Olümpiamehe viimane viibe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALERI MAKSIMOV
28. augustil uppus Võrumaal Ähijärves Grenoblei taliolümpiamängude kaheteistkümnes suusakahevõistleja, 1. juulil 52-aastaseks saanud Elva spordikooli treener Tõnu Haljand. Olümpiamehe elukaaslase ja veel kahe sõbra silme all vajus ühegi nähtava põhjuseta vee alla terve ja tugev mees, hea ujuja.
Kakskümmend aastat tagasi kohtusid Ähijärve ääres esmakordselt Helbe Aas ja Tõnu Haljand. Nad jäid kokku kahekümneks aastaks. Kuni seesama järv ühe neist neelas. Vaikselt, ilma et ujuja ainsagi liigutusega vastu oleks hakanud.
Igal aastal tähistasid nad oma esimest kohtumist sõiduga Ähijärve äärde. Ülemöödunud neljapäeval pöörati sinna pärast külaskäiku Helbe Aasa ema juurde. Peatuti, et võtta väike eine. Ja ujuda, sest ilm oli väga ilus ka tol augustilõpu päeval. Sõideti neljakesi, sõpradega koos nende autoga.
«Vesi oli soe ja väga kerge,» meenutab Helbe Aas, tõstes pilgu albumite kohalt. Mitte enam nende, vaid tema kahetoaline korter Elva mändide varjus räägib kooselust mehega, kellest jäi maha väga palju.
Katkendid
«Tõnu ei tahtnudki ujuma minna. Ühtäkki otsustas, et läheb. Mingil hetkel hõikasin talle: «Ära uju nii kaugele!» Tõnu sirutas äkki käe sirgelt välja, justkui suunda näidates. Et sinnani veel ja siis pöörab tagasi... Järsku kadus pea vee alla... Ei mingit rabelemist, võitlust elu eest...»
Helbe Aas räägib aeglaselt, mõtlikult, siiski mitte vastumeelselt. Tal endalgi pole vastuseid kõikidele küsimustele.
«Nii kummaline... Ta oli tugev mees. Peaaegu igal hommikul käis jooksmas ja ujumas. Ta ujus nii hästi! Mina kardan vett, ma ei oska sukelduda. Aga ma hakkasin kiiresti ujuma sinnapoole, kus teda viimati nägin...»
Kaldalolijad tegid, mis oskasid. Üritasid rohkematki - uppunut tagasi tuua. Rabelemine kaldal ja oletataval kadumiskohal ei andnud tulemusi. Helistati Võru vetelpäästesse. Alles kaks tundi hiljem tõi tuuker elutu keha kaldale.
«Lahkamisel ei ilmnenud midagi. Ei südame ega muuga...»
Teadmatus
Helbe Aas tunnistab, et ei oma õnnetuse põhjustest tervikut moodustavat ettekujutust.
Alkoholi põlgajaks Tõnu Haljandit ei peetud. Sellesisulise kas-küsimusega versiooni tõrjub ühe tuntuma elvalase kõige parem tundja vaikse veendumusega tagasi: «Ta oli vaid natuke õlut joonud. Sellest ei saanud küll midagi oleneda.»
Kas hakata uskuma legendi Ähijärve koerast, kes inimesi neelab? Niisugune legend on olemas. Õnnetus tuletas selle üksijäänule paratamatult meelde, midagi pole parata. Inimene kaob, ja ei saa arugi, miks.
«Meil oli vahel probleeme. Aga sellest ei maksa kirjutada.» Lesknaine lõpetab intrigeerivama teema käsitlemise enne, kui see alatagi jõuab. Lõpetab kaunilt: «Ma ei tea, kas keegi üldse saigi nii hästi läbi kui meie.»
Karikas Agole
Kahevõistlejana Nõukogude riigi meistriks tulnud ja olümpiamängudele jõudnud Tõnu Haljand kasvatas poisikesest mehe, kes tema saavutused ületas. Lillehammeri olümpiamängude viies ja tänavuse MMi neljas kahevõistleja Ago Markvardt oli tema õpilane. Esimene ja parim õpilane. Nad suhtlesid kuni viimase ajani.
«Tõnu soov oli välja panna Ago karikas. Ta teadis, et Ago lõpetab oma sportlaskarjääri Naganos,» viitab Helbe Aas eeloleva talve olümpiamängudele.
Iga treener unistab õpilasest, kes tema saavutused ületab. «Tõnu ütles: «Kui Agol Jaapanis hästi läheb, on mu elutöö tehtud. Siis võin surra.»»
Kellelgi hakkas kiire. Esimene treener on lahkunud. Markvardtilt see järjekordse eneseületamise võimalust ei võta.
Kes võtab üle Tõnu Haljandi treenerikoha Elva spordikoolis?
«Kindlasti keegi tema poistest. Palk on väike, aga tema poistest keegi tuleb...» Helbe Aasa enesekindlus lööb korraks kõikuma: «Kui ei tule, lähen ise.»
Hüppemäe võtmed on naise käes. Ta ei lasekski mäele õpetajat, kes mehe kohta ei vääri. Ütleja meelekindlus on taastunud:
«Olen kakskümmend aastat Tõnu kõrval olnud. Tean täpselt, mida tuleb teha.»