Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MIHKEL ZILMER, URMAS KOKASSAAR
Vitamiin C ehk L-askorbiinhape on organismi vesikeskkonna keskne antioksüdant. Ta toimib otsese antioksüdandina, kõrvaldades vesilahustes tegutsevaid liigseid vabu radikaale, ja kaudse antioksüdandina taastades vitamiin E vormi, mis kõrvaldab liigseid vabu radikaale. Ometi ei tasu C vitamiini lõputult süüa.
Antioksüdantsusega askorbiinhappe tegevus ei piirdu. Vitamiin C on vajalik ka kollageeni ehk sidekoe koostisvalgu biosünteesil, ravimite kahjutuks tegemisel, mitmete hormoonide biosünteesil ning raua ainevahetuses. Veres esineb vitamiin C vabas vormis või kompleksis valkudega. Sõltuvalt organismist on inimese askorbiinhappe varud kaks kuni kuus nädalat.
Inimorganism askorbiinhapet ei sünteesi, vaid saab seda mitmesugustest taimsetest toiduainetest. Arvestama peab, et toiduainete töötlemisel ja säilitamisel kipub suur osa askorbiinhappest kiiresti lagunema. See tekitab liialdatud huvi vitamiini C preparaatide tarbimise suhtes. On inimesi, kes aastaid tarbivad iga päev mitu grammi askorbiinhapet. Kõik ikka selle nimel, et kaitsta ennast vabade radikaalide mõju eest, pidurdada vananemist, vältida vähkkasvajaid jne. Kas seda ikka tasub teha ning kas vitamiin C liigtarbimine on ohtlik?
Mida suuremas koguses askorbiinhapet tarbitakse, seda vähem ta imendub. 90-milligrammisest annusest imendub umbes 90%, ühest grammist umbes 50%, kuuest grammist aga 10-18%. Liigne askorbiinhape eritatakse organismist suhteliselt kiiresti uriiniga. Kestva liigtarbimise puhul tekib vitamiin C biokeemilise muundumise tulemusena lahustumatu kaltsiumoksalaat. See on aga neerukivide üks põhikomponente.
On teada, et vitamiin C soodustab rauaioonide imendumist. Seega imendub vitamiini C ülehulkade sattumisel seedekulglasse ka raud intensiivsemalt, mis võib tingida raua liigsuse. Ülemäärane, bioloogiliselt sidumata raud on organismile ohtlik. Kuigi vitamiin C on antioksüdant, moodustavad tema suuremad hulgad koos vaba rauaga organismis võimsa oksüdatiivse stressori. Lisaks sellele põhjustavad vitamiini C liigannused ülitundlikel inimestel ka seedekulgla talitlushäireid, nagu spasme ja iiveldust. Kokkuvõtteks võib nentida, et askorbiinhapet liiga ohtralt tarvitada pole kindlasti soovitatav.
Juba XVIII sajandi keskel ilmus töö pealkirjaga Traktaat skorbuudist. Selles tõdeti, et skorbuuti ehk vitamiini C puudusest tingitud haigust ennetab värske aedvilja ja sidrunite pidev tarvitamine. Vitamiinidest ei teatud sel ajal veel midagi. Katsed eraldada vitamiini C algasid selle sajandi kahekümnendatel aastatel. Ja neid kroonis 1928. aastal edu, sest enam-vähem üheaegselt ja teineteisest sõltumatult suutsid selle ühendi kätte saada koguni kaks biokeemikut.
Joonisel on esitatud vitamiini C soovitatavad ööpäevased vajadused milligrammides, suitsetajad peavad vitamiini C saama kaks-kolm korda rohkem.
Askorbiinhappe (E300) leiame ka lisaainete nimistust, kus tema tööülesandeks on samuti antioksüdantsus. Lisaks vitamiinile C on lisaainetena kasutusel ka askorbiinhappe naatrium- (E301) ja kaltsiumsool (E302) ning estrid rasvhapetega (E304).
Vitamiinide terminoloogia on kogu maailmas ühtne - üldnimetusele järgneb täht, näiteks vitamiin E, vitamiin C. Eestis praegu kehtivate reeglite kohaselt võib kirjutada nii vitamiin C kui ka C-vitamiin. Allakirjutanud kasutavad ja soovitavad maailmavarianti, mis on ka sisuliselt korrektsem.