Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAUL SALUMÄE
Foto RAUL SALUMÄE
Saaremaad külastavate vanemaealiste saksa turistide hulgas on PÖIDE (sks Peude) kohanimena võrdlemisi hästi tuntud. Tegu pole ainult kõrgendatud huviga vana ordulinnuse varemete, saare suurima, kuid haletsusväärses seisundis kiriku või maakonna vanima mõisa säilinud ehitiste vastu. Juhuse läbi sai just neis paigus sõjamehena surmavalt haavata maailmasõdade vahelisel ajal Saksamaal üks kõrgemalt väärtustatud kirjanikke Walter Flex (6. VII 1887-16. X 1917).
Oti mõis 1995. aasta suvel.
Bismarckide koduõpetaja
Walter Flex sündis 6. juulil 1887 Kesk-Saksamaal, praeguse Tüüringi liidumaa läänepiiri lähedal Eisenachi linnas. Kodulinnale toona omane sõjaväestatus, sünni- ja ka hilisemast lapsepõlvekodust vaid lühikese jalgsimatka kaugusel asuv legendaarne Wartburgi loss koos muinasjutuliselt kauni loodusega pakkusid tulevasele kirjanikule isamaalise mõttemaailma kujunemisel rohkeid eeldusi. Kodusest kasvatusest väärib silmapaistva mõjurina märkimist asjaolu, et pereisa, gümnaasiumiprofessor Rudolf Flex oli suur Bismarcki austaja, agar ja lugupeetud seltskonnategelane ning rahvusliberaalse partei kohalik eestvedaja. On mõistetav, et perepoegade elutöö ja loomingu iseloomustavaimateks märksõnadeks võib pidada võitlevat hoiakut ning saksa rahvuse, luterliku kiriku ja keisri sõjaväe ülimat väärtustamist.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis tulevane kirjanik Erlangeni ja Strassburgi ülikoolis germanistikat ja ajalugu. Järgnesid tööaastad mõjukates aadliperekondades - algul noore krahvi Nicolaus von Bismarcki koduõpetajana nüüdsel Poola alal Pommerimaal Varzinis, seejärel Hamburgi lähedal Friedrichsruhs vürstinna von Bismarcki teenistuses arhiivi korrastajana ning poegade Gottfried ja Wilhelm von Bismarcki õpetajana.
Katsetusi ilukirjanduse alal alustas Walter Flex juba gümnaasiumiõpilasena.
Järsu pöörde tõi alles kujunemisjärgus kirjaniku ellu 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda. Vaatamata oma sünnipäraselt vigasele paremale käele astus Walter Flex vabatahtlikuna sõjaväkke.
«Puhtaks jääda ja küpseks saada...»
Suure tapluse aastad osutusid Flexi loomealaseks läbimurdeks laia avalikkuse ette. Esmalt paistis ta silma perioodikaväljaandeis avaldatud patriootilise luulega, millest enamik ilmus hiljem mitmes kogumikus. Üheks tähelepanuväärsemaks üllitiseks on ka proosa- ja luulekogumik «Vom großen Abendmahl» («Pühalt õhtusöömaajalt»), mille tuntuimaks osaks on «Das Weihnachtsmärchen des fünfzigsten Regiments» («Viiekümnenda rügemendi jõulumuinasjutt»).
Laialdase tuntuse ja juba eluaegse suure tunnustuse võitis Walter Flex aga 1916. aasta lõpus ilmunud, oma sõjaelamusi kajastava raamatuga «Der Wanderer zwischen beiden Welten» («Rändur mõlema maailma vahel»). Teos on autoripoolseks järelehüüdeks sõjas langenud sõbrale Ernst Wurchele, kellest on kirjaniku loomingus saanud vabatahtlikuna sõtta läinud haritlase, Saksa armee noore leitnandi ideaalkuju.
Laiemalt üldistada püüdes on võimalik väita, et kirjapandu on reekviem neile noortele, kes suure sõja koleduste ja raskuste kiuste, uhkusest oma rahvuse üle ning armastusest isamaa vastu säilitasid usu neid lahinguväljale toonud ideaalidesse. Ulatusliku kõlapinna on leidnud Wurche suu läbi sõnastatud juhtmõte: «Puhtaks jääda ja küpseks saada - see on kauneim ja raskeim elukunst» («Rein bleiben und reif werden - das ist schönste und schwerste Lebenskunst»).
1917. aasta juuli algul kutsuti Flex tööle kindralstaapi, kus ta osales ligi kahe kuu vältel koguteose «Der große Krieg in Einzeldarstellungen» («Suur sõda üksikkäsitlustes») ühe osa, «Die russische Frühjahroffensive 1916» («Vene aastaalguspealetung 1916») koostamisel.
1917. aasta augusti lõpus naasis reservleitnant Flex oma rügementi ning osales Riia vallutamisel. Veidi hiljem, 12. oktoobril jõudis ta Tagalahe rannikul maabunud Saksa dessantgrupi koosseisus Saaremaale. Tõsisemat vastupanu leidmata tungis üks Saksa ründegruppidest Tagalahe äärest Sõrve poolsaare kaelale. Samaaegselt suundus teine grupp piki Saaremaa põhjarannikut Orissaarde, lõigates ära Kuressaarest põgeneva vastase taganemistee Muhu saarele.
14. oktoobril jõudis Walter Flex 65. jalaväebrigaadi 138. rügemendi koosseisus Väikese väina lähistele. Maasi ja Saikla vahelisel teel jäädi ajutisse välilaagrisse.
15. oktoobril kell 12.50 sai rügement pealetungikäsu.
Kiviaia varju kaitsele asunud vene sõdurite vastupanu ei kestnud kaua. Flexi juhitud 9. kompanii võttis Levalasse tungides üle 500 vangi. Küla läbikammimisel sai kompaniiülem sõjasaagiks ühe kasaka hobuse ning sestpeale liikus ta oma jalaväelaste eel ratsa. Möödunud Pöide kirikust, jõudis väeosa Oti mõisa lähistele.
Selleks ajaks olid ühelt poolt Kapra, teisalt Reina ja Levala külade vahelisel alal sisse piiratud Vene väeüksused juba alistumas. Vaenutegevuse lõpetamise ärevas õhkkonnas tulistas üks Vene sõdur vange võtvat Flexi, haavates teda surmavalt kõhtu.
Saanud esmaabi läheduses asunud valvurimajakeses, viidi haavatud Flex Oti mõisa härrastemajas asunud Vene sõjaväe laatsaretti. 16. oktoobril kella kahe ja kolme vahel Flex suri. Päev hiljem sängitati sõjamehe ja kirjaniku surnukeha Pöide kalmistule.
Esimese maailmasõja Theodor Körner
Kirjanik Flexi surmajärgsele tuntusele ja suurele populaarsusele aitas määrava tegurina kaasa asjaolu, et surm sõjaväljal saadud haavadesse vastas kõigiti tema enese loomingus ülistatud eneseohverdusele kõrgema ideaali nimel, resp. isamaa heaks. Jõulise isamaaluule ning elusaatuse poolest on Pöidel langenud kirjanikku tihti võrreldud Napoleoni-vastases võitluses surma saanud Karl Theodor Körneriga.
Siiski tuntakse Walter Flexi mitte niivõrd luuletuste, vaid pigem tema luuletusi sisaldava publitsistliku proosateose, autori määratluse järgi sõjaelamusteraamatu «Wanderer zwischen beiden Welten» («Rändur mõlema maailma vahel») kaudu. Kirjaniku surma järel saavutas see teos laia tuntuse. «Wanderer...» kujunes Saksamaal tõeliseks bestselleriks.
Juba enne Esimese maailmasõja lõppu oli seda jõutud eraldi raamatuna trükkida 139 000 eksemplari, kolmekümnendate aastate alguseks oli kogutiraazh kahekordistunud ning Teise maailmasõja lõpuks ületati ühes kogutud teoste väljaannetega ka miljoni künnis!
Kahe maailmasõja vahel leidis trükis avaldamist kogu Walter Flexi looming, kaasa arvatud kirjad ning koguni mõningad juhuslikku laadi märkmed.
Mõistagi polnud «Wandereri...» võitlus- ja eneseohverdusvalmidus omane kogu saksa natsioonile.
Ajastu vaimu mitmepalgelisus kajastub ka enammüüdud kirjandusteoste nimistus. Kirjandusteadlase K. Eckhard Kuhn-Osiuse andmeil olid maailmasõdade vahelisel Saksamaal leviku poolest «Wandereri...» edestanud viie teose hulgas Thomas Manni «Buddenbrookid», Erich Maria Remarquei «Läänerindel muutusteta» ning Waldemar Bonselsi lasteromaan «Mesilane Maaja».
Kunagised ideaalid on ümber hinnatud
Asjaolu, et kirjanik Flexi loomingu tunnustamise kõrgaeg ühtis Saksamaal rahvussotsialistide võimulolekuga, tõi aga Teise maailmasõja järel kaasa tema mälestuse varjatud, kohati ka avaliku põlustamise.
Möödaniku valusate kogemuste mõjul on tänaste sakslaste eriline tähelepanu suunatud agressiivse poliitilise mõttelaadi lämmatamisele. Mõisted sõjaväe- ja juhikultus, valmisolek allutada isiklikud huvid ühiste eesmärkide teenimisele, ohvrivalmidus kõrgema ideaali nimel seonduvad tänapäevaste väheste Flexi kriitikute hinnanguil enamasti paremradikaalsusega.
Siit tuleneb ka põhjus, miks nüüdisajal mõnede emotsionaalsemate austajate arvates on kõnealuse kirjaniku ning tema loomingu tänapäevase retseptsiooni tunnussõnaks olematuksvaikimine.
Otsiv pilk võimaldab siiski üht-teist leida. Paremates raamatuärides on võimalik leida ka «Wandereri...» sõjajärgseid väljaandeid.
Kohates mälestusmärke Esimeses maailmasõjas langenud Saksa sõjameestele, leitakse suure tõenäosusega ka mõni tsitaat Walter Flexi loomingust. Võrdlemisi laialt on tuntud Robert Götzi (1892-1978) viisistatud rännakulaul «Metshaned» («Wildgänse rauschen durch die Nacht...»).
Mitmel pool Saksamaa linnades on tänini kunagi kõrgelt ülistatud kirjaniku nime kandvad tänavad ning isegi kommunistid üle elanud Eisenachis on tema lapsepõlvekodu õuel säilinud tagasihoidlik vasest mälestustahvel (sünnimajalt on mälestusmärk siiski kõrvaldatud).
Kirjaniku surnukeha suhtes pole saatus nii armuline olnud. Juba 1918. aastal peeti plaane Walter Flexi säilmete ümbermatmiseks auväärsemaks peetud kohta, otse Pöide kiriku juurde. See kava ei teostunud Saksa vägede Saaremaalt väljaviimise tõttu.
Saaremaalt Preisimaale
Ümbermatmine sai üpriski ootamatul kujul teoks 1940. aastal. Hitleri kutsele järgnenud baltisakslaste ümberasumise käigus viidi Saaremaalt minema ka kõik Esimese maailmasõja ajal mulda sängitatud Saksa sõjameeste surnukehad.
29. novembril 1940 jõudsid Walter Flexi ja veel 150 hauast väljakaevatud langenu põrmud ühe Saksa kuunari pardal Königsbergi ja maeti seal Sackheimi värava lähedale sõjaväekalmistule.Tänaseks on see rahupaik Ida-Preisimaa uute asukate tegevuse tulemusena olematuks muutunud.
Mälestuskivi Pöide hauaasemele
Eestlastele on Walter Flex jäänud samahästi kui tundmatuks. 1929. aastal avaldati tõlkena vaid tema novellikogu «Wallensteini pale», mille üks osa, «Allmuth Peetruse veri», üllitati samal aastal teises tõlkes ka eraldi väljaandena. Ühena vähestest mittesaksa teatmeteostest leidub Walter Flexi nimi siiski ka k/ü «Looduse» välja antud «Eesti entsüklopeedia» märksõnade hulgas.
Kurjade aegade kiuste on Pöide surnuaial asuv Walter Flexi hauaase püsinud tänini tühjana. Raske on sellega seoses kõnelda eestlaste austusest kättesaamatuks jäänud loomingulise pärandi vastu. Pigem on tegu pieteeditundega võõra rahva kõrgelt hinnatud ajaloolise isiku ning matmispaiga kui sellise suhtes üldse.
Tänapäeval on see paik Saaremaad külastavate saksa turistide üheks enamküsitud huviväärsuseks. Stuttgardis elava pastor Niels Koerneri algatusel ning Hamburgis keskust omava Burschenschaft Mecklenburgia eestvõttel kogutud raha eest lasi Saaremaa Muinsuskaitse Selts valmistada mälestuskivi, mille sisseõnnistamine taas heakorrastatud hauakohal leiab aset kirjaniku 110. sünniaastapäeval 6. juulil.