Britid on Eestit taasavastamas

TOOMAS SILDAM,
TOOMAS MATTSON

,

London

Kui räägite mistahes maailma pealinnas Eesti diplomaadiga, siis ta ütleb, et kõige õudsem hetk tööpäevast on see, kui hakkad kodumaa uudiseid uurima.

Raul Mälk, Eesti suursaadik Suurbritannias.

Kuigi inglased on väga ajaloolembesed, ei lähe isegi neile kuigi palju korda meie ühiskonnas levinud tendents elada minevikus.

Politsei maine Inglismaal on äärmiselt kõrge ja elanike valmisolek teha politseiga koostööd on lausa fantastiline.

Eesti suursaadik Suurbritannias ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigis Raul Mälk rääkis möödunud nädalavahetusel oma Londoni residentsis «Postimehele», millises seisus on Eesti-Suurbritannia suhted ning milline koht on sel riigil Eesti välispoliitikas.

Eestil ei olnud pärast Riivo Sinijärve kodumaale naasmist ligi poolteist aastat Suurbritannias suursaadikut, mis jättis mulje, et London polegi enam meile tähtis.

Suursaadiku puudumine venis tõesti piinlikult pikaks, arvestades eriti asjaolu, et Inglismaa on Eestile traditsiooniliselt väga oluline ja sõbralik riik. Meie diplomaatia ajaloos oli London esimesi kohti, kuhu esindajad saadeti. Praegu on Londonis umbes 160 saatkonda ja isegi maailma väikseimad riigid peavad vajalikuks siin esindust pidada. Eesti saatkonnas on kolm diplomaati ja kuus muud töötajat, kuid seda on vähem kui sõja eel.

Et meie riikide majandussuhted on aga kõvasti edasi läinud ja briti kapitali huvi Eestis tegutseda on nii suur, siis võiks hakata tõsiselt kaaluma ka välisinvesteeringute agentuuri esinduse loomist tööks siinse City ja äriringkondadega kogu Suurbritannias.

Kui suur on brittide osa Eestisse tehtud välisinvesteeringutes?

Umbes neli protsenti, kusjuures britid on aktiivsed ka Eesti aktsiaturul. Üha enam annab tunda see, et Londoni abiga koolitatud eesti finantsistid oskavad töötada sellisel tasemel, et nende vastu hakkab tekkima ka ettevaatlike inglaste usaldus. Mitmes siinses finantsorganisatsioonis, sealhulgas EBRDs, töötab noori ja perspektiivikaid eestlasi.

Kahe riigi relvajõudude sidemete areng annab varsti alust mõelda ka sõjaväeatashee saatmisele Londonisse.

Suurbritannias on ka tunda huvi kasvu Eesti kui turismimaa vastu ja meie turismiametil kuluks kaaluda oma esindatust siin. Londonis on väga paljudel riikidel võimsad turismikeskused. Raha, mida riik kulutab siin oma reklaamile, saab ta turismi- ja kaubandusfirmadelt suuremate maksutuludena tagasi.

Millest küll äkitsi selline huvitatus?

Inglased otsivad uusi paiku, kus nad ei ole veel käinud, ja umbes 2/3 siinsetest inimestest veedab oma puhkuse osaliselt välismaal. Eesti kohta on levinud sõnum, et tegu on Ida-Euroopa ühe edukama riigiga, ning see assotsieerub inglastel korralike hotellide ja tasemel teenindusega - on väga kindlad elustandardid ja harjumused, mida inglane oma konservatiivsuses järgib.

Huvi suurenemise taga on ka meie turismifirmade aktiivne tegutsemine ülemaailmsel turismimessil viimase kolme aasta jooksul, samuti teistel turismimessidel. Firmad, kes meiega tegelevad, annavad väga tugevaid signaale. Veebruari paari esimese nädala jooksul on turismikohti käsitlevates telesaadetes olnud kaks korralikku materjali Eesti kohta väga heal õhtusel ajal ja saatkonna telefon on olnud punane - meie jõud ja aeg on jäänud napiks, et kõigile küsimustele vastata.

Kuivõrd võivad brittide suhtumist Eestisse kujundada meie sisepoliitiline jõmmeldamine ja selle kajastused ajakirjanduses.

Eesti sisepoliitika leiab siinses pressis kajastamist äärmiselt harva, kuid üksainus ärajäänud jalgpallimatsh shotimaaga tõi meile kirjutisi nii tabloidides kui tõsistes lehtedes sama palju kui aasta jooksul tavaliselt kokku - kümmekond.

29. märtsil on kolmas matsh ning meil on plaan seda jõudumööda enda huvides ära kasutada ja väikesi Eestit tutvustavaid üritusi korraldada, kus oleks rõhk turismi- ja ärivõimalustel.

Viimastel kuudel on Eesti poliitikast ilmunud «Financial Timesis» vaid viierealine jupike valitsuse probleemi kohta, seal oli paraku ka viide poliitilisele ebastabiilsusele, mis meile muidugi hea ei ole.

Eks iga diplomaat püüa oma riigist ikka kõige paremat muljet jätta, aga kui räägite mistahes maailma pealinnas nii siin- kui sealpool ookeani Eesti diplomaadiga, siis ta ütleb, et kõige õudsem hetk tööpäevast on see, kui hakkad kodumaa uudiseid uurima. Veelgi õõnsamaks läheb tunne, kui mõtled võimalusele, et keegi sinult midagi nende asjade kohta küsib ja sa pead vastama.

Muide, kuigi inglased on väga ajaloolembesed, ei lähe isegi neile kuigi palju korda meie ühiskonnas levinud tendents elada minevikus, otsida sealt mingit õigust või argumente. Siin vaadatakse tulevikku ja meiltki oodatakse ratsionaalset lähenemist.

Suurbritannia äärmiselt professionaalne välisministeerium on muidugi Eesti asjadest hästi ja detailideni informeeritud. Skandaale on igal maal ja kõmulugude olemasolu pole brittidele mingi üllatus. Tuleb aga võtta arvesse, et Suurbritannia jälgib tähelepanelikult meid kui partnerit, kui riiki, kes tahab saada Euroopa Liitu ja NATOsse, ja on oluline, kuidas noor demokraatlik mehhanism suudab oma probleemid lahendada.

Nii et häid uudiseid Eesti kohta nagu polegi?

Ega asi nii hull ei ole. Möödunud sügisel, kui Londonis oli Balti kunstifestival, ilmus «Timesis» kaks suurt materjali, üks neist oli kõigi kolme Balti riigi kohta, kus Eesti sai väga toreda esitluse. Samas lehes oli ka väga positiivne arvustus Pärnu teatri ja Von Krahli teatri etenduste kohta. Kiitev arvustus ilmus meie kammerkoori esinemise kohta «The Independentis».

Kui ikka Pärnu teater ja Von Krahli teater saavad «Timesis», maailmamõjuga ajalehes retsensiooni, siis on see juba iseenesest väga suur sündmus ja võit nii neile väiksematele teatritele kui kogu Eesti teatrikultuurile.

Milline on brittide huvi meid toetada? Kas ainult vastutustunne ühiste väärtuste edendamise eest?

Suurbritannia on väga pika aja jooksul ajanud poliitikat, mis hea meelega näeb Euroopas erinevate riikide paljusust, et oleksid tuntavad ka väikeriigid, mitte ainult näiteks kolm suurt riiki. Tasub meenutada Briti laevastiku toetust Eesti iseseisvuse alguse juures Tallinna reidil. Saatkonna konsuli Peeter Kapteni andmeil on Vabadussõja eest saanud autasu 130 Briti kodanikku.

Inglismaal on terve rida Eestist huvitatud inimesi ja struktuure, kes on hämmastavalt aktiivsed. Näiteks Londoni ühe eeslinna Dartfordi linnavalitsus on hoidnud kõigi Eesti omavalitsuste sidemeid Suurbritanniaga ja toiminud koostöömootorina.

Inglise parlamendis on 14-15-liikmeline Eesti sõprusrühm, on inimesi, kes on omal käel eesti keele ära õppinud. Näiteks krahv Carlisle, kes on Lordide Koja liige ja korraldab Eestis inglise keele õpet, räägib ka eesti keelt. Eesti välisministri hiljutise Londoni-visiidi ajal korraldas ta vastuvõtu paljudele Eestiga seotud inimestele ja pidas Lordide Koja ruumes esimese eestikeelse kõne.

Ühel vastuvõtul tuli minu juurde tuntud finantskorporatsiooni Daiwa töötaja, kes oli eesti keelt õppinud täiesti omal käel. Londoni ülikoolis on ka eesti keele lektor ja tal on kuuldavasti väga palju tööd.

Oleme paari Londonis viibitud päeva jooksul näinud oma hämmastuseks tänavatel vaid üht ratsapolitsei patrulli ja kaht politseiautot, needki seisid Iisraeli saatkonna juures.

Siin on politseil põhimõte, et ta ei ole kogu aeg tänaval massiliselt nähtaval. Ratsapolitsei muidugi liigub parkides. Kui aga kusagil midagi peaks juhtuma, tuleb politseiautosid parves, jõud paisatakse väga kiiresti sinna, kuhu vaja.

Politsei maine Inglismaal on äärmiselt kõrge ja elanike valmisolek teha politseiga koostööd on lausa fantastiline. Siinne politsei tuleb suurepäraselt toime ka sellistes delikaatsetes olukordades, kus mõnes muus riigis oleks kes teab mis juhtunud. Näiteks aastavahetusel 1995/96 oli Trafalgari väljakul nii suur rahvahulk, et mõnele nõrgemale läks pressimine juba ohtlikuks. Sellest kogemusest lähtuvalt piirati käesoleval aastal Trafalgari väljakule pääsu väga kõvasti, politsei otsis kõik väljakule minejad läbi, et neil poleks kaasas klaaspudeleid jne. Kuigi tänavatel oli sadu ja sadu politseinikke, oli inimeste suhtumine nendesse mõistev, politseinikega tehti koos pilte, pakuti neile shampanjat jne.

Arvan, et meie siseministeeriumil ja politseiametil on Suurbritanniast väga palju õppida, kuidas luua politseisse positiivset suhtumist ja tekitada koostöövalmidust. Tallinn on turismilinn ja kuritegevus on suurimaid ohte meie turismile.

Kuni meil ses suhtes asjad korras ei ole, ripub ka Briti välisministeeriumi Interneti-koduleheküljel hoiatus Eestisse sõitjatele, kus soovitatakse olla väga ettevaatlik, iseäranis pimedal ajal, samuti juhitakse tähelepanu kasvavatele autovargustele. Suvisel ajal Eestisse sattujaid manitsetakse aga vaktsineerima end puukentsefaliidi vastu.