Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks nädalavahetuseks on Tartusse sõitnud enam kui sadakond sakslast-austerlast ning topelt nii palju lätlasi, kelle jaoks Emajõe Ateena on rohkem Dorpat kui Tartu. Lisades siia veel 500 eesti soost akadeemiliste organisatsioonide liiget, saame ühe suure ja värvikireva seltskonna, kelle Tartusse tuleku põhjus on üks - 34. balti rahvaste kommerss.
Kordamööda Eestis, Lätis ja Saksamaal toimuv Balti Rahvaste Kommerss on üks suurimaid akadeemiliste organisatsioonide pidusid terves Euroopas. See üritus annab Tartule korraks taas sajandialguse ilme - sajad värviteklites ning -lintides tudengid ja vilistlased ei saa linnatänavail kuidagi märkamata jääda. Ja et eeltoodud põhjusel kolmel päeval Tartus tavalisest rohkem ka saksa ja läti keelt kuulda on, on võrdlus sajandivahetuse Tartuga täiesti kohane.
Mis on siis kommerss? 1974. aastal välja antud «Võõrsõnade leksikon» annab sellele hävitavalt ühekülgse vastuse: «Kommerss - üliõpilaskorporatsioonide suurem jooming-koosviibimine endisel Saksamaal ja saksa üliõpilaskombeid jäljendavais maades.»
Selle nõukogudeaegse definitsiooni alusel kerkib silme ette pilt ohejeldamatult õlut ja veini manustavatest noorsandidest, kes papa-mamma rahakoti peal lõbusalt noorusaega mööda saadavad. Aga ehkki ajalugu tunneb ka taolisi näiteid, pole korporantide hulgas selliseid tegelasi rohkem kui tavaliste üliõpilaste hulgas.
Akadeemiliste organisatsioonide sügavam eesmärk on tegelikult oma liikmete kasvatamine, tugevate sõprussidmete loomine ning sajanditevanuste traditsioonide edasikandmine. Värvilised teklid, ladinakeelsed käsklused ning rapiiriga laulu juhatamine võivad kõrvalseisjale 20. sajandi lõpul küll kummalisena tunduda, ent neis rituaalides on oma võlu, mis raveikultuuri ajastu noorsoole värskendavalt arhailist kontrasti pakub.
Korporatsioonide tähtsaima sündmuse - kommersi - peamine eesmärk ei ole mitte joomine, vaid vennastumine, mis viiakse läbi sajandeid muutumatute keeruliste rituaalide abil. Ning et selle elava ajaloo esitamisel ka omajagu õlut ja veini juua tuleb, on pigem asjaga kaasas käiv paratamatus kui omaette eesmärk.
Niisiis on Tartu sel nädalavahetusel ühe lõbusa, laulu- ja veidi ka õllehimulise seltskonna kodulinn. Nii nagu ka sada, kakssada või kolmsada aastat tagasi.