Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MALLE SALUPERE
Järgmisel aastal saavad kõik meie linnalähedased (nüüd küll enamasti linnasisesed) kalmistud 225-aastaseks.
Visuaalse antropoloogia festivali auhinnafilm surnute väljakaevamisest ruumikitsikuses kalmistul Kuubas jahmatas meie zhüriiliikmeid, aga 200 aasta eest poleks selles nähtud midagi iseäralikku. See etapp on läbitud meiegi kristlikus kalmistukultuuris.
Järgmisel aastal saavad kõik meie linnalähedased (nüüd küll enamasti linnasisesed) kalmistud 225-aastaseks. 1773. aastal keelas Katariina II sanitaarsetel kaalutlustel oma ukaasiga matmise kirikutesse ja nende kõrvale linna piirides asuvatele kalmistutele.
Jõudsalt kasvanud rahvaarv ja iga vähegi jõukama kodaniku soov osta oma kadunukesele kui mitte hauakamber, siis vähemalt kirstukoht kirikupõranda all tegi eriti suvel jumalateenistusest osavõtu üsna piinarikkaks ja tervisele ohtlikuks. Mitte kõik kambrid ei olnud küllalt hermeetilised ja mõnda tuli ju uue kirstu paigutamiseks avada.
Tuleme nüüd Tartu kirikute ja üheksandat veerandsajandit lõpetava Raadi kalmistu juurde.
Hauakambrid
Hauakambrid olid kõigis kuni XVIII sajandini ehitatud kirikutes, aga asi oli kaugel igavesest puhkepaigast, sest hauakambrit jõudsid kinni maksta väga vähesed. Katoliiklikud matused toimusid suure toredusega ja tuli karta ka hauaröövleid. Näiteks rüüstas Vene sõjavägi Liivi sõja ajal toomhärrade ja piiskoppide hauad toomkirikus Üleval Toomemäel. Kirik ise oli juba linnaelanike poolt reformatsiooni käigus rüüstatud ja seisis mahajäetuna, õigemini oli kasutusel viljalaona.
Katoliiklikus ajast pole dokumente säilinud. Tuleme ainsa all-linna kiriku juurde, mis on tartlasi XIII sajandist kuni 1944. augusti lõpuni pidevalt teeninud.
See on muidugi Jaani kirik, mille arhiivis on nii hauakambrite plaanid kui mahukas rootsiaegne inventariraamat kõigi tehingute kirjeldusega. Hauakambrid tõid kirikule olulist tulu, nende hind sõltus nii suurusest kui asukohast - mida lähemal altarile, seda kallim. Päris altari alla maeti enamasti kirikuõpetajaid, mõistagi tasuta.
Lepingu kehtimise ajal võis omanik hauakambrit ka edasi müüa. Kui perekond hääbus või kui ta ei suutnud lepingut uuendada, läks see tagasi kiriku valdusse. Uus omanik alustas haua puhastamisest, st eelmiste säilmete väljakandmisest. Neid ei visatud prügimäele, vaid iga kiriku juures oli luukamber, kus segamini nii rikkad kui vaesed, sest kõige suurem rotatsioon toimus ja kirikuaias, kuhu matmine platsiõigust ei andnud, ja viis aastat peeti kõdunemiseks piisavaks ajaks.
Sinna maeti lihtrahvast ja tavakodanikke, kuid maarahva surnuaiad olid linnaservades.
Raadi kalmistu
1. mail 1773 kogunes magistraat eesotsas linnapea Gadebuschiga linna taha ja valis välja Narva maantee äärse paiga maarahva kalmistu vastas. See oli praeguse peatee ümbruses. Otsustati ehitada maja hauakaevajale ja piirata koht puittaraga, mis hiljem kavatseti asendada kivimüüriga.
Rahvale anti Jaani kiriku, tollal Tartu ainsa kiriku kantslist kolmel pühapäeval järjest teada, et alates 1. septembrist peetakse kirikus küll tavaline matusetseremoonia (muide, laulatused ja ristsed toimusid enamasti kodudes), aga surnu tuleb kas hilja õhtul või vara hommikul ilma saatjateta (!) viia uuele kalmistule ja seal matta. Ühtlasi keelati edaspidi matta mittesaksa lihtrahvast kalmistule praegusel Lillemäel (seda nimetati Mistberg - rämpsu e. sõnnikumägi) - surnu tuli tuua talupojakalmistule.
Vana-Jaani kalmistu
Need, kel kirikus hauakambrid, võisid saada kalmistul täpselt samas mõõdus pärusplatsi. Need mõõdeti välja kalmistu esialgset perimeetrit mööda ja sinna ehitati hiljem kõige rohkem perekonnakabeleid.
Kalmistu põhiosa jagati süllalaiusteks ribadeks, need omakorda ristuvate teede abil kvartaliteks. Ümberringi istutati pärnad. Kui üks riba oli täis maetud, jäeti üks vahele ja nii edasi. Järgmisena tuli käsile võtta vahelejäänud ribad ja siis tuli jälle otsast alustada.
Näib, et hiljemalt sajandivahetuseks ülalkirjeldatud korrast loobuti, sest sel ajal hakkasid hauaplatsidele ilmuma püsivad järelehüüetega hauatähised, mida on tuvastatud veel käesoleva sajandi alguses.
Nimelt ilmus 1905. aastal ajalehes «Nordlivländische Zeitung» (Tartu ehk Jurjevi päevalehe tookordne nimi) pikem kirjutis Vana-Jaani surnuaiast, kuhu tollal enam ei maetud. Autor jalutab kuulsate meeste kadunud ja kaduvate kalmude vahel, leides igaühe jaoks mõne hea ja iseloomustava sõna, kahetsedes, et juba on kadunud paljude tuntud meeste hauakohad. Kõik need, kelle juures on peatutud, on vähemalt aja- ja koduloolastele tänaseni tuntud.
Käisin, see tekst näpus, kalmistu läbi tosina aasta eest ja taas pärast ka 17. juuli «Sõnumilehe» artiklit, milles pahandati ülikooli professorite haudade halva hooldamise pärast. 30. juulil igatahes oli kogu Vana-Jaani kalmistu niidetud ja puhtaks riisutud, aga hein teatavasti kasvab kiiresti, paari nädala pärast võib jälle näpuga näidata.
Häving ja unustus on jõudsalt oma tööd teinud. Aga üht-teist sellest, mis tookord jalutaja (J) pilku püüdis, on veelgi alles.
Mõni aasta enne I maailmasõda on kalmistule taas matma hakatud ja see jätkus ka iseseisvusajal. Selle perioodi hauatähiseid ongi kõige rohkem säilinud, arvestamata kolmandat lainet - matuseid, mis on toimunud pärast seda, kui noortartlased selle nn ülikooli kalmistu ülikooli juubeliks võsast välja raiusid. Sealjuures koostatud kultuurilooliste haudade kaart olevat kaduma läinud.
Neid on küll tehtud varemgi. Üks viimaseid Tartu kalmistute kaardistajaid ja pildistajaid oli dr Herbert Normann, kelle tuhanded fotod asuvad TÜ raamatukogus.
Kuulsuste hauad
Omaaegne peavärav asus Narva maantee poolses küljes; sellest vasakul sõprade-professorite Eduard Lenzi ja Moritz Engelhardti vahel on ülikooli kõigi aegade teenekaima ja armastatuima rektori Gustav Ewersi (1779-1839) kalmu unustusest päästnud rektor Klementi ajal paigaldatud tagasihoidlik kivi.
Karl Morgensterni ja ühe temaaegse kuraatori (esimese, kes elas Tartus) kindral Craffströmi marmorsambad muinsuskaitsealuse Telleri kabeli lähedal on hästi säilinud, mida ei saa öelda linnapea Helwigile (+1865) tänulike linlaste poolt püstitatud metallmonumendi kohta. Vanale alusele on paigutatud suhteliselt uus mälestuskivi.
Vis-à-vis Telleri kabeliga asub selle kalmistu imposantseim rahula oma massiivse, kuid õhulise betoonaiaga ja omapärase hiigelrahnuga selle kohal. See kuulub kiviraidur ja tööstur Lestale.
Politseimeister Gessinsky (1755-1831) kohta liikus omal ajal palju anekdoote, aga temale võlgneb Tartu ühe puusilla ja sõjas hävinud kaubahoovi ehituse, kuivõrd ta arvas, et kaupmeeste müügiputkad rikuvad linna ilmet.
Et linlased ei pruugiks tema mälestussamba jaoks korjandust teha, pärandas ta selleks ise raha. Valge, rohke tekstiga marmorsammas on alles, aga juba sõja ajal kadus sealt leinav neiu.
Mõni hauatähis tundub olevat asukohta vahetanud. J tsiteerib teksti õpetajate seminari esimese inspektori Jürgensoni raudristilt, mis pidi asuma botaanik Eschscholtzi läheduses ülikooli arhitekt Krause haua kõrval. See asub Telleri ja Lesta vahel, aga Jürgensoni risti leidsime hoopis kolmanda paralleeltee äärest eestlasest gildikaupmehe Pabo uhke hauasamba eest.
Seda teed kruusaaugu poole tulles jõuame kalmistu uhkeima perekonnakabelini, mille restaureerimine näib piirduvat tsinkplekist katusega ja millel puuduvad tähistused. Perekonnapea Carl Johann Seidlitz on küll maetud selle kõrvale (1798-1885), ju on kabel hiljem ehitatud ja vaevalt õnnestus siia tuua ka kuulsaim poeg Georg Karl Maria (1840-1917), kes pidi 1877. aastal Tartu ülikoolist lahkuma Darwini õpetuse levitamise pärast ja suri Baieris.
Nii see kui kõrvalasuv tuntud poola päritoluga vene kirjaniku Faddei Bulgarini hauakamber oli mõne aasta eest lahti murtud. Hauaröövlid küll lehti ei loe, aga võiksid teada, et luterlikes matustes surnutele väärisasju kaasa ei pandud, ordenid ja aumärgid pidi tsaari-Venemaal ordenikapiitlile tagastama ning säilmed võiksid huvitada vaid ajaloolasi.
Kabelist edelas on tekkinud lohud sõja ajal lagunenud ja sõjajärgsel baltisaksluse likvideerimisperioodil lõplikult lammutatud kolme kabeli kohale. Äärmist, Ehlertzi perekonnakabelit tähistab Otto Wilhelm Masingu kalm, kuigi J tuvastas selle asukoha kabeli taga. Martin Lipp oli veendunud, et praost on sängitatud kabelisse, ja see teadmine ongi omaks võetud. Sajandi algul paigaldatud marmortahvlit pealdisega Tõde ja õigus pole taastatud.
Siit praeguse leinamaja poole tulles leidis J elupuu all prof Senffi lihtsa marmorristi. Sellele mehele võlgneb Tartu oma kunstikeskuse maine XIX saj esimesel poolel ja nn Senffi trepid ülikooli raamatukogu juures. Ristist on jäänud ebamäärane tüügas, aga kalmistu vanim ja suurim elupuu on alles. Praegune Senffi kalmu tähistav kivi asub mitukümmend meetrit eemal.
Maarja kalmistu
On võimatu kirjeldada kogu kalmistut või peatuda kasvõi kõige kuulsamate haudade juures. Omaaegne Vana-Jaani kalmistu lõppes umbes joonel, millel kruusaaugu lähedal on maetud lauluisa Kreutzwald, ja piirnes mõttelise joonega Baeri ja Faehlmanni kalmude ning praeguse peatee vahel.
Edasi tuli maarahva ehk eesti kalmistu, millest Maarja koguduse (taas)asutamisega sai Maarja kalmistu, ja edasi vene õigeusklike rahupaik. Sellele kogudusele oli linnasisese matmise keeld väga teretulnud, sest kui 1758 pühitseti uus kivist õigeusu kirik, ei suutnud ka keisrinna isiklik korraldus sundida ümberasuvate kruntide omanikke loovutama jalatäitki maad kalmistu tarvis. Kirik hävis 1775. aasta suurtulekahjus, üsna pea hakati ehitama 1782 valminud Uspenski peakirikut.
Vaevalt leidub Eestis paika, kus nii väikesele territooriumile oleks koondunud nii palju kultuurilugu ja kuulsaid nimesid. Omal ajal räägiti Tartu teadlaste aumüüri rajamisest Toome nõlvale. Vahest tuleks juba olemasolevate tähiste säilitamisest ja eksponeerimisest?
Saaks kujundada parknekropoli
On kahju, et noortartlaste aktsiooni käigus ja järel niipalju vanu hauatähiseid lihtsalt prügimäele või Emajõe kaldakindlustusse rändas. Osa on aga kasutatud uutel kalmudel. See olnuks ideaalne materjal «surnutemüüri» jaoks.
Praegu ei jäta kalmistu kaootiline seisund kuigi head muljet, aga kalmistust saaks kujundada ainulaadse parknekropoli.
Vana-Jaani võiks ka edaspidi õigustada ülikooli kalmistu nime, aga korrastamist vajaks uute matmiste süsteem. Kui omal ajal olid oma matmisplatsid nii tsunftidel (näiteks on säilinud kullasseppade oma kauni sepisaiaga ja suure pärnapuuga selle keskel) kui korporatsioonidel, oma «nurk» linnapeadel jne, siis võiksid olla omad territooriumid ülikooli teaduskondadel, mis teeks lõpu praegusele juhuslikult laialipillatud haudade hoold(amat)usele.
Ei ole ju mõeldav, et niipalju linnasisesest kalmistupinda seisab kasutamata. See ei tähenda pieteeditunde puudumist.
Nagu nägime eespool, on ka kalmistutel nagu eluski alati toimunud rotatsioon ja vähesed kondid on saanud lõpuni kõduneda seal, kuhu nad kunagi pandi. Küll aga võlgneme me oma eelkäijatele nende mälestuse väärika jäädvustamise, austades seeläbi ka iseennast.