonnaga.
See aeg oli mulle väga põnev! Eriti muljetavaldav oli vanalinn.
Tunnen isiklikult Jaan Räätsa ja armastan väga tema muusikat. Väga hea loominguline ja inimlik kontakt oli dirigent Peeter Liljega, kelle üks meeldejäävamaid ettekandeid puudutas minu balleti «Kaksteist» kontsertversiooni Peterburi filharmoonia suures saalis koos ERSOga.
Leningradi konservatooriumi päevil oli mul hea sõber, viiuldaja Priit Bernhard, kellega olen Tallinnas kontsertegi andnud. Kontakte eesti heliloojatega oli tänu loomingulistele kokkusaamistele üle terve tollase N. Liidu rohkelt ja me olime üksteise loominguga hästi kursis.
Kuna te esiettekande puhul Tallinna tulla ei saa, lubage teile siinkohal juba ette üle anda publiku soojad tervitused.
Tänan, ja ma soovin väga, et Eesti publik teaks, et olen oma mõtetes sel õhtul koos kõigi teiega Estonia saalis.
ERSO esitab Boriss Tištšenko «Paradiisi» sel reedel Estonia kontserdisaalis
Boriss Tištšenko
• Vene helilooja ja pianist Boriss Tištšenko on sündinud 23. märtsil 1939. aastal Leningradis.
• 1962. aastal lõpetas Rimski-Korsakovi nimelise Leningradi konservatooriumi kompositsiooni- ja klaverieriala. Oli Dmitri Šostakovitši õpilane, hiljem jätkas tema juures doktorantuuris
• Alates 1965. aastast töötab Peterburi konservatooriumi kompositsioonieriala õppejõuna
• On kirjutanud 15 sümfooniat, arvukalt instrumentaalkontserte, teatri-, balleti- ja kammermuusikat ning monumentaalse koorisümfoonia «Reekviem» Anna Ahmatova tekstile.