Siseminister läks keskuurimisbüroo kallale

TOOMAS SILDAM
TOOMAS MATTSON

Siseminister tahab kõrvaldada ametist keskuurimisbüroo juhid. Selle otsuse ettekäändeks on riigiprokuratuuri rahulolematus, et nn peatatud kriminaalasjadesse suhtutakse kohati pealiskaudselt ja lohakalt.

Kriminaalasja eeluurimise võib peatada kolmel juhul: kui võimalik kurjategija pole teada (pime asi), kui süüdistatav on raskelt haige või kui oletatav kurjategija on küll teada, kuid ta hoidub uurimisest kõrvale.

Septembris kontrollis riigiprokuratuuri prokurör Malle Laan keskuurimisbüroo uurimisosakonna ja selle Tallinna mõrvagrupi uurijate poolt peatatud 29 kriminaalasja ning leidis ridamisi väidetavaid tegematajätmisi.

«See on pealiskaudne ja lohakas suhtumine,» väidab riigiprokurör Indrek Meelak, kelle arvates on peatatud kriminaalasjades «võrdlemisi nukker pilt».

Prokurör Malle Laane õiend saadeti siseminister Robert Lepiksonile, kes omakorda olevat teinud politseiameti juhtkonnale esildise, milles palub kaaluda keskuurimisbüroo direktori Aleks Uibo ja abidirektori Kersti Jundase sobivust oma ametikohtadele.

«Ei mina ega prokurör Malle Laan tõstatanud kordagi küsimust Uibo ja Jundase sobivusest ametikohale. Me ei pidanud seda vajalikuks,» ütleb Meelak.

Jundas on nördinud

Keskuurimisbüroo abidirektor Kersti Jundas on nördinud, et enne õiendi allkirjastamist ei küsinud keegi uurijate vastulauseid. «Meile heidetakse ette, et kriminaalasjadest ei nähtu, kuidas me tagaotsitavaid otsime. Aga seda teeb ju kriminaalpolitsei, mitte uurija. Meile pannakse süüks, et peatatud kriminaalasjadega uurijad peaaegu ei tegele, kuid jälitustegevust avastamata kuritegude puhul teostab kriminaalpolitsei ja need toimingud on riigisaladus, mida kriminaalasja avalikus toimikus ei hoita,» loetleb Jundas.

Tema sõnul saanuks objektiivse pildi peatatud kriminaalasjade kohta siis, kui oleks tutvutud ka kriminaalpolitsei seifides hoitavate operatiivtoimikutega.

«Nõus, meie uurijad on teinud vigu, kuid need vead ei ole pöördumatud,» möönab Jundas, kes ei nõustu riigiprokuratuuri ja siseministeeriumi lauskriitikaga.

Praktika ja teooria

Keskuurimisbüroo eriti tähtsate asjade uurija Jüri Vissak ütles «Postimehele», et kõrvaltvaatajana tunduvad ajakirjanduses ilmunud etteheited keskuurimisbüroo juhtkonna ja uurijate aadressil olema otsitud ning jääb mulje, et üks põhilistest etteheidetest on, et uurijad ei ole pärast asja peatamist kriminaalpolitseinikele piisavalt palju kirju kirjutanud.

«See on kolmandajärguline probleem. Tark kriminaaljälitaja teab ise, mida teha, ja ta teeb seda ka ilma paberita. No mis mõtet mul on kirjutada à la palun üle kuulata Tartu linna elanikud, et teha kindlaks, kas ei ole nende hulgas 60-70 kilo raskust meest, kes võis vägistada kodanik A. Ma saan vastuseks, et kahjuks ei ole kõiki meetmeid tarvitusele võttes suudetud sellist meest kindlaks teha. Mis on selle mõte?» küsis Vissak.

Tema sõnul on õige politseinik ise huvitatud, et süüdlane saaks tuvastatud. «Meie eesmärk ei ole toota pabereid, vaid avastada kuritegusid,» ütles Vissak, kes on töötanud 20 aasta jooksul nii vanemuurija, aseprokuröri, prokuröri kui eriti tähtsate asjade uurija ametis. «On vaja eristada tegelikku tööd ja selle töö paberlikku kajastust.»

Vissak lisas, et pole sisuliselt õige nõuda uurijalt, et ta kogu aeg jõuaks teha mingeid uurimistoiminguid asjades, mis on peatatud aasta, kaks või isegi viis aastat tagasi. Seda ei võimalda ei uurijate koormus ega muud põhjused, nende hulgas suur kaadrivoolavus. Uurija, kelle menetluses on mingi ammune asi, võib olla juba näiteks kaheksas, kelle kätte asi on antud.

«Põhimõtteliselt pole sellist kriminaalasja, kus ei oleks enam võimalik kedagi üle kuulata. Alati on mõni vanaema veel üle kuulamata, kuid uurija, tema vahetu ülemuse ja prokuröri koostöös tuleb otsustada, kus on piir, ütles Vissak. Ta avaldas kahetsust selle üle, et prokuratuuri side uurimisega ei ole enam nii tugev kui mõned aastad tagasi ning et prokuröri funktsioone on tunduvalt kärbitud.

Jüri Vissak rõhutas, et kuriteo avastamine on kogu politseisüsteemi ülesanne. Kuidas politsei eri osade koostööd organiseerida, on politseiameti juhtkonna asi.

«Ma arvan, et oleme ajale jalgu jäänud,» oletab Kersti Jundas ettevaatlikult vihjates võimalusele, et siseministeeriumi juhtkond otsib võimalust vabaneda keskuurimisbüroo juhtidest, kes väljendavad avalikku mittenõustumist uurimise ja kriminaalpolitsei liitmise kavadega.

Keskuurimisbüroo saatis 1995. aastal kohtusse 81 kriminaalasja 223 süüdistatava ja 547 kuriteoepisoodiga, täiendavaks eeluurimiseks saadeti 3 toimikut. Mullu läks kohtusse 81 kriminaalasja, 238 süüdistatavat ja 784 kuriteoepisoodi, täiendavaks eeluurimiseks sai keskuurimisbüroo tagasi 5 toimikut. Tänavu esimesel poolaastal läks uurimisosakonnast kohtusse 36 kriminaalasja, 101 süüdistatavat ja 937 kuriteoepisoodi, täiendavaks eeluurimiseks tuli 2 toimikut.

«Kas me oleme tõesti halvasti tööd teinud?» laiutab 25 aastat prokuröri ja uurijana töötanud Kersti Jundas käsi ning küsib siis: «Kui meie oleme nii halvasti töötanud, siis miks pole seda märganud riigiprokuratuur, kes peab eeluurimise üle järelevalvet teostama?»