Invaliid ja lapsed sunniti saunastki välja

TIIU RITARI

Nagu «Postimees» on juba kirjutanud, tõsteti 3. septembril Võrumaal Vastseliina vallas Kündja külas omanikule tagastatud majast välja senine üürnik koos lastega. Üürnik Aili Parv on nägemispuudega esimese grupi invaliid, korterist tõsteti ta välja teist eluruumi vastu andmata. Invaliidist naine, tema kolm alaealist tütart ja ema hooldajaks määratud täiskasvanud poeg leidsid esialgset peavarju saunas. 7. oktoobril saabusid Kündjale aga omanikud Tallinnast ja sundisid invaliidi koos lastega ka saunast välja.

«Kui saunast ka välja kästakse, siis läheme lauta Liisu juurde,» rääkis Aili mõni päev pärast korterist väljatõstmist «Postimehele». Liisu on Parvede lehm ja laut on Parvede endi ehitatud, laut ei kuulu omanikule tagastamisele.

Kui Aili lautakolimise jutu üles võttis, võis ta vaevalt arvata, et tema sõnad lähevad kiiremini täide kui ta seda mõeldagi oleks osanud.

7. oktoober oli teisipäev, Aili käis sel päeval linnas helistamas ja muidu asju ajamas. Kui ta kolme paiku tagasi jõudis, kuulis ta, et Tallinnast on Kündjale sõitnud Ala-Petruse talu õigusjärgne omanik ja tema poeg. Omanikud olid tahtnud kohe sauna tühjaks tõsta, kuid Aili lahutatud abikaasa, kes elab sealsamas, oli vahele astunud ja keelanud seda teha. Siis oli seltskond autoga lahkunud.

Aili ei osanud midagi arvata, tegi tule saunaahju, et sooja saada, saunas oli ka leivatainas kerkimas, leib tahtis küpsetada. Aili ütleb, et teeb ikka ise leiba, kui jahu osta saab, sest isetehtud leib tuleb poe omast odavam.

Saunaahi ei saanud kuigi kaua küdeda, kui linnameeste auto taas taluõuele vuras.«Omaniku poeg Ain lehvitas paberit, et talle on saun ka tagastatud, ja hakkas siis sauna ukse ees olnud lukku ära vahetama,» räägib Aili. Aili öelnud, et ärgu tehku, tal ju asjad sees, seepeale nähvanud perepoeg, et teda ei huvita, mis seal sees on. Asjad tõsteti küdevast saunast välja, kuid lukuvahetus ei õnnestunud, uks jäigi lahti.

Vahepeal jooksis Aili küla peale helistama, et ehk saab vallamajast veel kedagi kätte. Ei saanud, vallavanem ja volikogu esimees olnud tol päeval Tallinnas. Viimases hädas helistas ta valla sotsiaaltöötajale koju, sest tööpäev oli juba lõppenud.

«Sotsiaaltöötaja ütles mulle, et temal on praegu vaba aeg, et tema läheb õhtul teatrisse, ja soovitas mul helistada politseisse,» räägib Aili. «Helistasin ka politseisse, kuid sealt selgitati, et see on kohtu rida, politsei ei saa niisugusel juhul midagi teha,» jutustab Aili edasi. Helistamistest ta abi ei saanud, läks sama targalt koju tagasi, kodus leidis ta eest nutva kaheksa-aastase Katrini.

Lastele pakuti shokolaadi ja hotelli

«Kui ma uurima hakkasin, et mis Katul viga, tuli välja, et perepoeg Ain oli pakkunud Katrinile suurt tahvlit shokolaadi, laps ei olnud seda vastu võtnud.

Edasi sai nii, et omaniku poeg istus murul asuvale Parvede diivanile ja ei tahtnud mitte kuidagi ära minna. «Ütlesin, et mis ta veel ootab, hakaku minema, tema ei teinud väljagi,» räägib Aili.

Jutt jõudis sinnamaani, et Ain tahtis Aili hooldajaks määratud poja Paavoga mehejuttu ajada. Mehejutt seisnes selles, et Ain pakkus Paavole võimalust lapsed Võrru hotelli sõidutada ja lubas ise hotelliarve kinni maksta. Paavo tuli mulle sellest rääkima, kuid keeldusin, räägib Aili. Lõpuks surus Ain Paavole kakssada krooni taskusse, seejärel sõitsid pealinlased minema.

Aili läks naabrite poole õhtusöögiks piimariisisuppi keetma, seejärel viidi saunast välja tõstetud asjad küüni alla, üks kushett mahtus lauda ja küüni otsa isa töötuppa. Sinna töötuppa jäädigi ööbima. Ainult tänu sellele, et mu lahutatud mees meid sinna lubas, ei tulnud meil ööd Liisu juures olla, räägib Aili.

Ööbitakse tööriistakasti otsas

Pisikeses töötoas on suur tööriistakast, lahtivõetud automootor ja muu meeste kola. Selle suure tööriistakasti peale panime madratsi, tüdrukud magavad seal, ühel varbad, teisel nina, sest mõlemad lapsed pea ühel pool magama ei mahu, selgitab Aili. Nii magatakse seal tööriistakasti otsas juba teist nädalat ja kindlasti on see parem kui laudas lehma juures, leiab Aili.

Vastseliina vallavanem Raul Tohv kinnitas «Postimehele», et vald on nõus Ailile uue korteri ostma. Aili räägib, et vallavanem käiski teda vaatmas ja lubas tõepoolest mitmelt poolt korterit vaadata, päris suuri lootusi antud, et talle saadakse korter Lasva valda Otsale. Siis tuli aga vallast sõna, et Otsale ikka korterit ei saa.

Aili ei ole ise ka käed rüpes istunud, ta on otsinud ja rääkinud siin ja seal. Aili kiidab väga Misso valda, Aili lapsed õpivad Misso keskkoolis. Misso vallasekretär Maie Pajustiku abiga on leitud Misso vallas üks vana maja koos kõrvalhoonetega, kus keegi sees ei ela ja mille omanik heameelega maha müüks. Uus eluase läheb maksma 13 000 krooni. Ailil seda raha küll ei ole, kuid ta loodab oma EVPd ära kasutada, ka Vastseliina vald on lubanud toetada.

Head inimesed ei ole ilmast otsa saanud, on Aili rõõmus, sest pärast seda, kui temast «Postimehes» kirjutati, helistati ka Räpina kandist Misso vallamajja ja pakuti elamisvõimalust Räpina lähedal. Aili on pakkujale väga tänulik, kuid loodab siiski, et majaostust Misso valda asja saab - Ailile meeldib Misso kandis.

Lapsed hoiavad söögiraha kokku

Praegu teeb Ailile kõige enam muret see, et tal napib asjaajamiseks raha, sest iga liigutus ju maksab. Invaliidist ema, kolm last ja hooldajaks määratud poeg Paavo elavad kõik sisuliselt ema 1304 krooni suurusest pensionist.

Söögi peale kulub nüüd palju raha, sest süüa teha ei ole kusagil, kogu aeg ei saa ka naabrite pool käia, ja nii elatakse peamiselt võileibadest, kuid see läheb kalliks, räägib Aili.

Aili on mures, sest tal on praegu maksmata tüdrukute oktoobrikuu koolitoidu raha. Marju on internaadis, tema toit peaks maksma minema 313 krooni, kahel väiksemal tüdrukul kulub kahe peale nii 150 krooni, teab Aili. Paar päeva tagasi oli Aili Missos, siis selgunud, et Marju ei söövatki koolis kõikidel toidukordadel, vaid ainult üks kord päevas - et emal vähem maksta oleks. «Ütlesin küll Marjule, et ta peab korralikult sööma, nii kokku hoida ei tohi,» räägib Aili.

Kas tüdruk nüüd ema sõna kuulab, ei ole Ailile veel teada, sest Marju jutust tulnud välja, et internaadis olevat üks teinegi tüdruk, kes samamoodi kõhu arvel ema-isa raha kokku hoiab.

Aili ütleb, et tema Vastseliina vallast abiraha küsida ei taha, sest abi küsida on väga raske, parem proovib ikka ise toime tulla. Septembrikuus palus Aili valda, et vald aitaks laste toiduraha kinni maksta. «Rohkem ei antud kui sada krooni, öeldi, et raha on vähe. Ma nii palusin, et väljatõstmisega seoses on kulusid, sõite ja asjaajmist palju, aga ikkagi ei leitud. Nüüd parem ei palugi,» ütleb Aili. Aili loodab sellele, et Misso koolis tullakse talle ehk niipalju vastu, et ta ei pea korraga kõike ära maksma, saab jupikaupa, siis on kergem.