Juuniküüditamine 1941

VELLO SALO

Olgugi, et andmete kogumisega tehti algust juba 1941. aasta sügisel, ei ole me isegi aastaks 1997 veel saanud piisavalt täpset ülevaadet tollal toimunust. Järgnevad read ei saa niisiis anda muud kui põgusa kokkuvõtte sellest, mida me praegu teame.

Küüditamine, mida Nõukogude okupatsioonivõimud alustasid Eestis 1941. aasta suvel, oli osake väga laialdasest operatsioonist. See suur küüditamiste laine hõlmas tegelikult kõiki neid territooriume, mis olid Molotov-Ribbentropi paktiga (august 1939) kuulutatud N Liidu «huvisfääriks». Lihtsustatult võiks öelda: Valgest merest Musta mereni. Nendel aladel elas üle 23 miljoni inimese, kellest tehti nüüd N Liidu kodanikud. Vähem kui kahe aastaga (15.9. 1939-22.6. 1941) küüditati ligikaudu kaks miljonit neist N Liidu kaugematesse osadesse. Nii juhtus, et 1941. aasta juunis said Siberis kokku nii Eestist kui Bessaraabiast küüditatud inimesed.

Selle suuroperatsiooni teaduslik uurimine on praegu alles algstaadiumis, s.t dokumenteerimise faasis. Kuna Eestist küüditati teiste aladega võrreldes suhteliselt väike arv inimesi, on meil ka suhteliselt paremad väljavaated teadusliku uurimistöö läbiviimiseks. Esialgu peame aga Eestigi puhul nentima, et meil on andmete kogumisel ja süstematiseerimisel veel palju teha.

Kui palju?

Ikka ja jälle on küsitud: kui palju inimesi küüditati Eestist?

Meie praegune «Eesti entsüklopeedia» kirjutab: «Esimene suurküüditamine toimus 14. VI 1941: loomavaguneis saadeti kohtuotsuseta Venemaale (pms Kirovi ja Novosibirski oblastitesse) 10 157 (teistel andmetel 10 205) inimest, neist ligi 80% naised, lapsed ja vanurid.» See on muidugi entsüklopeediliselt lühike, ent ka ebatäpne vastus.

Meil on dokumentatsioon selle kohta, et 14. juuniks oli Moskva varunud ronge 11 102 isiku küüditamiseks Eestist, s.t küüditada kavatseti ligikaudu üks protsent Eesti Vabariigi kodanikest (siinkohal võiks meelde tuletada, et tegemist polnud ainult eestlaste vastu suunatud aktsiooniga: küüditati näiteks ka hulk vene ja juudi rahvusest isikuid, viimaseid isegi umbes kümme protsenti nende koguarvust).

Tuleb oletada, et küüditajatel olid koostatud ka küüditatavate nimekirjad 11 102 nimega, kuid seda nimekirja meil kahjuks pole.

Pärnu vallutamisel (8. juulil 1941) leiti miilitsahoonest Pärnumaalt küüditatavate nimestik. Muid nimestikke ei ole kahjuks õnnestunud leida, tegelik küüditatute nimestik tuleb meil nö rekonstrueerida. Praegu on raske öelda, millal me sellega hakkama saame.

17. juunil 1993 lõi Riigikogu küll erikomisjoni okupatsioonide tekitatud kahjude tuvastamiseks, kuid kuna ei leitud raha põhikirjas ette nähtud 2-3 uurija palkamiseks, on andmete kogumine jäänud nö asjaarmastajate hooleks. Sellest allpool pisut lähemalt.

Mida me niisiis praeguseks kindlasti teame, on Kremli kavatsus küüditada 1% Eesti Vabariigi elanikkonnast 14. juunil 1941.

Mida me seevastu ei tea, on Kremli üldised plaanid okupeeritud alade elanikkonna suhtes. Selle olulise tausta puudumine teeb raskeks 14. juuni sündmuste asetamise laiemasse ajaloolisse konteksti.

Ent kui tähtis ongi siis teada, mitu inimest just sel kuupäeval küüditati? Võib öelda, et «Eesti entsüklopeedias» antud arvud (10 157 või 10 205) on dokumenteerimata ja ebatõenäoliselt suured, kuid mis tähtsus on selgi? Me teame ju, et külmale maale viimine algas juba enne 14. juunit ning kestis aastakümneid.

Neile, kes küsivad, kui palju, vastaksin mina: liiga palju! Kuid ma pean siin silmas üht teist tasandit. Minu meelest olnuks üheainsagi inimese küüditamine liig.

Kes küüditas?

Küüditamismehhanismi käivitas Moskva (NKGB ja NKVD), kus niisuguste operatsioonide läbiviimine oli lihtne rutiin. Küüditatavate (nn nõukogudevastase elemendi) nimestiku koostasid muidugi kohalikud organid. Meil tegid seda ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Siseasjade RK ja EKP, nimeliselt vastutasid nende juhid B. Kumm, A. Murro ja K. Säre.

Kohalikke nimekirju koostasid näiteks Vassili Riis (Saaremaa) ja «Pärnumaa troika» (Kikkas, Tamm, Gnezdin). Nimekirjade koostamise täpsem käik ootab aga alles teaduslikku uurijat. On muidugi väga kurb, et Moskva leidis kõikjal (Baltikumist Bessaraabiani) kohalikke abilisi oma inimsusevastaste kuritegude täideviimiseks.

Kus on andmed?

Andmeid juuniküüditatute kohta hakati koguma ja avaldama otse taganeva punaarmee kannul. Leiame neid rikkalikult 1941. aasta suvel uuesti ilmuma hakanud eesti ajakirjanduse veergudelt, kuid ainult teatud linnade ja piirkondade kohta. Kogu Eesti kohta hakkas süstemaatiliselt andmeid koguma selleks loodud eriasutus Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus (rahvasuus ZEV, mis on tuletatud asutuse saksakeelse nimetuse Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten Esten lühendist). Enne punaarmee naasmist 1944 jõudis ZEV koguda andmeid 59 967 äraviidud või mõrvatud isiku kohta, nende hulgas oli 10 205 küüditatut.

Kirjutusmasinal paljundatud nimekirja viiest eksemplarist jõudis üks USA Kongressi kätte, kuid teadaolevalt on nimestiku 1341 lehest säilinud ainult pooled. Õnnetul kombel on kaduma läinud just küüditatute nimestikku sisaldav pool.

Uus Nõukogude okupatsioon tegi lõpu andmete kogumisele aastakümneteks. Eestis oli niisugune tegevus rängalt karistatav, väliseestlased ei julgenud andmeid avaldada mahajäänud sugulaste pärast. Alles aastal 1969 hakkas Saksamaal ilmuv eesti sõjameeste ajaleht «Võitleja» jälle nimestikke avaldama, kuid andmete kogumine ja täpsustamine osutus väga raskeks ülesandeks ning pärast ettevõtte hinge, kpt Aleks Kurgveli surma (1982) ei leitud töö jätkajat.

Eestit puudutava andmestiku publitseerimine teaduslikul tasemel algas alles 1989 nn Helsingi nimestiku trükis ilmumisega Torontos, kus 1993. aastal ilmus teinegi, tol ajal kättesaadavate andmete põhjal kriitiliselt kontrollitud ja kommenteeritud nimestik «Küüditatud 1941».

Taasiseseisvunud Eestis algas uus faas küüditamise dokumenteerimises 1996. aastal, mis tõi meile Hilda Sabbo dokumendikogumiku «Võimatu vaikida» (peamiselt operatsiooni üldist käiku puudutavate salastatud tekstidega) ja Memento isikuandmete kogumiku esimese osa («Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-1988», 20 164 nime, sh palju juuniküüditatuid). Viimatimainitud teos kinnitab, et on valmimas 1941. aasta juuniküüditamist dokumenteeriv uus ja mahukas raamat («ligi 850 leheküljel»).

Peale nende raamatu kujul ilmunud nimestike on trükis ilmunud teatav arv nimestikke, peamiselt kohalikku laadi. Kõige paremini on praeguseks dokumenteeritud Saaremaa, Viljandimaa ja Lääne-Virumaa. Arhiiviandmete läbitöötamine toob loodetavasti päevavalgele olulisi täiendusi.

Kuhu nad jäid?

Tänaseks oleme jõudnud välja selgitada paljude äraviidute saatuse. Oskame nimetada inimesi, kes surid küüditusrongis, kes hukati vangilaagreis, kes jäid Siberisse elama jne, kuid ikkagi veel on väga palju neid, kelle saatus on siiani dokumenteerimata.

Kuhu nad jäid? Ja kõik teised, kelle haudu me ei tea? Lootkem, et «aeg annab arutust».