Kalevi suursõit nagu üleeilne päev

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ALDO MAKSIMOV

Kalevi suursõit tähendab noorema põlvkonna jaoks midagi sellist, millega sobiksid kokku Uno Loobi, Tiiu Variku ja Vello Orumetsa meloodiad ning mõnedki lustakad kodumaised filmid - «Vallatud kurvid» jms. Veel 15-20 aastat tagasi kujutas suursõit endast rahvapidu, mis muu elu paariks päevaks seiskas ja meeli ärksana hoidis. Kõik see on praeguseks möödas.

Korraldajate ja abiliste ees mütsi maha võttes ja nende järjekindlust imestades tuleb siiski tunnistada suursõidu osatähtsuse langust. Avatud ühiskonna viljastavates tingimustes ei ole nähtavasti ringrajasõit see, mis pakuks väljundit ja äraelamist. Rohkem on tegu omaenda raha raiskamisega; entusiastide asi.

Ainus tõsisem märk näib olevat Adamson Racing Team, kes on haaranud enda tiiva alla kõvemaid sõitjaid. Ent võistlusi on vähe. Sõita saab paar korda aastas Pärnu ringil, korra Pirital, vahest osaletakse Riias Bikernieki rajal, heal juhul tulevad kõne alla etapid Soomes.

Dunlopi kuldne trio

45-aastane põhjaiirlane Joey Dunlop tegi Pirital jälle puhta töö, olles esimene 125 ja 250 cm3 tsiklil ning superbike’il. Laupäeval võitis ta uhkes üksinduses 250listel. Stardis esipositsiooni hõivanud Peeter Koval, kes üle aasta esmakordselt masina seljas, sõitis teisel ringil välja. Teiseks pingutas 19-aastane Maksim Vaino, kel õnnestus lõpuks Mick Suttonist mööduda (valestardi eest anti inglasele pärast 30 sekundit juurde).

Külgvankritel olid teistest üle Tarmo Tempel ja Illar Algma, kes edestasid Soome tandemit finishis poolteise minutiga. Et lõpetas vaid viis ekipaazhi, ületasid neljandana lõpujoone rariteedi seljas kihutanud Heik Reitel-Bubbi Rooni, viiendana Lembit Kumm-Aare Reinomägi; kõik tublis vanaisa eas. «Ega nood enne ei jäta, kui...» kommenteeris üks veteranide konkurent aastate tagant.

125listel oli Dunlopil tegemist, et soomlast Jukka Vainiot maha raputada. Möödasõit õnnestus alles lõpuheitluses. Kiireim ring ja ühtlasi rajarekord jäi soomlase nimele 147,0ga. Viiendana lõpetas nooruke Anti Jaakson, seitsmendana Marko Rohtlaan.

Veidi ootamatuks kujunes superbike’ide lahendus. Dunlopist ehk enamgi pakuti kahe sõidu kokkuvõttes võitu soomlasele Raimo Kesselile ja meie Enn Adamsonile.

1. sõit. Adamson ja Kesseli moodustasid algusest saati juhtpaari, Dunlop ja inglane Roy Jeffreys hoidsid distantsi. Enne viimast ringi hoidis Adamson Kesseli selja taha ning möödus alles viimases, Rummu kurvis. Võit 0,2-sekundilise paremusega. Näis küll, et Adamson võinuks Kesseliga kohad varemgi vahetada, kuid eks tuules sõita ole kergem. Dunlop oli kolmas, tema seitsmenda ringi aeg (2.15,0) jääb omaenda rajarekordile alla 0,3 sekundit.

2. sõit. Algus oli avastardi koopia. Kaks paari vedasid. Olukord muutus viiendal ringil, mil Adamson kurvis mingi jubina kaotas ja oli sunnitud katkestama. Kesseli jäi üksi ette, kuid Dunlop hakkas vahet vähendama. Viimasel ringil oli iirlane juba märgatavalt ees ning lõpetas põhjanaabri ees 0,7-sekundilise paremusega. Üheksandal ringil sai Dunlop kirja 2.17,8. Eestlastest parandas oma esimese sõidu kohta (11.) Meelis Pärtelpoeg, olles seitsmes.

Kuna juhendi järgi maksab esimene ja kolmas koht rohkem kui kaks teist, tuligi kokkuvõttes võitjaks Dunlop 41 punktiga. Kesseli kogus 40, Jeffreys 29 ning Adamson neljandana 25 punkti. Pärtelpoeg oli 14 punkiga ka kokkuvõttes seitsmes.

Mineviku suurkujud tulid rajale

Kahes võistlusklassis nägi publik ka aastatetaguseid N Liidu esisõitjaid. Harrastajate klassis sai ratta alla Jüri Raudsik ja sõitis end viiendaks (136,1 km/h). Suurepärase ajaga - keskmiselt 149,7 km tunnis - oli nobedaim Jaanus Kaska. 15 sekundit hiljem oli finishis Mait Seger. On ju küllalt noored mehed veel mõlemad. Neljas oli krossisõitja Mihkel Vaks, katkestajate hulgas leidus motoföderatsiooni president Oleg Ljadov, kelle istumise all oli siiski kõigest tänavasõiduvahend.

F 350 cm3listel võitis Riho-Richard Laur 1973. aasta N Liidu meistri Paul Kuke ees. Võistluse lõpuks mahutasid end kitsale rajale autod - Ladad ja Wolkswagen Golfid. Viimastel tiirleb Lätis hoogne sari, kus ka soliidsed kupüürid taga. Sestap oli lätlasi osalejate seas rohkem kui eestlasi. Kaksikvõit läkski lõunasse.

qqq

Hoolimata sellest, et samal ajal jõudis lauluväljakul haripunkti õllesummer, jagus huvilisi tublisti ka raja äärde. Kuid kahjuks puudus võistlusest taoline pinge, mis tuttav endistest aegadest. Kas suursõidu aeg on läbi? Ei usu, kuid tema vorm ja tähendus on publiku jaoks teine. Praegusel juhul huvitas kohaletulnuid tihti muu sõidust rohkem. Paljud olid lunastanud 65-kroonise pileti ning vedelesid lihtsalt kusagil metsas varjus ja neelasid õlut.

Konkurents mitmes võistlusklassis oli hõre. Ja seda mitte ainult tugevate välisvõistlejate puudumise tõttu (Dunlopile olla makstud 2000 dollarit). Meie enda, Eesti ringrajasõitjate arsenal on viletsaks jäänud. Ehkki, päris noorte seas, 125 cm3listel, kihutasid lootustandvalt Rohtlaan, Jaakson ja Joel Vides (13-14-aastased). Kahju, kui Eestile nõndavõrd kuulsust toonud ala hääbuks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles