Unustatud rezhissöör, tundmatu film, AJALUGU
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JUKKA RISLAKKI,
«Helsingin Sanomat»
Ohvitser ja härrasmees Theodor Luts tegi filmimehena karjääri Eestis, Soomes, Rootsis ja Brasiilias. Salapärane Luts põgenes Soomest 53 aasta eest, sestpeale pole ka tema filme seal näidatud.
Operaator-lavastaja Theodor Luts (1896 - 1980) oli eesti rahvakirjaniku Oskar Lutsu noorem vend.
Theodor Luts õppis Peterburis, Tartus, Berliinis ja Pariisis. Vabadussõja tegi ta kaasa Kuperjanovi pataljonis.
Luts tutvus eesti päritolu tantsijanna Aksella Kapstaga, kes oli sündinud küll Moskvas, kuid väga eestimeelses ja aatelises perekonnas.
Peagi haaras noort abielupaari filmivaimustus. Õpetust said nad Pariisis vene emigrantidelt, kelle käest Theodor sai oma esimese kaamera.
Aastal 1926 valmis esimene eesti film «Noored kotkad», rahva üksmeelt rõhutav kirjeldus riigi iseseisvumisest. Stsenarist oli Theodor Luts, teist naispeaosalist kehastas Aksella.
Pärast seda filmis Luts komöödia, mis on kaotsi läinud, ja dokumentaalfilme.
Suomi-Filmi ja Lutsu koostöös valmis 1932. aastal eesti esimene helifilm «Päikese lapsed», kus naispeaosa mängis Miss Estonia.
Georg Malmsten kirjutas filmile muusika ja laulis ka laulu «Päikese lapsed». Laulust sai shlaager, film tõi aga kahjumit ja Soome kinodesse ei jõudnudki.
See-eest asus 1933.a. talvel Soome Theodor Luts. Aksella jäi Eestisse.
Risto Orko võttis Lutsu 1933.a. Suomi-Filmi pearezhissööriks, kuna tal oli «ärimehe vaist ja ohvitseri organiseerimisvõime». Kesk-Euroopast hangitud tehnikaga filmis Luts Suomi- Filmis 13 filmi.
T.J. Särkkä ja Yrjö Norta meelitasid Lutsu 1937.a. Soome Filmitööstuse teenistusse ja lasid tal teha isamaalisi filme.
Sõjafilmid ja spionaazh
Erkki Karu filmi «Meie poiss merel» (1933) võtete ajal Turus ei saanud Luts välismaalasena filmida laevastiku õppusi, vaid pidi piirduma stuudiotööga, meenutab Filmiarhiivi teadur Lauri Tykkyläinen. Hoolimata sellest nähti Lutsu koos kindralstaabi sidemehe fotograaf Vilho Pentikäisega. See äratas tema suhtes kahtlusi - leitnant Pentikäinen osutus Nõukogude spiooniks ja põgenes 1933.a. sügisel itta.
1938.aastal kolis ka Aksella Soome ja nad alustasid taas kooselu.
Talvesõja puhkedes olid Lutsud parajasti ametireisil Itaalias. Nad naasid Soome 1940.aastal läbi sõdiva Euroopa ja said samal aastal kodakondsuse, soovitajaiks professorid Lauri Kettunen ja Lauri Posti.
Fenno-Filmi «Salajane relv»
1941.aastal tahtis Luts teha rindemiljööle ja -meeleoludele keskenduvat sõjafilmi, kuid Mannerheim ei vastanud sellekohasele palvele.
Luts ja insener Yrjö Norta asutasid 1942. aastal Fenno-Filmi OY, mille juhataja ja põhiomanik oli Luts. Ta otsustas varemkavandatud filmi tegevuse üle kanda kodurindele ja nii sündis Fenno esimene film, «Salajane relv», mis teemavalikult on Soome filmide seas ainulaadne.
Filmi lavastasid Luts ja Erkki Uotila. Aksella oli varjunime Antti Metsalo all üks stsenaristidest, teine oli Eero Pursi nime all kindralstaabi vastuluureleitnant Eero Brusila, kellega Lutsud olid tutvunud ühel kohviõhtul.
«Salajase relva» alguses saabub Soome naisagent Miss Smith, kes meenutas Pentikäise spionaazhirõnga Lätist pärit naisjuhti. Osatäitja, debütant Eija Karapää laulis filmis vene laulu «Kajakas», lööklaulu, mis sai uuesti populaarseks 50 aastat hiljem.
Kolme aasta jooksul tootis Fenno kuus täispikka filmi. Ajad olid rasked, kuid «Salajane relv» on tehniliselt hea film. Võteteks ei saadud autosid ega bensiini, kasutati käsikärusid ja vaguneid.
1942. aasta novembris heitis Nõukogude pommitaja Helsingisse kolm pommi. Üks purustas labori Lönnroti tänavas ja osa materjali tuli uuesti filmida.
Film esilinastus 1943.aasta 1.jaanuaril Oulus. Kutsutud külalistega filmiõhtut Helsingis austas oma kohalviibimisega president Risto Ryti, valitsus eesotsas peaministriga, hulk diplomaate ning kõrgeid politsei- ja sõjaväejuhte.
Kriitika oli üksmeelselt heasoovlik. «Helsingin Sanomates» kirjutas Paula Talaskivi, et on põhjust tegijaid siiralt õnnitleda: filmi «pole põhjust häbeneda, pigem vastupidi».
Veebruaris kärpis «Salajast relva» teist korda riiklik filmikontroll. Kokku jäeti välja 73 meetrit - umbes kolm minutit väidetavalt ebakõlbelisi lõike. Hiljem kärbiti filmist ka viiteid idanaabrile.
Tsenseeritud lõike tavaliselt ei säilitatud, kõnealused filmijupid on aga siiski jõudnud Filmiarhiivi. Säilinud materjalide põhjal püütakse seal «Salajast relva» näitamiskõlblikuks taastada. Pärast sõda ei ole seda kusagil näidatud, kopeeritud lõike sai vaadata vaid Turu filmifestivalil. Taastada aitab ka proua Luts.
Tsensuur ja must nimekiri
Fenno «Varjud Kannasel» (1943) valmis varsti pärast «Salajast relva». Stsenaristid olid jälle Pursi-Brunila ja Metsalo-Luts, ka lavastajad olid samad.
Taas kohtub vaataja üllatavate inimsaatustega, elab kaasa tagaajamistele ja röövimistele, kangelasteks on insenerid ja Soome vastuluurajad, keda aitab agar koolipoiss nagu «Salajases relvaski».
«Varjud Kannasel» pääses ekraanile kärbeteta, alles pärast sõda lõigati seda pisut ja näidati nime «Varjud» all - kaotatud Kannasele ei tohtinud viidata.
1944 valmis Fennol «Hiiliv oht», kolmas sama tüüpi film. Luts oli produtsent ja operaator, lavastas Yrjö Norta.
Keegi ei näi teadvat, kuidas ja millal sattusid Lutsu spioonifilmid musta nimekirja. Aksella Luts arvab, et kärpimiste ja esitamiskeeldude asju tuleks küsida Fenno uutelt juhtidelt.
Riikliku filmikontrolli endine juht Jerker Eriksson mäletab, et nägi «Varje Kannasel» kohe pärast esietendust 1943.a. Ta ei oska aga öelda, miks Lutsu filme pole enam näidatud. «Need ei kuulu tsensorite sõja lõpus koostatud keelatud filmide nimistusse. Võib-olla oodati - Fenno ise võis vabatahtlikult filmid riiulile jätta, peljates teema pärast tekkida võivaid ebameeldivusi.»
Poliitilistel põhjustel 1944.aastal ära keelatud filmid said vabaks alles 1980. aastatel.
«1955. aastal on filmitsensuuri korduskontroll «Salajase relva» vastuvõetavaks tunnistanud, «Varjud Kannasel» läbis korduskontrolli juba 1950.aastal uue nimega,» teab Eriksson.
Põgenemine üle lahe
Kui Jätkusõda 1944.aastal lõppes, läks Fennol hästi, korraga oli töös koguni kaks täispikka filmi. Ühel hommikul tuli aga usaldusväärselt inimeselt teade, et Lutsul oleks tervislikum kohe Soomest lahkuda.
Aksella Luts põgenes pikalt kaalumata. Eesti kalurid viisid ta pilgeni täis paadis Raumalt Rootsi «ilma kompassita, kaitseks vaid tähed ja Jumala abi».
Theodor viivitas oma karjäärist ja heale järjele jõudnud firmast loobumisega, kuid paari nädala pärast lahkus temagi. Fenno-filmi operaator äratati keset ööd ja tal tuli loovutada firma uus kallis Cinefon-kaamera: tulevikule mõtlev juhataja võttis selle seemneks kaasa.
Kas Luts tegi koostööd Soome ametivõimudega? «Ma tõesti ei tea,» vastab lesk, kinnitades aga, et Luts osales sõjavangide ülekuulamistel. Sõjaarhiivis Lutsu kohta mingeid andmeid pole.
Ühendriikide luureteenistuse andmed Lutsu kohta pärinevad 1944.aastast. Ohto Mannise andmeil koostati siis Soome ideoloogilise vallutamise plaani ja dokumentides on loetletud nii kõrvaldatavate kui agentideks sobivate soomlaste nimed. Luts on märgitud kui Soome salateenistusele lähedalseisev isik, kes teeb koostööd Saksa luurega:
Luts, Theodor - tõeline mädamuna, tuleb laulma panna... Reisib palju, hulk tuttavaid välismaal... Tuleks värvata... Infokanaliks Soome ja Saksa salateenistustes...
Brasiilia kaudu Eestisse
Erinevalt oma naisest ei õppinud Luts ära rootsi keelt. Varjunime all alustanud, sattus ta raskustesse, kui Rootsi filmiala-inimesed taipasid, et Soome kodanik Luts on sirutanud käe nende leivatüki järele.
Lutsud lahkusid Brasiiliasse. Riosse jõuti 1946.aasta jaaniööl. Luts alustas neljandat korda enda ülestöötamist ja filmis või lavastas nii täispikki kui lühifilme.
Pärast Lutsu surma hävitas abikaasa tema soovi kohaselt kogu ta arhiivi. Aksella Luts elas Brasiilias veel 16 aastat. Soome-Eesti filmigrupp käis temaga kohtumas. Kui vanaproua oli veendunud, et grupis pole KGB agente, õnnestus filmitegijail ahvatleda ta ka Eestisse tulema. Theodor Luts oli Nõukogude Eestis keelatud isik.
Alates möödunud aastast elab 91-aastane Aksella Luts Pärnus. Lennuväljal oli teda vastu võtmas Eesti kultuuriminister.
Lauri Tykkyläinen teeb Lutsudest dokumentaalfilmi töönimega «Päikese lapsed». Selles on lõik lese taaskohtumisest 1990. aastal Tartus majaga, kus Lutsud 60 aasta eest elasid. Siis paiknes keldris filmilabor, nüüd olid keldriaknad trellitatud ja uksesilt teavitas, et majas on Tartu KGB peakorter.