Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS MATTSON
Foto LEENI LANGEBRAUN
Abhaasias asuvate Sulevi ja Salme küla eestlastest elanikud pöördusid eile kirjaga Eesti haridusministri poole paludes saata eestikeelseid õpikuid, aidata kohalikele õpetajatele palka maksta ja kaaluda mõne noore õpetaja lähetamist kodumaalt.
Need Sulevi küla lapsed käisid veel aasta tagasi koolis. Nüüd on kool rahapuudusel suletud.
«Meie külade 113-aastase ajaloo jooksul on esmakordselt tekkinud olukord, et meie lastel pole võimalik koolis isegi mitte emakeeletundides eesti keelt õppida. Sulevi kool lõpetas oma tegevuse rahapuudusel üldse, külas on 12 koolilast, neist 10 eestlased. Salmes ja Getshripshis (endine Lesselidze) on kokku 30 eesti koolilast,» seisab külarahva kirjas.
Sulevlased ja salmelased kinnitavad, et nende külas on eesti keelt õpetatud ja osatud kauem kui näiteks Suhhumi piirkonna eesti külades. Kahte külla on jäänud umbes 300 eestlast, kes ei ole vaatamata Abhaasia sõjale soovinud kodukülast lahkuda.
Lapsed venestuvad
«On aga tõenäoline, et viie, kümne või kahekümne aasta pärast oleme siiski sunnitud Eestisse asuma, kuid meie lapsed on siis venekeelsed või hoopis harimatud,» kirjutavad inimesed Abhaasiast Eesti haridusministrile. Nende sõnul ei ole Abhaasia majanduslike raskuste tõttu (sõja-purustused, majandus-, info- ja poliitiline blokaad) praegu üldse võimeline õpetajatele palka maksma, rääkimata eestikeelse õpetuse toetamisest.
Abhaasia eestlased küsivad haridusministrilt, kas Eesti Vabariigile oleks jõukohane abistada sealseid lapsi õpikute saatmise, 2-3 õpetajale palga maksmise või isegi mõne noore õpetaja lähetamisega.
Käesoleva aasta märtsis Abhaasia eesti külades ekspeditsioonil käinud Eesti Rahva Muuseumi teadur Marika Mikkor ütles «Postimehele», et külades on nii vanu inimesi, kes on sugulasteta jäänud sinna surema kui ka lastega peresid, kel pole oma lapsi kuhugi kooli panna.
«Kuna Sulevi küla kool on nüüd suletud, kasvavad lapsed seal nagu indiaanlased. Salme külas küll enamvähem kõik tunnid toimuvad, kuid õpetajate nappuse tõttu asendatakse lähedastel aladel üksteist. Pensionärist õpetajad on kodust välja appi tulnud. Et riik palka ei maksa, peavad lapsevanemad ise oma rahast kooliõpetajaid üleval,» kirjeldas Mikkor.
Ei taha kodu-Eestisse
Sulevi ja Salme küla rajati 1884. ja 1885. aastal. Kohe külade asutamise järel alustati ka laste õpetamist emakeeles, mõne aja möödudes ehitati koolimajad ning ajalehekuulutuse kaudu telliti kodumaalt eriharidusega õpetajad.
Marika Mikkori sõnul oleks Eesti riigi poolt vaja pakkuda Abhaasia eestlastele eelkõige informatsioonilist ja kultuuriabi. «See on meie kohus. On ebaeetiline käia nende juures vaid uurimisekspeditsioonil ja jääda ükskõikseks nende probleemide suhtes,» leiab Mikkor.
Teaduri sõnul ei soovi Abhaasia eestlased kodu-Eestisse tagasi pöörduda. «Kuhu neil siin minna, kelleks hakata, mida teha?» küsis Mikkor.
Juhuks kui Abhaasias peaks jälle sõda puhkema, uurivad sealsed eestlased võimalusi asuda ümber Siberi eesti küladesse.
Eraldi probleem on Abhaasia eestlaste pääs kodumaale, sest neil ei ole rahvusvaheliselt aktsepteeritavaid dokumente. Eesti välisministeerium on soovitanud võtta Gruusia pass, mida tunnustavad nii Venemaa, Eesti kui teised riigid. Gruusia ei tunnista Abhaasia Ülemnõukogu otsust Gruusiast lahkulöömise kohta, samas ei kontrolli Gruusia enam Abhaasia situatsiooni.
Ometi on võimalik, et väga paljud Abhaasia eestlastest on Eesti kodanikud ja nende järeletulijad, sest 1920ndatel aastal opteeris Eesti riik kodanikuks väljaspool Eesti riigi piire elanud eestlasi, sealhulgas Suhhumi ümbruse eestlasi.
Mikkor rääkis, et kui ta möödunud aastal kodakondsus- ja migratsiooniametiga Abhaasia eestlaste dokumendiprobleemist juttu tegi, vastanud amet, et ei saa sinna oma ametnikku saata, sest pole võimalik garanteerida tema julgeolekut.
Gretshkina saatis õpikuid
Haridusministri nõunik-abi Leida Reimann ütles eile «Postimehele», et ministeeriumi ei ole veel Abhaasia eeslaste pöördumine jõudnud. Kui see on kohal, hakkab probleemiga tegelema üldhariduse osakond.
«Oleme sinna ka varem aeg-ajalt õpikuid saatnud ja sealseid õpetajaid on siin käinud. Esmapilgul on aga praegu side Abhaasia eesti küladega üsna nõrk,» nentis Reimann. Ta kinnitas aga, et haridusministeerium püüab nii palju aidata kui võimalik.
Eesti riigi kõrgetest haridusametnikest külastas teadur Marika Mikkori andmeil viimati Abhaasia eesti külasid Eesti NSV haridusminister Elsa Gretshkina, kes viibis nii Salme kui Estonka külas ja saatis neile hulga õpikuid.
Salme ja Sulevi küla rahvas on volitanud Eesti haridusministeeriumiga võimaliku abi üle läbirääkimisi pidama Ugo Reiljani. Ta on pärit Sulevi külast ja elab praegu Adleris. Reiljan on Venemaa kodanik ja kõrge riigiametnik - Sotshi inkassatsiooniülem ja ühtlasi Krasnodari krai inkassatsiooni lõunapiirkonna peavalitsuse ülema asetäitja. Reiljan on lõpetanud Eestis Tihemetsa näidissovhoostehnikumi.
Kuigi Abhaasia piiridest ei pääse välja 16-60-aastased mehed, on Mikkori hinnangul siiski võimalik õpikud küladesse toimetada, kuid takistusi võivat oodata mitte Abhaasia, vaid Vene võimude poolt.