Esimene eesti asunduste laulupidu, 23. ja 24. juunil 1912. aastal Narvas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
RICHARD KÄÄR

Eesti laulupidu Narvas oli ajalooline sündmus eesti asunduste kultuurielus. Esimest korda suutsid kokku tulla Eestimaa ja eesti asunduste sega-, laste- ja pasunakoorid, loomulikult ka Eestimaa ja eesti asunduste kultuuritegelased.

Kirikuõpetaja August Nigul loetles 347 eestlaste asupaika ja asundust Venemaal, kus 20. sajandi algul elas peaaegu 200 000 eestlast. Nad olid laiali pillutud Pihkva kubermangust kuni Vaikse ookeanini.

Laulupeost võttis osa 55 sega- ja pasunakoori ning 4 lastekoori Sankt Peterburgi linnast ja kubermangust, Valgevenest, Krimmist, Kaukaasiast, Pihkva, Novgorodi, Tveri ja Kubani kubermangust. Eestimaalt osalesid laulupeol koorid Tallinnast, Tartust, Paidest, Viru-, Järva-, Harju-, Tartu-, Valga-, Viljandi-, Võru- ja Pärnumaalt.

Kuidas tekkisid asundused?

Narva laulupidu näitas ka seda, et eesti asundused Venemaal olid saavutanud küllaltki kõrge majandusliku ja kultuuritaseme.

On teada, et maapuudus Eestis oli peamine põhjus, miks eestlased pidid Venemaale ümber asuma. Väljarändamine ja esimesed aastad asundustes olid ümberasujatele väga rasked. Ajakirjanik ja luuletaja Oskar Kullerkupp kirjeldab ajalehes «Siberi Teataja» Nurmekunde (1885. aastal rajatud Tveri kubermangus) elu esimestel aastatel: «Metsad olid nii paksud ja läbipääsematud, et sinna raske oli inimesel rada raiuda. Sinna ei tunginud ükski päikesekiir. Metsaraiujad käisid paari versta kaugusel jõe ääres päikesekella vaatamas. Esimesed asujad elasid kui karud metsas - eemal ja lahus eluinimestest. Nad ei olnud kusagil üles kirjutatud, üheski kogukonna nimekirjas. Sest ükski vald ei tahtnud «kerjuseid» vastu võtta. Kardeti, et neid toita tuleb ja arvati, et nad nii kui nii näljasurma surevad, ainult viie aasta pärast pääle asumist võeti asunikud Võshne Volotshoki kogukonda vastu ja ainult siis omandasid nad kodanikuõigused. Seni aga olid nad metsaelanikkude õigustega.»

Üks Staroje küla halli peaga vene elanik jutustas huvitava loo.

1886. aasta kevadel võtsid mehed labidad kätte ja läksid eestlaste peatuspaika, et matta eestlaste surnukehad mulda. Nad arvasid, et ega eestlased suutnud talve üle elada. Kui nad tulid kohale, siis nägid nad oma imestuseks, et eestlastel oli vili juba külvatud, Staroje küla põllumehed aga polnud veel jõudnud seda teha.

Raskusi pidid eestlased üle elama ka teistes asundustes. Samuel Sommer, kes sai juriidilise hariduse Sankt Peterburgi ülikoolis, töötas koolmeistrina eesti asunduses ja uuris eesti asunduste ajalugu. Artiklis «Eesti asunduste elu 1913. aastal» kirjutas ta nii: «Eesti rahvas on rõhuvas enamuses põlluharija rahvas ja maalapike-päriskoht on tema ideaal. Seda ideaali otsivad ka väljarändajad ja leiavad selle asundustes kergemini kui kodumaal. Väljarändaja on valmis asumise ajal kõige suuremat puudust ja viletsust kannatama, isegi nädalaid ja kuid lahtise taeva all sadude ja tormide käes mööda saatma, kui see aga oma maalapikese peal sünnib ja seda ohvrit tarvis on päriskoha omandamiseks tuua.»

Kuidas võõrsil eestlasteks jääda? Selle eesmärgi saavutamiseks olid eesti asunikel eeldused. Kõigepealt, eesti asunikud olid majanduslikult kõrgemal tasemel kui ümbruse vene talupojad ja nad võisid rohkem tähelepanu pöörata kultuurile. Eestlaste kirjaoskus oli kõrgeim kogu Tsaari-Venemaal: 1897. aasta rahvaloenduse andmete järgi 77,7%.

Kõigepealt kool ja palvemaja

Toon mõne näite Nurmekunde elust. Selle eesti asunduse ajalugu olen aastaid uurinud ja lõpetan tänavu. 1901. aastal asutati Nurmekundes põllumeeste selts, 1903. aastal korraldas selts esimese põllumeeste näituse, mis pakkus suurt huvi ka vene põllumeestele. 1899. aastal ehitati ja pühitseti palvemaja, kus esimestel aastatel õppisid ka lapsed.

1910. aastal ehitati esimene koolimaja ja kool viidi palvemajast ära.

1912. aastal ühinesid Nurmekunde elanikud kogudusse, valisid koguduse nõukogu, kes koostas oma põhikirja Tallinna Pauluse kiriku koguduse eeskujul.

Nurmekundes oli pasunakoor (1914. aastal osteti pasunad), laulukoorid, näitemänguring, organiseeriti karskusselts ja haridusselts. Nurmekunde oli tihedalt seotud Tveri, Moskva ja Peterburiga ning ka Eestiga.

Narva saabus Nurmekundest 25-liikmeline segakoor, koori juhatas kooliõpetaja Vain.

Kas Peterburis või Narvas?

Venemaa eesti asunduste ja Eestimaa laulukooride ühine pidu kavatseti esialgu läbi viia Sankt Peterburgis, lõplik otsus tehti piirilinna Narva kasuks.

7. augustil 1911 peeti Narvas Eesti Seltsi ruumides koosolek. Koosolekust võtsid osa Narvast «Võitleja», Eesti Selts, kooliselts, Rahvahariduse Selts, Kauplejate Selts, Käsitööliste Abistamise Selts, Jõesuu Kooli Selts, Karskusselts ja Peterburi Eesti Haridusselts.

Komisjon asus kohe tööle. Ajaleht «Sakala» teatas 18. (31.) oktoobril 1911: «... otsustasid Narva ja Peterburi seltskonna tegelased tuleval suvel 23. ja 24. juunil Narvas esimest asunduste laulupidu toime panna.»

«Sakala» 15. (28.) detsembril ja «Viljandi Teataja» 12. (25.) detsembril pöördusid eesti asunike poole üleskutsega võtta laulupeost osa.

«Sakala» kirjutas: «Tulge siis asunduste ärgsamad pojad ja tütred, noored ja vanad suurel hulgal oma laulupidule - esimisele Eesti asunduste laulupidule kodumaa piiri pääle Narva koskede kohinatele kokku. Näidake rohke osavõtmisega laulupidust, et teie oma rahvale kaduma ei ole läinud, vaid et teie süda Eesti kultuurahoone ehitamise vastu sojalt tuksub.

Aga meie pöördume üleskutsega ka kodumaa poegade ja tütarde poole: Tulge rohkel arvul esimesele Eesti asunduste laulupidule, pangem üheskoos lajali pillatud suguvendade ja õdedega vaimustatult laululained liikuma, surugem üksteise armastuses vennakätt, sidugem kodumaa ja asunduste vahel sidemed, mida ükski võim vääratata ega käsi katkestada ei jõua.

Olgu esimene Eesti asunduste laulupidu üheks pühamaks silma pilgus, kus kõik Eesti kaunast võrsunud võsud selle pääle vaatamata kas kallil kodumaal või kaugel võõral viibivad tunneksivad endid ühe pere lapsed olema, kelle hinges palju ühist ja lahutamatut on.

Asunduste laulupidu on asunduste äratamise ja kodumaaga ühendamisele püha ja selles seisab ta suur üleskutse mitte hüüdehääleks kõrbes, vaid lahket vastukaja lejab kodumaal ja asundustes.»

Ettevalmistused peoks Narvas

Laulupeo ettevalmistuste käiku valgustasid paljud eesti ajalehed kodumaal ja Venemaal: «Kilk», «Peterburi Teataja», «Sarjaja», «Postimees», «Viljandi Teataja», «Olevik», «Meie Aastasada», «Sakala», «Tallinna Teataja», «Päevaleht», «Virulane».

Pidevalt avaldasid ajalehed nimekirju neist laulukooridest, kes soovisid peole sõita.

«Tallinna Teataja» kirjutas 16. juunil 1912: «Korterid on kõikidele tegelastele hinnata muretsetud (kohalikude koolide ilusad ruumid). Kaks seltsimaja (tulekustutaja klubi ja Väike Kilde) on seltskonna tegelastele ja ajakirjanikudele määratud.» Seesama ajaleht teatab 21. juunil 1912, et «nõudmine laulupiletite järele on juba suur».

Laulupeo ajal olid käigus erirongid ja alandatud sõiduhinnad.

Ajalehtedes kirjutati, kuidas juba reede päeval tõi rong, tuli ta siis kas kodumaa või asunduste poolt - kas õhtust või idast - enesega hea kogu pidulisi, niihästi lauljaid kui ka kuulajaid kaasa.

Muusika mürises, pidurong liikus

«Päris pidu algas muidugi alles laupäeval. Pidulisi voolas igast kaarest kokku ja kui päeval kella 1 aegus Peetri platsil pidurongi kokku seadma algasid, siis teatasid pidu tegelased jutustada, et 4000 lauljaid koos olla... Ülesantud kooridest olivad suuremalt jaolt kõik pidule ilmunud. Laupäeval ulatus piduliste hulk - esialgsete teadete põhjal - peale 8000, kuna pühapäeval piduliste hulk peale 20 000 tõusis.

Rongikäik oli kena. Lipud lehvisivad kõrgel õhus, neid oli umbes 60, mõned nendest olivad kunstimaitselise väljanägemisega. Kõige silmapaistevad ja kenamad olivad: Peterburi Eesti Haridusseltsi, Peterburi Jõustikuseltsi «Võimula», Tallinna «Lootuse» j.t. omad.

Kord kõige parem - korrapidajad pidasid ilma politsei abita põhjatu rahva murru seas korda. Kuid kõige parem korrapidaja oli rahvas ise: ei ühtegi joobnut - ka mitte kõigel pidu ajal - ei segajat, ei vaheletükkijad. Narva rahva ja tööliste ülespidamise kohta, millest sagedasti nii väga halvasti on kirjutatud, kiiduväärilisem tunnustus.

Muusika mürises ja pidurong liikus. Peetri platsilt kuni pidukohani, Suthofi puiestikku, oli umbes 1,5 versta,» kirjutas «Peterburi Teataja».

Vanemuise jälgedes käijad

Peo avas toimkonna esimees M. Leinbaum lühikese tervituskõnega. Kõneleja pöördus piduliste, lauljate, kooride, juhatajate, kodumaalaste, ka asunike poole ja ütles igaühele üksikult tervitussõnad ära: «Teie lauljad - Vanemuise käsijalad, kes neid helisid edasi kannate, mis Vanemuise meile andnud. Koorijuhatajad on aga Vanemuise jälgedes käijad, õpetate ja kannate teie laulujumala kallist pärandust edasi.»

Vaimulik kontsert algas orkestrimuusikaga.

Pühapäeval, 24. juunil oli enne ilmalikku kontserti hommikupoolel kohalikes kirikutes pidujumalateenistused, peeti laulu- ja muusikakooride peaproovid.

Ilmalik kontsert algas kolmveerand kolm orkestrimuusikaga. Muusikakoore juhatas E. Knuude.

Orkestrile järgnes segakooride laul. Juhatasid P. Penna, H. Siimer ja C. Kreek.

Politsei segas isamaalaulu

Pärast vaheaega laulsid lastekoorid. Teise vaheaja järel astusid üles segakoorid.

Lõpuakord oli «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm». Kõik pidulised tõusid püsti, peakatted võeti maha, lauldi kaasa.

Politsei segas vahele, juhataja pidi kohalt lahkuma. Kuid seda suurema hooga hakati laulma. Mütsid lendasid õhku, kostis vaimustatud hurraa. Mitu ja mitu korda lauldi isamaalaulu, enne kui rahvameri vaikis.

S. Soomeri pidukõne jäi pidamata. Peterburi kuberneri luba kohale ei jõudnud, ja et kohalik politsei luba ei tihanud anda, jäi pidukõne ära.

Lõpukõne pidas Jaan Speek. Lõpuks lauldi riigilaul ja siis hakkasid pidulised lahkuma, kuna orkester veel marssi mängis. Piduplatsil oli mõlemal õhtul pärast kontserti veel jõuetendus.

Ka majanduslikult läks pidu korda.

Esimene ja viimane

23. ja 24. juunil oli esimene ja ka viimane kodu- ja idaeestlaste ühine laulupidu.

1913. aastal oli Narvas vene laulupidu.

1914. aastal algas Esimene maailmasõda, 1917. aastal tulid võimule enamlased. Igasugused kontaktid Eestimaaga katkesid.

    Tagasi üles