Optimist Taal lahkub pangandust kiites

ARGO IDEON

Aastavahetusel Hoiupanga juhatuse jättev Olari Taal kinnitas «Postimehele», et välistab lõplikult poliitikasse mineku võimaluse, kuid pankurina tahab ta poliitikutega riigi raha kasutamise selgeks vaielda.

Kuivõrd usute, et Hansa- ja Hoiupanga tõstetud riigi raha hoidmise küsimus võiks jõuda mingi konkreetse tulemuseni?

Optimistina usun ja maksumaksjana loodan kogu hingest.

Tegelikult läheb meie riigis enamik asju paremuse poole. Küll laheneb ka see küsimus, sest ega me ikkagi enne järele ei jäta, kui riik hakkab kõigi meie maksude omanikuna ratsionaalselt käituma.

Siimann juba süstis toetust ja see pole ka iseenesest mingi võimatu ülesanne, sest näiteks Tallinna linn, mis on sarnaselt riigiga Ühispanga klient, saab eelarve juhtimisega väga korralikult hakkama. Linn teenib oma väiksematelt vahenditelt rohkem intresse kui riik.

Teatav oht muidugi on: kui kiireid lahendusi ei tule, võib asi pöörata poliitiliseks ja siis ei tea vanakuradi vanaema ka, kui pikalt võib aega minna.

Rahandusministeerium viitab pankurite soovimatusele pidada asja üle konstruktiivseid kõnelusi.

Opmanni sekretär helistas Hoiupanka alles päev pärast ministri poolt allkirjastatud artikli ilmumist «Postimehes», kus ta väidab, et Hansapanga ja Hoiupanga esindajad keeldusid korduvalt dialoogist.

Ega me küll ise ka kokkusaamiseks initsiatiivi ei ilmutanud, sest nägime, et rahandusministeerium vajab selgimisaega. Nende esimene reaktsioon tuli justkui kaevikust: hakati organiseerima vastulööki «pankurite rünnakule».

Opmanniga saate siis kokku või ei saa?

Mina usun küll, et kõnelusi annab pidada. Valdav enamik rahandusministeeriumi ametnikest on ausad inimesed, pealegi ei ole päriselt rikutud inimesi minu meelest üldsegi olemas.

Opmanniga leppisime kokku, et kohtume veel sel nädalal. (See toimuski eile õhtul.)

Kas puudutate kohtumisel ka kärbseseente küsimust?

Kärbseseentenimeline artikkel (9. septembri «Postimehes») on näide demagoogia kõrgemast pilotaazhist ehk maakeeli lollitamisest.

Proovisin kokku lugeda seal esitatud väiteid, aga segase formuleeringu tõttu sain neid üheksast kahekümne üheni. Üks nendest võib olla isegi tõene. Ülejäänute puhul on tegemist vassimise, valetamise ja hämamise nimelise jamaga.

Mida arvate avalikkuses tekkivast muljest, et Hansa ja Hoiu on kaotamas arenguinitsiatiivi Ühispangale? On näha, et Hoiupank suunab kasvamise teraviku Eestist välja - kas see strateegia peab aga vett, kui kodus seljatagune kõigub?

See arenguinitsiatiiv või ülikiire areng panganduses on küll rohkem suhtekorraldajate teene. Müts maha osavate tegijate ees. Kahjuks on bilansihüppeid raske samastada arenguga, kuigi peab tunnustama, et viimasel aastal on Ühispank teinud tõsiseid pingutusi organisatsioonilise ja tehnilise mahajäämuse vähendamiseks.

Need, kes suudavad, peavadki oma kogemust ära kasutama lähiturgudel suure raha teenimiseks. Kõigis endistes liiduvabariikides on ees meie mõne aasta tagused arengud. Neid seal rakendada, hoidudes kodus tehtud vigadest, on üsna tulutoov ettevõtmine.

Hoiupanga seljatagune on kõikumatu. Bilansimahu kohta peab ütlema, et kõige suurem lehm ei anna kõige rohkem piima. Hoiupangal oli poolaastaga suurim hoiuste turuosa ja kõige kiirem hoiuste kasv.

Kas majanaabrite Olari Taali ja Tiit Vähi pea samaaegne kõrvaletõmbumine tähendab kokku, et direktorite aeg on Eesti ühiskonnas ümber saanud?

Selle peale ei ole mõelnudki. Neid asju ei saa vist päris omavahel kokku tõmmata. Ei tea täpselt, mis põhjused olid Tiit Vähil Riigikogust lahkuda, aga mina tahan küll ütelda, et ma mitte ei lahku Hoiupangast, vaid vähendan oma töökoormust. Sisendasin enesele juba 1993. aastal, et üle viie aasta ma juhatuse esimehena ei tööta. Nüüd saab aeg täis ja on hea komme, et etteplaneeritud minekud toimuvad aastavahetusel.

Taal ei taha ikkagi oma elutööd silma alt välja jätta?

Ma arvan, et Hoiupank oli minu viimane suur töö, ja mul kindlasti on teisel tasandil üht-teist teha. Loodan, et aktsionärid valivad mind järelevalvenõukogu liikmeks, ja arvan, et pühendan Hoiupangale kaks-kolm päeva nädalas.

Kuivõrd kehtib skeem, mida usuvad ameeriklased: Taal, Käo ja Luman suruvad end NRG Energy kõrvale elektrijaamade ostjaks? Märk sellest on Taali minek Eesti Energia nõukogusse.

Omateada pole küll mingit märki. Vaevalt nüüd Taalist, Käost ja Lumanist tuleb elektrijaamade ostjat, minul vähemalt pole selleks raha ega huvi.

Elektrijaamade erastamine on elektri hinna ehk Eesti majanduse konkurentsivõime küsimus. Siia ei tohiks juba ainuüksi kodurahu huvides kedagi omadest ligi lasta, vähemalt paaril aastal mitte. Elektri hinnas peavad kõik eestimaalased koos riigiga ühel pool rindejoont olema. Seda enam, et elektri tootmine on monopoolne. Õnneks ei lase ka eestlaste iseloom seda tehingut kokku leppida.

On teil ambitsioon saada Eesti Energia nõukogu esimeheks?

Kindlasti mitte.

Hoiupanga nõukogu esimeheks?

Kui nõukogu ei leiaks enda hulgast paremat kui mina, võin selleks hakata.

Kuivõrd on Taali hinnangul Eestis poliitika ja raha läbi põimunud ehk kas on tõesti tekkinud või tekkimas Marxi teooriale vastav poliitilis-majanduslik finantsoligarhia?

Vahetevahel on mulle tundunud, et midagi taolist on meil küll tekkimas. Tegelikult jäi Eestil üleminekuajal see etapp millegipärast vahele. Vist tuleb kummardus teha Laari isamaalisele valitsusele, kes lammutas vanad sidemed ja ametnikkonna. Uued ametnikud meil jälle õnneks kiiresti arenevas keskkonnas ei korrumpeerunud. Sellepärast ei olnud ka jama, milles täna maadlevad Vene, Ukraina ja teised.

Kui äriringkonnad lepiksid kokku, et erakondi ei toetata rahaliselt, või teeksid ühiskassa, kust jagataks kõigile võrdselt, ei oleks seda ohtu üldse. Erakondade toetamine on nõiaring, kust on raske välja pääseda. Igal juhul mõjub see äritegemisele halvasti.

Mõned mu tuttavad on lühinägelikul ja ebaloogilisel seisukohal, et kõiki normaalseid erakondi tuleb toetada selleks, et ebanormaalsed võimule ei pääseks. Aga kust nad tulevad, kui mitte meist endist?

Hansapankur Hannes Tamjärv vastab kõik küsimused poliitikasse minekust, et ei-ei, aga lõplikult ka ei välista. Kas Taal välistab lõplikult?

Mina välistan küll lõplikult selle võimaluse, sest neljakümne nelja eluaasta jooksul olen oma inimliku edevuse praktiliselt amortiseerinud. Seda on väga vähe järel. Igatahes mitte nii palju, et tahaksin veel minna poliitikasse.

Mul pole ka seal muid vajadusi, arvan, et ma ei pea minema poliitikasse selleks, et saada parlamendist pensioni.

Kas on olemas hansa-hoiugrupeering?

Kui oleks, peaks ka küsima, mida see grupeering on ära teinud. Ja miks siis Hansapank oma osaluse Hoiupangas müüs?

Järsku oli kaval pettemanööver?

(Naerab.) Mis muu ikka saab ühte grupeeringut siduda kui raha? Hansa-hoiugrupeeringut ei ole, pole olnud ja loodetavasti ei saa ka kunagi olema.

Ühiste huvide pinnal ühiseid ettevõtmisi igal juhul on.

Nii toimibki äritegevus kogu maailmas. Kui üks müüb ja teine ostab, on ühel kasu müügist ja teine saab ostuga enesele hea asja.

Samas võite homme karvupidi kokku minna?

Absoluutselt nii. Kui on mingi teine tehing, siis kindlasti.

Kuid ka pangandussõda on tegelikult müüt. On olnud vastuolusid, on konkurents ja see muidugi on mingil määral pangandussõda, kuid siis ka ainus.

Kui sõda ja teravat konkurentsi poleks, eks alternatiiv oleks vist kartellikokkulepe?

Jumala õnn, et tänu eestlase iseloomule seda kunagi ei toimu. Just konkurents viis Eesti panganduse tervikuna Ida-Euroopa parimaks.

Olete seda väites kindel?

Tundub küll. Tervikuna on ta parim.

Tartu Kommertspanga tegemine arendas algul mõtet, teisalt peab tunnistama, et hiljem oli Hansapank niipalju tugevam ja tooni andev, et pani teisi järele jõudmiseks pingutama. Taseme ühtlustumine sundis jällegi Hansat edasi hüppama, mis oli kohutavalt kasulik: jäänuks nad kolm aastat tagasi naba imetlema, ahmanuks mõni välispank Eesti turu.

Naljakas ikkagi, et nii ei läinud.

See on eriti naljakas. Kaks aastat tagasi oleks saanud olemasoleva panganduse osta kokku kopikate eest, võrreldes sellega, mis on täna Eesti pankade turuväärtus.