Inimloomusele on omane stabiilsuse püüd. Igasugune muutus, mis häirib status quo’d, kutsub esile proteste ja nurinaid. Iseloomulik näide sellest on Talvo Pabuti ilmselt tõelisest murest kantud artikkel «Jalutuskäigud Emajõe kallastel» (TPM 05.04), kus ta väidab, et Emajõgi kaob vaataja silmist ja vanalinn on uusehitiste piiramisrõngas.
On see ikka nii?