Ühe eesti mehe saatusest, Tartu lennuväeülemast Johannes Söödist

JÜRI DMITRIEV

Johannes Robert Sööt tuli ilmale 9. detsembril sajand tagasi Valgamaal Kaagjärve vallas talupidaja peres. Üldhariduse omandas Valga kõrgemas algkoolis, Esimese maailmasõja päevil mobiliseeriti ta tsaariarmeesse, kus teenis reamehena Soome kaardiväe tagavarapataljonis. 1917. aastal lõpetas Peterhofi lipnike kooli. Kui hakati looma Eesti rahvusväeosi, tuli ka Sööt üle ja oli Eesti väeosade teenistuses kuni 24. veebruarini 1918.

Edukas sõjaväeteenistuses

79 aastat tagasi novembris, kui puhkes Vabadussõda, astus Sööt jalaväe II rügemendi koosseisu. Selle ridades võttis ta osa paljudest lahingutest.

6. mail 1919 sai Sööt Kaldi küla lähedal haavata. Lahingutes ilmutatud vapruse eest autasustati teda 2. liigi III järgu Vabadusristiga.

1924. aastal jätkus Söödi sõjaväeteenistus lennuväerügemendis. Lendurvaatleja- ja ohvitserikursuste lõpetamise järel sai temast Tartu merelennuväe eskadrilli ülema kohusetäitja ja 1927. aastal eskadrilli ülem.

1. juulil 1930 edutati Sööt Tartu II üksiku lennuväedivisjoni ülemaks. 1931 anti talle majori auaste.

Lennuõnnetus Lasnamäe kohal

Major Johannes Robert Sööt hukkus koos lendur veltveebel Artur Johannes Sepaga lennuõnnetusel 4. mail 1931. Ametilennul Tartust Tallinna sattus nende lennuk tihedasse uttu ja põrkas vastu Lasnamäe tuletorni.

Hukkunute põrm on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Tagasi üles