Igapäevases elus on süsihappegaas hädavajalik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
URMAS KOKASSAAR
MIHKEL ZILMER
MIHKEL ZILMER
Süsihappegaasiga puutume kokku igal elu hetkel. Seda leidub nii atmosfääris, toiduainetes kui ka meie kehas. Ehkki tegemist on jääkühendiga, ei saa süsihappegaasi tähtsust alahinnata.
Enamik inimesi seostab sõnaga süsihappegaas mitmesuguseid globaalseid nähtusi, nagu kliima soojenemist, energeetika arengut, süsiniku ringet looduses ja muud sellist. Kuid süsihappegaasil on kindel koht nii meie igapäevases elus kui ka organismis. Kõigepealt vajab seda pagaritööstus, kus see täidab taigna kergitaja rolli. Seega on süsihappegaas vajalik igapäevase leiva saamiseks.
Taigna kergitamise saladus avastati ammu enne meie ajaarvamist. Vana-Egiptuse pagarid kasutasid taigna kergitamiseks nii mune kui ka teraviljast ning mahlast segatud juuretist. Pärmide kui põhiliste süsihappegaasi tootjateni taignas jõuti tunduvalt hiljem.
Taignas leiduvate süsivesikute käärimisel eraldub CO2, mis koos jahus olevate gaasidega seotakse kujuneva küpsetise struktuuri. Eralduv kergitusgaas suurendab oluliselt taigna ruumala ja kindlustab lõpptulemusena poorse toote. Pärmide aseainena kõlbavad edukalt ka mitmesugused kergitusained. Viimastele esitatakse vaid üks nõue - nende lagunemisel kõrgel temperatuuril peab eralduma gaas.
Gaseeritud jooke tunneb ja naudib inimkond juba mitusada aastat. Mõtte gaseerida jooke süsihappegaasiga laenas inimkond looduslikelt mineraalvetelt. Kuid teekond vastava tehnoloogia avastamiseni ning juurutamiseni oli pikk ning vaevarikas. Põhiprobleem oli süsihappegaasi vedelikku viimises.
Esialgu prooviti igas pudelis tekitada reaktsioon, segades kokku söögisoodat ja soolhapet. Idee lõppes aga läbikukkumisega, sest sageli plahvatasid nõud eralduva gaasi survel kildudeks ja selliselt gaseeritud joogi maitse jättis samuti soovida.
Probleemile leidis XVIII sajandi teisel poolel põhimõttelise lahenduse inglise loodusteadlane J. Pristley, kes käärimisel eralduva süsihappegaasi veest läbipuhumisel valmistas gaseeritud joogi. Põhimõtteline tehnoloogia karboniseeritud jookide tootmiseks oligi leiutatud.
Nüüdisaegses elustiilis on kõikvõimalikud mullitavad karastusjoogid hõivanud prominentse koha. Pakendusgaasina toimivat CO2 tähistab lisaainete registris kood E290. Tegemist on erandiga, sest kahesajaga algava seeria lisaained on tegelikult konservandid.
Jookides on süsihappegaasil lisaks limaskestade ergutamisele veel teinegi ülesanne. Mineraalvetes aktiviseerib CO2 mitmeid ioone.
Paraku on gaseeritud jookidel ka üks puudus. Piisab pudeli loksutamisest, kui korgi avamisel suur hulk rõhu all olevat jooki anumast välja purskab. Selle vältimiseks lisatakse karastusjookidesse sageli teist lisaainet (E900 ehk dimetüülpolüsiloksaan), mis peab ülemäärase vahu kustutama.
Kuidas suhtub meie organism toiduainetest saadavasse süsihappegaasi? Mõõdukates kogustes üsnagi neutraalselt. Nimelt ei ole see ühend kehavõõras ega mürgine, süsihappegaasi moodustub meis toitainete lõplikul lõhustumisel pidevalt.
Süsihappegaas on tavaline ainevahetuse lõpp-produkt, mis põhiosas juhitakse veres lahustunult ja hemoglobiini kaasabil kopsudesse, kust me ta lõpuks välja hingame.
Mingi kogus süsihappegaasi organismis on normaalseks elutegevuseks lausa hädavajalik. Nii kasutab organism seda mitmete biomolekulide biosünteesiks ja see osaleb otseselt või vahendatult nii vere pH-tasakaalu säilitamises kui ka kontrollib meie hingamiskeskuse talitlust.