Hibisk (Hibiscus)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MAIO VANIKO
Hibisk kuulub 300-liigilisse heitlehiste või igihaljaste taimede perekonda, mille esindajaid kasvab nii troopilistel kui ka lähistroopilistel aladel.
Toataimena on rooshibisk e hiina roos (ka hiina kask, toakask) tuntud juba vanaemade ajast. Kõige enam on meil levinud punane täidisõieline rooshibisk. Et rooshibisk on kergesti varieeruv liik, on temast aretatud ligi tuhat erinevat sorti - nii säravpunaste, roosade, valgete, kollakate kui ka oranzhide õitega.
Rooshibisk õitseb rikkalikult peaaegu aasta ringi, pidades veidi vahet vaid kõige pimedamatel talvekuudel. Üks rooshibiski õis on ilus ühe päeva. «Õitsemise eeltingimuseks on valgusküllane kasvukoht, rikkalik kastmine ja tagasilõikamine varakevadel,» nentis Tartu botaanikaaia aednik Tiia Niiduviir. Suvekuudel kastetakse ja piserdatakse taime rikkalikult, talvel mõõdukalt. Eriti kipub taim kuivama õitsemise ajal.
Rooshibiski tuleks tagasi lõigata kevadel ümberistutamise ajal - enne uute õiepungade moodustumist. Kõiki oksi tuleks lõigata 1/3 võrra tagasi. Ülearu pikaks kasvanud oksi tuleks taime hea väljanägemise tõttu kärpida enamgi, sest noortel võrsetel areneb rohkem õiepungi kui vanadel.
Rooshibiski paljundatakse pistikutega. Pistikud tehakse äralõigatud poolpuitunud okstest, millele jäetakse 2-3 lehte. Pistikud juurduvad nii vees kui ka näiteks liiva-turba segus, kuid need tuleb katta kilega ning hoida võimalikult ühtlases niiskuses ja soojuses.
Rooshibisk kasvab kiiresti, mistõttu taime tuleks ümber istutada igal kevadel eelmisest suuremasse potti. Mullaseguks sobib rooshibiskile koduaia kompostmuld, mis on segatud vähese freesturba ja kruusaga. Vanematele taimedele tuleks lisada ka mätta- ja sõnnikumulda.
Talvel võivad liigniiskusest hakata mullas arenema valgeliimuklased e mullaussid, mis kogunevad ka lillepoti alusele. Sellisel juhul tuleks vähendada kastmist ning raputada mullale tubakapuru. Samuti võib tõrjeks asetada ööseks mullale seest õõnestatud pooliku kartuli. Ussid kogunevad siis kartulisse ning nii saab kahjurid hõlpsasti minema visata. Vajadusel tuleks protseduuri korrata. Ussitõrje ajal tuleks taime kasta heleroosa kaaliumpermanganaadi lahusega. Lillepoti alust tuleks iga päev pesta sooja veega.
Taime maapealset osa võivad kahjustada kasvuhoonekarilased, harvem võib esineda kilptäisid.
Kasvuhoonekarilane on valge vahakirmeliste tiibadega putukas, kes elab taime tipmiste lehtede alumisel küljel. Kahjuri vastsed imevad taimemahla, mille tagajärjel taime lehed koltuvad ja varisevad. Taime liigutamisel tõusevad kasvuhoonekarilased lendu.
Tõrjeks sobib 0,1-0,2-protsendiline karbofossi vesiemulsioon või 0,12-protsendiline Pegasus. Samad mürgid aitavad ka lehetäide vastu, keda võib näha liiga soojas ja kuivas kasvava taime noorte võrsete tippudes.
Järgmisest «Kasust» saab lugeda pelargooni kohta.