Ilves sunnib tempot lisama

ENNO TAMMER

Foto PEETER LANGOVITS

Kui USA-l ja Saksamaal on meeletud raskused, et üldse saavutada mingit läbimurret Venemaaga, siis miks arvatakse, et Eestil käib see mängleva kergusega. Julgeks meelde tuletada, et ka Bill Clinton ja Helmut Kohl ei räägi vene keelt nagu Ilves.

Välisminister ja paar inimest, kes tegelevad selle eurovärgiga, on juba pea kokkuvarisemise piiril. Aga see, et on saavutatud kahepoolsed kohtumised kõigi riikidega, näitab, et on läinud väga hästi.

Välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes külastanud viimasel ajal pea kõiki Euroopa Liidu riike, ütles «Postimehele», et välispoliitilisest jooksust ei piisa, kui sisepoliitiliselt tempot ei lisata.

Selline kelkimine, et meil on raha ja tutvusi ja küll me teeme need asjad ära, võib kahjuks inimestes esile kutsuda asjatut populismi ja süvendada klassiviha. Sellist kelkimist demokraatlikus riigis pean ohtlikuks.

Välisminister Toomas Hendrik Ilves

Detsembri algul peetud troonikõnes kasutasite raamatust «Alice imedemaal» võetud paradoksi: et paigal seista, tuleb kiiremini joosta. Nüüd olete jooksujalu kapanud läbi Euroopa. Kui paigal Eesti seisab pärast teie jookse varemtoodud tõdemuse suhtes, et Eestil on reaalne võimalus pääseda Euroopa Liitu esimeste hulgas?

Ma usun, et oleme tublisti edasi jõudnud ja mitmes valdkonnas. Oluline on, et tunduvalt on muutunud lähenemine ja meie edu on juba selles, et geopoliitilise lähenemise toetajate hulk on väga väikseks jäänud. Samas see aga suurendab meie enda vastutust.

Kahtlemata lihtne öelda.

Tähendab, tuleb ka siin kohapeal joosta aina kiiremini ja kiiremini. Üks on, et oleme saanud tugevat toetust väga paljudelt riikidelt, mis varem ei teadnud meist suurt midagi. Nüüd aga on nad sunnitud meile mõtlema. Näiteks Itaalia, kus kuus kuud tagasi ei olnud meisse kindlat suhtumist. Kuid külaskäigu ajal tunnetasin ääretult tugevat toetust.

Tahan öelda, et protsess kui selline on jõudnud nii kaugele, et tõesti on sundinud riike uurima Eestit põhjalikumalt.

Samas kui tõepoolest põhiliselt vaadatakse riigi makromajanduslikke näitajaid, ei ole see veel kõik. Sellest ei piisa. Mida rõhutas ka Eestis käinud eurovolinik Hans van der Broek.

Seadused, seadused. Need pidid tema hinnangul olema kaugel maas.

Just seadused. Kui teada, et meil on vaja 1998. aasta lõpuks tõlkida ja vastu võtta umbes 400 direktiivi. Selle aasta esimeses kvartalis on vastu võetud ainult kaks. Aga see võib olla väga tõsiseks takistuseks.

Nii et teie meelest riigisisene jooks ei edene?

Välisminister ja paar inimest, kes tegelevad selle eurovärgiga, on juba pea kokkuvarisemise piiril. Aga see, et on saavutatud kahepoolsed kohtumised kõigi riikidega, näitab, et on läinud väga hästi.

Ehk: OK, välisministeerium on teinud niiöelda ühe poole töö. Kuid on ka teine pool, see sisemine pool. Ja selle poole töö eest välisministeerium ei vastuta.

Ja te kinnitate, et meie mahajäämus seadusloomes võibki saada saatuslikuks?

Vastuvõtmine on niiöelda võimalikult objektiivne protsess, kuid samas lõppkokkuvõttes ei ole objektiivne. Ehk kui keegi tahab ära teha, siis...

Viitab just seadusandlusele?

Jah. Samas oleme saavutanud veel ühe olulise läbimurde ja see puudutab meie mainet suhetes Venemaaga. Seni teatakse Eestit kui Venemaaga tüli norivat riiki ning on üldine arusaam, et mõlemad on kaabakad. Oleme üritanud ajada aikido välispoliitikat...

Mis see eesti keeles on?

See on mitmest idamaisest kaklemiskunstist võetud, et kui ühel pool on väike ning teisel pool suur ja tugev, siis väikesel pole mõtet kogu aeg proovida teisele pasunasse anda, vaid alati osavalt eest ära astuda. Selles oleme saanud toetust lääneriikidest ning öeldakse, et käitute nagu peaksite käituma. Vähenenud on mure, et nemad justkui peaksid sellist tülinorijat kaitsma.

Ei olegi jõudnud pidada teie mööda Euroopat kappamise arvet. Seepärast: on nüüd kõik 15 Euroopa Liidu liikmesriiki ühe jutiga läbi käidud?

Ei ole. Käimata on Hispaania, Portugal, Iirimaa. Ametlikult ei ole ka käinud külas Hollandis ja Belgias, kuigi olen neis riikides viibinud ja vahel polegi niivõrd tähtis ametlik visiit, kuivõrd sõnumi edastamine.

Praegu on vaja külastada Ibeeria riike. Paraku on Hispaania välisminister äsja saanud infarkti, mis ajab plaane vähe segamini.

Oma troonikõnes ütlesite, et Eesti saab Euroopa Liitu, kui iga riik 15st ütleb - jaa, Eesti võib tulla. Kui selge pärast külaskäike on, kes ütleb jaa, kes ei ütle?

Selge on Põhjala riikide osas. Arvestades ametlikku väljaütlemist, siis ka Itaalia ja Kreeka on ka väga tugevad toetajad. Luksemburg on tugev toetaja, Inglismaa on. Siis ütleme - Austria mõistab meid päris hästi, on toetaval seisukohal. Prantsusmaa on toetaval seisukohal. Saksamaa on ametlikult toetaval seisukohal.

Lõppkokkuvõttes on seis selline, et Visegradi riikidest mõni võetakse Euroopa Liitu niikuinii. Vaatamata sellele, et Eesti võib sellest riigist olla igas asjas ees. Nii et meie küsimus on, kui see ja see riik nii kui nii saab, kuidas ka meie siis ikkagi saaks. Nii et me peame tõestama, et ka meid tuleb vastu võtta.

Samas levib ka versioon, et Eestit nii kui nii ei võeta Euroopa Liitu ega NATOsse ning tihe välispoliitiline sekeldamine käib vaid eesmärgil, et nende liitude uks jääks avatuks kunagi hiljem.

Euroopa Liidu uks jääb niikuinii avatuks. Euroopa Liit on otsustanud võtta taotlejariigid vastu, küsimus on ...

Ajas?

Jah, kas niiöelda esimeses ringis. Aga see, kes ütleb, et kõik on otsustatud, see inimene ei saa üldse mitte millestki aru.

Kõigepealt juulis tulevad hinnangud Eesti kohta ja siis hakatakse hinnangute kallal töötama. Ning selles töös võib tulla kõva madin. Meile on esimene etapp, et hinnangud oleksid võimalikult head, sest neist hakatakse lähtuma.

Kogu meie lobitöö peab olema selleks ajaks tehtud. Sest siis tuleb tõesti hetk, kui uks on kinni. Kui meile öeldakse, et nüüd me teiega neid asju enam ei aruta, et nüüd on meie, eurooplaste, aeg otsustamiseks.

Tuleme ka Venemaa juurde, mille puhul jätkuvalt kehtib välisminister Luige ajast väljend «positiivne hõlvamine». Mind huvitaks, kuivõrd sellesse positiivse hõlvamise poliitikasse haakub suurettevõtjate ootamatu sebimine. Kuni selleni välja, et näib - Tiit Vähi kohtumine Jevgeni Primakoviga oli just suurettevõtjate suur ettevõtmine.

Mina ei ole suurettevõtja, kuid üldiselt pean ennast oma erialal suhteliselt heaks professionaaliks. Mis tähendab, et mõned loetud-kuuldud suurettevõtjate seisukohad on umbes samal tasemel, kui mina jalutaks mõne suurettevõtte uksest sisse ja hakkaks neid õpetama - nüüd peate nii tegema.

Vaadake, kui USA-l ja Saksamaal on meeletud raskused, et üldse saavutada mingit läbimurret Venemaaga, siis miks arvatakse, et Eestil käib see mängleva kergusega. Julgeks meelde tuletada, et ka Bill Clinton ja Helmut Kohl ei räägi vene keelt nagu Ilves. Võibolla selles ongi probleem, et ka nemad ei räägi vene keelt.

Kahjuks on levinud ka selline üldine arusaam, et igast kohtumisest tuleb midagi. Päris nii see ei ole. Ehk kui Clinton kohtub Jeltsiniga, siis kuus kuud enne on USA ja Vene ametnikud pidevalt vaielnud ja maadelnud igasuguste asjade üle.

Kui Venemaal ei ole tahet kohtuda ja asju arutada, siis ei tule ka mingit kohtumist. Meie vaatevinklist tahet sealtpoolt ei ole. Kuigi on palju asju, mida võiks teha. Eeskätt muidugi piirileping.

Millise tähenduse te ise annate Vähi kohtumisele Primakoviga?

Iga võimalik kontakt võib ju midagi anda. Praegu võibolla on liiga vara hinnata, kas oli mingit tulemust või mitte.

Vahetult pärast Vähi kohtumist pani Venemaa suure veokimaksu ja läbirääkija Svirin tuli välja uute juttudega.

Lääneriigid ei võta seda päris tõsiselt. See on läbinähtav asi. Tuleb vaadata sündmusi laiemas kontekstis, et Venemaa absoluutne nõudmine on, et Balti riigid kunagi ei astuks NATOsse. Muide, mind hoiatasid paari lääneriigi valitsused detsembris, et olge meelekindlad, midagi võib hakata tulema, kuid ärge laske end heidutada.

Nii et piirilepingu osas on põhimõtteline vastuseis ning vaevalt, et enne NATO Madridi tippkohtumist mingit läbimurret tuleb.

Siiani, kui vaadata - ja seda võiks ka suurettevõtja teada - , oleme pidevalt teinud järeleandmisi. Kas aga oleme midagi saanud? Nemad ikka keelduvad. Muidugi, jah, on kodakondsuspoliitika. Umbes, et rahvas otsustab, et Venemaaga suhete parandamiseks ja mõningate ettevõtjate kasumi tõstmiseks kehtestame nullvariandi. Paraku on meie kogemus, et mitme aasta jooksul ei ole ju meile milleski vastu tuldud. Ja lääneriigid on samal seisukohal, et nüüd on aeg, kui ka Vene pool kusagil järele annaks.

Kuidas ikkagi hinnata suurettevõtjate, kel tõesti sidemeid ja tutvusi, sekeldusi Eesti välispoliitika idatiival? Võib see riigile ohtlik olla?

Kardan, et see on pigem neile ohtlik. Need vihatud riigiametnikud ja ministrid siiski vastutavad demokraatlikult ja rahva valitud parlamendi ees. Aga kelle ees vastutavad suurettevõtjad?

Nende käitumine võib põhjustada teatud populistliku reaktsiooni. Ajaloos on seda mitu korda nähtud. USA ajaloos näiteks, kui USA suurtöösturid läksid väga ülbeks, oli tulemuseks, et valiti uus kongress, mis oli täis populiste. Ja see uus kongress hakkas kärpima kõiki suurtöösturite õigusi.

Selline kelkimine, et meil on raha ja tutvusi ja küll me teeme need asjad ära, võib kahjuks inimestes esile kutsuda asjatut populismi ja süvendada klassiviha. Sellist kelkimist demokraatlikus riigis pean ohtlikuks.