Kaks kuud Mart Siimanni valitsust

ENNO TAMMER

Tänaseks kaks kuud valitsust juhtinud Mart Siimann tunnistas, et talle on olulisem, mida kaitsetollide katsetamise kohta ütleb talle maainimene, kui jutt mingi sümboli kadumisest. Siimann eitas, et valitsuse kaadrimuudatuste taga on president Lennart Meri.

17. mail saab teil ja teie valitsusel täis kaks kuud. Kuidas on teie enesetunne? Küsin seda, sest kui teil sai täis esimene kuu, läks Siimann hoopis arsti juurde kontrollile. Pärast teist kuud on tervis korras?

Mul on siiralt hea meel, et minu tervise vastu ajakirjandus ja teie nii suurt huvi tunnete. Veidi kurvem on meel, et näiteks minu visiidi vastu Soome presidendi juurde või Rootsi peaministri juurde ei tuntud huvi. Ju siis see ei väärinud tähelepanu. Aga tervis on mul hea.

Seda on rõõm kuulda. Siis ehk on paras küsida: kas kaks kuud on piisav aeg, et selgeks saada, milline on Eesti riigi tervis.

See sõltub mitte Eesti riigi tervisest, vaid hindajast ning hindaja enesekriitilisest meelest. Arvan, et kaks kuud ei ole piisav aeg, et öelda enesekindlalt: Eesti Vabariigi tervis on hea või rahuldav.

Võibolla on seda raske öelda ka, oleks liiga lihtne anda kolme- või viiepallisüsteemis hinnangut riigile. Arvan, et Eesti riik toimib. Meil on probleeme ja me lahendame probleeme ja me sünnitame probleeme. Need ei lakka kunagi olemast. Kuid Eesti riik on riik.

Te võtsite täies koosseisus üle eelmise peaministri Tiit Vähi valitsuse. Mind on huvitanud, ja rohkem nii inimlikus filosoofilises plaanis, et kuivõrd teil Mart Siimannina on õnnestunud ületada eelmise peaministri Vähi vari.

Me oleme Tiit Vähiga erinevad inimesed oma laadilt, oma suhtlemise viisilt. Hindan kõrgelt Vähi otsustavust, jõulisust. Hindan nüüd, kui olen ise peaminister ning näen valitsuse tegemist ja vastutust seestpoolt, kõrgelt seda, mida Vähi on teinud ja mida on teinud ka eelnevad peaministrid. See on siiras tunnustus.

Kõrvalt ei paista see ju välja. Kõrvalt on hea kritiseerida. Kuid nüüd, tundes vastutust, tean ja oskan hinnata. Eks paratamatult püütakse mind võrrelda eelmise peaministriga. Kuid kohe alguses ei häbenenud ma öelda, et proovin oma stiili ja kinni pidada oma stiilist...

Seda lubadust mäletan...

Kui tohin ühe katkestuse teha, siis ütleks - Vähi oli aumees. Ta ütles: Mart, ma ei sega sind, nüüd oled sina peaminister, kui sul on mind vaja, helista. Tema ise ei helistanud mulle tõepoolest kordagi, ei andnud nõu. Küll aga mina...

Nüüd luban mina endale katkestuse: mitu korda te Vähile nõu saamiseks helistasite?

Oleks pidanud ilmselt sagedamini helistama, aga helistasin küll.

Ja mis nõu te tahtsite?

Õige mitmes asjas. Aga ma ei helistanud nii tihti nagu võibolla pidanuksin helistama. Olin siiski sattunud olukorda, kus ma pühendusin täielikult töösse. Imesin endasse informatsiooni, töötlesin seda ja analüüsisin. Nii et esialgu võibolla unustasin oma lubaduse suhelda ja küsida nõu ning tegutsesin oma nimel. Nüüd järjest rohkem tunnen, et selline keskendumise aeg on läbi, et on vaja käituda nii nagu hingelt soovin ja nagu olen lubanud. Ja olen hakanud rohkem suhtlema. Tänagi näiteks suhtlesin õige paljude opositsiooni poliitikutega.

Teie kahekuulise valitsemise aja üks oluline märksõna, mis sai suhteliselt algul välja öeldud, on suund kaitsetollidele. Millal need siis tulevad?

Täpsustaks, ma pole kunagi öelnud kindlalt välja, et kaitsetollid tulevad. Olen öelnud seda, et ma ei pea end spetsialistiks põllumajanduse alal. Ei saagi olla sellist inimest, kes oleks asjatundja kõigis eluvaldkondades. Küll aga usaldan ma asjatundjaid. Eriti kui asjatundjad on erinevate majanduspoliitiliste vaadetega ja erinevasse põlvkonda kuuluvad inimesed. Pean silmas Leimanni komisjoni nime all tuntuks saanud gruppi, mis tegeles maaelu ja põllumajanduspoliitikaga.

Kui see nii erinevatest inimestest koosnev grupp jõudis järeldusele, et võiks Eestis katsetada sealiha tollitariifidega... Noo, miks peaksin mina selles kahtlema.

Tuletaks teile meelde teie enda valitsuse välisministri Toomas Hendrik Ilvese sõnu Riigikogu ees, kus ta möönis, et kaitsetollide kehtestamine võib kahjustada Eesti riigi mainet.

Me jääme erineva arvamuse juurde. Minu arvates katseline tollitariifide kehtestamine ei kahjusta Eesti mainet. Kui me muudes valdkondades jätkame sama liini, mida on eelmised valitsused alustanud. See on avatud majanduspoliitika, suhteliselt liberaalne majanduspoliitika. Ja kui me oleme kinnitanud, et maksukoormus ei suurene, kui jätkame ettevõtluskeskse kliima loomist, siis oht, et me oleks mingit majanduspoliitilist suunda muutnud...

Noo, küll ei ole sellist ohtu.

Riigikogus arutada olev tollitariifide seaduse eelnõu loetelu on suisa koomiline: tankid ja ...

Lepime kokku, et praegune valitsus ja Mart Siimann on öelnud, et võibolla tulevad katseliselt tollitariifid sealihal. Jätame tankid ja banaanid ja kõik muu kõrvale.

Paraku ei tarvitse teie katsetus kaitsetollidega lihtsalt Riigikogust läbi minna.

Midagi ei ole teha. Oleme vähemusvalitsus, peame arvestama sellega, et valitsuse taotlused alati läbi ei lähe. Kui need sellistes põhimõttelistes küsimustes läbi ei lähe, siis ei ole valitsusel muud teha kui tagasi astuda.

«Eks me söö siis vähem,» andis nutika vastuse avalikkusele teie võluv abikaasa Maarika, kui teda pinniti, et näe, mees teil paneb peale kaitsetollid ja toiduained lähevad kallimaks ja mida te seepeale köögis mehele ütlete.

Kui me räägime sealihast, siis me sööme sealiha praegugi suhteliselt vähe. Aga kui nüüd veel tollitariifidest, siis mulle ei meeldi see põhjendus, miks Eestis ei või nendega katsetada. Põhjendus on niisugune, et sümbol kaob ja et see on signaal välismaale.

Samas aga keegi ei ütle, milline signaal on see meie põllumajandustootjale. Võibolla on see signaal, et Eestis tasub siiski ka üritada tegelda põllumajandustootmisega. Mina peaministrina loomulikult pean hoolitsema riigi maine eest, see on minu üks kohustus ja missioon, kuid ma pean vaatama ka oma maa sisse, maale.

Kui tõesti loodetakse, et mingile tootegrupile tollitariifi kehtestamine võib aidata, siis on mulle tähtsam, mida meie maainimene arvab, kui see, et tegu on mingi sümboliga.

Teie valitsemise lühikesse aega jääb kokkupõrge ametnikkonnaga, mille tinglikum väljend on kantsler Tootsi juhtum. Kuid juhtus nii, et enne kui sai ametist vabaks kantsler Toots, vabanes ametist siseminister Riivo Sinijärv. Sinijärve vabastamise üks versioon on, et Sinijärv niivõrd-kuivõrd põhimõttekindla inimesena keeldus alla kirjutamast ettepanekule vabastada Toots.

Huvitav versioon, kuid ei vasta tõele. Nagu ei vasta tõele seegi, et Toots lasti lahti, sest ta sõidutas ametiautoga oma last kooli ja koju. Sinijärve puhul on nii, et ei taha nii värskelt analüüsida seda, mis puudutab inimesi ja nende vabastamist. Kordan ennegi öeldut ja loodan, et minust saadakse aru: Sinijärv on hea diplomaat ja ta ei olnud kõige parem siseminister. Sõltumata Tootsi juhtumist oleks vabastamine toimunud.

Muide, mina küll ei usu, et Toots on nüüd ainus Eesti Vabariigi ametnik, kes oma last sõidutab ametiautoga.

Loomulikult ei ole, see on üldisem probleem tõesti. Kuid Tootsi ei vabastatud sellepärast, et ta last kooli ja koju sõidutas. Tootsi vabastamise põhjus oli see, et ta pidas politseiametnikku autojuhina ning maksis talle lubamatult kõrget palka. See oli põhjus. Ja ma arvan, et selliseid ametnikke väga palju ei ole.

Kuid siseminister Sinijärve vabastamise kohta on veel üks huvitav versioon. Et vabastamise taga on president ja seetõttu, et Euroopa Liidu tippfunktsionäärid on juhtinud tähelepanu: siseministeeriumi töö võib saada takistuseks meie soovile saada Euroopa Liitu. Ning nii tegi president peaministrile soovituse, millest oli võimatu keelduda.

Väga huvitav versioon. Olen lugenud ajalehest. Nagu ka seda versiooni Andra Veidemanni ametiülesannete muutmise kohta, et taas on president niisuguse ettepaneku teinud. Kinnitan siiralt, see ei vasta tõele.

Meil on presidendiga väga head tööalased suhted. Lõunatame kord nädalas, räägime riigi asjadest, ka probleemidest ja valdkondadest, millega president ei ole rahul. Kuid president ei sekku valitsuse moodustamisse.

Samas ikkagi on Euroopa Liidust tulnud kriitilisi märguandmisi just nende struktuuride kohta, kus te olete teinud muudatusi.

Kinnitan: üldine suhtumine Eestisse on heatahtlik. Meil on suured lootused pääseda nende riikide hulka, millel on võimalus ühineda esimeste hulgas. Kuid fakt on see, millele teiegi viitate, et ega meid ainult kiideta. Vaid juhitakse tähelepanu ka meie nõrkadele kohtadele.

Tõepoolest, see kolmas sammas, mis puudutab ka politsei tegevust ja siseministeeriumi, on üks meie probleem. Ma ei varja ega salga, et on juhitud tähelepanu ka teatud probleemidele seoses muulastega Eestis.

Kui nüüd võrdleme probleeme ja kaadrimuudatusi, siis saab teatava seose. Kuid nii otsene see küll ei ole. Pigem ikka kaudsem. Ja muide, samad probleemid, mida meile ette heidetakse, on ka teistes üleminekuaja riikides, ka kõige eesrindlikumas.

Tunnistan, et probleeme on ka seaduste harmoniseerimisega, et me ei ole praegu vajalikus tempos. See on ka üks põhjus, miks peaminister võttis endale vastutuse euruointegratsiooni koordineerimise eest.

Ma olen kuidagi mõistnud, et nii peaminister kui välisminister jõudsid arusaamisele, et eurominister Veidemann oli lihtsalt saamatu. Kuid seda te tunnistada ei taha?

Ei taha küll. Oleks Veidemanni asemel Tammer või keegi kolmas, ei muudaks see asja, sest väga raske on, kui sul ei ole mingit hooba mõjutada teisi ministreid. Ministreid, kel taga suured ministeeriumid ning endal ei ole sul midagi. Veidemann oli järjekindel, andis oma parima. Kuid tõepoolest teda ei võetud kuulda. Nüüd ei ole muud teha, kui peaminister ise katsetab. Kui ka peaministrit kuulda ei võeta...

Siis peab peaminister ära minema.

Siis läheb ta minema.

Olete kahe kuu jooksul korduvalt rõhutanud, et järgmise aasta eelarve prioriteet on regionaalpoliitika, ning siis nimetanud, et eelistused on veel need ja need. Prioriteet ja eelistus on keeleliselt pea üks ja sama. Kuid poliitiliselt?

Kui ma süvenesin eelarvesse, et millised on valitsuse võimalused üldse mingiteks eelistusteks ning kui võtta maha need kindlad kulud, siis tuli välja, et järgmise aasta prognoositavast 13, 69 miljardist jääb järele 500 miljonit.

Kui me ütleme, et meil on mõned eelistused, haridus, kultuur, sisekaitse ja veel mõni, siis me tegelikult petame iseennast, kui hakkaks selle 500 miljoni puhul näiteks rääkima, et meie valitsuse prioriteediks on haridus. Tegelikult see raha, mis läheb haridusele juurde, ei ole ju nii suur, et me võiksime sellega uhkustada.

Regionaalarengu toetamine on see, millest saab rääkida ja mis peaks läbima kõiki ministeeriume, kõiki ametkondi ning mis peab muutma suhtumist. Sest see ei ole mitte konkreetne summa, mis läheb eelarvest otse regionaalseks arenguks. Vaid see on, et iga ministeerium ja minister peab endale selgeks tegema, kuidas ta oma raha jaotab, kui tema valitsuse loosung on regionaalareng.

(Peaminister Mart Siimann andis intervjuu korraga nii telesaatele «Ajameeter» kui ka «Postimehele». E.T.)