Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RANDO SOOME
,
Laukaa-Pielavesi
Juha Kankkunen teeb näo, et ta on nördinud. «See Peugeot võtab sisse vaid 210 km/h,» kurdab autoralli neljakordne maailmameister, kaval muie suunurgas, ajakirjanikele oma muret ning osutab oma isikliku automuuseumi ühele eksponaadile.
Jyväskylä suursõit läheneb ning Laukaa küla suur poeg on kutsunud oma sünnikohta külla meediamaailma esindajad. Ainsa välismaise väljaandena on kohal «Postimees». «Ah Eestist või,» Kankkuse hääletoonis kõlab äratundmisrõõmu, «Tallinn ja Haapsalu on minulegi tuttavad kohad.»
Unistab viiendast MM-tiitlist
Juha Kankkuse nimi on tuttav igas maailma kolkas, kus on vähemalt üks auto ning keegi midagi kuulnud liikluseeskirjast. Neljakordne ralli maailmameister, külmavereline superpiloot, tõeline oma ala äss. Pärast poolteiseaastast pealesunnitud pausi (Toyota patustamine tehniliste reeglite vastu 1995. aastal) on Kankkunen ralliradadel tagasi, sedapuhku Ford Escorti roolis ning - uskuge või mitte - unistab viiendast maailmameistritiitlist. Ei, mitte enam tänavu, vaid järgmisel hooajal. Kui mitte Fordi, siis mingi muu meeskonna lipu all. Vanameistril kosilastest puudus juba pole. «Jaksaksin selle üle rõõmustada vaat et rohkemgi kui eelmiste tiitlite üle,» vaatab ta optimistlikult tulevikku.
Laukaa küla kohal särab kuldne päike ning Kankkunen on silmanähtavalt heas tujus. Seljas sinine Fordi logoga särk, jalas sama värvi põlvpüksid ning purjetaja kingad, näeb ta välja nagu pealinnast maale heina tegema tulnud puhkaja. Alles siis, kui ta hakkab tutvustama oma lapsepõlvekodu, saab selgeks, kes on majas peremees. «Teate, lähme peame õige ühe kohvipausi,» teeb ta umbes kolmekümnele pressiesindajale ettepaneku ning seab sammud lahtise välikohviku poole, kuhu kohaliku restorani töökas kollektiiv on katnud kena laua. Miks mitte? Pakkumine on ahvatlev.
Koduse automuuseumi omanik
Juha Kankkuse sünnikodu on viimaste aastate jooksul saanud endale uue kuue. Väiksena ema käest välja kaubeldud ning petetud (sedagi juhtus!) margad on ennast tuhandeid kordi tagasi tootnud ja kalli isamaja korrastamisel ning restaureerimisel pole Juha raha säästnud. Vana talumaja asemel uhkeldavad nüüd kauni kasemetsa rüpes valgetest tellistest ehitised. Arhitektuuriliselt ehk liiga igavadki, isikupäratud vähemalt. Seda väärtuslikumaid aardeid peidavad need aga eneste sees.
Juha Kankkunen avab uhkusega ukse oma kodusesse automuuseumi. Medalid, karikad, kõikvõimalikud kombinesoonid ja - pühade vahe - kümmekond nägusat sõiduvahendit, igaüks omamoodi tehnikasõbra unistuste raudruun. Viis miljonit krooni maksvast kirsipunasest Ferrarist kuni 1993. aastal talle MM-tiitli garanteeritud Toyotani. Vahele mahub veel isa Pekka nostalgiline Lotus Continental ning poja Tino isiklik minitraktor, nimi küljel ja puha. «Varsti saan siia veel ka Tommi Mäkise Mitsubishi, millega ta mullu maailmameistriks tuli,» näitab Kankkunen tühja nurga poole ning saadab armunud pilgu veel kord Ferrari suunas. «Sain selle Lancia meeskonna juhtidelt 1987. aasta maailmameistritiitli eest,» valgustab ta kuulajaid ning lisab naerdes, «pole ju paha kingitus?» Muidugi pole, on palju hullemaidki kinke nähtud.
Vau! - lendav auto!
Vahepeal on automuuseumi sisenenud Juha abikaasa Pirjo, kes tunneb muret traktoril fotograafidele uljalt poseeriva kahe ja poole aastase Tino-poja pärast. Kaamerad surisevad ning Kankkunen-juunior tunneb end nende ees nagu kala vees. Käbi pole tõesti kännust kaugele kukkunud. Pirjo Kankkunen kingib pressiesindajatele võluva naeratuse, võtab õlise näoga poisinaasklil käest kinni ning ütleb: «Tühja nendest autodest, lähme parem õue helikopterit vaatama.» Väikemees on müüdud ega lase seda endale kaks korda öelda - auto, mis lendab ja mida keerulise nimega helikopteriks kutsutakse! Vau, see on juba midagi! Hoovil võtab tõepoolest tuules tuure üles lennumasin, mis kuulub ühele Soome ajakirjale. On mõistetav, et kuumad uudised vajavad kiiret reageerimist, aga et autodest enam ei piisa... Hästi elavad, sindrinahad!
Helikopter avaldab ka Pirjo Kankkusele muljet. Seda on näha ta ilmest. Või miks ei peaks avaldama, sest kõik sõiduvahendid, mis teevad häält ning millel mootor, võluvad teda. On ju Pirjo Kankkunen ka ise tipptasemel tehnikasportlane olnud - tema leivaalaks on traktorite raskusvedu. Keegi ajakirjanikest küsib Juhalt, miks ta abikaasa traktorit pole kodusesse muuseumi toonud, olevat ju Juha mõned päevad tagasi sellel alal peetud jõuproovil oma küljeluule alla jäänud. «Just nimelt sellepärast, perkele, seda traktorit siia muuseumi ei toodagi,» lõõbib Juha. Kõigil on lõbus.
Trahvikviitungid on tuttavad
Kankkunen pole tõepoolest suu peale kukkunud. Rahvamees mis rahvamees. Teravmeelsused lendavad nagu pulmavanal ning jutt jookseb kui kõrtsi-Mikul kolme kannu õlle järel. «Kahju, et mu kaardilugeja Juha Repo elab Helsingis. Aga pole tema viga, et ta seal ääremaal peab virelema ega ole siit Kesk-Soomest pärit.» Helsingist on Laukaasse umbes 300 kilomeetrit. Muidugi, Juhal on hea Helsingi aadressil nalja visata, sest tema on niiöelda sisse kirjutatud Monacosse ning elab vahepeal ka Hispaanias. Kuidas parajasti tahtmist on.
Uurin, millal maailmameister viimati kiiruse ületamise eest trahvi sai. Või suudab ta liikluses tõesti oma raske gaasijala vaos hoida? «Paar korda olen ikka politseile vahele jäänud küll, aga mitte Soomes,» sorib Kankkunen mälusahtlis ja jätkab: «üldiselt ma eraelus ei kihuta. Panen hoopis naise rooli ning loen ise lehte.» Neljakordse tshempioni asi - tööd pole ju mõtet koju kaasa võtta. Aga mis autot Kankkunen argielus eelistab? «Praegu Fordi,» muheleb tööandjale lojaalne meisterkihutaja ja pöördub siis samas seisva selle automargi Soome esindaja poole: «Mis mudeli te mulle annate? Ahsoo - Ford Mondeo.»
Kankkuse sõnutsi on ta paaril korral istunud ka F1 auto roolis, kuid ta ei pea ennast vormelite alal mingiks eksperdiks. «See on eri meeste ala,» tõdeb ta selle teema lõpetuseks.
Tõepoolest, iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Kuidas kaitsta miljoneid?
Kankkuse koduse automuuseumi rahalist väärtust on siinkohal veidi piinlik kokku arvestada - stampvastus kõlab, et seda ei saa markades hinnata. Muidugi ei saa, aga proovida ikka võib. «Paari-kolmekümne miljoni marga eest on siin küll tehnikat,» vangutavad teadjamad mehed tunnustavalt päid. Nagu seisaksid nad vaarao Tutanhamoni sarkofaagi ees ja imetleksid seal olevaid kuldehteid. Sellist varandust nähes tuleb tahtmatult huulile ketserlik küsimus - kuidas seda kõike tüütute pikanäpumeeste eest kaitsta? Külastajatele see koht avatud pole ning väljapandud rariteete valvavad kõikvõimalikud signalisatsiooniseadmed. Ainult kuri koer puudub. Ometi olla Kankkuse sõnutsi nähtud tema sünnikodu ümber juba mingeid kahtlasi tegelasi, kes seal pealtnäha sihitult ringi luusisid. «Mingid venelased käisid jah siin korra midagi otsimas,» teab üks kohalik lehemees rääkida, kuid lisab rahustavalt, «pole viga, sellel kohal hoitakse silma peal.» Rahvuslik uhkus ikkagi. Nagu meile Oskar Lutsu majamuuseum või Juhan Liivi sünnikodu. Kelle soontes voolab bensiin, kes armastavad luulekeelt - igav liiv ja tühi väli...
Kiidab Eesti rallimehi
Eesti paistab olevat Kankkusele tuttav koht. «Olen käinud Haapsalus ja Tallinnas teie rallisid vaatamas,» avab ta oma rännuraamatust järjekordse lehekülje ning tutvustab selle sisu meelsasti ka kuulajatele. Eriti soojade sõnadega kiidab ta meie autospordi taset: «Eesti rallisport muutub järjest tugevamaks. Sõitjatel on kasutada väga head autod, näiteks Mitsubishid, ning nende kutsemeisterlikkus tõuseb pidevalt.» Meeldivad komplimendid mehelt, kes niisama sõnu tuulde ei loobi. Ometi on Maarjamaa asfaldirüütlitel Kankkuse sõnutsi veel jupp maad soomlaste oskusteni. «Jah, niipea nad meile veel vastu ei saa,» on neljakordne maailmameister jõudude vahekorraga silmanähtavalt rahul - on ju veri ikkagi paksem kui vesi. Ometi kumab Kankkuse olekust läbi see, et ta soovib eesti rallisportlastele ainult head. Ja sümpaatia on vastastikune.
Sõidab sümboolse tasu eest
Et Kankkunen on Laukaa meediasündmuse peatäht, selles pole mingit kahtlust. Esmapilgul kohe ei märkagi, et kohal on Fordi meeskonna pealik Malcolm Wilson ning Kankkuse praegune kaardilugeja Juha Repo. Tagasihoidliku olekuga, külakooliõpetajat meenutav Wilson annab ajakirjanikele ridade vahelt mõista, et Ford on pakkunud vanale hundile Kankkusele lepingut ka järgmiseks hooajaks. Nõnda hästi on soomlane tänavu kihutanud - MM-võistluste etapil Argentiinas oli ta viies ning Kreeka Akropolis rallil teine, loovutades seal liidrikoha Wilsoni käsul tänavust maailmameistritiitlit jahtivale hispaanlasele Carlos Sainzile, teisele Fordi piloodile.
Kankkunen lausa särab õnnest, et saab jällegi kaasa teha autoralli aadelkonna hulgas, ning möönab, et peale Fordi peab ta läbirääkimisi veel ka teiste meeskondadega. «Sõidan tänavu sümboolse tasu eest,» lõikab Kankkunen tiivad kuuldustelt, nagu tasuks Ford talle tänavuste teenete eest rohkem kui kuninglikult. Küsimusele, kas Kankkuse koostöö kaardilugeja Repoga jätkub ka tulevikus, jätab peoperemees vastamata. Nimelt pole Repo sõlminud kontrahti mitte Fordiga, vaid otse Juha Kankkusega ning see, kas neljakordne maailmameister usaldab teda ka edaspidi, selgub juba kunagi hiljem.
Mis kuramuse Kankkunen?
Kõigi aegade edukaima rallipiloodi Juha Kankkuse veregrupp AB Rh+ on äärmiselt haruldane. Kankkunen ise on seda naljaga pooleks põhjendanud nii, et ta soontes voolab lisaks bensiinile ka soomlase ja venelase vere segu. Venelase seepärast, et ta ema Julia (neiupõlvenimega Pastukoff) on pärit Laadoga järve äärest.
Oma autobiograafias «Ralliteede kuningas» meenutab Kankkunen, et soov autosportlaseks saada on saatnud teda varasest lapsepõlvest alates - oli ju ta isa Pekka omal ajal üsna korralikul tasemel sõidumees. 5-aastaselt oli Juha pannud pähe isa kiivri ning teatanud ümberolijatele: «Juha Matti Pellervost saab kunagi rallisõitja.» Saigi. Rooli taha istus Juha esmakordselt 8-aastasena - veri tõmbas rähnipoja puu otsa! Esimese tõelise oma auto - vana Volkswagen - sai Kankkunen 12-aastasena. «Sellega oli uhke tunne külapoest salaja kommi käia ostmas,» meenutab maestro oma karjääri esimesi sõite.
Kassivisadusega Soome rallitipu poole rühkinud Kankkuse esimene rahvusvaheline tuleproov oli 1982. aasta RAC-ralli. Ometi oli ta nimi veel toona laiadele massidele tundmatu. Ja mitte ainult neile. F1 klassi värske maailmameister Keke Rosberg palus loovutada lennufirma SASilt saadud 4000-margane stipendium «mõnele tulevasele maailmameistrile» ja kuuldes, et see läks ühele Lukaast pärit noormehele, jäi vormeliäss nõutuks. «Mis kuramuse Kankkunen?» olevat ta spordijuhtidelt arusaamatult pärinud.
Lõppu me juba teame. Neli maailmameistritiitlit ja nii edasi...
Ralli pensionär? Vara veel!
Seda, et kadedus on soomlaste rahvustunne, on saanud omal nahal tunda ka Kankkunen. Hiljuti avaldati ühes auto-moto lehes soome allikast pärinev artikkel, milles materdati 37-aastane Laukaa uhkus lausa maa sisse ning laotati ka kõrge mullahunnik talle peale. Et Kankkunen olevat poolteiseaastase sundpuhkuse ajal sõitnud vaid poodi viina järele ning olevat üleüldse rallispordis juba üks paras pensionär. Kankkunen on seda juttu lugenud. Vangutab vaid pead ja lööb tülpinult käega: «Las hullud kirjutavad, mis tahavad, see on ju puhas vale.»
Paistab, et selline ongi Kankkuse moto: las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Viienda maailmameistritiitli poole.
JUHA MATTI PELLERVO KANKKUNEN
Sündinud 2. aprillil 1959 Laukaas, praegu elab Monacos
Hobid küttimine ja kiirpaadid
Lemmiksport golf
Rallikarjääri algus: 1978 Ford Escortil
Esimene edu: Safari ralli võit 1985
Neljakordne autoralli maailmameister: 1986 (Peugeot), 1987 (Lancia), 1991 (Lancia), 1993 (Toyota)
Võitnud karjääri jooksul 21 MM-sarja etappi
Tänavu sõidab Ford Escortil, võistkonnakaaslaseks Carlos Sainz.