Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANDU KANGUR, KÜLLI KANGUR
ZBI Võrtsjärve limnoloogiajaama teadurid
Foto ANDU KANGUR
Latikas on nii Peipsis kui ka Võrtsjärves üks olulisemaid püügikalu. Kogu Peipsi-Pihkva järvest püüti seda kala 1996. aasta ametliku püügistatistika andmetel 496,4 tonni. See oli 12% kogu kalasaagist. Võrtsjärves ulatus latikasaak mullu 69,3 tonnini (28% kogusaagist).
Viimastel aastatel Võrtsjärvest püütud latikad on rammusamad ja maitsvamad, aga koguseliselt on neid vähemaks jäänud.
Silmas pidades, et väike latikas moodustab Võrtsjärves enam kui kolmveerandi loomatoiduna realiseeritavast peenkalast, on sellest järvest püütud latikakogus poole suurem. Kahte Eesti suurjärve ühendavas Suures Emajões püütakse kalurite deklaratsioonide põhjal 30 tonni latikaid, mis on umbes 60% jõest saadud kõigist kaladest.
Kudemisränded
Võrtsjärvel, Peipsil ja ka Suurel Emajõel kalastavad kalurid väidavad üksmeelselt, et latikas rändab ühest järvest teise. Võrtsjärve kalurid arvavad rändurid isegi nägupidi ära tundvat: need on suuremad, tumedama värvusega ja märksa rasvasemad kui kohalikud.
Tõepoolest, kevadel liiguvad latikad suurte parvedena Emajõge pidi ülesvoolu. Nende järel tulevad kalamehed igasuguste püügivahenditega: õngede, mõrdade, nakkevõrkude, ahingute ja elektriimpulssgeneraatoritega. Kalameeste kannul liiguvad keskkonnakaitse töötajad oma protokolliraamatutega.
Mida öö edasi, seda kõrgemal ülesvoolu võib rändureid kohata. Mida ulatuslikum on kevadine suurvesi ja mida kauem see kestab, seda intensiivsem on ränne ja seda kaugemale ülesvoolu liigutakse.
Milleks latikas jõkke tuleb? Eks ikka kudema. Emajõe käärudes ja vanajõgedes, kus vesi kiiresti soojeneb, leiavad kalad endale koelmud. Teadjad inimesed räägivad kesa-, toominga- ja õunapuulatikaist. Need on erinevad kudekarjad.
Sealsamas jõekäärudes areneb marjast koorunud latikamaimudele rikkalik toidulaud, loomne plankton. Kudenud kalad pöörduvad tagasi järve. Kuid tagasiminekuga ei ole nii kiire kui tulekuga. Ka jões on latikale piisavalt toitu.
Peipsist Võrtsjärve?
Kui kaugele Suurde Emajõkke rändurid tulevad? Kavastu, Kärevere, Ulila - need on tähtsamad kalade, kalameeste ja keskkonnakaitsjate kohtumiskohad. On väga usutav, et mõni üksik latikas jõuab Peipsist ka Võrtsjärve. Sellepärast võib kalamehel, kes suurt rohekaspruunilt tõmmu selja ja veidi vasekollakashallide külgedega marja täis emaslatikat kahe käega kergitades väidab, et see kala on tulnud Peipsist Võrtsjärve, õiguski olla.
Veel meenutab kalur, et paarkümmend aastat tagasi Võrtsjärves selliseid latikaid ei olnud.
Tõepoolest on Võrtsjärve latikas muutunud. Paarkümmend aastat tagasi oli siinne latikas väike, õhuke ja luine. Perenaised teda eriti ei hinnanud, sest ta maitse polnud kuigi hea. Põhjuseks oli asjaolu, et latikat oli järves liiga palju ja ta jäi nälga.
Sellel kalal on madalaveelises Võrtsjärves ohtralt kudemispaiku ja tema järelkasv on siin alati suur olnud. Röövkalade mõju latikakarja arvukusele ei ole eriti suur, sest kõrge kehakuju raskendab latika neelamist, mistõttu teda leidub ainult suurte haugide toidus ja sedagi harva.
Alates 60ndatest aastatest Võrtsjärve kalade, eriti koha kaitseks rakendatud püügipiirangud mõjusid ka latika arvukusele soodsalt. Latika asustustihedus Võrtsjärves oli väga suur. Et sööjaid oli palju, oli igaühel vähe toitu. Pealegi tuli latikal toidu pärast konkureerida kiisaga ja alates kuuekümnendate aastate teisest poolest ka angerjaga. Et Võrtsjärv ei hiilga põhjaloomastiku ohtrusega, pidi latikas elama näljapajukil.
Toidulaua jagamine
Võrtsjärves on latika ja ka teiste põhjaloomi (zoobentost) söövate kalade (angerjas, kiisk, linask, nurg jt) põhitoiduks põhjamudas elavad suured punased kuni 3 cm pikkused surusääse Chironomus plumosus vastsed. Kalameestele on need loomad hästi teada. Vastseid võib näha järvest välja tõstetud mõrralinal või nakkevõrgu niidil rippumas.
Toiduprobleemid Võrtsjärves teravnesid eriti, kui järve hakati miljonite kaupa laskma klaasangerjaid. Angerjas sööb neidsamu suuri sääsevastseid mis latikaski, aga veelgi aplamalt. Ka kiisaga on latikal suures osas ühine toidulaud.
Leevendamaks kalade konkurentsi toidu pärast, soovitasid limnoloogiajaama teadlased kuulutada Võrtsjärve latikas lindpriiks. Alates 1978. aastast ongi seda kala lubatud püüda igal ajal ja piiramatus koguses.
Ka metsamehed teevad metsas valgustus- ja harvendusraiet, et parandada allesjäänud koosluse kasvutingimusi. Miks ei võiks harvendust teha ka järves kalade seas? Seejuures tuleb Võrtsjärves valida, kas eelistada angerjat või latikat. Muidugi eelistatakse kuldkalakest angerjat.
Kalabioloogide soovitus vähendada ühe vääriskala, latika arvukust oli tollal ennekuulmatu, kuid seda võeti kuulda. Tulemused on praegu silmaga näha. Latika arvukus Võrtsjärves hakkaski katsepüükide andmeil aasta-aastalt tasapisi kahanema, aga tema eksterjöör ja kasvukiirus paranesid. Praegu on Võrtsjärvest püütud latikad palju rasvasemad ja maitsvama lihaga kui paarkümmend aastat tagasi.
Peipsis on latikapüük alates 15. maist kuni 15. juunini, Suure Emajõe vanajõgedes ja sootides aga 1. maist kuni 30. juunini keelatud. Suurem jagu jõest saadud latikaist püütakse aga ikkagi kevadel, kudemise eel.
Võrtsjärves võib latikat püüda aasta läbi. Tulihingelised looduskaitsjad, kes pole eriti kursis toitumissuhete omapäraga konkreetses veekogus, heidavad meie kalateadlastele ette ebaeetilisust. Aga midagi pole parata, veekogude iseärasused tingivad nende erineva majandamise rezhiimi.
Peipsis on toiduvarud
Võrtsjärvega võrreldes on Peipsis latika toiduvarud märksa suuremad. Põhjaloomastiku uurijate andmetel on Peipsi-Pihkva järv tervikuna praegu kõige zoobentoserikkam veekogu Põhja-Euroopa suurte järvede seas. Suurselgrootute biomass ruutmeetri kohta on seal ligi kaks korda suurem kui Võrtsjärves. Kuid sööjaid on vähem.
See järv suudaks toita suuremat hulka bentosetoidulisi kalu, kui seal praegu elab. Peipsis on vähe angerjat. Latika asustus on seal tunduvalt hõredam, sest tal ei ole piisavalt koelmuid.
Peipsi latikale ongi Suures Emajões asuvad kudemisalad väga olulised. Sellepärast on latikat vaja kaitsta mitte ainult kudemise, vaid ka kudemisrände ajal. Just sellepärast peabki Suures Emajões kalapüügikeeld algama märksa varem.
Tõestus kalade rändest oleks Peipsis märgistatud latikate püüdmine Võrtsjärvest. Kuid ühe märgistatud kala taaspüük ei veena kedagi. Selleks, et Võrtsjärvest oleks võimalik püüda usaldusväärne kogus märgistatud latikaid, on vaja Praaga piirkonnas kudemisrände eel märgistada ja elujõulisena vette tagasi lasta paar tuhat kala. Latika rände uurimine on esialgu ainult unistus, millel pole majanduslikku katet.
Latika kvaliteedi paranemise peamiseks põhjuseks Võrtsjärves on meie arvates sööjate hulga vähenemine ja toidulaua rikkamaks muutumine. Enam kui kolmkümmend aastat kestnud pidevad vaatlused on näidanud, et vaatamata põhjaloomade hulga ulatuslikule kõikumisele eri aastatel täheldatakse nende biomassi üldist kasvutendentsi, mida seostatakse järve eutrofeerumisega.
Kokkuvõtteks ei tohi latikapopulatsiooni arvukust Võrtsjärves liiga suureks lasta, et toitu oleks piisavalt ka angerjale. Peipsis tuleks aga latika järelkasvu igati kaitsta ja tema asurkonda suurendada.