Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
URMAS KOKASSAAR, MIHKEL ZILMER
Tauriin on väävlit sisaldav aminohape, mis ei kuulu valkude koostisse, vaid esineb organismides vabal kujul. Ta avastati ligikaudu sajand tagasi härja sapist. Härg ongi selle keemilise ühendi ristivanem, sest aminohappe nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast taurus, mis tõlkes tähendabki kõnealust looma. Kui selgus, et tauriini valkudes ei leidu, kadus ka esialgne huvi tema vastu.
Nüüdisajal on tauriin populaarne. Selles on ka oma loogika. Biokeemilis-füsioloogiliste uu-ringutega tehakse kindlaks mingi inimorganismis esineva ühendi biofunktsioonid, nende eriline rõhutamine reklaamides teeb sellest ühendist aga kuulsuse. Millega siis tauriin hakkama saab? See aminohape on vajalik närvisüsteemi arenguks ja talitluseks, normaalseks nägemiseks, ta kuulub sapi koostisse, soodustab toidurasvade seedumist, reguleerib südametegevust ja hoolitseb meie rakumembraanide stabiilsuse eest. Otse loomulikult ei tule tauriin sellega üksi toime, vaid ikkagi koostöös paljude teiste ühenditega!
Suhteliselt rohkesti on kõnealust ühendit ajus, sest tauriin on närvisüsteemi regulaatoraine ehk teisisõnu neuromediaator. Kui organismis tekib mingil põhjusel tauriinipuudus, siis on tagajärjeks tõsised tervisehäired. Oluline on tauriin imikute ja laste närvisüsteemi arengus. Rinnapiimas on tauriinisisaldus märkimisväärselt suur võrreldes inimorganismi muude biovedelikega. Lehmapiimas on aga tauriini napilt. Viimasel kümnel aastal lisatakse tauriini imikute kuivtoitesegudele.
Kasvueas lastele on tauriin normaalseks arenguks väga vajalik ja nad saavad seda põhiosas loomsetest toiduainetest, peamiselt lihast või kalast. Tauriini leidubki ainult loomsetes toiduainetes, taimedest seda ühendit otsida on tulutu. Seega veelkordne kinnitus teaduslikule tõele, et lapseeas peab söödav toit olema võimalikult mitmekesine ja igasugused toitumisäärmused on lausa ohtlikud.
Täiskasvanu saab vajaliku tauriinihulga kas toidust või sünteesib ise. Täiskasvanud inimeste ainevahetus leiab väljapääsu ka nendel, kes mingil põhjusel liha või kala ei söö. Nende organism katab tauriinivajaduse sünteesides ainet teistest väävlit sisaldavatest aminohapetest.
Tauriini nimetust seostavad inimesed meil üha enam populariseeritavate kaubaartiklitega - energiajookidega. Energiajookidega seoses reklaamitakse tauriini stiilis: see ühend on ülisuurte kehaliste koormuste korral mõjuv lisaabinõu või lõhustab ja eemaldab organismist pingutuse ajal tekkivad toksilised ained. Tegelikult ei anna tauriin mingit olulist energiat. Energiajookidesse on ta lisatud närvisüsteemi talitluse mõjutajana ning tema sisaldus nendes jookides on rohkem kui suur.
Kuigi on inimese enda otsustada, mida tarbida ja mida mitte, tasub teada järgmisi tõdesid. Esiteks, tauriini olemasolu inimorganismis ja tema biofunktsioonid ei ole õigustus selle ühendi arutuks liigtarbimiseks. Igasuguse ühendi ületarbimine on organismile probleemne, sest sellega kaasnevad asjatud energia- ja bioressursside kulud temast vabanemiseks. Teiseks nõuab närvisüsteemi kestev piitsutamine mõnuhetkede saavutamiseks varem või hiljem lõivu. Juhul kui taastumine langeb organismi kriitilisele ajale (näiteks haigus, stress), on tagajärjed kindlasti kahjulikud. Kolmandaks, liigne tauriin tekitab organismis väga stabiilse oksüdatiivse stressor-ühendi ja see võib häirida õgirakkude kaitsetööd meie organismis.