Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Invaliid tõsteti koos lastega lageda taeva alla

TIIU RITARI

Võrumaal Vastseliina vallas Kündja külas tõsteti 23. septembril kohtuotsuse alusel omanikule tagastatud majast välja senine üürnik koos lastega. Üürnik Aili Parv on nägemispuudega esimese grupi invaliid, korterist tõsteti ta välja ilma teist eluruumi vastu andmata. Koos emaga sattusid kuuse alla ka Aili kolm alaealist tütart ja täisikka jõudnud poeg, kes on määratud ema hooldajaks. Väljatõstetud leidsid esialgu peavarju senises saunas. Kui saunast ka välja kästakse, siis läheme lauta Liisu juurde, ütles Aili mõni päev pärast väljatõstmist. Liisu on Parvede lehm ja laut on Parvede endi ehitatud ega kuulu omanikule.

Saun, kus perekond praegu elab, on nagu maasaun ikka -seal on leiliruum kerisega, mis täidab ka pesemisruumi ülesannet, ja selle ees riietusruum. Leiliruumi on külg-külje kõrvale ära mahutatud kolm voodit, astumisruumi seal ei ole. Sauna riietumisruumi on üles seatud gaasipliit, seina äärde on mahtunud paar köögikappi, nende peal on televiisor. Muu kraam on küüni all hunnikus, hädavajalikke riideid ja asju on raske kätte saada. Ükspäev pidi Aili linnas käima, müts tulnuks pähe panna, aga mütsi ei leidnud üles, käis paljapäi, ise poolgripis.

Elujärje parandamine nurjus

Aili tuli koos mehe ja lastega Kündja-Petrusele elama 1986. aastal Vastseliinast. See oli aeg, mil hakati rääkima suurtest peredest ja isamaast. Parvede peres oli viis last ja tollane sovhoosi juhtkond pakkus paljulapselisele perele võimalust oma elamistingimusi parandada. Enne seda elasid Parved Vastseliinas suures majas, loomi peeti ühislaudas. Algul olid Parved uue kodu üle lõpmata õnnelikud, ehitati laut ja kohendati jõudumööda majapidamist, perre sündis kuues laps, pesamuna Katrin.

Möödus paar aastat ja siis tuli ühel kenal kevadisel päeval Kündjale Ala-Petruse taluõuele keegi Tallinna proua, kes tutvustanud ennast kunagise taluperemehe tütrena. Lahkudes küsis proua kaasa kimbukese kodusireleid, Aili ütleb, et temalgi tulid pisarad silma, nii hale oli.

20. oktoobril 1989. aastal tagastati Võru Rajooni RSN Täitevkomitee otsusega Ala-Petruse talu hooned õigusjärgsele omanikule, sellelesamale Tallinna prouale. Aili sai alles 1991. aasta lõpus teada, et nende kodu on omanikule tagastatud.

Juba 1992. aasta oktoobris nõudis omanik, et Parved vabastaksid elumaja ja kõrvalhooned 1. jaanuariks 1993. Samuti nõudis omanik üürivõla tasumist, üüri nõuti tagantjärele ka 1990. ja 1991. aasta eest. Parved ei olnud tagantjärele maksmisega nõus, sest nad juba olid maksnud üüri tolleaegsele majandile. Tekkis üürivõlg, mis üha suurenes, üürnik ja omanik ei suutnud sõlmida omavahel ka üürilepingut.

Vallast anti nõu mitte maksta

Aili kinnitab, et omanik nõudis tema käest näiteks maamaksu mitteametlikku tasumist. Teatavasti peab maamaksu maksma omanik. Kui Aili oleks seda mitteametlikult teinud, ei oleks vald saanud talle seda kompenseerida. Peres, kus elatakse peost suhu, ei olnud mitteametlik asjaajamine võimalik. Omanik nõudis ka, et üürnikud maksaksid talle korstnapühkimise eest, kuigi korstna pühkisid Parved alati ise. Oli muidki nõudmisi, mida omanik käis aeg-ajalt Tallinnast esitamas.

Parvede kasutada oli 51,5 m2 elamispinda ja 582,7 m2 kõrvalhoonete pinda, sealhulgas ka saun ja kelder. 1996. aastal küsis omanik 1.20 krooni eluruumi ühe ruutmeetri eest ja 30 senti kõrvalruumide ruutmeetri eest, kokku tulnuks kuuüür 236.61. Lisaks sellele kästi üürnikul maksta hoonete alla jääva maa eest ja maamaksu. Vastseliina vald oli kinnitanud üüri piirmäära, millest kõrgemat hinda poleks omanik tohtinud küsida. Aili kinnitab, et omanik tahtis mitteametlikult rohkem raha saada.

Aili käis oma muret vallamajas rääkimas. Vallast öeldi Ailile, et omaniku niisugused nõudmised on ebaseaduslikud ja Aili ei pea neid täitma. Vastseliina vallavanem Raul Tohv selgitas «Postimehele», et vallas oldi kursis omaniku rahanõudmistega ja Ailile anti tõepoolest nõu mitte maksta.

Kohtuskäik tõi infarkti ja väljatõstmise

Omanik kaebas asja kohtusse, 1994. aasta 25. aprillil toimus esimene kohtuistung. «Kohtus öeldi mulle, koli välja. Kui küsisin, kuhu, vastati, et koligu ma oma koju, sul on ka kodu,» räägib Aili. Ailil on tõepoolest ka oma kunagine vanematekodu, see asub Uue-Antslas, kuid Aili kodu ei luba seadus omanikule tagastada. 28. septembril 1994. aastal pidi Aili esimest korda välja tõstetama.

Täitevameti ja valla esindajad tulidki tol päeval kohale. Ailile pakuti vallast, et koligu ta sinnasamasse Kündjale suurde majja ühte kahetoalisse korterisse. Kolijad olid auto kohale toonud, aga et autojuhid keeldusid väevõimuga oma kunagise töökaaslase asju peale tõstmast, jäi kolimine ära. Aili lubas ise omal jõul ära kolida, täitevametnik ja vallaesindajad läksid minema. Üks külaelanik tuli aga Aili juurde, küsis, et kas too kavatseb tõesti tema korteri endale võtta, tema seda ei lubavat. Selgus, et vald soovitas Aili perel kolida teise inimese korterisse, ilma et too teine oleks ise nõus olnud. Aili jättiski kolimata.

Kuna kohus oli jätnud mitmed asjaolud tähele panemata, võttis Aili pärast järelemõtlemist advokaadi, kes aitas koostada avalduse täitevmenetluse peatamiseks. Avaldus kirjutati ka riigikohtule kohtuvea parandamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium vaatas asja läbi 1995. aasta jaanuaris ja leidis, et Aili Parv ei pea eluruumi vabastama.

Omanik algatas uue kohtuasja, mis tuuris tänavu juunikuuni. Vahepeal lükati kohtuistungeid edasi, sest Ailil ütles tervis üles ja ta sattus infarktiga haiglasse.

12. juunil sel aastal otsustas Võru maakohus rahuldada omaniku Virve Kristi hagi Aili Parve vastu, üürileping Aili Parvega lõpetati enne tähtaega ja Aili koos lastega tõsteti välja ilma teist eluruumi vastu andmata.

Vald ei tea

10. septembril sai Aili Võru täitevbüroost kirja, milles tehti ettepanek vabatahtlikult vabastada elamispind Kündja-Petrusel, kuna vastasel korral viiakse otsus täide sundkorras 23. septembril. «Vastavalt kehtivale seadusele olete kohustatud muretsema ruumi väljatõstmisele kuuluva vara paigutamiseks. Teie puudumine ei takista väljatõstmist. Väljatõstmisega seonduvad kulud nõutakse sisse võlgnikult,» seisab täitevbüroo ametlikus kirjas Aili Parvele.

Aili kolis 23. septembri hommikul ise asjad küüni alla ja ennast lastega sauna.

Kui vallas teati, millised katsumused on I grupi invaliidile osaks langenud, miks vald siis oma abi ei pakkunud - valla juristki oleks saanud kohtus palju abiks olla? Vastseliina valla sotsiaaltöötaja Kaja Eensalu tunnistas «Postimehele», et ta ei ole kuulnudki, et Aili Parv koos lastega lageda taeva alla on tõstetud. Kaja Eensalu ei teadnud ka seda, et Aili on I grupi invaliid, tema teada on Aili ikka veel II grupi peal. Sotsiaaltöötaja rääkis ka sellest, et Parvede väljatõstmine käib juba mitu aastat ja et Ailile on pakutud kolimisraha. Vallal vabu sotsiaalkortereid ei ole, kinnitas Kaja Eensalu.

Sotsiaaltöötaja sõnutsi oskab Aili inimesi oma jutuga haledaks ajada, kuid tegelikult polevat ta olukord sugugi nii halb, kui ta paista laseb. Mees - olgu, et lahutatud - elavat sealsamas. Ka on Ailil täisealised lapsed, kes võiksid rohkem oma ema eest hoolt kanda, leidis sotsiaaltöötaja. «Ärge te maalige teda midagi nii armetuks,» nõudis sotsiaaltöötaja, kes kinnitas veel, et Aili pojad ja tütred on mudalaisad, kartulgi umbrohus, Aili ise ajavat vaid õigust taga ega oskavat tänulik olla.

Õpetaja jäi pimedaks

Aili on kõrgharidusega filoloog, aastaid töötas ta kooliõpetajana. Et silmanägemine jäi ikka viletsamakas ja viletsamaks, sai Ailist lõpuks teise grupi invaliid, sellest suvest on Ailil esimene grupp. Aili invaliidsustunnistusel on kirjas, et ta on töövõimetu ja vajab kõrvalabi.

Praegu ei näe Aili enam peaaegu üldse lugeda ega kirjutada, oma vanade prillidega ei näinud ta ka tänaval kõndida, kukkus talvel lumehange või jooksis vastu majaseina. Hiljuti naeratas Ailile õnn, ta sai endale miinus 20 prillid. Prillid sai Aili Suurte Perede Ühingu kaudu pimedate rehabilitatsioonikeskusest Tallinnast. Prillid maksid 1700 krooni, Ailil ei oleks nii suurt raha kusagilt võtta olnud, sest ta elab koos lastega vaid oma 1304 krooni suurusest pensionist.

Ailil on kuus last: kaks poega ja neli tütart. Vanem poeg Margus (22) elab Võrus ja töötab autojuhina. Vennast aasta noorem Paavo on vormistatud ema ametlikuks hooldajaks. «Paavo on minu kõige suurem tugi ja abi,» ütleb ema. Paavo talitab loomad ja lüpsab lehma ning kamandab tüdrukud kodus tööle. Kõige vanem tütar Kadi (19) käib sellest aastast Võrus õhtukoolis ja elab Marguse pool.

Viieteistkümneaastane Marju, kaheteistaastane Merit ja kaheksa-aastane pesamuna Katrin õpivad Misso keskkoolis.

Mehest lahutas Aili selle aasta kevadel. Varem majandis autojuhina töötanud mees koondati mõni aasta tagasi, uut tööd ta ei leidnud, koju tulid pinged ja konfliktid. Praegu elab koos emaga ja ema pensionist neli last, vahel harva saab Paavo teha mõne juhuotsa. Mul on head ja tublid lapsed, kiidab Aili. «Vahepeal kartsin väga, et kui minuga midagi juhtuma peaks, mis siis tüdrukutest saab. Nüüd on kokku lepitud, et kui ma ka peaksin surema, siis tüdrukud lastekodusse ei lähe, poisid kasvatavad nad üles. Mu süda on selles suhtes rahul,» räägib Aili.

Möödunud aastal jäi kartulite harimine harvaks jah, ei salga Aili. Ta ise oli siis infarktiga haiglas, Paavo pidi üksi kogu majapidamisega hakkama saama.

Elatakse hädaldamata

Ailit teatakse nii Vastseliinas kui Võruski tegusa inimesena, kes üritab aidata teisi, neid, kes temast veelgi halvemas olukorras. Praegu organiseerib Aili Invaliidistunud Vanemate Liitu, ütleb, et kes mõistaks haiget ja abitut paremini kui teine samasugune haige. Mõni aeg tagasi tuldi Vastseliinast Aili juurde jutuga, et sina, haritud inimene, anna nõu, kuidas vallavanema peale kaebust kirjutada. Aili ei hakanud nõu andma, ütleb, et ta ei salli seljataga susimist. Sobival juhul küsis Aili vallavanemalt otse, kas tol häbi ei ole seda ja teist teha. Vallavanem kuulanud vaikides, jutul oli tõepõhi all.

Vastseliina vallavanem Raul Tohv ütleb, et tema küll ei pea Aili Parve kiuslikuks inimeseks. Praegu otsitakse Ailile korterit, kinnitas vallavanem. Et vallal endal vaba sotsiaalkorterit ei ole, siis on vald nõus ostma Ailile elamise ka ümberkaudsetest valdadest. Missoga on räägitud, Meremäega on räägitud. Aili paneelmaja korterit ei taha, sest paneelamajade juurde ei ole ehitatud lauta, seal ei saa lehma pidada. Ilma lehmata Parvede pere ära ei ela.

Senikaua elab Aili koos lastega saunas ja ootab, et teda sealtki välja ei aeta.

Tagasi üles
Back