Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RANDO SOOME
,
Pielavesi
ARHIIVIFOTO
Kadunud poeg on tagasi, üks peatükk traagilises perekonnakroonikas on lõpuni kirjutatud. Eduard Hämäläinen hingab Kuortane kaunite kaskede all esiisade maa joovastavat õhku, ent tema süda jääb Soomele suletuks, kõrvad siinsele keelele kurdiks. «Minus pole aset leidnud mingit hingelist äratust,» pihib Hämäläinen, käsi südamel, «Postimehe» usutluses.
Eduard Hämäläinen pole soomlaste lootusi petnud - Petri Keskitalo 1991. aastal püstitatud Soome rekordi (8318 punkti) ületas ta Götzises 299 punktiga.
Sündinud Karagandas, elanud Moskvas ja Grodnos, tunneb ta ennast põhjamaiselt rahulikus Soomes kuidagi ebamugavalt. Nagu roostetanud võti uues lukuaugus. Mis sest, et läinud nädalalõpul võitis ta Götzises kümnevõistluse uue Soome rekordiga - 8617 punkti. Midagi on temalt igaveseks röövitud. Kodumaa...
Kiidab Götzise võistluse taset
Palju õnne, Eduard Hämäläinen! Võit Götzises oli vist küll tormihoiatus teie konkurentidele?
Tuleb tunnistada, et hooaeg algas tõesti lubavalt. Ütleksin nii, et ma pole kunagi osalenud nii kõrgetasemelisel jõuproovil kui läinud nädalavahetusel Götzises. Kahju ainult, et võistluste ajal valitses staadionil külm ilm, mistõttu kõikidel meestel läks kaotsi umbes 150-200 punkti. Mis puutub aga eelseisvasse kergejõustikusuvesse, siis... Ma pole ju enam teab mis noor, pean tänavu välja minema nö panga peale.
Mis teie arvates Erki Noolega teisel võistluspäeval juhtus?
Süüdi oli seesama jahe ilm. Nool läks paljude teiste kombel alt kettaheitega ja ilmselt seepärast, et ta jalad olid külmast kangeks muutunud.
Esindasite Götzises esimest korda Soomet. Kuidas teie kaasvõistlejad sellesse suhtusid?
Ma ei rääkinud sel teemal eriti kellegagi. Mul endal on üks kama kõik, mis maad ma esindan. Ka see, et olen nüüd Soome rekordi omanik, jätab mind tegelikult päris ükskõikseks.
Soomlastel on lubadused täitmata
Kuidas te üldse tulite mõttele Soome kolida?
Ma isegi ei oska sellele täpselt vastata, kõik juhtus nagu iseenesest. Soomest võeti minuga ühendust, et ma siia elama tuleksin - see oli umbes kaks ja pool aastat tagasi - ning alles hiljuti tegime lõpliku otsuse, et jäämegi Kuortanele elama. Soome tuleku tähtsaim põhjus oli aga see, et siin elavad mu sugulased - isa õed, üks Turus ja teine Laihilas.
Kas olete siinse eluga rahul?
Kuidas öelda, rahul... elamistingimused on Soomes mõistagi paremad kui Valgevenes või kusagil Venemaal, aga eks omad raskused ole siingi. Esiteks ei oska ma veel korralikult soome keelt ja teiseks, ka inimesed pole siin sellised nagu Venemaal. Nad pole nii emotsionaalsed, vaid palju rahulikumad. Mis aga puudutab soome keele õppimist, siis... kui ikka kätte võtta, siis võiks selle isegi selgeks saada, aga mina olen liiga palju aega võistlustel. Pole lihtsalt selleks aega. Näiteks mu naine ja vanemad, kes elavad kogu aeg Soomes, saavad juba kõigest aru ning suhtlevad normaalsel tasemel.
Teil oli enne siiatulekut oma esiisade maast kindlasti mingi ettekujutus. Öelge palun, kas olete milleski pidanud ka pettuma?
Ausalt öeldes olen küll. Kõik need lubadused, mida soomlased mulle enne siiatulekut andsid, on lunastamata. Mulle lubati anda majanduslikku abi, aga midagi pole tehtud. Ka mu pere elamispinnamure on ikka veel korralikult lahendamata. Paistab, et mul endal tuleb kõigi nende probleemidega tegelema hakata.
Kas teil pole kordagi pähe tulnud, et lähete kuhugi mujale elama, sinna, kus teie asju paremini lahendatakse?
Tõepoolest, siin... tegelikult tuleb iga riigi kommetega harjuda. Praeguseks olen ma täielikult aru saanud, mis maa on Soome ning kuidas siin elada tuleb. Kõikjal on vaja korralikult tööd teha, raha ei kasva puu otsas mitte kusagil.
Päritolu on tekitanud probleeme
Te olete sündinud Karagandas ning elanud Grodnos. Mida nendest aastatest kõige meelsamini meenutate?
Kasahstan on mu lapsepõlvemaa, Valgevenesse kolisin alles pärast sõjaväge. Ma ei ütleks, et elasin Grodnos, olin sinna lihtsalt sisse kirjutatud. Tegelikult reisisin ma mööda Nõukogude Liitu ringi, elasin küll Moskvas, küll kusagil mujal. Valgevenet esindasin ainult võistlustel.
Muuseas, mis teil Nõukogude sisepassis rahvuse kohale oli kirjutatud?
Soomlane.
Vaevalt see toonaste võimumeeste silmis plussiks oli. Kas teil on mõnikord ka selle pärast probleeme olnud, et olete alati toonitanud oma soomeugri päritolu?
Eks neid ütlemisi ikka oli. Näiteks oma esimesele välisvõistlusele aastal 1986 või 1987 ei saanud ma just sellepärast sõita - dokumente ja välispassi vormistati terve aasta ning lõpuks öeldi vabanduseks, et ma polevat mingit võistlusnormi täitnud. Ka mu isal jäi omal ajal just seepärast Saksa DVs käimata, et ta soomlane on.
1984. aastal võitis teie nimekaim Marja-Liisa Hämäläinen (hilisem Kirvesniemi) Sarajevo olümpiamängudelt suusatamises neli medalit, neist kolm kulda. Mis tundeid see teis tekitas?
Koolis, mäletan, viskasin teistele nalja, et Marja-Liisa on mu tädi. Nii hakkaski selline kuulujutt klassikaaslaste hulgas levima - kes uskus, kes mitte.
Teist sai ilmselt klassi kangelane?
Loomulikult, see oli väga meeldiv tunne. Seda enam, et elasin ju sellises pimikus nagu Kasahstan ja korraga selgub, et nimekaim on mitmekordne olümpiavõitja.
Tunneb puudust Nõukogude Liidust
Öelge palun päris ausalt, kas teil polnud nõukogude ajal kordagi plaanis Läände hüpata, et oleksite juba varem esiisade maale tulnud?
Kunagi varem, jah, olid mul sellised unistused, et kui saaks ükskord käia Soomes, või seal isegi elada, aga see oli kõik nooruspõlves. Hiljem, kui alustasin juba profisportlase karjääri ja hakkasin käima välismaal võistlemas ning laagrites, ma selle peale enam ei mõelnud. Ilmselt sellepärast, et mu pea oli täis igasuguseid numbreid, tabeleid ja tulemusi. Tõsi, kui tulin esimest korda Soome EM-võistlustele, oli mul küll selline meeldiv tunne, et sõidan nüüd esiisade maale, aga mingit hingelist äratust, mingeid illusioone mul Soome kohta enam küll polnud.
Mis tunnetega te võtsite vastu Nõukogude Liidu lagunemise?
Mäletan, et tollel 1991. aastal pidime parajasti sõitma Tokio MMile, kui algas riigipöördekatse - meie lendugi hoiti selle pärast paar päeva kinni. Alguses ei saanud ma kõigest isegi aru, aga hiljem hakkas selginema - tuli selline tunne, et kadunud on see derzhaava, jõud, et meie maa on kuidagi ära rikutud. Ma ei ütle, et mul oleksid mingid kommunistlikud eluvaated, aga tõsiasi on see, et sellist suurt ja võimsat maad, sellist uhkust, et esindan Nõukogude Liitu, enam pole.
Kus on teie kodumaa?
Kodumaa? See on Nõukogude Liit...
Minsk nõudis hingehinda
Kui keeruline oli Valgevenest Soome pääseda? Kujutan ette, et Minski spordiülemused nõudsid soomlastelt teie eest hingehinda.
Jah, Valgevene Kergejõustikuföderatsioon pumpas soomlastelt välja kõik, mis võimalik - igasugust spordivarustust ning näiteks Staiki staadionile uue rajakatte.
Juhtivad seltsimehed Minskis olid ilmselt sellise tehingu üle üsna rõõmsad?
Mõnel eriti tähtsal ninal oli hoopis kahju, et lahkub mees, kes täidaks nende pabereid ja plaane ka tulevikus medalitega, ilustaks niiöelda statistikat. Aga oli ka selliseid, kelle arvates oli palju kasulikum vahetada või müüa mind mingi spordivarustuse eest soomlastele. Selline ükskõikne suhtumine oli, on ja jääb iseloomustama Valgevene spordielu. Näiteks pärast Helsingi EMi õnnetut katkestamist tõmmati mind juba tipptegijate nimekirjast maha - võeti rahad ära ega lubatud enam laagritesse.
Kas teid on mõni Valgevenes ka reeturiks nimetanud?
Ei, spordiringkondades saavad kõik minu sammust aru ning ka mõned kergejõustikuliidu juhid on tunnistanud: vabanda, aga me ei saa sulle praktiliselt midagi lubada.
Kuuldavasti nõudis president Aleksandr Lukashenko isiklikult teie Valgevenesse jäämist. Kas see vastab tõele?
Jah, oli küll nii, ta lubas mulle garanteerida kõrge palga. Aga need olid vaid lubadused...
Suhted Noolega on normaalsed
Missugune ettekujutus on teil soomeugrilasena Eestist?
Ma pole küll ise kordagi teie maal käinud, aga nagu ma aru saan, on Eesti praktiliselt samasugune kui Soome, ainult et oli omal ajal Nõukogude Liidu territooriumil.
Kellega te eesti sportlastest tuttav olete?
Juunioride koondise laagrites käis kaks või kolm eestlast - ma ei mäleta enam nende nimesid. Üks oli vist Sven Reintak, ta oli omal ajal väga tugev. Praegu suhtlen ma ainult Erki Noolega. Mingeid ebameeldivusi pole meil olnud. Kümnevõistlejana on ta praegu väga tugev ja ohtlik.
Kas teie arvates on reaalne, et Nool jõuab Ateena MMil medalile?
Saage aru, mitte ainult Nool ei arene, vaid ka kõik teised kümnevõistlejad arenevad. Näiteks Atlantas tegid hullumeelseid tulemusi need, kellest enne olümpiat polnud kuulda kippu ega kõppu. Võtke või sakslased: kuidas saab korraga teha 900 punkti rohkem kui tavaliselt? Täielik mõistatus.
Kaotas abikaasale saja meetri jooksus
Kas Soome lipu all võistlemine toob teile ka mingeid lisapingeid?
Mulle pole oluline, mis maad ma esindan, tähtsamad on vastased ja tulemus, mille saavutan.
Teie isiklik rekord on 8735 punkti. Kas see ka jääb selliseks?
Üldiselt loodan ma tänavu koguda märksa suurema summa. Ma usun endasse.
Kas te olete alati endasse uskunud?
Ei, vahepeal on olnud aegu, kus mind on seganud vigastused või olen olnud spordist lihtsalt väsinud: lähed staadionile - mitte mingit rõõmu. Paistab aga, et tänavu on noorusaegade tarmukus minusse tagasi tulnud. Tahan praegu kangesti võistelda.
Teie abikaasa Olga (neiupõlvenimega Zolotarjova) võitis 1986. aasta Stuttgardi EMil Nõukogude naiskonnas 4 x 100 meetri teatejooksus pronksi. Kas te temaga võidu olete jooksnud? Kumb omal ajal sajas meetris kiirem oli?
Tuleb tunnistada, et siis, kui Olga veel tõsiselt treenis, võitis tema mind. Nüüd on ta meie kolmeaastase tütre Annaga kodus ning mõtleb muudele asjadele -kuu aja pärast peaks meile sündima teine laps.
Õlu maitseb, suits enam mitte
Muide, mida teie vanemad Kuortanes teevad?
Isa Pavel tegeleb minuga, ta on mu treener, aga ema Ljudmila puhkab - ta on eluaeg rasket tööd teinud, nüüd puhaku. Talle siin meeldib.
Mida te arvate alkoholist? Pärast sauna ikka õlle või kahega premeerite ennast ?
Kuidas kunagi, üldiselt ei kuulu ma nende hulka, kes teevad sporti hea tervise pärast. Muidugi joon ma vahetevahel õlut, elan nii nagu kõik normaalsed inimesed.
Kümnevõistlus on närvesööv ala, kas te enne starti minekut mõnikord sigaretiga ka pingeid maandate?
Suitsu ma enam küll ei tee, pärast Atlanta olümpiat jätsin järele. Lihtsalt ma nägin, et konkurents meie alal muutub iga päevaga tihedamaks, juurde tuleb palju noori ja andekamaid tegijaid ning et mul on ka juba vanust omajagu, tuleb kasutusele võtta viimasedki jõuvarud.
Sündinud 21. jaanuaril 1969 Karagandas (Kasahstan)
Pikkus 192 cm, kaal 88 kg
Elukoht Kuortane (Soome)
Treener Pavel Hämäläinen
Juunioride MM 1988 - 3.; MM 1991 - 7. (8233 punkti), 1993 - 2. (8724), 1995 - 2. (8489). OM 1992 - katk., OM 1996 - 5. (8613). EM 1994 - katk.
Viimase seitsme aasta areng: 1991 (22) - 8233; 1992 (23) - 8194; 1993 (24) - 8724; 1994 (25) - 8735; 1995 (26) - 8489; 1996 (27) - 8613; 1997 (28) - 8617.