Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JAAK JAANISTE
,
Tartu Tähetorni Astronoomiaringi juhendaja
Põhjamaalased võivad rõõmustada: meie taevas on jällegi komeet, mida igaüks oma silmaga imetleda saab. Mitte küll nii efektne kui mullune Hyakutake, aga vaadeldav märksa pikema aja vältel. Ja ka heleduselt ei tohiks lähenev Hale-Bopp oma eelkäijatele alla jääda. Pigem vastupidi.
Oli 22. juuli öö 1995. aastal, kui kaks ameerika amatööri imetlesid oma teleskoopidega Amburi tähtkujus asuvaid kerasparvi. Need väga vanad ja väga tihedad, miljoneid päikesi sisaldavad tähesüsteemid on astronoomiahuviliste lemmikobjektid, mida ikka ja jälle näha tahetakse.
Tõenäoliselt oli täheparvede vaatlejaid rohkem kui kaks. Aga vaid Alan Hale New Mexicos ja Thomas Bopp Arizonas olid piisavalt tähelepanelikud, et märgata udusevõitu tähekest otse kerasparve M70 kõrval. Kahtlusest, et tegu võib olla komeediga, piisas teatamaks Astronoomiliste Telegrammide Büroole - ning kahe nimega komeet oligi sündinud. Omapära lisab asjaolu, et üks avastajaist (A.H.) on hasartne komeedivaatleja, kes 26 aasta jooksul on näinud-uurinud juba 215 sabatähte, teisele (T.B.) oli see - uskuge või mitte - üldse esimene nähtud komeet!
Edasi kulgesid asjad oma tavalist rada. Täheteadlased mõõtsid komeedi asukohta, matemaatikud rehkendasid võimalikku orbiiti. Aasta lõpuks oli selge, et tegu on erakordse objektiga. Esiteks, nii kaugel (7,2 astronoomilist ühikut, st Maa ja Päikese vahelist kaugust, ehk üsna täpselt Jupiteri ja Saturni vahel) pole seni avastatud ühtki klassikalist komeeti.
Teiseks, vaatamata suurele kaugusele oli objekt hämmastavalt hele. Komeediarvutajate klassikaline valem, mille järgi heledust arvutatakse, andis absoluutseks heleduseks (näitab komeedi heledust juhul, kui tema kaugus nii Maast kui Päikesest oleks üks astronoomiline ühik) - 1,2 tähesuurust.
Sellega asus vastne sabatäht kõigi aegade edetabelis teisele kohale 1867. aastal nähtud komeedi järel. Normaalse aktiivsuse (st algkeha e tuuma pinnalt aurustuva aine hulga) korral peaks niisuguse heledusega komeedi tuum olema läbimõõduga 70-80 km, mis on tublisti rohkem kui viimastel aastakümnetel nähtud komeetide tuumade läbimõõdud.
Kõik see ennustas haaravat vaatemängu neile, kes tähistaeva vastu huvi tunnevad. Komeedi heledus pidi tänavu märtsiks olema vähemalt null, võibolla koguni -2 tähesuurust. Et viimased 20 aastat polnud põhjapoolkera taevasse jõudnud ühtki korralikku komeeti, alustati juba 1995. aasta lõpul tugeva reklaamiga. Käiku läksid raamatud, videod, arvutiprogrammid.
Ja siis tuli Hyakutake.
Uskudes, et möödunudtalvine komeedibuum on kõigil hästi meeles, ei hakka me seekord üle rääkima komeetide ehitust ja päritolu. Huvilised võivad emakeelset infot leida tänavusest Tähetorni Kalendrist või lühemas vormis plakatilt «Sabatäht tuleb» (mõlemad on saadaval Tartu Tähetornis). Küll aga kasutame head võimalust veel kord näitamaks juhuse osa meie elus. Ka teaduses.
Kui Hyakutake komeet 25. märtsil 1996 Maast möödus, mõõdeti tema läbimõõtu raadiolokaatorite abil. Tahke tuuma diameetriks saadi 3-4 kilomeetrit, mis on tühine suurus isegi komeedimaailmas. Ja ometi kinnitavad kõik vaatlejad üksmeelselt: tegu oli suurepärase, efektse, kõigi aegade ühe parima sabatähega. Palja silmaga selgelt nähtav, mõõtmetelt kuuketast ületav pea, üle poole taeva ulatuv sinakasvalget tooni saba, kiire liikumine, kus juba mõnetunnine vaatlus tõi ilmsiks märgatava nihke tähtede suhtes.
Kõige selle eest võlgneme tänu juhusele. Oleks komeet tulnud kaks nädalat hiljem või mõni kraad teise nurga all, paistnuks ta nii tuhmina, et teda taevas üles leida suutnuksid vaid vähesed. Aga ta tuli just nii, nagu tuli: täpselt kuuloomise ajaks, kus taevas tume kui pigi; Maale nii lähedale, kui komeedid iganes jõudnud - vaid üks kümnendik astronoomilist ühikut. Ja täpselt nii, et möödumise ajal asus Päike vastassuunas, valgustades komeeti kogu oma võimsusega.
Hiiglane Hale-Bopp ei tule Maale kunagi lähemale kui 1,3 astronoomilist ühikut. Taevas liikudes jääb ta alati Päikese lähedusse (maksimaalne nurkkaugus märtsi alguses 46 kaarekraadi, umbes sama suur kui Veenusel) ja on seetõttu öötaevas suhteliselt madalal. Suurima kõrguse horisondi suhtes (25 kraadi) saavutab komeet hommikutaevas 1. märtsi paiku, vahetult enne koitu. Pisut madalamal (23 kraadi) on ta õhtutaevas aprilli alguses. Kui võrrelda Hyakutake komeediga, mis läbi öö otse pea kohal säras, siis on tänavuse sabatähe vaatlemise tingimused tõesti ebasoodsad.
Aga ta on hiiglane, ja seetõttu vaatamata väikesena näivale läbimõõdule juba praegu niisama hele, kui oli Hyakutake oma parimail päevil. Kusjuures maksimaalse heleduseni 28. märtsil on veel terve kuu aega.
Pöörame nüüd pilgu joonistele, et kuidas see sajandi sabatäht meie taevas välja näeb!
Esimene joonis kujutab komeedi ja Maa liikumist ruumis. Keskel on Päike, tema ümber piki ringjoont liigub Maa, ülalpool läheneb Päikesele Hale-Boppi komeet. Iga kuu esimesel kuupäeval on märgitud Maa ning komeedi asukohad orbiidil. Komeedi asukohast on tõmmatud ristjoon, mis näitab, kuidas projekteerub komeet Maa orbiidi tasandile (taevas vastab sellele Sodiaagi vöö). Näeme, et ükskõik millise kuupäeva me valiksime, komeet jääb alati teisele poole Päikest.
See ongi tänavuse sabatähe liikumise nael. Liiguks ta samas tasandis kui Maa, jääks ta Päikese taha ja me ei näeks teda üldse. Et ta aga liigub palju kõrgemal, on meil võimalus teda näha siis, kui Päike on juba loojas. Kuni 21. märtsini on Päike allpool taevaekvaatorit ja tõuseb (ning loojub) lõunakaartes, temast tükk maad «kõrgemal» (nagu suvine Päike) liikuv komeet aga tõuseb põhjakaartes mitu tundi varem (loojub hiljem).
Veelgi enam: esimesest märtsist 20. aprillini on komeedi kõrgus taevaekvaatori suhtes üle 33 kraadi, mis tähendab, et Tartule vastaval 58. laiuskraadil ta ei looju üldse, jäädes öö läbi põhjakaares nähtavaks. Üldse on seekord nii, et mida kaugemal põhja pool on vaatleja, seda paremini on komeet nähtav.
Tähekaart joonisel 2 näitab sama liikumist tähtkujude suhtes. Kaardile on kantud nii komeedi kui Päikese liikumine. Et komeet näha oleks, peab Päike olema vähemalt 10 kraadi võrra allpool silmapiiri. Kuidas silmapiiri kaardile panna, on omaette kunst, horisondi asend sõltub nii kuupäevast kui kellaajast. Õnneks on komeet väga hele ja tema leidmine taevast ei tohiks tekitada raskusi - kui me mõnegi kaardil oleva tähtkuju taevasse suudame panna.
Jälgida võime komeeti seekord aprilli lõpuni. Nagu Hyakutake puhul, teeb ka nüüd vaatlustele lõpu valgete ööde saabumine.
Kuidas võtta - absoluutselt heleduselt on Hale-Bopp kõigi aegade teine komeet. Milline on tema tuuma läbimõõt, selgub ehk uurimuste käigus. Näivalt heleduselt ta väga kõrgele kohale ei jõua, kuna jääb nii Maast kui Päikesest üsna kaugele.
Artikli alguses kasutasime väljendit «klassikaline komeet». On vist viimane aeg seda selgitada. Kui mõistame komeedi all ikka ja otsesõnu «sabaga tähte», siis tulevad kõne alla vaid need objektid, mis tulevad Päikesele piisavalt lähedale, et päikesetuul neist eralduva aine maailmaruumi puhuks. Seni, kui komeet on veel kaugel, saba ei teki, tekib vaid tuuma ümbritsev udune pilv. Vaatlused näitavad, et saba sündi võib oodata kusagil Marsi orbiidi kandis, nii poolteist kuni kaks astronoomilist ühikut Päikesest.
1927. aastal avastasid Schwassmann ja Wachmann komeedisarnase objekti, mis liikus peaaegu ringjoonelisel orbiidil Jupiteri ja Saturni vahel. Varem oli sealkandis leitud mõned asteroidid, millest uut objekti eristas just udupilve kuju. Mõningase vaidluse järel otsustasid astronoomid, et ka seda objekti võiks tingimisi komeediks kutsuda. 1942. aastal avastas Oterma veel ühe sellise sabata komeedi, seekord Marsi ja Jupiteri vahelt.
1977. aastal juhtus veel hullem lugu. Nimelt avastas C. Kowal Palomari observatooriumist asteroidi, mis liikus Saturni ja Uraani vahel. Nii kaugel polnud seni teada ühtki «klassikalist asteroidi», seetõttu sai uus objekt - nimeks pani Kowal talle Chiron - kaasa kahtluse, kas pole tegu komeediga. Ja ennäe - 1988. aastal, kui uus objekt hakkas jõudma periheeli (lähim punkt Päikesele), tekkiski tema ümber vaevumärgatav udupilveke. Ajavahemikus 1990-1995 avastati veel kolm samalaadset väikeobjekti. Kõik nad said endale nimed kreeka mütoloogiliste hobuinimeste kentauride järgi. (Kentauride kohta võib lugeda mullusest Tähetorni Kalendrist.)
Kui ka «kentaure» komeetideks lugeda, kaotab Hale-Bopp vähimagi lootuse saada suurimaks omasuguste seas. Chironi läbimõõt on 170 kilomeetrit, niisama suured on ka teised kentaurid.
Komeedisarnastest kehadest pole aga nemad veel viimane sõna. Alates 1993. aastast on igal aastal leitud kümmekond väikeobjekti, mis tiirlevad kaugemal kui kõik teised planeedid - väljaspool Pluuto orbiiti. Nende läbimõõte hinnatakse 200-400 kilomeetri peale ja kui palju neid seal igaveses pimeduses tiirleb, ei oska me isegi aimata. Võimalik, et Hale-Bopp on üks nende hulgast. Tema orbiit, mis nüüd juba üsna täpselt teada, on ellips pikema läbimõõduga umbes 370 astronoomilist ühikut. See teeb perioodiks ca 2500 aastat ja afeeliks (kaugeim punkt Päikesest) pea 8 korda rohkem kui Pluutol. Ja ega Pluutogi vist ikka õige planeet ole...
Aga tõelistest sabatähtedest on Hale-Bopp vaieldamatult üks suurimaid. Ja seda, kuidas ta end Päikese lähedal üleval pidama hakkab, saame veel näha.
Homme ja lähimal päevil on parim aeg komeedi leidmiseks ikkagi hommikul enne kella kuut idataevas. Ta on praegu parasjagu Luige vasakpoolse tiiva otsa kohal ja selgelt heledam kui kõik teised selle kandi tähed. Kui taevas pime ja tänavalaternaid pole segamas, näete ka saba; linnas tuleb selleks binokkel appi võtta. Unimütsid saavad ta hea tahtmise juures kätte ka õhtul, madalal loodetaevas pärast loojangut - niipea, kui taevas mustaks tõmbub.
Komeeti tutvustav üritus - nimetame seda moodsalt presentatsiooniks - tuleb Tartu Ülikooli raamatukogus 4. märtsil kell 17. Vaatlusõhtud Tartu Tähetornis algavad märtsi keskel, kui komeet juba ka õhtul küllalt hästi näha on. Et samal ajal (täpsemalt 17. märtsil) jõuab oma järjekordsesse vastasseisu meie naaberplaneet Marss, on vaatamist küllaga.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et seal, kus meid ei ole, on ikka parem - 9. märtsil toimub täielik päikesevarjutus, mis on nähtav Mongoolias ja Siberis. Nemad seal saavad sabatähte näha lausa päeval ja seejuures on ta peaaegu seniidis. Jakuudi shamaanidel tuleb palju vaeva näha, et maailm jälle korda saaks. Meie siin peame leppima 24. märtsi hommikuse kuuvarjutusega. Siis on korraga taevas nii varjutatud Kuu kui tõusev Päike.