Eestlased on sihvakamad kui enamik eurooplasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JUHANI PÜTTSEPP
13.-15. oktoobrini kestab Tartus eesti antropoloogia rajaja Juhan Auli (1897-1994) sajandale sünnipäevale pühendatud rahvusvaheline antropoloogiakonverents. Eestis tegutsevaid antropolooge ühendab Tartus naistekliiniku ühes toas asuv Füüsilise Antropoloogia Keskus ja selle juhi professor Helje Kaarma järjekindlus Juhan Auli ideede elluviimisel.
Kaksikute uurimisega antropoloogiasse jõudnud Juhan Aul alustas eestlaste mõõtmist 1927. aastal Sõrves. Kolmekümnendatel aastatel mõõtis Aul 15 000 eesti sõdurit ning tuhandeid kooliõpilasi. Aul jõudis enne sõda niikaugele, et Eesti oli antropoloogiliselt kõige paremini mõõdetud maa maailmas, kuid ta ei jõudnud kohe oma tohutuid andmemassiive töödelda. Eesti antropoloogia tähtteosed («Eestlaste antropoloogia» (ilmunud vene keeles), «Eesti naise antropoloogia», «Eesti kooliõpilaste antropoloogia») ilmusid aastakümneid hiljem. Aul oli veendunud, et antropoloogilisi töid on vaja Eestis jätkata. Kui iga kümne aasta tagant vaatlusi korrata, selguvad nihked ja on võimalik välja selgitada tegurid, mis muudavad rahva füüsilise arenemise taset.
1993. aastal Tartu ülikooli juurde loodud füüsilise antropoloogia keskuses hoolitsetakse selle eest, et säiliks antropoloogia õpetamise järjepidevus erinevates teaduskondades, ning valmistatakse ette doktorante ja magistrante. Tartu ülikoolis saab praegu antropoloogiat kuulata arsti-, kehakultuuri-, bioloogia- ja sotsiaalteaduskonna juures.
Professor Aul rõhutas, et Eesti antropoloogia peab olema praktiline. Eesti on niivõrd väike maa, et siin ei saa panna põhirõhku näiteks inimahvide uurimisele. Antropoloogia seisab bioloogiliste, meditsiiniliste ja sotsioloogiliste teaduste ristteel. Aul vaatas meditsiini suunas. Nüüd on Tartu antropoloogid saavutanud, et haiglates teostatakse antropoloogilisi mõõtmisi.
Helje Kaarma sõnul on antropoloogia teadus inimestest, inimeste varieeruvusest. Kogu aeg on väga tähtis antropoloogia osa olnud konstitutsiooniõpetus. Erineva kehaehitusega inimestel on haiguste kulg erinev. Seepärast on antropoloogilised tööd tähtsad meditsiinile.
Professor Kaarma sõnul loobuti meditsiinis neljakümnendatel aastatel kehaehitust arvestamast, kultuur pikkust ja kaalu mõõta kadus. Kaarma arvates peaks teoreetilise meditsiini eesmärgiks olema nii haige ja kui ka terve inimese igakülgsete konstitutsionaalsete iseärasuste väljaselgitamine ja nende arvessevõtmine. Keha kui terviku uurimise aluseks on morfoloogia.
Antropoloogide ja matemaatilise statistika instituudi professori Ene Tiidu koostöös loodi eesti rahva antropomeetriline register, kus on andmed 20 000 kooliõpilase mõõtmise tulemuste kohta. Andmeid on analüüsinud Maie Thetloff. Valminud Eesti koolilaste kaalu- ja kasvukõveraid saab kasutada koolides laste individuaalse arengu hindamiseks.
1901 esitas professor August Rauber palve ülikooli valitsusele, et loodaks antropoloogia-professuur. Juhan Aul taotles 1938 antropoloogiainstituudi rajamist. Eesti antropoloogia peab end ainult teadusgrantide abil finantseerima. Tartus on antropoloogia alal kolm doktoranti. Tulevikus loodav antropoloogia õppetool on kõigi eesti antropoloogide unistus.
Kardioloog Mart Lintsi arvates sõid inimesed nõukogude ajal liiga palju pekki, kuna see oli odav ja tailiha sõitis Leningradi. Lintsi sõnul teostas Brezhnev odava pekiga genotsiidi, inimesi tabas ateroskleroos.
Vanasti hinnati kõrgelt eesti naise jämedaid sääri. Doktorant Jaan Kasmeli sõnul läheneb 18-aastase eestlanna sääre ümbermõõt tänapäeval prantslanna sääre ümbermõõdule. Säär on muutunud peenemaks.
Eestlased on rootslaste kõrval ühed pikimad inimesed Euroopas. Aktseleratsioon on nüüdseks vaibumas. Nüüd on aeg uurida, mida sel sajandil toimunud pikenemine on kaasa toonud keha funktsioneerimisele. Doktorant Gudrun Veldre, kes on uurinud kehaehituse muutusi seoses kaalu ja pikkuse muutumisega, väidab näiteks, et 8-9-aastaste laste rasvavoldid alakõhul ja reitel on praegu tunduvalt suuremad kui kümme aastat tagasi, kuid kaal on vähenenud. See annab alust arvata, et laste lihasmass on vähenenud.
Samas nendivad Tartu antropoloogid, et kaalujälgimine on läinud absurdini, tütarlapsed ajavad väikest kaalu vägisi taga. Kui ühel tüdrukul on filigraanselt peenikesed luud, siis teine tüdruk, kel on tugevamad luud, ei saa olla sama kaalu kui esimene. Nii püütaksegi nälgimisega saavutada võimatut.