Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANU VISSEL
Körberite suguvõsa on jätnud eesti vanemasse kultuurilukku sügavad jäljed. Kõige tuntum on kahtlemata Martin Körber (1817-1893), esimese ilmaliku (koori)kontserdi (1862 Kuressaares) ja esimese (kohaliku) laulupeo korraldaja (1863 Ansekülas), mitmete eestlase püsivasse lauluvarasse jäänud laulude («Vaikne kena kohakene», «Kiigu, liigu laevukene», «Ma olen väike karjane», «Mu isamaa armas») tekstide autor. Tema sünnist möödus 19. juulil 180 aastat.
Üldteada on tõsiasi, et miski ei teki tühjale kohale. Ei rahva ega üksikisiku puhul. Ükski rahvas ei saa üleöö harituks, kui puuduvad need, kes teda pikema aja vältel hariduse poole juhatavad. Körberid on olnud sakslastest kirikuõpetajad, kes pühendusid eesti rahva harimisele jutluste, koolide kontrollimise, mitmete endi koostatud kooli-, vaimulike ja ilukirjanduslike vm raamatute kaudu.
Tänu nende ja paljude teiste süstemaatilisele tegevusele sai eestlastest kirjaoskaja rahvas ning hakkas kujunema oma rahvusest haritlaskond. Körberite puhul kehtib see nii üldises kui konkreetses plaanis, sest tänu Martin Körberi vanema venna Karl Körberi (1802-1883) otsesele abile ja toetusele pääses Vändra kirikumõisa noor kutsar Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) avaramale hariduspõllule kui enamik tema kaasaegseid.
Noor Jannsen õigustas lootusi ja nagu iga võimekas õpilane, jõudis ka tema oma õpetajast-toetajast kaugemale. Temast sai rahvusliku liikumise suurkuju, meie järjepideva ajakirjanduse rajaja, tänu kellele ajalehe lugemine sai eestlase loomulikuks vajaduseks ja kes arendas kohaliku laulupeo üldlaulupeoks, kelle tütrest sai meie rahva Koidulaulik.
Vanast kirikuõpetajate suguvõsast
Körberid pärinevad vanast kirikuõpetajate suguvõsast Saksamaalt. Perekonnapärimuse kohaselt olnud esimene teadaolev esiisa Wittenbergi ülikoolis Martin Lutheri enda õpilane. Lutheri õpetus mõjutas teda katoliku munga seisusest loobuma. Kloostrist põgenemisel andnud Otto Korberus jumalale lubaduse, et kui tagaajajate küüsist pääseb, pühendab tema järeltulijate iga põlvkonna vanim poeg end vaimulikuametile. Oma õpetaja mälestuseks pannud ta oma esimesele pojale nimeks Johannes Martin. J. M. Körberi nime leiame nende 9000 kirikuõpetaja nime hulgast, kes «Lepitamisseaduse raamatus» (1577) kinnitasid oma kogudustega Lutheri vaimus jumalat teenida. Körberite sugupuu uurijad pole siiski sugulust nende kahe esindajaga tõestada suutnud.
Tarvastu Körber
Esimene Körberitest, kes Liivimaale elama asus, oli Johann Friedrich Körber (1701-1767). Kontaktid Saksimaal elavate vanematega jäid harvaks. Tema isa Adam Friedrich Körberi kirjast (1733) ilmneb, et vanemad pole kauge vahemaa tõttu Tarvastus elava poja perega kohtunudki. 17 teenistusaastale järgnes paar aastat tööd Otepääl, seejärel teine pikk periood Helme kihelkonnas Pärnumaa praostina. Ta olnud pikka kasvu, lahke, selge kõlava häälega mees, kes maakeele juba enne pastoriks saamist omandanud. Tema tugevaks küljeks olnud see, et ta keerulised asjad kogudusele lihtsalt ära seletada osanud. J. F. Körber teinud algust maarahvale tarviliku kirjanduse muretsemisega ning 1763. aastal pannud kirja õpetliku loo «Üks vaimulik juhatamine».
Tori ja Võnnu Körber
Ka tema poeg Paul Johann Körber (1735-1795) järgib eelkäijate traditsioonilist käekäiku: ülikooliõpingutele Saksamaal pisut lisa teenimas koduõpetajana mõisnikuperes, 1764. aastast kirikuõpetaja Toris. Toris tabasid teda mitmed katsumused: 1771. aastal löönud välk kirikumõisa põlema, pere 15 lapsest jäid elama 9. Viis viimast eluaastat möödusid tal Võnnu kirikumõisas. Võnnu polevat tulijaid algul kuigi lahkelt kohelnud, sest kirikumõis oli häälestatud kellegi teise õpetajakandidaadi vastuvõtuks.
P. J. Körberi sulest on pärit mõned põhjaeestikeelse jutlusteraamatu tekstid köstrile.
Toris olevat tema häid jutlusi veel kaua aega mäletatud ning külalisõpetajate jutluse puhul mõõdupuuks võetud. Samuti olevat ta olnud ka hea laulja ning flöödimängija.
Harjumaa Körber
Körberite suguvõsas on olnud ka teiste ametite tunnustatud esindajaid. Paul Johann Körberi vanemast vennast Peter Friedrichist (1732-1799) sai tunnustatud meedik Harjumaal. Tema hakkas esimesena Põhja-Eestis rõugeid panema ning töötas ennastsalgavalt 1777, 1782 ja 1783 rõugeepideemiate ajal. Praksise kõrval kirjutas ta arstiteaduslikke artikleid, oli Rootsi Teaduste Akadeemia korrespondentliige. 1793. aastal tõestas ta oma esivanemate pärinevuse Shvaabimaa von Korbidest ning ta nimi kanti Eestimaa aadliperekondade nimistusse.
Võnnu Körber
Eelkäijatest sügavama jälje baltisaksa ja eesti kultuurilukku jättis Paul Johann Körberi poeg Eduard Philipp Körber (1770-1850).
Lapsepõlves olnud ta kehva tervisega poiss. Mitmel korral (kirikumõisa põlengul, veskimehhanismi uudistamisel) pääsenud ta kindlast surmast.
Kogu elu saatnud ajaloohuvi sai tal alguse juba Tallinna toomkooli päevil. Köningsbergi ja Jena ülikoolis asus ta koguma mitmesuguseid mineraale ja kivimeid. Pärast õpingute lõppu pidas temagi lühikest aega koolmeistriametit, seejärel valiti ta isa järglaseks Võnnu kirikus.
Viiskümmend aastat kestnud teenistusaja jooksul teenis ta usina ja järjekindla tööga nii oma kolleegide kui koguduse lugupidamise.
Ta püüdis parandada kooliolusid ja koguduse elu. 1816. aastal asutas ta Võnnus piibliseltsi. Vaimulikuameti kõrval tegutses ta agaralt kodu-uurimisega.
Ajaloouurimustest moodustavad suure osa baltisaksa ajalugu, kultuur ja teadus. Erihuviks on Liivimaa arhitektuur.
Tänaseni on säilinud palju tema joonistatud Eesti- ja Lätimaa kirikute, losside ja linnuste vaateid ning plaane. Ta oli paljude teadusseltside auliige ning Õpetatud Eesti Seltsi asutajaid.
Anton Kasemetsa andmeil on Eduard Körber välja andnud esimese eestikeelse vaimuliku noodiraamatu «Väikene koraaliraamat» (1827), mis küll kahjuks pole tänaseni säilinud ning mille olemasolu on mõned uurijad isegi kahtluse alla pannud.
Samast aastast pärineb ka tema teine raamat, eestikeelne «Palwuse Ramat», Wõnnu kihelkonna Pä kooli Laste Tullus». Tähtsaks allikmaterjaliks on tänaseni jäänud tema tartu murdes kirjutatud «Võnnu kihelkonna ajaraamat». Kirjutis levis käsikirjalisena paljude ajaloo- ja kultuurihuviliste seas, kes seda entusiastlikult osadena või tervikuna ümber kirjutasid. Originaal polegi vist tänaseni säilinud. Küll aga leidub Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis mitmeid selle uurimuse koopiaid, kus mitmekordse kopeerimise algallikadki on täpselt ära näidatud.
Tema neljast pojast said kolm samuti kirikuõpetajateks: Karl (1802-1883) Vändrasse, August Ludwig (1808-1892) Võndu, Randu, Rõugesse ja Martin (1819-1862) Saaremaale Ansekülla. Karl ja Martin on tänaseni eesti kultuurilukku läinud arvukate kooli-, palve- ja ilukirjanduslike tööde autoritena, kuid ka teistest vähem tuntud August Ludwig on koostanud tartumurdelise raamatu «Piibli luggemisse wannast Testamendist kokkusäetu» (1842).
Vändra ja Tartu Körber
Nagu isa Eduard Philipp Körber oli ka Karl Körber oma koguduses lugupeetud mees. Tema jutlustamisviis olnud rahvalik, hüplik, algupärane ja omapäraselt terav, sageli kuulajaid pisarateni liigutav. Tema jutlustest peetud ka sellepärast eriti lugu, et ta neis vabameelselt rikaste ja vaeste, mõisnike ja talupoegade vigu ühtmoodi piitsutanud. Sellepärast pidi ta ka Vändrast lahkuma ning Tartusse kolima, kus ta mõne aja Maarja koguduses teenis ning, «Talurahva Postimeest» toimetas.
Anton Jürgenstein peab teda 19. sajandi keskpaiga üheks populaarseimaks meheks rahva hulgas. Selles on kindlasti suur osa ka tema arvukatel (üle 50) raamatutel.
Laiaulatuslikult, seitsmes trükis levis tema koostatud «Koli-ramatu» esimene jagu «ABD-ramat» (1854). Tänapäevalgi on huvitav lugeda tema «Arvamisse ramatut», so matemaatikaõpikut, kus kokku- ja mahaarvamine, kasvatamine ja jagamine maalapsele mõistetavast olustikust lähtuvalt rehkendamisülesannetega selgeks õpetatakse. Nii nagu paljudes tänapäeva õpikutes paiknevad ka kõnealuse kooliraamatu lõpus ülesannete vastused.
Karl Körberi sulest on ilmunud esimene eestlastele määratud ajalooõpik «Mailma aiaramat» (1860).
Huvitava lugemiselamuse pakub tema «Kina rahvas Asia maal». Nagu pastorile kohane moodustab suure osa tema kirjatöödest vaimulik kirjandus, nagu näiteks «Maiarahva palweramat».
Anseküla Körber
Martin Körberit on pastoriameti kõrvalt nimetatud vaimulikuks kirjanikuks, ilmalikuks luuletajaks ja ilmaliku koorilaulu pioneeriks (Aarne Vinkel, 1994). Tema trükipärand sisaldab 33 eestikeelset ja 3 saksakeelset kirjatööd. «Õnsa Lutterusse Katekismusse ramat» (1846) on ilmunud 58 trükis. Körberi luules (kogud «Sörvema löuke ehk 30 mönnusat laulo», 1862; «Sarema laulik, üks mönnus luggemisse ramat nore ja wanna rahvale, 1864 ja «Sarema Kuldnok, ilmaliku laulude koggu nore ja wanna rahwa melejahhutuseks», 1879) valitseb naiivne idülliline lapselik meeleolu.
Kramplikult on ta hoidunud mere teemast, sest meri oli aegade jooksul nõudnud paljude tema koguduseliikmete elud. Lapselik muretu hingeline lihtsameelsus iseloomustab ka tema komponeeritud saksa rahvalaulu laadis lauluviise («Laulud Sörwemaalt» I, 1864; II, 1867). Elu lõpul kirjutas ta mahuka ülevaate Saaremaa ajaloost - «Oesel einst und jetzt» I-III 1877, 1899, 1915. Martin Körber on autor, kel on koht eesti luuleantoloogias, kooliõpikutes, seltskonna- ja kirikulauludes.
Teened eesti kultuuriloos
Körberite suguvõsa on olnud tähtis sakslastest estofiilide perekond, kes on jätnud selged jäljed nii oma hoole all olnud kihelkondade kui üldiselt eesti rahva kultuuri-, haridus- ja kirikulukku.
Eduard Philipp Körberi pojad Karl ja Martin Körber esindasid viimast võõramaalastest valgustajate põlvkonda Eestimaal.
Iseseisva rahvana, kes peaks juba vaba olema rahvuslikust alaväärsuskompleksist ning sotsialismiajastu pingutatud antiklerikaalsest hoiakust, peaksime oma rahva seast sirgunud suurmeeste kõrval meeles pidama teiste rahvaste või rahvusrühma teeneid meie kultuuriloos.
Sakslane ei tähista meie ajaloos mitte üksnes mõisasaksa, vaid ka oma kogudust mitmekülgselt harinud kirikuõpetajat. Tänuväärne uurimus sellest valdkonnast on Aarne Vinkelo monograafia «Martin Körber. Elutee ja -töö», mis ilmus sarjas «Collegium litterarum» 1994. aastal.