Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
GARRI RAAGMAA
Garri Raagmaa on majandusgeograafia magister, RE Eesti Posti haldusnõukogu esimees.
Mis on olulisem: kas vaba ettevõtlus kui eesmärk iseeneses või tingimuste loomine enamiku ettevõtete toimimiseks? Postiteenus kuulub nagu teed ja kommunikatsioonid infrastruktuuride hulka ja on seetõttu strateegilise tähtsusega.
Iga ettevõtlus vajab eksisteerimiseks teatud baasteenuseid, millest üheks olulisimaks on kommunikatsioon. Post nagu iga teinegi infrastruktuur ei ole seega tavaline ettevõtlus, vaid just strateegiline haru, mis peab tagama kirjade, arvete, ajakirjanduse, pakkide ja muude saadetiste kohaletoimetamise iga ilmaga ja igasugustes majandustingimustes.
Infrastruktuur või vaba ettevõtlus?
Posti toimimise ladusus iseloomustab riigi usaldusväärsust. Kirjade ja teiste saadetiste õigeaegne edastamine ja turvalisus on oluline riigi mainet mõjutav tegur. Saksamaa riiklikust aktsiaseltsist postiettevõte, mis on maksnud lõivu odavale (võõr)tööjõule, on tänaseks kujunenud kurikuulsaks Frankfurdi terminaalides avatavate ja kaduvate kirjade tõttu.
Postiteenust ei ole sarnaselt teede, elektrivõrkude ja telekommunikatsioonide, kuid ka haridussüsteemiga võimalik tagada analoogselt bussiliinide või ehitustööde võistupakkumistega - see eeldab suuremat ja stabiilsemat baassüsteemi ning kümmekond ametnikku selle toimimist ei taga. Põhisüsteem peab olema pidevalt töös ja tegutsema häireteta. See, et erastruktuurid ja väikeettevõtted suure ja võrdlemisi jäiga süsteemi kõrval tegutsevad, on loomulik, võimaldades analoogselt erahariduse, mobiiloperaatorite ja reisijate vedajatega reageerida kiiresti nõudlusele.
Põhisüsteem peab riigi omanduses oleva aktsiaseltsina säilima tervikuna ja tagama strateegilise struktuuri toimimise. Kogu postisüsteemi viimine vürtspoodnikega võrreldavale konkureerimisele võib sel hetkel, kui turu nähtamatu käsi kaob ja algab kaos, tuua kaasa korvamatuid kahjusid tervele majandussüsteemile.
Eesti Posti katsed anda alama astme postiteenus lisategevusena alltöövõtjatele (poepidajaile, bensiinijaamadele) on luhtunud viimaste liig suurte nõudmiste tõttu - teenuse eest, mille tegelikuks väärtuseks oleks osa kundede juurdesaamine, nõuavad väikeettevõtjad märksa enam, kui see teenus tegelikult maksab.
Mida siin siis rääkida veel üleriigilisest vabaturust.
Kui keegi väidab, et Põhjamaades on postiturul vaba konkurents, siis ta eksib rängalt. Vaba ettevõtlusvormina registreeritud aktsiaseltsid on seal riigi omandis ja loomulikult teeb omanik kõik selleks, et nende positsioone säilitada. AS on vaid silt, mille abil naabermaade turgusid vallutada. Eriti kui need naabrid on oma turureligioonis piisavalt sinisilmsed ja lasevad sellisel sissetungil toimuda. Täielikult vabaturureeglite järgi toimivat posti maailmas ei ole ja vähemalt lähikümnenditel ka ei tule.
Postil on veel paar arvestamist vajavat eripära, eriti erastamisel. Esiteks on post kujunenud rahvuslik-riikliku identiteedi kandjaks - oma postmark on sõltumatu riigi tunnuseks. Teiseks on postiteenuste osakaal infoühiskonna pealetungivate elektrooniliste sidevahendite kasvavas konkurentsis infovoogude vahendamisel pidevalt vähenenud (ehkki tegelikult on ka postiettevõtete käibemahud kasvanud).
Linn või maa?
Mitte ainult tehnoloogiline progress ja rahvusvahelised konkurendid ei ole kodustele postidele lisaprobleeme tekitanud. Linnastumine ja rahvaste suur rändamine on viimase saja aasta jooksul suurel määral muutnud maapiirkondade majandustingimusi. Varem tihedalt ja ühtlaselt asustatud maapiirkondadesse on alles jäänud veerand või vähemgi sajanditagusest elanikkonnast. Paljud teeninduslikud majandusharud on muutunud ebarentaabliks ja olnud sunnitud koonduma kõrgema taseme keskustesse. Postiteenuse pakkumisel on see kaasa toonud eritingimused: kas siis «loomuliku monopoli» või subsideeritud maapiirkondade kande. Sest nii pensionärist vanamammi kui ka suurärimehest suvitaja tahab kirjad mistahes aadressil kätte saada.
Regionaalsed erisused ja maapiirkondade areng on teema, kus tavamõtlemisega ei ole niisiis suurt peale hakata. Kui me arvestame ka veel maapiirkondade märksa madalamat majandusaktiivsust ja infoteenuseid vähem tarbivat harustruktuuri, siis kaldub vaekauss veelgi linna kasuks. Aga on hea tava, et sarnaselt elektri- ja telefonitariifidega on ka postiteenuse hinnatase ühesugune kogu maal.
Maksumaksja või tarbija?
Niisiis võib head tava ja arenenud maade praktikat aluseks võttes küsida: kas riigis ühtlase hinnaga teenuse maksab kinni iga inimene maksumaksjana või teeb seda selle teenuse tarbija? Milline on siis parem ja õiglasem variant? Põhjamaades on mindud esimest teed, Euroopas hoitakse seni traditsioonilist stiili.
Tõtt-öelda meeldiks mulle aktiivse elektroonilise meedia kasutajana teine variant enam. Sest miks peaks tavakodanik ja väikekasutaja kinni maksma suurte ärikundede või grafomaaniat põdevate kodanike postitused?
Ja kui otsustada esimese variandi kasuks, siis kas keegi oskab riigieelarves näidata rea, mille arvelt kirjutada ca 40 miljonit krooni maapiirkondade kahjumite katteks? Ja kui ka see arv õnnestub sisse kirjutada, siis võib riigieelarve pingelisuse juures juhtuda, et viimasel hetkel tehtud muudatused seda tunduvalt kärbivad või selle hoopis kusagile mujale suunavad.
Edukas või edutu?
Millega võrrelda? Kui Läänega, siis tuleb kohe arvestada, et meie inimesed ja ettevõtjad vahetavad korrespondentsi märksa enam kui 10 korda vähem. Käibed on järelikult ka selle võrra väiksemad. Võrreldes aga näiteks lõunanaabritega, on käibenumbrid pea sama suured, seda hoolimata kaks ja kolm korda suuremast elanike arvust.
Eesti Post on viimastel aastatel tootnud minimaalselt kasumit ja teinud hädavajalikke investeeringuid, saamata eelarvest otseseid subsiidiume. Postitöötajate palgad on Eesti keskmisest tunduvalt madalamad ja kaadri leidmine üha suurem probleem. Eesti Posti päästerõngaks on osutunud postimüügi aktiivne väljaarendamine ja küllaltki aktiivne alternatiivsete (kommerts)teenuste pakkumine.
Lõunanaabrid, kes ei ole suutnud muutustega nii kiiresti kaasa minna, on palju suuremate probleemide ees ja on sunnitud valitsuselt toetussummasid manguma. Loomulikult ei taga see stabiilsust ettevõttes ega ka korralikku teenust.
Eesti Postil on käivitunud restruktureerimiskava, millega kujundatakse ümber postkontorite võrk. Uue süsteemi katsetused käivad, kuid on loomulik, et kogu reform võtab aega. Ümberkorraldamine sujuks kiiremini, kui maapiirkondade väikeettevõtjad ja talud oleksid koostöösse Eesti Postiga positiivsemalt meelestatud. Seni, kuni väikeärimehed loodavad postkasti hoidmisest ja ümbriku-margimüügist ülikasumeid ning kohalike ettevõtjate ja võimude huvi on kesine, ei saa ka käivitada laialdast detsentraliseerimiskava.
Loodetavasti ei ole pseudoliberalism Eestis veel dogmatiseerunud. Vähemalt ei tohi lubada majanduse normaalseks funktsioneerimiseks vajalike infrastruktuuride läbimõtlematut turustamist. Mis on ühele ettevõttele (ja ettevõtjale) hea, ei pruugi seda olla paljudele teistele ja ammugi siis veel tavakodanikele. Majandus on siiski vahend, mitte eesmärk iseeneses. Post on koos teiste infrastruktuuridega majanduskeha üheks kondiks, mis seda püsti hoiab.